11. septembril sündis siia ilma Matheo Kenzo :) Selline pisike ja kõvahäälne. Katariina sai emaks ja Rainer isaks. Mõtlesin siin septembri alguses, et mis ma pisikese sünni puhul kingin ja mõtlesin ka seda, et kas see peaks poest ostetud asi olema või võiksin ise veel midagi talle teha ja mõtlesin välja, et kuigi ma lubasin peale Amanda kombeka kudumist, et ma ei koo enam kunagi ühtegi kombekat, et just paras hetk on see mitte iialgi enam murda. Ja siis ma vaatasin Dropsi lehel ringi ning valisin välja sellise kombeka, mis ei olnud nii raske mustirga, tellisin lõngad ja palusin Liisul õpetuse välja printida (jajah, mul on printer, milles mitte kunagi ei ole tinte). Kui lõnga kätte sain, siis ei tahtnud sellest kombekast midagi kuulda, sest mul oli juba eos hirm, et seda on raske teha. Lasin mitu päeva mööda, aga Kata sünnitus tähtaeg hakkas kiiresti peale tulema ja ma mõtlesin, et ega ma seda asja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.
Vaatasin ja lugesin seda õpetust ja ei saanud mitte midagi aru :D Kohe mitte midagi. Aga mul on nii, et ma pean silmad üles looma ja hakkama otsast tegema, siis saan aru, mis teha tuleb. Ja nii ma need silmad üles lõingi ja hakkasin otsast kuduma. Ei olnudki nii keeruline ja see pärlkude on mu lemmik - hea lihtne teha ja väga efektiivne. Ja siis muudkui kudusin, sest aega eriti palju ei olnud. Beebi võis ju iga päev sündida, kuigi mina ütlesin, et ennem 11.septembrit ei tohi, sest issi oli ju Soomes. Ja siis ma muudkui tegin, omast arust jube äss. Kuid juhe jooksis kokku ühel hetkel. Mitte midagi ei saanud aru ja kõik tundus valesti. Lugesin seda õpetust edasi ja tagasi ja sain aru, et olen valesti teinud... Harutasin umbes 10 cm tööd üles. Kudumise juures kõige hullem asi on harutamine ja silmuste uuesti vardale korjamine. Olin endas nii pettunud, aga vähemalt sain aru, mis ma valesti tegin ja hakkasin uuesti pihta. Kudusin ja olin jube õnnelik, et kõik tundus õigesti olema. Jõudisn kiiluni ja ei lugenud õpetusest välja, et jätkama peab ringselt. Muudkui kudusin, ise mõtlesin, et kuidas need sääred sinna siis kootakse ja siis oli järsku heureka! Ma tegin valesti :D Harutasin jälle umbes 6cm tööd üles ja sellega mu harjutamised selle kombeka juures lõppesidki. Edasi oli kõik käkitegu.
Mulle meeldib beebidele asju teha, sest need saavad ruttu valmis (seda kombet kudusin neli päeva). Jah, oli raske ja pidi kaks korda päris palju harutama, aga lõpptulemus on ilus, soe ja pehme. Matheo Kenzol on seal sees hea ja soe olla. Ma ei tea täna, kas ma olen valmis seda tööd uuesti ette võtma, aga eks seda näitab aeg ja beebid, kes sünnivad.
Olen tegelikult pisikest juba näinud ja mul on nii hea meel, et minu kootud asjad on kõik jälle kasutuses. Nii ei ole justkui tühja tööd :) Väga soe tunne on vaadata pilti, kus pisike tuleb haiglast koju, minu kootud kampsun ja püksid seljas. Jah, natuke suured veel, aga küll kasvab :)
Teretulemast pisike Matu! Ja palju õnne Kata ja Rainer! Elul on nüüd hoopis teine mõte, sest ei ole midagi tähtsamat, kui uus pisike inimene. Kasvage hästi ja kui midagi mureks on, olen olemas :) Ma ei ole kuigi hea tädi või vanatädi, aga ma püüan seda korvata sellega, et koon ikka pisikestele riideid. Minu armastus on nendes asjades sees....
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar