Koon ja heegeldan

Ma olen tähele pannud, et iga aasta umbes augustis tabab mind vatupandamatu soov kududa ehk mul hakkab tekkima külmapaanika:D Sellistel puhkudel ei ole midagi imelikku, kui keegi avastab mind korvtoolis vardad peos sokke kudumas. Tavaliselt saadab sellist avastust ahastuse laviin, et kas mul pole suvel midagi muud teha või et, appikene, juba valmistud talveks või. Üsna tavapärane on, et ma sellistel puhkudel ütlen, et kaugel see talv enam on. Nüüd võite vaid ette kujutada, millised pilgud mind tabavad:D kui need tapaks, peaks ma juba surnud olema. Täna hommikul, kui ma hakkasin tööle minema, siis ma mõtlesin, et küll on hea, et Sebastiani kampsun sai varakult valmis kootud - nii hirmus jahe tundus see eluolu.

Igatahes olen ma siin vahepeal valmis pusinud ühed kaheksakannaga sokid Sebastianile. Ärge nüüd arvake, et ma ainult Sebastianile sooje sokke teen ja Robin peab varbaid külmetama - viimane lihtsalt ei hinda minu kudumisvaeva kõrgelt ja arvab, et nende higistamaajavate asjadega ei ole võimalik ringi käia. Pean ütlema, et päris kenad sokid tulid välja. Mulle endale igatahes meeldivad küll ja Sebastianile ka. 

Paar nädalat tagasi sain valmis kampsuni. Jällegi Sebastianile. Ma kevadel kudusin talle ühe triibulise ülalt alla kudumisega  kampsuni. Idee ja töökäigu sain Krentu  blogist. Seda on nii mõnus ja lihtne kududa, et pidin ühe veel tegema. Seekord siis ilma triipudeta, sest selline oli Sebastiani soov. Tema tahtis lihtsalt rohelist kampsunit, sest rohline on Robini lemmikvärv - ka sellise loogika järgi võib elada:) Kampsun tuli taaskord väga mõnusalt pehme ja soe. Ma pole ainult veel aru saanud, kas ma peaksin taltsutama Sebastiani soovi rohelist kampsunit kodus kanda või laskma olla uue kampsuniga kodus, tööl ja puhkehetkel. Ma alguses arvasin, et triibuline võiks nüüdseks kodusem olla ja roheline selline viisakamates kohtades käimiseks, aga jah. Mõtelda on mõnus, kuid mõnikord võiks vähem. Oleks endal ka kergem.

 Alumisel pildil on õigem kampsunivärv.

Mõned lumehelbed heegeldasin ka. Ma veel ei tea, kus ma neid kasutan, aga ühel hommikul tõusin üles ja otsustasin, et mul on hädasti tarvis heegeldatud lumehelbeid. Heegeldatud ja tärgeldatud. Kuna ma olen vaimust vaene, siis ma pidin selleks mitu tundi googeldama, et leida sobivaid mustreid. Lõpuks läks ikka nii nagu karta oligi - ainult kaks mustrit mulle meeldisidki. Ma siis eiran seda juttu, et iga lumehelves on isemoodi. Minul on enamus ühtemoodi. Mul ongi tegelikult sellest isemoodist kõrini:) 

 Lumehelbeid valmis 12 tükki. Fotoka ette said ainult erinevad.

Ühe kerge mütsi Sebastianile kudusin ka. Sellise, mida saab kapuutsi all kasutada ehk siis - ilma tutita. Tegu on tõesti sellise väga lihtsa mütsikesega. Kahekordse soonikuga ja labases koes. Ma tundsin taolisest mütsist puudust, kui me käisime Matsalu matkakakarajal. Tuttmütsi kapuutsi alla panna on ikka väga nõme.

 Rohkem ma pole miskit teinud ja ega ei tohiks ka. Ma peaksin tegelikult keskenduma õppetööle. Päris kindlasti peaksin. Igal hommikul, kui ma ärkan, siis ma mõtlen, et täna ma hakkan õppima ja igal õhtul, kui ma uinun, on minu viimane mõte, et homme... Kindlasti homme. Täna ongi homme:D

Meie isevärki laps

Autism on arenguhäire, mis mõjutab inimese suhtlemisvõimet ja suhteid teiste inimestega. Samuti on autismi puhul oluline ka see, kuidas inimene maailma enda jaoks tõlgendab. Autism on spektrihäire, mis tähendab seda, et kuigi kõik autistlikud inimesed kogevad teatud määral samu probleeme, mõjutab häire neid eri viisil. Häire iseloomustamiseks kasutatakse sõna „spekter” seetõttu, et kuigi kõik autistlikud inimesed kogevad kolme põhilisse kategooriasse jagunevaid probleeme, on haigusel neile väga erinev mõju.

