Isetehtud mänguasjad

Olen viimasel kahel aastal heegeldanud ma ei tea, kui palju mänguasju: hiired, kassis, lambad, jänesed, ahvid, pardid, päkapikud. Valdav osa on tehtud heategevuseks erinevate projektide raames, paar kanni on läinud müügiks ja osad kingiks. Päkapikud jäid koju :) Internet on amigurumiõpetusi täis ja kui Sa vähegi heegeldada oskad, siis lihtsamate mänguasjade tegemisega saab igaüks hakkama. Keerukamatega on rohkem pusimist, kuid ei midagi ületamatut, kui erinevad võtted juba kätte saab. 

Olen siiani vaid korra näinud ühe väikese tüdruku rõõmu minu tehtud mänguasjast. See juhtus siis, kui tegin Anna-Mariile hiire ja sain selle isiklikult üle anda. Ma aimasin, et need mänguasjad võivad lapsel silmad särama lüüa, aga ma ei uskunud, et nii särama :) Ma muidugi ei tea, kauaks rõõmu jagub - tänapäeva lapsel on ju mustmiljon mänguasja ja tüdimus tekib kiiremini, kui me sooviksime. 

Tean ka seda, et minu tehtud kõrin on Alissa lemmikmänguasi. Seda on vist juba miljon korda pestud ja selle väljanägemine on üsna päevinäinud, ometigi ta võtab selle ikka ja jälle. Kõristab ja lutsutab. Roomab nagu partisan mööda elamist, kõrin peos või suus. 

Mul on tegelikult oma arvamus mänguasjadest ja nende rohkuse vajalikkusest. On alati olnud, kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma olen veendunud, et neid asju ei ole sugugi nii palju vaja. Pole kohe üldse nii palju vaja. Kõiki neid värvilisi ja piiksuvaid, laulvaid, rääkivaid, helisevaid vidinaid, mis on veel tagatipuks nii kirevad, et valus on vaadata. Ka neid tohutult arendavaid mänguasju pole nii palju vaja, sest üks korralik kulp ja kauss ajab ka asja ära :) Või maitseaine purki pandud herned, mis krõbisevad. Või üks mõnus vestlus oma ema või isaga. Kindlasti ajab... Olen ka Alissale alati enda juures andnud sõela või puidust võinoa või kulbi ja ta on nii rahul oma eluga. Veel meeldivad talle Bosse mänguasjad. 

Ma ei teagi, kuhu klassifitseeruvad need isetehtud  mänguasjad. Võibolla nad on ikkagi natukene soojemad ja hingavamad, kui need värvilised ja piikusvad kobakad? Äkki ma lihtsalt tahan, et see nii oleks.... 

Tegin Jakole pärdiku. Armastusega. Seda Fisher Price ei suuda....

Minu lastel on alati olnud vähe mänguasju. Robinil alguses oli palju, aga siis ma sain aru, et see kurnab teda ja nii jäi alles vaid peamine. Seebu ei mänginud üldse mänguasjadega, temal oli kulp. Igal pool. Ja siis tuli LEGO (vist suhteliselt tavaline nähtus autismispektrihäirega laste puhul). Mul on kaks poega ja meie kodus on ainult kaks autot :) Meil on LEGOD ja Schleich loomad. Ja palju lauamänge, sest neid me saame kõik koos mängida. Mõni neist on osavusmäng, mõni taktikaline mäng, mõni teadmiste mäng, mõni naljamäng. Igatahes on lauamängude üks vaieldamatu boonus see, et neid saab mängida koos. Üks nukk on meil ka - minu  tehtud kõige esimene waldorfnukk.  

Meil on muidugi üldse vähe asju, sest mulle ei meeldi asjad. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui asju on liiga palju või need on liiga suured :) Mulle meeldib, kui mul on ruumi istuda ja astuda. Poistele meeldib ka, kui on ruumi. Siis nad saavad tubajalkat mängida :) 

Ma ikka nokitsen neid mänguasju teha. Lootuses, et need on soojemad kui poest ostetu....