Elu esimene heegeldatud vaip

Mul ei ole viimasel ajal käsitööga eriti sooje suhteid olnud. Ma kuidagi pole tundnud inspiratsiooni midagi uut teha ja kõik, mis olen juba teinud, tundus igav. Pole nagu kellelegi midagi teha ka. Lapsed on kõik suureks kasvanud ja ei soovi enam mänguasju või tädi (vanatädi) kootud kampsuneid. Mul on küll üks tellimustöö näpunukkude järgi ootel, aga ma pole suutnud end kokku võtta ja kuduma hakata. Kuigi peaksin. Selline nikerdamine on ajakulukas ja mul ei ole tunnet peale tulnud. Vabandust, Liis :) 

Lisanne kirjutas mulle paar nädalat tagasi messengeri, et tema tahaks väga heegeldatud vaipa ja kas mina oskan teha. No mina muidugi ei teadnud, kas ma oskan teha, sest ei olnud varem teinud ja heegelnõela suurus 10 mm oli natukene hirmutav. Aga! Ma siiski otsisin mustri ja tellisin vajalikud materjalid ja ka selle hirmus suure heegelnõela ja ütlesin Lisannele, et ma võin proovida. Kuna materjal ja heegelnõel sai ostetud Lisanne raha eest, siis olin natukene paanikas, et äkki ma ebaõnnestun ja tema kulutatud raha läheb vastu taevast. Sellesse samasse aega jäi ka Kristeli soovitus mul teha midagi ilusat oma väikeste armsate valgete kätega :) Ikka selleks, et meel oleks rahulikum ja et saaks lõpptulemusest rõõmu tunda. 

Sain materjalid ja õpetuse kätte ning vaatasin seda skeemi ning miski ei tundunud raske. Ainult aassilmused, kinnissilmused ja sambad ja no neid oskab igaüks teha, kes vähegi heegeldamisega kokku puutunud. Ootasin väga seda hetke, et tegema hakata. Oi, need esimesed silmused tundusid rasked, sest heegelnõel oli suur ja jäme ning trikotaažpael samuti jäme. Heegelnõel tuli koguaeg silmusest ära ja kuna ma hoian heegelnõela valesti (jajah, ma olen selle pärast koolis palju vastu päid ja jalgu saanud), siis tõenäoliselt see oli ka põhjuseks, miks heegelnõel silmusest koguaeg ära tuli. Aga ma olin väga jonnakas ja pusisin muudkui edasi. 

Mida ma ei osanud oodata, olid haiged sõrmed. Peale esimest heegeldamise päeva ei saanud kaks päeva midagi teha, sest sõrmed olid nii haiged, et lausa tulitasid. Samuti peopesa, kuhu heegelnõel heegeldades toetus (sellest valest heegelnõela hoidmisest). Mõtlesin, et ei iial enam. Proovisin muudkui heegeldada, aga pidin töö ikkagi diivaninurka jätma ja laskma sõrmedel taastuda. Kolmandal päeval olid sõrmed enamvähem ja jätkasin sealt, kuhu pooleli jäin. Vaip edenes jõudsasti ja muutus järjest suuremaks ja raskemaks. Ma ikka olin jonnakas ja muudkui jätkasin, kuigi sõrmed tegid valu ja mida suuremaks vaip muutus, seda aeglasemalt edenes ring ja mul oli tunne, et ma mitte kunagi ei saa seda valmis. Tegin igasuguste tegevuste vahele jälle paar mustrikorda edasi ja lootsin, et sõrmed harjuvad ja valu kaob.

Harjusidki. Mida rohkem ma heegeldasin, seda enam sain aru, et sõrmed ei valuta enam. Minu lootus, et käed harjuvad nende jämedate töövahenditega ära, leidis kinntust. Aga ikkagi oli väga tüütu teha, sest vaip oli suur ja raske ning edenes väga aeglaselt. Järjekindlus siiski on väga oluline. Kui mul rohkemaks aega ei olnud, siis tegin kasvõi kuus sammast korraga ära ja panin vaiba käest. Mõtlesin, et ükskord ikka valmis saab. Lisanne aga kirjutas eile messengeris, et ta läheb reedel Lättis ja mõtles minu juurest läbi tulla, et äkki selleks ajaks on vaip valmis ja siis ma korjasin kõik oma laiskuse kokku ja heegeldasin vaiba valmis. 

Küll mul oli hea meel, kui viimase samba tegin! Ja ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki, milleks kõigeks ma võimeline olen, kuigi oleksin pidanud teadma, sest ma olen ikka igasuguseid asju teinud (nt Haapsalu salle). See vaiba tegemine ikka oli suur töö! Vaiba läbimõõt on 1m ja 94cm. Nii suurt ma rohkem teha ei tahaks, aga väiksemaid võin teha küll (85-150cm). Sebastian ütles, et see on ju väga hea rahateenimise võimalus, set kaks vaipa kuus ikka jaksad teha :) No ma tuletasin talle meelde, et olid päevad kunagi, kus õppisime keti heegeldamist ja see ei läinud mitte valutult :D Et kui kerge võimalus see ikkagi on... 

Tegelikult olen valmis veel heegeldama vaipasid. Päriselt ka. Mu käekesed on harjunud nende jämedate töövahenditega ja tegelikult mulle lõpptulemus väga meeldib. Ma ainult ei kujuta ette, kuidas sellist suurt vaipa hooldatakse, aga küllap tolmuimeja teeb oma töö ära, sest ega Sa ju poest ostetud vaipa ka pesumasinasse ei pane. Kui ikka väga ära määrdub, saab keemilisse puhastusse viia. 

Nüüd mul on natukene kahju, et töö valmis sai. See andis mulle tegevust ja suunas mõtteid pahadel hetkedel mujale. Ja tegelikult mulle ju meeldis seda teha :) Kui Sul on vaiba soov, siis kirjuta mulle - äkki jõuame kokkuleppele :)

Teie Ennike