Kõigil autistlikel inimestel avalduvad häired põhiliselt kolmes valdkonnas: suhtlemine, käitumine ja kõne. Autistlikul lapsel on raskusi ümbritsevast maailmast sissetuleva info mõistmisega ja seetõttu nad osadele stiimulitele reageerivad üle ja osadele ei reageeri üldse. Autismi põhjuseid ei osata tänase seisuga täpselt seletada, ravi ei ole veel välja töötatud. Autistlikud inimesed erinevad üksteisest oma intelligentsi, võimete, oskuste ja probleemide poolest. Autismispektri häirega laps ei ole paha laps, ärahellitatud laps, sõnakuulmatu laps ega kasvatamatu laps - ta on erivajadusega laps. Autismi puudutava teadlikkuse tõstmine võib olla keeruline, sest autistlike inimeste puhul ei paista puue välja: autistlike laste vanemad ütlevad sageli, et teised inimesed peavad nende last lihtsalt üleannetuks või kasvatamatuks.

Milleks nii pikk ja tark jutt? Meenuta endale, kas sa oled kunagi öelnud, et Sebastiani jalas on meie peres püksid. Või oled öelnud, et siin ei aita midagi muud, kui üks korralik keretäis. Või oled mind või minu pere halvustanud seoses sellega, et me lahkume ürituselt, kuna ei suuda vaigistada oma last.

Või oled pettunud olnud, sest laps on sind solvanud. Või on solvanud sinu last... Või ei ole suutnud ära põlastada tema söögivalikuid ja äärmiselt tundlikku toidumeelt. Kuidas sa ei mõista, mismoodi ei ole võimalik 5aastasele ravimeid sisse sööta jne.

Mina tahan täna kirjutada meie Sebastianist. Kirjutada sellest, kuidas ta kedagi teist ei salli ja teiega mingisugust kontakti ei otsi, ei pilkkontakti ega verbaalset. Kuidas ta vaatab teid maailma kõige vihasema pilguga, kui teie pilgud on juhtumisi kohtunud. Ma tahan kirjutada sellest, kuidas ta ei ütle teile kunagi "tere" ega "nägemist", kuidas ta ütleb teie juuresolekul, et külaline võiks juba ära minna. Tahan kirjutada teile sellest, et ta ei salli teie sünnipäevasid ja ei taha teiega veeta enda sünnipäeva. Ta ei taha teie kingitusi ega tähelepanu. Kuidas ta ei suuda siirast rõõmu tunda enda sünnipäevast, kui te olete kõik KOOS tema juurde tulnud.

Kuidas ta salgab ära kõik teie kommid ja koogid ja söögid ja joogid. Kuidas ta nimetab teid kõiki nõmedikeks või pesukäsnadeks. Tahan kirjutada sellest, kuidas ta ei talu teie puudutusi, isegi mitte juhuslikke ja ei andesta teile, kui te toote tema koju ette hoiatamata täiesti kontvõõra inimese. Ma kirjutan teile, kuidas ta ei taha, et te temaga räägite ja kui te selle riski olete võtnud, peate ise tagajärgede eest vastutama. Ma tahaksin teile öelda, et ärge muretsege, et ta teiega vihase häälega räägib, kui ta üldse midagi räägib - see on tema eripära saada hakkama oma negatiivsete emotsioonidega.

Ta ei tee seda kõike selle pärast, et te arvaksite, nagu ei saaks me oma lapse kasvatamisega hakkama. Või et teil jääks mulje, et me iga päev räägime kodus, kui nõmedad te kõik olete. Me tõesti ei tee seda, tavaliselt:D Ta ei taha, et te teda halvasti käituvaks lapseks peate. Ta tahab hoopis, et te mõistaksite.

Mõistaks mida? Seda, et Sebastian on isevärki:) Ta ise ütleb, et tal ei ole seda suhtlemise soolikat veel kasvanud, ainult pisike võrseke pidi olema. Samas ta väidab, et tal on löömissoolikas liiga suur - see, mis sunnib teda ärritunult Robinile kallale kargama. Ja ärritub ta väga kergesti. Ärritub siis, kui sa ütled vale sõna või vaatad teda valel ajal või räägid talle sellist juttu, mida ta kuulda ei taha või oled talle kogemata otsa komistanud või kui sa kuulad valet muusikat või kui sa oled tema rutiini ära rikkunud (kogemata). Ja ta suhtleb sinuga ainult siis, kui sa oled tuttav, väga tuttav.

Sebastian ei taha, et korraga on ühes kohas palju inimesi. Ta on võimeline taluma teid kõiki, aga vähehaaval ja tasapisi. Ta võib sind nähes selja küüru tõmmata ja susiseda, andes sellega märku, et ta ei taha sind näha.Ta võib pugeda tooli või voodi alla, kui sa oled liiga agressiivne tema jaoks. Talle ei valmista mingit probleemi anda häälekalt märku, et sa oled valel ajal vales kohas.

