Kirsiaed Linnateatris

Olime Heleniga kultuursed ja käisime Tallinna Linnateatris "Kirsiaeda" vaatamas. Kes teab, see teab, kui raske on Linnateatrisse pileteid saada. Istusin eksta selle pärast 1.aprillil 10. minutit ennem ühtteist arvuti taga, etendus välja valitud, et saaks piletid. Sellele etendusele, millele soovisin tegelikult pileteid saada, ei saanud, aga teisena oli valikus "Kirsiaed", sinna siis sai. 

„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Lavastas käesoleva  tüki Elmo Nüganen. Osades olid Sandra Uusperg, Maris Lüüs(EMTA lavakunstikool) või , Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Tõnn Lamp ja Andrus Vaarik. 

Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaastase poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov Andrejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda. 

Mõis aga on pankrotis ja läheb oksjonil müügiks. Kui mõis maha müüakse ja kirsiaiale kirvest näidatakse, sõidab Ljubov Prantsusmaale tagasi oma truudusetu mehe juurde, kes andestust palub. Etenduse alguses tundub, et kirsiaed on kõigile väga oluline, kuid lõppeb etendus üsna emotsioonitult, sest keegi ei nuta taga ei mõisa kaotamist ega kirsiaia maharaiumist. 

Minu meelest oli hea etendus. Olid küll mõned tseenid, millest ma aru ei saanud, miks need seal olid, aga üldmulje on ikkagi positiivne. Mulle ainult jääb arusaamatuks, kuidas ajast ja arust ja käeolevas ajas naised meestele truudusetust andestavad niisama lihtsalt, kui teha sõrmenipsu... Aga see ei olnud selle etenduse teema. 

Natuke jääb lavatükk ajale jalgu. Selles mõttes, et see ei ole enam päevakajane, mitte sellisel moel nagu 20. sajandi algul. Komöödiat ma ei näinud, mõni üksik koht pani muigama. Minu jaoks oli see üsnagi traagiline lavatükk, sest inimeste prioriteedid olid paigast ära ja mulle tundus, et armujoovastuses ema ei teinud õigeid valikuid. 

Hea oli üle tüki aja teatris käia. Kahju, et ei olnud aega kuhugi toredasse kohta kooki sööma minna, sest etendus oli pikk (3h ja 10min). Ja aitäh Helenile küljetunnet pakkumast, kui kõik oli kottpime või kui garderoob oli ülerahvastatud. Etendust ei soovita minna vaatama nendel, kes komöödiat ihkavad (näiteks Arvol), aga kes jaksavad kolm tundi vaadata ühe mõisa müügilugu, siis sobib.

Teie Ennike