Meie armas Mira

16.märtsil oli Sipas minu ja Sebastiani sünnipäevapidu. Kui ma öösel Miraga koju tulin ja koduuksest sisse hakkasin tulema, oli mul tunne, et midagi on väga valesti. Ma avasin välisukse ja Mira seisis kinnise uksepoole ees ning hakkas seda kraapima paludes sissepääsu. Mul oli selline tunne, et ta ei näe hästi. Suunasin ta pea avatud ukse poole ja tulime koju. See hetk jäi hinge kripeldama ja rääkisin hommikul sellest Arvole. Arvo ütles, et kui me pidusööke sõime ja ta tahtis Mirale kahvli otsast palakest anda, siis Mira oli pea kuidagi mööda pannud ja alles haistmisega oli aru saanud, kus on kahvel. Süda hakkas veel enam kripeldama, aga väga paanikat ei tekkinud, sest mõtlesin, et äkki lihtsalt oli liiga pime või midagi sellist. Hakkasin teda jälgima ja täheldasin järjest enam, et ta vist ikkagi ei näe hästi... Panin Raplasse arsti juurde aja ja käisin temaga kontrollis. Rapla arst suurt midagi teha ei osanud, kui vaatas, kuidas Mira silmad valgusele reageerivad ja vibutas ta silmade ees, kuid pidi siis nentima fakti, et Mira silmad ei reageerinud valgusele ja vibutamist ta ka ei näinud. Ta ütles, et Mira ei näe... Ja andis silmaarsti telefoninumbri. 

Saime Tallinnasse dr. Naimušina juurde väga kiiresti aja ja Ailen viis meid kohale. Arst vaatas Mira silmi erinevate valgustega, mõõtis rõhku ja vaatas mingi aparaadiga ja ma sain lõpliku kinnituse, et Mira ei näe. Ta pupillid reageerisid väga vähesel määral sinisele valgusele ja ülejäänud valgustele üldse mitte (punasele ja valgele). Seal, võõras kohas, sain eriti aru, et ta ei näe, sest ta koperdas seinte, kappide, uste otsa ja oli kuidagi väga segaduses. Eks see arsti kinnitus oli vajalik, kuigi ma teadsin siis juba, et ta ei näe hästi, sest märgid selleks olid väga ilmsed. Ta ei näinud palli ega puupulka, mida me talle viskasime, ei näinud maha kukkunud söögipalakesi, ei näinud uksest sisse tulla, kõndis mööda seinaääri, ei näinud, kust algas trepp jne. Miral võeti veeniveri, et välistada diabeet ja neeruhaigused. Veri oli korras ehk et ei tuvastatud ei diabeeti ega neeruhaigusi ning dr. Naimušina ütles, et tõenäoliselt on tegu autoimmuunhaigusega, kus mingil põhjusel keha tapab kolvikesi ja kepikesi ning seetõttu koer ei näe. Ta otsustas alustada hormoonraviga. 

Ravi algus oli raske - Mira tõenäoliselt tundis end halvasti, oli loid ja tujutu, jõi väga palju ja pissis väga palju. Ühe korra juhtus õnnetus ka ja ta pissis diivani peale, aga siis muutsime temaga õues käimise tihedust ja rohkem pole õnnetusi juhtunud. Kuid ma tajusin, et ta näeb justkui paremini. Katsetasime palliga - seda ta ei näinud, kuid ei koperdanud enam igale poole otsa ja ainuke raske asi oli õuest tuppa tulekuga. Ta silmad justkui ei reageerinud valguse vahetumisele ja ta ei näinud, kust algab trepp. Käisime kontrollis ja arst ütles, et pupillid reageerivad natukene paremini. Olime lootust täis. Mira ise tundus ka kuidagi rõõmsam ja energilisem, ei olnud enam ainult pesas ja ei nukrutsenud. Tundus, et ravi mõjub ja Mira siiski päris pime pole. Dr. Naimušina vähendas hormooni kogust. Hakkas saama endisest poole vähem rohtu. 

Viimased kaks päeva on väga rasked olnud. Täiesti ilmselgelt Mira ei näe. Ta jookseb vastu seinu, ei näe käest pakutavaid toidupalakesi, jooksis aiamööbli laua pikali, koperdab erinevate asjade otsa, trepp on täiesti arusaamatu ta jaoks, õuest tuppa tulles on väga segaduses ja ei tea, kuhu minna. Kui on tuttavad kohad, siis saab enam-vähem hakkama, aga kui tahtsime teisest välisuksest välja minna, siis ta ei saanud sellega sugugi hakkama ja me pidime teda suunama ukseava poole... Nii halb vist ei olegi varem olnud. Esmaspäeval helistan ta arstile, eks siis paistab, mis saab.

Inimesed lohutavad meid, et pime koer suudab täiesti edukalt elada ja kõik saab korda. Ilmselt see nii ongi, aga ma olen hingest haige... Mul on nii kahju oma ülienergilist koera vaadates, sest ta on vaikne, omaette, tujutu ja segaduses. Mõnikord ta ei taha isegi jalutama minna, mis tegelikult meeldib talle ju väga. Ilmselt need hormoonid ikka teevad ka enesetunnet halvaks. Mul on nii kahju Mirast, kes on alles neljaaastane ja tal on veel terve elu ees ning väljavaade, et tal tuleb see pimedana mööda saata, ei ole meeldiv. Rääkigu teised, mida tahes... Ma tean, et inimesed püüavad lohutada ja näidata mulle asja helgemaid külgi, kuidas Mira haistmine ja kuulmine kompenteerivad nägemisekaotuse, kuid minu hing on ikkagi haige... Ma ei tea täna, kas nägemiskaotus on jäädav ja kas ta muutub täiesti pimedaks, kuid täna on olukord selline, et ma näen, tean ja tunnen, kuidas Mira ei näe ja see on väga raske taluda. 

Aga hoiame ikka saba püsti :) eksole... Meile on ta ikka sama armas Mira ja loodame parimat. Ja me Miraga täname kõiki, kes on talle häid soove saatnud ja ikka paranemist soovinud :) Neid inimesi on Segavereliste grupis ikka väga palju. Aitäh kõigile!

Teie Ennike