"Kallis, ma mõtlesin täna, et me võiksime minna Pärnusse teatrisse," ütles ühel esmaspäeva õhtul Arvo mulle Skypes. Ma ei osanud talle muud midagi öelda, kui "Misjaoks?", sest ma olin sama esmaspäeva hommikul ostnud ära kaks teatripiletit Pärnu Endla teatrisse... Milline kokkusattumus, eksole :) Igatahes me ikka mõned korrad aastas näpistame selle päris oma aja ja käime teatris, ilma poisteta ja ilma metsata ja ilma rabata ja niimoodi - kaunilt :)
Kuna me ei satu Pärnusse kuigi tihti, siis oli asjade loomulik käik ikka sedapidi, et kõige alustuseks me käisime hoopis Supelsakstes söömas. Me avastasme selle koha enda jaoks tänu ühele minu neljapäevasele tööõpetuse kursusele ja peale seda me aastas korra-paar ikka sinna satume. Supelsakstes on väga hubane miljöö vaatamata aastaajale. Küünlad põlevad, mahe valgus põleb siin ja seal, vaikne muusika, üksteisest mõistlikus kauguses lauad - kõik, mis tekitab tunde, et oled oodatud.
Menüü ei ole kuigi suur, kuid vaatamata sellele väga mitmekesine. Mind isiklikult natuke häirib, et pea igal söögil on mingisugune võõrkeelne/sõnaline lisa, millest ma aru ei saa ja seetõttu ostaks justkui põrsast kotis. Õnneks ma pole siiani pettuma pidanud. Vähemasti mitte täiel määral. Ma olen siiski täiesti lihtne maatüdruk ja igasugused võõrapärased asjad tekitavad minus õudu :)
Arvo rõõmustas oma maitsemeeli "Piprapihv veise sisefileest, rosmariinikartulite ja wokitud juurviljadega" ja mina jäin truuks risottole - "Sidrunirisotto tuunikala steigi ja tomati-kappari salsaga". Ma maitsesin Arvo taldrikust ka mingisugust rohelist tundmatut "loomanahka" ja kui minu söögil poleks seda salsat olnud, oleks kõik ideaalne olnud. Minu arvates see hapukas salsa ei sobinud kokku selle kergelt sidrunihapu risottoga. Praed on natuke liiga suured ka, koogi jaoks jäi ikka väga vähe ruumi. Kuid lõppkokkuvõttes annaks söögile siiski kõrged punktid, sest elades kolkakülas ja omades ainult üht üdini friikartulist pubi, siis söögid olid tõesti väga maitsvad. Serveering oli ka väga äge, eriti Arvo roal.
Maiasmokad, nagu me oleme, pidime ikka kooki ka sööma, kui juba välja sööma sattusime. Mina jäin oma turvalise Napoleoni juurde, Arvo nautis vaarika-vahukoore-beseekooki. Koogitükid olid ilmatumalt suured ja peale nii suurt praadi oli seda võibolla natuke liiast. Mina olen Napoleoni usku ja nii palju, kui võimalik ma erinevates söögikohtades neid proovin. Siiani parim on ikka Põhjaka mõisas pakutav Napoleon - see on lihtsalt kohutavalt hea. Supelsakste kookide kohta ütleksin nii palju, et need on tõesti magusad. Ma arvan, et mul on pooleks aastaks magusaisu rahuldatud :) Siiski olid mõlemad koogid väga maitsvad.
Kõhud täis, läksime Endla teatrisse vaatama Ray Cooney etendust "Topelelu", kus osades olid Karin Tammaru, Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Liina Tennosaar, Oskar Seeman ja Nora Vahenurm. Selleks, et mind naerma saada, peab ikka tõesti hea nali olema ja ma võin ausalt öelda, et mind ajas naerma :) Ma arvan, et me ei olegi varem nii head komöödiat näinud. Sepo Seeman ja Jaan Rekkor tegid ikka sellise rolli, et juba algusminutitest alates oli suu koguaeg muigel.
Londoni taksojuht John Smith on juba mitukümmend aastat elanud topeltelu. Nimelt on tal linna erinevates piirkondades kaks maja, kaks abikaasat ja kaks last. Kumbki perekond ei tea teineteise olemasolust mitte kui midagi. Ühel heal päeval kohtuvad Johni teismelised poeg ja tütar aga juhuslikult internetis ja plaanivad päriselus kokku saada. Kui taksojuht on siiani suutnud veel oma kaootilist elu kuidagi kontrolli all hoida, siis nüüd muutub see päris pööraste sündmuste jadaks. John püüab meeleheitlikult kahe kodu vahel pendeldades iga hinna eest oma topeltelu laste ja kahe abikaasa eest salajas hoida. Tema ustavaks abiliseks osutub üürnik Stanley, kes peab sõbra päästmiseks välja mõtlema ühe absurdsema vabanduse teise järel.
Mu armas mees oli vahepeal lausa lämbumas :D Ja no etenduse lõppu poleks iial osanud ära arvata, isegi mitte aimata.... Minge kindlasti vaatama, kui pole veel käinud. Komöödiat argipäeva on ikka hädasti tarvis.
Oli mõnus lastevaba pealelõuna hea söögi ja mõnusa etendusega. Mul mingil hetkel tuleb natuke süümekad, et kuidas me niimoodi, ilma poisteta ja nii, aga siis ma mõtlen, et seda on nii vähe, mida me teeme ilma poisteta. Nii väga vähe. Tavalsielt me ju ikka koos müttame metsas ja matkaradadel, teatrisse saavad nad ka koos klassi või lihtsalt oma õpetajaga.
Nii hea on vahest väga harva olla Arvoga kahekesi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar