Terves kehas terve vaim! Eksole... Läksime hommikul kell kümme trenni ja ma mõtlesin omas mõttes, et kui keegi oleks mulle öelnud nt kümme aastat tagasi, et ma vabatahtlikult lähen kell kümme hommikul jooksma, ma oleks ta täiega välja naernud. Päriselt ka! Sest minul küll kooliajast mingisugust liikumisharjumust ei tekkinud ja olen olnud pigem väheaktiivne. Kuid inimene saab vanemaks ja ühtlasi muudkui ka targemaks ja ma mingil ajal avastasin enda jaoks täielikult spordi. Ma kõndisin, jooksin, sõitsin rattaga, ujusin, tegin HIIT trenne ja joogat. Mu elu koosneski ainult sellest, et kiiremini, kaugemale, raskemini. Ma ärkasin igal hommikul 5.30, selleks, et 5.45 juba jooksmas olla. Ja ega ma siis ei jooksnud mingi natukene, ma ikka jooksin vähemasti 10 km korraga. Ja ma ei olnud jõusaalis 1 tunni, ma olin ikka 2,5 tundi. Klappisin oma aegu ja asju Sebastiani ja Robini järgi. Põhiliselt küll Sebastiani järgi. Et kui ta on koolis, jõuan ilusasti Raplas trennis ära käia jne. Ma ei andnud endale üldse armu ega aru, mida ma tegelikult enda kehale tegin. Praegu mõtlen küll, et kus mu mõistus oli, kui tulin 10 kilomeetriselt jooksuringilt, viisin Sebastiani kooli ja läksin 10 kilomeetrit kõndima. Ja kui ma mingil põhjusel trenni teha ei saanud, siis mul oli nii paha tunne sees, et oleks tahtnud maa alla vajuda. Loomulikult lõppes see kõik totaalse läbipõlemisega. Nii keha kui vaimu osas. Selle eet hoitas mu armas mees mind korduvalt ja korduvalt, aga mina iseenesetarkusest tegin ikkagi nii nagu heaks arvasin ja siis ühel hetkel käis mingi klikk ära ja mul oli probleeme isegi jalutamisega. Kui ma siis ühel hetkel kuidagi sellest tardumusest ärkasin, siis hakkasin jälle end liigutama. Kõndisin ja tegin kodus lihastrenni. Vahel käisin ujumas ka. Siis tuli Mira meie ellu ja mu jalutuskäigud muutusid jälle pikemaks ja tihedamaks, aga tundsin ikkagi, et seda on liiga vähe.
Hakkasin koos Liisu ja Kataga jõusaalis käima.Trenn kestis kaks tundi, lisaks kõhulihased eraldi veel. Mõnda aega käisin, aga tundsin mingi hetk, et ma ei taha, sest trenn oli liiga pikk. Pusisin kodus trenni teha (Hopafit, Gracefit, Mokafit) ja käisin palju jalutamas. Suviti tegin pikki rattaringe kas üksi või koos Liisuga (ja muidugi Arvoga, kui ta kodus oli). Eelmine suvi leppisime Liisuga kokku, et septembrist hakkame jõusaalis käima. Mõte tundus väga ahvatlev ja ootasin septembrit väga. Võtsin treener Kadri-Liina Meister käest 8 jõusaali eratrenni, talletasin ajus harjutusi ja jooksvalt hakkasimegi Liisuga iga nädal vähemasti kaks korda jõusaalis käima. Näitasin Liisule igasuguseid harjutusi, mida olin Kadri käest õppinud ja trennid olid mõnusad. Leppisime kohe Liisuga kokku, et trenn kestab tund aega + kõhulihased. Meie trennid olid sellised, et pool tundi tegime käimislindi peal mäkketõusu, siis pool tundi tegime jõutrenni ja lõpetasime trenni kõhulihastega. Kõik kokku 1 tund ja 15 minutit. Lõpus venitame ka natuke. Ajaliselt oli see väga mõnus ja oli jaksu täiega pingutada.
Nüüd on meie trennid edasi arenenud. Kuna Arvo käib ka meiega jõusaalis alati, kui ta kodus on, siis oleme kõik koos õppinud järjest uusi harjutusi. Arvo vaatab väga palju Youtubest erinevaid trenne ja challengeid ning siis õpetab meile ka igasugu huvitavaid värke. Kui meie õuele jõudis kevad, hakkasime jooksmas käima. Jookseme enne igat trenni kaks kilomeetrit staadionil ja alles siis läheme jõusaali. Seal teeme alguses 15 minutit mäkketõusu, siis jõutrenn ülakehale või alakehale ja lõpetame trenni kahe challengega: planguchallenge ja kõhuchallenge. Trenni pikkus on umbes 1 tund ja 15 minutit. Lõpus venitame ja ripume. Oleme nüüd regulaarselt trennis käinud peaaegu üheksa kuud. Trenni ärajätmine on ainult väga mõjuvatel põhjustel, nt tervislikud põhjused või kui Liisu siin on käinud reisimas. Üks motiveerib üht ja teine teist. Kuna käime trennis koos, siis kindlasti ei taha teist alt vedada, niiet... mingit "täna ei viitsi" olukorda ei saa üldse tekkidagi, sest meil on kokkulepe käia vähemasti kaks korda nädalas trennis. Arvo teeb Soomes oma trenne ja nädalavahetusel ühineb meiega.
Venna Bassu ütles, et meil on Liisuga keskeakriis :D - seepärast trennis käimegi. Me ei ole sellega kohe üldse nõus. Trenn annab väga hea enesetunde. Me oleme väga palju tugevamaks saanud, meie raskused on kõvasti tõusnud ja vastupidavus kasvanud. Peale trenni on kehas nii hea positiivne väsimus. Bassu sõitis ükspäev rattaga 16km ja ütles siis meile, et ta hakkab aru saama, mida me püüdsime seletada, et teeme trenni selle ülihea enesetunde pärast, mis peale trenni on. Mainimata ei saa jätta muidugi ka seda, et sotsiaalne pool on väga oluline. Me kohtume regulaarselt ja saame igasugustel huvitavatel teemadel vestelda. Ja, vahel on tunne, et ma tõesti ei viitsi, aga siis tuleb trenniriided selga panna ja mõelda, et Liisu ootab. Ja Liisu mõtleb, et Ennike ootab. Nii ei saagi juhtuda, et trenn jääb lihtsalt ära.
Arvo alati väga kiidab meid, kui trenni teeme. Mina kiidaks ka ennast, Liisut ja Arvot. Kõige võti on järjepidevus ja selles me oleme väga head olnud. Kui mingil põhjusel jääb trennide vahe liiga pikk, siis hakkab juba hinges kripeldama ja tekib tunne, et nüüd kohe pean saama trenni. Oleme nüüd Liisuga arutanud, et mis suvel saab? Märjamaal on tõesti uus ja uhke jõusaal, aga seal on suvel nii palav ja õhku pole, et täitsa võimatu on trenni teha. Kuidas motiveerida teineteist kodus trenni tegema mõne video järgi? Väga head mõtet pole veel tulnud. Arvo käis välja mõtte, et teeksime kõik koos tema koduste vahenditega trenni, peame vaatama, kuidas ja millised harjutused Arvo raskustega meile sobivad. Igatahes kindel on see, et selleks hooajaks hakkab jõusaalis treenimine läbi saama ja veel kindlamad oleme me selles, et septmebris igal juhul jätkame. Suvesse jääb kindlasti jalgratas ja siis peaks vähemasti kaks korda nädalas tegema mõne video järgi trenni (mina kaldund Mokafiti poole, sest seal ei ole kargamist (Hopafit) ja pea alaspidi olemist (Gracefit). Kuidas aga end motiveerida kodus trenni tegema - seda veel ei tea. Kuniks pole seda välja mõelnud, käime jõusaalis.
Me oleme tõesti tublid, kuigi mul on selle tubliks olemisega oma kiiks. Arvo on nii palju rikastanud meie trenne ja meil on koos tõesti tore ja see trenni aeg läheb väga kiiresti. Mul on nii hea meel oma kompanjonide üle, isegi, kui vahel on nii raske. Koos saame hakkama! Ma olen südamest tänulik Liisule ja Arvole, kes ikka viitsivad ja tagant utsitavad (see kõik käib vastastikku). Ja eriti hea meel on mul selle üle, et me ei pinguta üle, trennid ei ole muutunud vastumeelseks, hoopis vastupidi - mina isiklikult ootan igat trenni väga. Eks igaüks peabki oma tasakaalu leidma. Mõni treenib jõutõmbe võistlusteks, mõni treenib fitnessi jaoks. Meie treenime, sest liikuda on hea ja jõudu on rohkem. Treenime, sest see annab nii hea enesetunde, mida muude tegevustega saavutada on suhteliselt keeruline. Igatahes - lõpetuseks võin öelda, et me oleme tõesti tublid! Kohe väga tublid! Ja keskeakriisist on asi kaugel :D
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar