Titemajandus

Kui ma sain teada, et me praegu endale ikkagi koera võtta ei saa/taha/võimalda jne, siis ma olin väga kurb. Eelkõige selle pärast, et mul puudub ikka jalutuskaaslane, aga ka seetõttu, et ma tahtsin endale uut ja ustavat (ma ei tea, kas koerast ustavamat sõpra saab üldse olla) sõpra. Kahjuks lükkus koeravõtmine määramata ajaks edasi ja ma pidin leppima teadmisega, et praegu on nii, et koera ei tule. 

Mul on kaks kassi: Lasse ja Bosse - igavesti vahvad sellid! Hästi sotsiaalsed ja suhtlejad, tahavad palju tähelepanu, Lasse on väga kõnekas. Kaks poega on mul ja üks mees on pooleldi ka - kõik ju nagu ideaalses Ameerika filmis. Kuni ma nägin täiesti kogemata kuskil facebooke avarustes kellelgi rotti õla peal istumas :) Ja siis ma leidsin end juba Närisliste grupi liikmena ja siis läks asi juba täiesti loogilist radapidi, kuidas ma hirmus aralt ja ääriveeri sellel hetkel, kui pere sõi õhtust küsisin, et kas ma võiksin, palun, endale ühe roti võtta? Meil läbi aegade neid ikka varemalt ka olnud, aga nüüd pole küll juba mitu-mitu aastat meil rotti olnud. Poisid vaatasid mind nagu kuutõbist ja Arvo ohkas üsna kuuldavalt, kuid ütles niimoodi aeglaselt ja natukene nagu tülpinult "No eks Sa võta siis endale see rott!". Ta hääles ei olnud entusiasmi, kuid ta polnud ka pahane. 

Nii juhtuski, et meie juurde tuli elama Villa De Karvapall Rattery kasvandusest Soomest 20. märtsil (Seebuga sama sünnikuupäev) sündinud Mikk -poiss. Ilus, siiamikarva, rex, Dumbo tõugu (ehk kõrvad laiali ja tunduvalt suuremad, kui tavaliselt) rotipoiss. Vurrud krussis. 

Tõime Arvoga ta A-terminali juures asuvast Circle K-st öösel pool kaks koju ja panime ta tema pessa. Hommikul  läksin kohe esimese asjana poissi piiluma. See oli toru sees peidus ja ei liigutanud ka, kui ma temaga rääkisin. Sain aru, et ta kardab väga. Mõtlesin siis, et võtan ta sealt torust  ja panen põue, et ta harjuks minu lõhnaga ja me saaksime rutemini sõbraks. Ta oli mitu tundi minuga koos, magas mul kampsuni sees, vahepeal piilus nööpaukude vahelisest praost, mis ja kus. Siis hammustas mind sõrmest, nii, et veri väljas.  Panin ta pessa ja ta jooksis otsejoones torusse. Õhtupoole võtsin Miku uuesti endaga raamatut lugema, lasin tal enda põues ringi joosta ja nuusutada, ära ta ei põgenenud, aga katsuda ka ei lubanud.

Hommikul võtsin jälle selle üdini ara rotipoisi ja panin ta endale põue. Ma arvan, et ta võis seal olla mingi 15 minutit ja siis ta hammustas mind käsivarrest. Ehmusin, aga mõtlesin, et las olla...väike, kardab, hirm on, harjume. Siis ta hamustas mind teisest käsivarrest ja siis ma panin ta puuri. Mulle eriti ei meeldi, kui mind hammustatakse.... Rääkisin aretajaga messingeris, sain aru, et olin teinud kolossaalse vea võttes ainult ühe rotipoisi. Rott on karjalooom ja vajab liigikaaslast, mina aga olen varem pidanud üksikuid ja kolmekaupa rotte ja ma kohe üldse ei tahtnud mingit hunnikut rotte, tahtsingi ühte vahvat sõpra. Mikk nii ei arvanud. Ta oli kurb, sressis, ei pesnud ennast, ei söönud, ei joonud, ei tulnud peast välja. Tegin SOS kutse Näriliste klubis, et kas kellelgi oleks pakkuda umbes 1,5kuust poissi Mikule sõbraks. 

Eile hommikul käisin Laagri Circle K-s Maikil järel (Eli Unga pesakond). Ilus, rex karvaga Husky poiss, sündinud 27. märts. Sõitsime koos koju, mul hing haige... et äkki Mikk saab veel suurema trauma? Võõras rott, võõras lõhn, võõras tema pesas. Kojujõudes tegin kohustusliku fotoklõpsu ära ja panin Maiki puuri. Maik oli nagu segane: jooksis, hüppas, ronis, sõi, möödaminnes jõi, nuusutas, kõndis pea alaspidi, käis Mikku nuusutamas ja uudistamas. Selline hästi energiline ja julge poiss. 

Peale lõunal oli Mikk pesast väljas ja võttis süüa. Õhtuks jooksis ja hüppas ja ronis Mikk nagu tavaline rotipoiss mööda puuri ringi. Mikk ja Maik nuusutasid üksteist, Maik käis Mikul pesas külas. Mikk oli nagu ümber vahetatud. Mind nad ei taha....Ma panen iga natukese aja tagant käe puuri, et nad saaksid seda nuusutada ja minu lõhnaga tutvuda, aga omaks nad mind veel võtnud ei ole. Aga mul on aega. Peaseegi, et neil koos on tore ja Mikk ei ole enam stressis. Täna hommikul, kui mina ärkasin, olid poisid pesas üksteise kaisus tudumas. 

Esimest korda pesast väljas

Neil on mudugi 24 tunnine valve peal koguaeg, sest Bosse ja Lasse küll aru ei saa, mille jaoks on rotid majas ja neid ei saa isegi maha murda. Neid ei saa isegi lakkuda! Lasse püüab küll. Nii kui rott nina puuri vahest välja pistab, kohe Lasse tõmbab tal keelega üle nina. Küllap ta saab varsti hammustada, aga ega ma ei saa midagi teha - elu õpetab. Ka kasse. Igatahes on kassidel kohe põnevamad päevad olnud :)

Nüüd mul on kaks poissi, kaks kassi ja kaks rotti. Õnneks üks mees. Plaan ei olnud selline, aga Mikk tahtis teisiti. Ma jonni ei jäta, muudkui pikutan puuri ees ja hoian oma kätt pesas. Suures lootuses, et emb-kumb mulle lõpuks varrukast sisse poeb. 

Kaks rotti, siis kaks. Ilusad poisid on, võibolla saan neid kunagi kellelegi paarituseks pakkuda, Dumbo poiss on ikka väga ilus isend ja ega see rex karvaga Husky ka alla ei jää. Ma olen väga kannatlik, hoian oma kätt puuris, olen neile ligi, räägin nendega. Ma loodan, et peagi nad võtavad mu omaks ja ma saan neid hoida enda ligi. Seniks rõõmustan selle üle, et Mikk ei ole enam üks ja Maik on väga elav sell selle aravõitu Miku kõrvale. 

Kes tahab, olete lahkesti oodatud meie beebisid piiluma :)

Teie Ennike