Ainult meiesugused totud panevad endale 1. jaanuari hommikuks äratuse selleks, et teha plaane eelseisvaks päevaks, mida mitte mingil juhul ei tohi maha aeleda diivanil. Äratuse ajal kallas õues vihma nagu oavarrest ja kõik oli nii hall, et ma pidin murdosa sekundi jooksul mõtlema, kas ma lähen voodisse tagasi või võtan värskendava dušši. Kuna Arvo ajas end ka üles, läksin kümblema.
Vihma muudkui kallas. Arvo helistas vend Aivarile ja õde Liivile, et küsida, kas matk tuleb või ei tule. Kuna Liivil on kõhutõbi, siis linnakad meie matkaga liituda ei saanud, kuid Aiku oli igatahes käpp, kuigi ta mainis, et Sipas sajab :) Robin ja Triin ei liitunud ka meiega, sest Triin on samuti tõbine.
Arvo oli juba eelmisel päeval natukene eeltööd teinud ja valis välja mitme valiku seast Valgejärve loodusõpperaja. Raja valikul mängis olulist osa raja pikkus, sest me ei tahtnud jääda pimeda peale. - seega ei saanud rada väga pikk olla. Nii tunduski, et see 6,5km on paras väikene ringike ja peaks päevavalgusega hakkama saama küll.
Väljasõit toimus kell pool üks ja sõita oli vaja umbes 60km. Rajale saime 13.20.
Rada oli väga vaheldusrikas. Oli metsateid, oli laudteid, oli tõuse ja langusi, isegi selliseid mäetaolisi tõuse oli. Oli pori. Oli teele langenud puid ja lagunenud laudteid. Oli looduse imesid, sest kuidas muudmoodi saaks nimetada neid paljusid värveandvaid taimi sel hallil jaanuaripäeval? Aga oli midagi, mida ei olnud kohe üldse ja see midagi oli vihm! Mul on vahel tunne, et keegi metsahaldjas hoiab meid ja meie väljasõite, sest me oleme ikka haruharva mingisuguse paha ilmastikunähtuse osaliseks saanud.
 |
| Rähni nokatöö |
 |
| Osadel puudel ja põõsastel on pungad... |
 |
| Väga palju oli habesamblikut, mis näitab seda, et selles metsas on väga puhas õhk |
 |
| Metsa all leidus selliseid lindudele tehtud seemne-rasvakäbikesi. Nii armas minu meelest. |
Kolmandal kilomeetril tegime lõunapausi, sest kell oli märkamatult juba veerand kolm saanud. Minul oli oma söök kaasas ja meesinimesed sõid eilsest seapraest üle jäänud lihaga leiba. Mõned asjad maitsevad looduses ikka hoopis paremini :) Isegi Sebastian sai oma lihaleiva söödud, kuigi see tema lemmiktoitude nimekirja kindlasti ei mahu. Sooja teed jõime ka :)
Üsna raja lõpus oli RMK poolt ehitatud tepee. Seda ei osanud küll oodata. See oli nii vägev ehitis, et hullukesed hakkasid kohe mõtlema, kuidas saaks sinna ööbima minna :) Kui sinna sisse minna, siis on seal lihtsalt oivaliselt mõnus heinalõhn, sest istumispakkudeks on heinapakid. Tõenäoliselt kui seal mitu tundi lõket teha, siis see muutub üheks mõnusaks ja soojaks olemisasjaks.
 |
| Hundilõks |
Vahva oli! Nagu ikka. Ilm oli ilus, soe ja kuiv, kuigi ootaks pigem kargemat, kuid laudteedel oleks kindlasti olnud raskem kõndida, kui oleks miinuskraadid olnud. Kokku kõndisime 8,2km ja koos lõunapausiga tegi see 2,5 tundi. Üleliia ei jokutanud, jõudsime ilusasti ennem pimedat metsast välja. Viimased teed ja kohvid jõime juba ikka õhtupimeduses.
Uus aasta on edukalt alustatud! Nüüd võib diivani peal ka aeleda natukene :) Südametunnistus lubab küll :) Nii et - ikka liikuma, liikuma! Minge ikka loodusesse, sealt saab nii palju jõudu ja energiat, et igapäevaasjadega paremini toime tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar