Paberitöö Teeme TeistmoodiMoodi käsitöösalongis

Käisime Ruthiga meisterdamas Signe abistava õpetuse ja juhendamise all. Ruthil oli oma magisritöö juhendajale kingitust vaja ja ta tahtis talle teekarpi teha ning mina ju ikka lähen inimestega kaasa, kes mulle pakuvad seda, mida mulle meeldib teha. 

Ma ärkasin pahas tujus juba varakult ja kirjutasin oma kirjatükki ja tuju läks veel halvemaks. Ma ei tahtnud linna ka minna, ma ei tahtnud mitte midagi. Mul oli selline tuju, et ma lähen voodisse tagasi, panen silmad kinni ja kui keegi mind segama tuleb, siis kõik kuulevad, millist häält ma suudan teha. Aga. Kokkulepe on kokkulepe ja 9:45 istusin Ruthi autosse. Sõitsime suhteliselt vaikselt, kuigi tavaliselt ikka lobiseme palju. Ma vaaritasin oma peas, et mida ma nüüd tegema lähen. Mul ei olnud ideed ega soovi. 

Mõtlesin, et teen teekarbi endale. Siis mõtlesin oma köögi peale ja ei leidnud selle karbi jaoks kohta. Sahtlisse teha ei ole mõtet. Selleks on need valminud karbid ikkagi alati liiga ilusad olnud. Kellele ma teen, millise ma teen, kuhu ma teen? Isegi linna jõudes ei olnud mul ikka veel ettekujutust, kellele ja millist karpi ma tegema hakkan. See ausõna frustreeris mind, sest kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis kõik ilunikerdused (peale pulmaalbumi), mis ma seal salongis teinud olen, olen ma läinud ideega ja need on kõik Anneni jõudnud. Nüüd aga olin äkki olukorras, kus ma ei teadnud, mida ma teen. Annele ma olen juba teekarbi teinud.... 

Kui tavaliselt töötuppa lähed, on lauad lookas erinevatest tapeetidest ja disainpaberitest, aga kuna see oli selline eraviisiline töötuba, siis olid valmis ainult papist jupid ja kõik. Ikka ei hakanud ideed tulema, sest polnud millestki kinni hakata. Istusin ja mõtlesin ning siis, kuidagi iseenesest mõtlesin, et teen karbi emale, kes koguaeg viriseb, et ma talle midagi ei tee (ma ei hakka muidugi rääkima sellest haapsalu sallist, mida ma veel kordagi pole tema õlgadel näinud....). Küsisin, kas neil on moonidega disainpaberit. Ei olnud. Küsisin, kas neil on orhideedega disainpaberit. Ei olnud. Küsisin, kas neil on konnadega disainpaberit. Muidugi ei olnud. Rohkem ei osanud midagi välja mõelda. Ema köögis on hele tapeet, moonidega paneelid mingi vahe tagant jooksmas ülevalt alla. Ma tahtsin moone. Signe läks kuhugi taha ruumi ja tuli sealt välja ühe moonidega disainpaberiga. Küsi ja Sulle antakse, ütleb juba Piibel. 

Ülejäänud osa oli juba kerge. Mõõda, liimi, lõika, silu, voldi jne. Ise kodus praegu ei oskaks vist teha, aga võibolla oskaks ka, kui natukene oma mõtteid koondada, aga midagi ülemõistuse keerulist ühe karbi tegemises küll ei ole. Kodus ainult ei ole kõiki neid vahendeid, mis töö tegemise kergemaks teeks. Näiteks papilõikur. Ja ma pean tunnistama täiesti ausalt, et paber ei ole ikka päris minu teema ka. Külm ja koguaeg on käed mustad. Igaltpoolt pressib liimi välja ja kõik käib nii millimeetri täpsusega. Ma saan hakkama, muidugi saan - ma pole ju käeliselt mingi äpu. Aga igapäevaselt ma paberitööd teha ei tahaks. Võibolla harjuks nende liimiste kätega ära, ei tea, aga ma jään ikkagi soojade materjalide juurde. Karbid tulid ilusad. See moonidega karp küll pole päris minulik. Minu jaoks natuke liiga intensiivne, aga ema kööki sobib. Endale ma teeksin midagi õrnemat ja heledamat. Liblika sain ka... Meie pere sümbol. Ruthi karp tuli just selline nagu tulema pidi ja sobis tema enda tehtud kaardiga väga hästi kokku. Naljakas oli ainult see, et Ruth väidab, et ta ei ole roosa inimene ja siis ei suutnud nelja roosa disainpaberi vahel valida :) 

Viisin eile karbi emale ära, mulle tundus, et talle meeldis. Robin küll ütles mulle, et milleks Sa tegid vanaemale teekarbi, ta üldse ei armastagi teed, aga ma ausalt öeldes ei teadnudki, kas ta joob teed.... Mõned külalised ikka joovad, kui ise ei joo....

Nii ikka ei saa peale lennata, et ideed ei ole. Mitte mingisugust. Nii võib juhtuda, et lõpptulemus pole päris see, mida oled oodanud. Midagi selle karbi juures jäi mul kripeldama, aga nüüd on nii nagu on. Ma loodan, et ema ei pane karpi kappi ja ei unusta seda sinna...

Aitäh, Ruth, kaasa vedamast ja vaheldust pakkumast! Aitäh Signele, kes on tõesti kuldaväärt õpetaja, kannatlik ja hoolikas. Nagu seal salongis nad kõik on siiani olnud. Järgmiste meisterdamisteni!

Teie Ennike