Ma päris täpselt ei tea, kus mu normaalne mõtlemine sellel hetkel oli, kui Ruth tegi mulle ettepaneku osaleda Maijooksul ja ma nõustusin. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui on väga palju inimesi koos ja nad puudutavad mu külge ja mida ligemale see päev jõudis, seda suuremat paanikat ma tundsin, et ma sinna minema pean.
Meie ei käinud jooksmas, sest Ruth ei jookse. Me käisime ajavõtuga kõndimas. Minu aeg oli 01:12:48 ja sain 1208 koha. Ruth ei tahtnud alguses ajavõtuga kõndima minna, aga mina jällegi ei tahtnud ajavõtuta minna, sest ma tundsin, et mingisugune motivaator peab ikkagi olema. Esimest kohta me ei sihtinud, sest Ruth ütles kohe, et tema mingit eriti suurt tempot ei taha teha.
Minu meelest kõndisime küllaltki ilusas tempos, sai isegi juttu ajada, minul oli keskmine pulss 144, mis on väga hea. Ilm oli ilus ja ma sain oma elu esimese medali :) Nii äge. Jajah, see pole see, kui oled kolme esimese seas, aga ikkagi on mul nüüd päris oma medal.
Hirmus oli ka. Kõige hirmsam oli lõpp. Siis, kui tasuta nänni jagati iga nurga peal ja inimesed nagu ilmast ilma kõigest ilma oleks olnud. Ma ei saa aru, miks peab teise inimese otsa ronima, selleks, et õunamahla kätte saada? Mul tekkis natuke raskusi selles olukorras olemisega, aga mul oli Ruthi saba, sain hakkama.
Aitäh Ruth, et aitasid mul elu esimese medali saada :) Järgmine aasta on juba julgem minna :)
Teie Ennike
Ärme oota järgmise aastani. Kasvatame endis julgust ja läheme juba järgmisel pühapäeval! Tegelikult oli ju tore ja me oleme võimekad :D
VastaKustutaIga korraga peaks lihtsamaks ka muutuma.... Aga tõesõna - nii palju inimesi... õudne! Aga lõppkokkuvõttes on tunne hea, niiet, sabast kinni ja ikka edasi :)
Kustuta