Ilus emadepäev

Mina olen varaärkaja. Ka emadepäeva hommikul istusin juba varakult arvuti taga ja jõin oma hommikukohvi. Igast toast kostus nohinat ja norisemist, kellel nina rohkem kinni, kellel vähem. Allergikud nagu nad mul kõik on. Istusin, jõin oma kohvi ja mõtlesin, et millist päeva ma omale sooviksin. Emana. Mul oli selge ettekujutus, milline see olema ei peaks, aga ma tahtsin ikkagi, et see päev oleks ilusam ja helgem, kui tavaline pühapäev. Meesinimesed hakkasid ärkama: Arvo, siis Sebasian ja lõpuks Robin. Mart ka :) Üks lastest embas mind soojalt ja soovis head emadepäeva, teine lastest soovis lihtsalt head emadepäeva, aga kui ta mulle lilled tõi, sain sooja ja hea kalli ka. 

Robin hakkas pannkoogitorti tegema. Sebastian lõikas maasikaid parajateks tükkideks. Meie pannkoogitort on jäätisega, sest me tahame, et Sebastian ka sööks seda. Igasugu kohupiimasid ja vahukoort Sebastian ei võta suu sissegi. Lõpuks nad panin tordi kokku ja see oligi imehea! Eriti heaks tegi tordi muidugi teadmine, et see on meie armsate poiste tehtud. 

Kuna kõige parema meelega olen ma looduses, siis viis Arvo meid Keila Joa matkarajale. See on üks äärmiselt ilusa loodusega rada, mis kulgeb mööda järske kaldaid ja metsaradu ning lõppeb jõe suubumisega merre. Me nägime väga paljusid erinevaid linde, kes olid kividele end soojendama tulnud: luiged, kosklid, haigur ja lagled. Kahjuks ma ei viitsinud pikka objektiivi kaasa võtta ja väga häid lähivõtteid ei saanud,  aga olemas nad olid. Fenomenaalne on selle raja puhul antud ajahetkel ka see, et terve see rada on täis karulauku. Inimesed korjasid kilekottide kaupa seda kevadist vitamiinipommi kaasa ja mina mõtlesin, et keegi taimetoitlane võiks mind veenda mõne väga hea roaga, mis sisaldab kaurulauku, selle headuses, sest ma nuusutasin seda ja maitsesin ka, aga ma hästi ei kujutanud ette, kuhu söögi sisse see sobida võiks. 

Jõgi oli küllaltki alla vajunud juba, kuid juga oli võimas! see värvidemäng...imeline! Üleüldse on loodus praegu oma tärkamises nii kaunis, lõhnaline ja värske. Me kõndisime mööda rada ja rajalt kõrvale, uurisime vee soojust ja vaatlesime linde. Mina oleks tahtnud muudkui igast õiest ja lehest ja tärkavast pungast pilti teha, aga selleks peaksin ma üksinda rajale minema, et kõigest enda jaoks meeldivast jõuaks fotosid teha. 

Matkarada lõppes jõe suubumiskohaga merre. Meri oli nii ilus, väikesed "jänesed" peal. Luiged oma graatsiaga, haisvad adruvallid, mere lõhn ja väikene tuul, palju kivisid ja ajupuid, midagi taskusse, midagi kotti. Mööda merekallast liiva sees, koos nendega, kellega kõige parem on olla. Sebastian hüppas kivilt kivile, ei kukkunudki vette :) Meri oli nii ilus, helesinine. Me oleme kõik mereinimesed....kuidagi eriti hea ja rahulik on olla mere ääres, vaadata väikeseid lained ja kuulata merekohinat. Sobrada kivikeste, merikarpide sees ja mõelda, kes on see inimene, kes viskab oma prügi merre või merekaldale.... kuidas vaatab ta peeglisse ja kuidas vaatab ta enda sisse? Kes peab tema jama kokku korjama, ära koristama. Kes Sa oled selline, kes Sa meie ilusat loodust reostad?  Meie linde ja kalu ohtu sead? Kes Sa selline oled?

Sisemaal tegime väikese pikniku ja puhkasime jalga. See oli ilmselge viga, sest siis ei viitsinud üksi norsand enam edasi ega tagasi kõndida :) Kõik mõtlesid vaid sellest, kuidas jõuaks juba auto juurde. Kokku kõndisime 6,5km-t. RMK on teinud joa juures suuri parandus- ja edendustöid. Arvo arvab, et pimedal ajal on  Keila Juga valgustatud - meil on plaanis millalgi minna seda üle vaatama, kas see ka nii on. Rada oli küllaltki raske, päris palju tõuse ja laskumsi, kuid igat sammu väärt. 

Koju jõudes puhkasime natukene ja siis läksime Arvo ja Sebastianiga minu ema juurde, sest ta on ainus ema ja vanaema, kes meie perel olemas on. Sebastian korjas vanaemale nurmenukke ja me vist olimegi selle päeva viimased lapsed, kes külas käisid. Ülejäänud olid kõik juba ammu käinud. Palusin Arvol teha endast ja emast ühe foto, sest pean tunnistama ausalt, et mul ei ole ühtegi pilti, kus ma oma emaga  täisealisena peal oleksin. Peale ema juures käiku käisime surnuaias, kus süütasime küünla Arvo ema ja tema kahe vanaema ja minu vanaema haual. Üks minu vanaema on Kadrinas, sinna ma kahjuks ei saanud eile. Tegelikult ma isegi ei tea, kus mu teise vanaema haud on....

Kui me lõpuks päriselt selleks päevaks koju jõudsime, mängisid poisid õues jalgpalli ja Arvo tegi minu lemmiksööki: suitsulõhet. See on üks vaieldamatult lemmikumaid sööke, mida Arvo teeb. Peale Jamie Oliveri vorstipastat muidugi. Ma olen iga kell valmis sedaviisi valmistatud lõhet sööma (Lapi lõhet ka) ja Sebastianile on ka lõpuks sedasi tehtud lõhe maitsema hakanud, mis tähendab seda, et me ei pea talle tegema valget kala, vaid kõik saavad süüa ühte ja sedasama toitu. 

Ilus päev oli. Ainult paar korda päeva jooksul pidi ütlema "poisiiiiiiiiid" :)))) ehk siis nad andsid endast parima, et mitte üksteist taguda või krõbedate sõnadega kostitada. Olid kohe täitsa nagu vennad. Ei, ega nad on muidu ka, mina naisterahvana ei saa lihtsalt alati sellest vendluse asjast aru. 

Aitäh poisid ja Arvo, aitäh selle ilusa päeva eest! Kõik hea algab väikestest asjadest ja iga uus elamus ja kogemus paneb lapi peale ühele pahale asjale  minevikust. Kogume siis koos neid ilusaid hetki ja kogemusi, et neid oleks palju ja kõik halb saaks kaetud. Nii  on meil koos turvalisem, pehmem, seiklusrohkem ja rahulikum minna. 

Ma loodan, et eile oli väga paljudel emadel, kes on seda väärt, imeilus emadepäev. Pole vahet, kas Sa oled aastaema või aasta suurpere või aasta...kes iganes. Oma lastele oled Sa ikkagi kõige parem ema terves ilmas :) 

Teie Ennike