Vastutuspartneritega Viljandis

Ma osalesin aprillis alanud 8-nädalalisel dr. Sergey Saadi kursusel "Vabadus toiduga 3.0" ja selle kursuse alguses pidime kõik leidma endale vatutuspartneri. Mul juhtus kuidagi nii, et sattusin chatti kolme naisega (mina ise siis neljas) ja nii me siis üksteist toetasime ja utsitasime. Kursus on ammu läbi, kuid meie chatt on ikka aktiivne. Ja ühel päeval tegi Krity ettepaneku, et me võiksime kokku saada. Kristyga ma olin tegelikult küll juba kohtunud VIP-lõunasöögil ja kursuse lõpupeol, aga Marget ega Karinit ma polnud varem näinud. Peale lõputuid arutusi saime koha, kus kohtuda ja kuupäeva, millal kohtuda paika. Minul muidugi oli kohe probleem, et mina ei sõida võõrastes kohtades, aga Kristy ütles, et tema võib vabalt minu auto peale võtta ja minna kuhu iganes :) Ja nii siis juhtuski, et Kristy tuli eile hommikul 8.30 Märjamaale ja me sõitsime koos Viljandisse, kus pidime kohtuma Margega. Karin kahjuks meiega ikkagi ühineda ei saanud seekord. Aga küllap järgmisel korral ikka saab :) Minul õnnestus kodust ära saada tänu sellele, et Sebastianil ei olnud koolipäeva ja sai ise koeraga olla ja mässata. Aitäh talle selle eest!

Natuke hirmutav oli mõelda, et pean terve päeva nö võõraste inimestega olema, aga Kristy võttis mul selle hirmu kiiresti maha, sest mina ei tea, aga mul kuidagi on vedanud. Kõik inimesed, kes mu elus on, on ohjeldamatud lobisejad :D Mul oli selline tunne, nagu tunneksin Kristyt juba väga kaua aega. Me ikka rääkisime igasugustest asjadest, Viljandi poole sõites rohkem toitumise, keto ja sellistel teemadel, koju sõites ka isiklikel temadel. Kristy kartis, et ta on mu surnuks rääkinud, aga ma olen hea kuulaja :) 

Viljandis kohtusime Margega, keda ma ei olnud veel kunagi näinud. Otsustasime koos, et ei tee Viljandi järvele päris ringi peale, sest Margel oli ajaline piirand, kuna tal on kodus neli last (3, 6, 12, 17) ja lapsehoidja oli rõõmustatud endale kolmeks tunniks. Hakkasime siis minema mööda kergliiklusteed ja jõudsime Viljandi terviserajale. Pean ausalt tunnistama, et esialgne kõnnitempo oli minu jaoks natuke kiire, ma ei jõudnud ühtegi pilti teha ega väga ringi vaadata, aga kui me sinna terviserajale jõudsime, mis kulgeb siis ümber Viljandi järve, mu kaaslaste hoog natuke rauges. 

Hoog rauges, sest see terviserada oli tõuse ja langusi täis. Ausõna, ma pean end üsna heas füüsilises vormis inimeseks, aga võttis ikka südame puperdama küll need tõusud ja mul on langustega oma teema. Kuna oli palju vihma öösel sadanud, siis rada oli märg ja libe. Kartsin nii väga kukkuda, aga naised ei lasknud sellel juhtuda. Nii me seal siis tõusime ja langesime üksteisel käest kinni hoides :D Rada oli ikka väga sopane ja libe. Ma pidin kojujõudes oma tossud pessu panema, sest need nägid õudsad välja. Õnneks keegi ikkagi ei kukkunud ja kokku kõndisime 9,1 km. Põhimõtteliselt oleksime võinud Viljandi järvele ringi peale ka teha, sest see ring oleks olnud 12km, asi see kolm kilomeetrit veel oleks olnud, aga kuna me ei läinud rajale õigest kohast, siis me pidime edasi-tagasi tegema, sest muidu oleks meie ring vist umbes 16-17 kilomeetrit tulnud. Kui me istusime ühel paadisillal, siis ma mõtlesin küll, kuidas ma need tagasiminevad langused langetud saan, aga sain hakkama! Ükskord tahaks ikkagi Viljandi järvele ringi peale teha. Siis, kui ei ole nii märg ja libe. 

Selline rada...

Kui me olime terviserajalt tagasi autode juurde jõudnud, siis sõime Kristyga oma päeva esimese söögikorra, kell oli umbes veerand kaks päeval. Margel oli esimene söögikord söödud juba hommikul ja tal pressis aeg ka peale. Natuke ajas veel meiega juttu ja siis oligi aeg nägemist jätta. Meie Kristyga läksime veel linna peale kondama. Käisime Viljandi ordulinnuse varemetes, kus Kristy näitas mulle soovimiskohta ja ma soovisin... Ma ei ütle mida, aga aasta pärast saame tõdeda, kas mu soov läks täide :) Ma olen seal varemetes varem käinud, kuid see oli juba päris ammu. Veel nägin linna peal neid suuri maasikaid ja kasside kujusid. Neid on seal igal pool. Kõndisime 2,8 km maha ja maandusime Fellinis, kus jõime kohvi ja ajasime juttu. 

Kella kolme paiku otsustasime, et hakkame koju sõitma. Kuna me olime eelnevalt kokku leppinud, et sööme Viljandis õhtust, siis ma teadsin, et kodus on õhtul selline söök, mida mina süüa ei saa . Aga õhtusöögi jaoks oli veel vara. Kristy pakkus välja, et sööme Märjamaal õhtust. Ja ma olin nõus. Sõitsime Märjamaale, jututeemad üsna rasked ja Märjamaal läksime Hostel ja Pubisse, kus otsustasime süüda Gabreli, ilma kartulite ja topeltsalatiga. Päris keto ei olnud, aga väga hull ka ei olnud. Mulle see praad väga maitses, kuigi ma ei saa aru, miks peab toorsalatitesse sellise hulga suhkrut panema. Aga kõhud me saime täis ja oligi aeg nägemist jätta. 

Oli väga tore oma vastutuspartneritega kohtuda päris elus. Kuna me oleme kuude kaupa messengeris suhelnud, siis ei tundunud nad nii võõrad ka ja kuna meil on ühised huvid toitumise osas, siis jututeemasid jagus. Mul jäi ainult natukene süda kripeldama Kristy pärast, aga sellest ma siin ei kirjuta. Mõtlen lihtsalt, kuidas paremini toeks olla :) 

Päev oli pikk ja mul oli oma raskuseid, kuid ma ei kahetse hetkeksi, et selle päeva ette võtsin. Nii hea on vahest kodust välja saada ja teha midagi, mis mulle päriselt meeldib - matkata. Ilm soosis ka meid, vihma me ei saanud ja vahepeal paistis isegi päike. Meil oli kokku lepitud, et kui sajab, siis lähme Suure-Jaani Tervisekeskusesse, aga õnneks saime olla hoopis õues ja looduse keskel. 

Aitäh Kristy ja Marge! Ja paneme ikka edasi! See, mis me teeme, on õige ja vajalik :) Ja ärme jäta oma chatti unarusse, sest koos on palju kergem :)

Teie Ennike