Me mõtlesime, et teeme sel aastal midagi teistmoodi ehk siis läheme aastat ära saatma kuskile Lõuna-Eesti puhkemajja, aga igasuguste asjade kokkusattumuse pärast veetsime 2016 aasta viimase õhtu ja 2017 aasta esimesed tunnid ikka üle jõe Jenseri talu rahva juures. Kõige määravamaks sai see, et Neeruti puhkemaja oli selleks ajaks, kui meie ärkasime ja märkasime, juba broneeritud ja fakt, et kaks korda aastas ehk jaanilaupäeval ja vana-aastaõhtul võiks ikkagi sugulastega koos olla.
Mulle meeldib selle suguvõsaga asju ajada, sest keegi ei pea end ühisürituse nimel segaseks rabelema, sest kõik teevad midagi. Sel aastal jäi meie kanda seapraad, mille üle mul oli jube hea meel, sest ma tõesõna ei viitsinud kooki küpsetama hakata. Arvo viskas liha ahju, lasi sellel seal neli tundi küpseda, tegime lihaleemest kastme ja oligi valmis - lihtne! Nii muuseas tegime ühed tikuvõileivad ka, kuigi kohustust polnud. Panime röstitud leiva, toorjuust, kilu ja vutimuna tiku otsa ja jällegi oli kõik valmis. Tõesti lihtne!
Õhtu möödus.... Minu õhtu möödus mänguliselt. Mängisin Sebastiani ja Mardiga nii palju lauamänge, et ausalt öeldes tuli nats tüdimus peale. Ma tegelikult lootsin tasahilju, et sel aasta viimasel õhtul võtab kogu lauamänguteema Priit oma õlule, sest tema on meil ikkagi põhilauamängur, aga Priit ei tulnudki üldse... Mul siis oli muidugi süda hale ja mängisin ise, kuigi ma teen seda ju kogu ülejäänud aasta naguniigi. Iga päev. Peaaegu. Aga mis häda oli seda siis ka aasta viimasel õhtul teha? Ei mingit häda!
Ülejäänud veetsid oma õhtu pika laua taga, sõid ja ajasid juttu. Nalja ja naeru jagub selles talus alati ja palju. Ma ei tea ühtegi peret, kus naerdaks nii palju ja nii häälekalt :) Jututeemad olid ka nii seinast seina, et läbi sai arutatud kõik 50 aastat vanad asjad ja tulevikuplaanid. Nii juhtub siis, kui seltskonnas on 79aastane ja 10aastane :)
Ja siis muidugi see jube, jube paugumaania. Ma olen pauguvastane, kuigi eks ta ju ilus on küll, kui ta seal pimedas taevas oma ilu kõik valla lööb, aga ma ei saa aru, miks seda nii jube palju peab alati olema ja eks mul ole kahju nendest ligidal olevatest loomadest (nii Jossust, kui hobustest), sest nemad ju ei näe selles mingisugust ilu, nemad kuulevad ainult hirmsaid mürakaid. Aga ilu oli ilus - seda ma ei saa salata. Minu lemmik oli "Tuletants" - see oli tõesti ilus :) Arvo ja Sebastian olid nii vaimustuses kogu sellest tulemöllust, sest nad on tõesti ühed igavesed paugumaniakid :)))
Tinavalamine ikka oli ka. Mina ei valanud... Mul on mingisugune tõrge selle suhtes - justkui sõnaks ära. Ja ausalt öeldes on sellest tinaplönnist ikka suht võimatu midagi normaalset välja lugeda. Välja loeti Muumimammad ja kõhuussid, Nuuskmõmmik ja ämblik, Merkeli ilge käsilane ja tank - no mis õnn see siis on :))))) Ämblikust saan veel aru - see on pereõnne tooja, looja, hoidja, aga kõik ülejäänud? Kõhuussid??? Sebastian oli oma õnneplönnide otsas ikka täiesti nõutu - küll ta vaatas ja vaatas neid ja lõpuks leidiski, et on tank ja karikas. Kuidas on tank õnnega seotud - ei mina tea. Karikarõõmust saan veel aru - eks see ole iga väikese ja suure sprordisõbra unistus.
Uuel aastal uue hooga! Olgu selle tinaplönniga, kuidas on ja eks ta käib selle uue aasta saabumise juurde, kuid loodetavasti jäävad kõhuussid tulemata ja ees ootab üks vahva, tegus ja emotsioonide rohke aasta.
Soovime teile üksteise- ja teineteisemõistmist ja hoidke end! Hoidke end ja hoidke kõike elavat ja elutut enda ümber! Armastage ja hoolige! Võtke aega ja andke aega! Olge olemas neile, kes teid vajavad!
HEAD UUT AASTAT!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar