Mõmmik

Ma olen elus väga palju mänguasju heegeldanud. Heategevuseks, kingituseks ja müügiks. Ikka väga palju, ma arvan sadu. Ühel hetkel see ammendus minu jaoks. Ma kuidagi tundsin, et nüüd on kõik. Ja igasugustes käsitöögruppides Facebookes on neid heegeldatud mänguasju nii palju, lihtsalt näitamiseks ja müügiks, aga mida ma eriti pole näinud, on kootud mänguasjad. Ilmselt seetõttu, et neid on palju raskem teha. Ja siis mind tabas soov õppida kuduma mänguasja. Soov kasvas suuremaks ja suuremaks, kuigi selget ettekujutust siiski polnud, kuidas neid tehakse. Vaatasin interneti avarustes ringi, eriti Pinterestis ja silma jäid väga armsad tegelased. Hoopis teist nägu ja tegu kui heegeldatud mänguasjad. Ühtegi õpetust ma siiski osta ei tahtnud, sest ma polnud kindel, kas ma saan aru inglisekeelsetest juhenditest esimest korda mänguasja kududes. Aga soov seda teha siiski kasvas. Ja sellisel juhul aitab hädast välja ikka Drops Desing, kust ma leidsin ühe kootud mõmmi õpetuse. Ausalt öeldes, kui ma seda lugesin, siis ma arvasin täiesti veendunult, et mina sellega küll hakkama ei saa. See õpetus oli nii segane ja harjumatu, et ma ilmselt oleks käed üles tõstnud, kui... Kui ei oleks minu jonnakust teatud asjade suhtes. Otsustasin, et hakkan otsast kuduma ja võtan ühe rea korraga.

Istusin diivanil oma põhilisel käsitöö-tegemise-kohal prill ninal ja hakkasin näpuga järge ajama. Ikka kokku ja kastamine, parempidi ja keerdsilmus ja jälle kokku ja nii rida haaval. Minu üllatuseks sain ühel hetkel aru, et see mõmmi kootakse kõik ühes tükis ehk ainsad õmlused on kõrvade juures. Arvo vaatas mind kahtlase näoga ja küsis ühel hetkel, kui mul oli valmis terve keha ja olin just juurdekasvatamise kohas, et pead vormida, mis ma seal pusin juba mitmendat päeva ja lugematuid tunde. Ma ei tahtnud öelda, et ma mänguasja koon, sest ma polnud ikka veel kindel, et ma sellega hakkama saan. Täpselt ei mäletagi, mis ma talle vastuseks ütlesin, aga ise muudkui pusisin edasi. Kui viimased silmused kokku võtsin, sain aru, et see segane õpetus on minu poolt läbi näritud ja olin jõudnud lõpuks sinna punkti, kus tuli see tühi kest täidisega täita. Hakkas jumet võtma. Sellest n.ö. kestast hakkas vormuma mõmmi ja mida rohkem ma täidist lisasin, seda kindlamalt ma ennast tundma hakkasin, et ma vist siiski sain hakkama. 

Ja valmis ma ta saingi! Kahjuks ei olnud lõngavalik parim, rohkem oleks sobinud mõni paksem ja pehmem lõng, aga kuna ma oma õnnestumises kindel polnud, siis otsustasin kodus olemasolevast lõngast esialgu pusida. Mis ma oskan kosta? Üsna raske tegemine oli, just selle pärast, et see oli kõik ühes tükis. Pidin ikka korralikult näpuga järge ajama ja harutama ka mitu korda, aga seda suurem oli rõõm, kui ma mõmmile punase lehvi kaela sidusin. Ma polenud kindel, et ma neid kootud mõmmisid veel teha tahan, kuid kuidagi nii juhtus, et paari päeva pärast oli uus "kest" valmis ja nüüd tuleb kõige häbiväärsem osa - see kest seisab juba neli kuud mu käsitöökorvis. Ei ole olnud tahtmist ega isu seda täita ja viimistleda. 

Käsitööga on üldse kuidagi kehvasti. Ei ole inspiratsiooni ega tuju midagi teha. Natukene muretsen, et äkki kätteõpitud oskused lähevad rooste, kuid isegi see mureseeme ei ole mind tegutsema sundinud. Ma pigem loen või joonistan või jalutan. Päevad on juba pikemad ja valgemad, hing ihkab õue ja sooja kätte, aga kuskil kuklas ikka tiksub koguaeg, et tee valmis see, mis oled alustanud, sest tegelikult mulle ei meeldi, kui asjad on poolikud. Poolikud käsitööprojektid, poolikud joonistused, poolikud raamatud. Ja see poolik kest on ikka seal korvis... Ilmselt on see ainult kättevõtmise asi ja valmis ta olekski, aga kuidagi ei ole tuju seda kätte võtta. Aga peaks... et midagi kuklas ei tiksuks. 

Ma tegelikult ostsin ühe sobivama lõnga ka, aga pole isegi seda lõngapakki lahti teinud :D No ei ole seda minekut, mis oli mitmeid aastaid mu sees. Palavikuline käsitöö tegemine. Tegin vist mitme aasta jagu käsitööd mõne aastaga ära ja nüüd ootan mingisugust tõuget või müksu, et midagigi teha. Aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et mõmmik tuli armas ja pehme, palju pehmem, kui heegeldatud mänguasjad. Mingit otstarvet tal hetkel pole ja ühelegi lapsele nagu ka pakkuda pole - nii seisabki ta mu garderoobis käistöökorvis ja ootab oma hetke. Muuseas, käsitöökorv garderoobis ei ole minu moodi, mul seisis see ikka diivaninurgas ootel olevate töödega, aga ma mingi hetk tundsin lausa füüsiliselt, et ma ei taha seda korvi näha ka :D. Ju siis praegu on nii... Mõni teine aeg võib olla hoopis teisiti ...

Teie Ennike