 

Ta võib hakata naerma, kui sul juhtub mingi õnnetus. Ta võib naerda siis ka, kui sina nutad ja ta ei oska seda isegi seletada, miks ta naerab. Ta võib ärritunult ja erutatult oma keelt igale poole panna, näiteks nina otsa või suu nurgast välja. Viimasel ajal ta laksutab keelega, koguaeg. On jäänud mulje, et see rahustab teda.

Kui sa tõesti tahad temaga sõber olla, siis on üks asi, millega saab teda "ära moosida". LEGO. Rääkida legodest, vaadata õpetusi, internetist uusi ja huvitavaid mudeleid, ehitada tema kõrval. Lego on see, millega ta võib tegeleda lõpmatuseni. Kuid selleks, et temaga sõber olla, pead sa ise vaeva nägema ja siin ei oma tähtsust, kas sa oled laps või täiskasvanu. Tema ei taha sind olenemata sellest, kui vana sa oled. Kuid sina nüüd tead, milline ta on ja oskad sellesse suhtuda, kui soovid. Ta ei ole selline nagu ta on selle pärast, et meie oleme midagi valesti teinud, vaid ta on selline selle pärast, et see ongi tema eripära.

Mida ma siis tegelikult öelda tahan? Ma kaua aega mõtlesin, et kas ma üldse midagi öelda tahan, kuid otsustasin siis, et sellest pole mingisugust kasu, kui me peidame pea liiva alla ja teeme näo, et kõik on suurepärane. Kõik ei ole suurepärane. Miks ma üldse otsustasin sellest juttu teha? Ma ei oota kelleltki mingisugust haletsemist või ma-tean-mida-sa-tunned suhtumist. Põhiline, mida ma öelda tahan, on see, et ärge näidake näpuga, kui te ei tea, mis on lapse käitumise taga. Nii kerge on hukka mõista ja sosistada ja sahistada, halvustada ja kommenteerida, kuid palju raskem on olla ja jääda ka siis, kui keegi meie seast on eriline. Tunnen hetkel, et ma olen pidanud nii palju viie aasta jooksul meie poissi õigustama asjade eest, mida ta ei ole saanud ise valida. Kasvõi seesama sünnipäevade asi, mida mitte keegi mõista. Lugege! Viige ennast kurssi autismispektri häiretega ja Aspergeri sündroomiga. Ja hoidke oma lähedasi.... Mitte ainult kuskil virtuaalselt. Andke neile teada, et te hoolite ja olete olemas. Võite ka meile vahest märku anda, et me pole üksi oma joonelise lapsega:)

Püüdke leida sõpru ka selliste inimeste seas, kes ei ole tavapärased ja kellega sõpruse sõlmimine on raske. Seebu istub tihti köögilaua äärde, kui onu Aivar tuleb külla. Ta eriti ei räägi Aivariga, aga Aivar meeldib talle väga. Miks? Küllap ta tunneb, et teda mõistetakse... Püüdke teie ka mõista:)

Rohkemat ma ei palugi... Ja üht ma ütlen veel - kõikide nende inimeste ees, kes ei vii end kurssi autistlike laste eripäradega, ma oma last enam ei õigusta. Ma ei anna talle õigust, kui ta käitub halvasti, kuid ei püüa ka panna mõistma inimesi, kes ei taha mõista. Sebastian teab, mida tohib ja mida mitte, mis on viisakas ja mis mitte. Ühel päeval ta kindlasti õpib oma käitumist kontrollima. See on meie töö talle seda õpetada. Järjekindlalt ja rahulikult. Ja teie võite aidata, kui jagub kannatlikkust ja armastust:)

Isadepäev

Mul ei ole kunagi isa olnud. Sellist isa, kes oleks hea ja hooliv. Mäletan, et mingil ajal ma isegi häbenesin teda...Ma ei mäleta, et ma oma isaga oleks kunagi midagi toredat koos teinud. Eks ajad olid ka teised ja peredes polnud autot ja rohi oli rohelisem jne. Nüüdseks on mu isa juba 18 aastat surnud. Olen tihti mõelnud, et huvitav, milline vanaisa ta oleks olnud? Kas ta oleks suutnud jääda karsklaseks edasi või oleks ta uuesti langenud? Kas ma oleksin saanud tema peale loota, kui mul on olnud raskeid aegu? Neid vastuseid ma ei saa kunagi ja küllap see nii pidigi olema. Meie saame loota Arvo isale, vähemasti siis, kui majanduslikult on keerulisemad ajad.

Kuid üks, mis on kindel - minu lastel on hea isa. Isa suure ja veel suurema algustähega. Ta on ettevõtlik, hooliv, armastusväärne, ta kohe tahab ise aega leida nende jaoks. Pere on alati esikohale seatud ja alles siis tulevad teised asjad. On olnud kordi, kui lapsed on olnud väga haiged. Näiteks seagripis ja ta tehases teatas, et nüüd ta sõidab koju ning sõitiski. Talle ei valmistanud mingeid raskusi pesta kakast peput või koristada tohutuid okselaadungeid. Poisid ootavad teda alati koju ja on kurvad, kui ta läheb tööle. Eriti raskesti elab seda välisriigis töölkäimist üle Sebastian. Vahel mõtlen, et kas ta sellest üldse kunagi üle saab...

Arvo oli 17aastane, kui ta isaks sai ja eks me oleme ikka vahest arutanud, et see oli tegelikult ikka väga vara. Ta ise ütleb, et ju siis kõik pidigi nii olema, sest tõenäoliselt, kui ei oleks meid, ei oleks ta oma elus ka nii kaugele jõudnud. Kuid need on ainult oletused.
Mõni mees oleks hirmust minema jooksnud, kui ta oleks saanud kaks haiget last. Milline kulu ja milline mure. Me oleme rohkem muret pidanud tundma, kui keegi kunagi tahaks tunda enda laste pärast. Meie poisid ei pea muretsema - nende isa ei lase jalga. Ta küll läheb ikka ja jälle laevaga tööle, kuid ikka ja jälle tuleb koju tagasi, et olla poiste ja minuga.


Kui poisid ütlevad, et nad tahavad suureks kasvades olla oma isa moodi, siis mul on süda rahul. Kui kõik läheb hästi, peaks meie poistest kasvama kaks tublit meest, kes oskavad väärtustada perekonda ja kellele pole ükski töö ülejõu käiv. Neil on, keda eeskujuks võtta - OMA ISA!

Skulptuur

Teema oli skulptuur, tunni viis läbi Grete. Millest ma räägin? TLÜs kunstididaktika loengus viime sügissemestril läbi tunde. Grete oli esimene julge ja tunniteema oli skulptuur/skulptor. Meie olime ka skulptorid ja pidime ühendama loodusliku materjali plastiliiniga ning valmistama looma. Selline sunnitud olukorras töötamine on nii pingeline. Oleme muidu selline väike ja sõbralik grupp (meid on pidevalt kohal ainult 8-10 üliõpilast, kunstididaktikas vist ongi meid ainult 8), kuid nii vaikseid kunstitunde nagu me TLÜs läbi viime, annab päriselus ikka otsida. Vaatamata pingele oleme me siiski väga kohusetundlikud ja teeme oma töid suure hoolega.

Kristeli, Eiliki ja Ennikese looming

Tiia, Sireti, Siiri ja Kritty looming

Mul on hea meel, et valisin andeainena kunsti. Mulle tõesti meeldib igasugune nikerdamine ja joonistamine ja maalimine. Kui mina tundi läbi viin, on teemaks fotograafia. Ma ei teagi, kuidas see kohe nii kujunes, et Ennike võtab fotograafia, kuid mis seal salata, eks ma käin fotokas kaenlas ringi ka päris palju. Peale fotografeerimise meeldib mulle siiski ka traditsiooniline kunst - see, mida me harjumuspäraselt kunstiks peame (maalimine, joonistamine, voolimine jne).

Minu hiir

Sebastian on ka viimasel ajal väga palju voolinud. Teda ei häiri enam nii väga, et käed saavad mustaks ja ta oskab end lohutada, et kohe, kui töö on valmis, saab käed puhtaks pesta. Ometigi on tõsiselt suureks probleemiks küünte alla kogunev plastiliin, kuna see häirib teda väga, aga mõnikord on küüned nii lühikesed, et mul on raske seda sealt alt kätte saada. Sellistel hetkedel võib ta täiesti endast välja minna. Ometigi võin öelda, et võrreldes varasemaga on areng märgatav. Valminud tööd näevad sellised välja ka, mida ta on soovinud voolida.

Õunapuu, korv õuntega, puravik, Eesti lipp, päike

Savi puudutamiseni me veel jõudnud ei ole. Käib juba 1,5 kuud keraamikaringis kaasas, kuid ei julge savi katsuda. Ütleb, et see teeb käed väga mustaks. Mina olen aga väga järjekindel ja võtan teda ikka ja jälle kaasa - küll ta ükskord julgeb sõrmed savi külge panna:)

Erinevat moodi lähenemine

Mul tegid Varbola lapsed ühe konkurssi tarbeks oma lemmik multifilmi tegelast. Ma tassisin kooli tohutu hunniku erinevaid materjale - silmi, WC-paberi rulle, krepp-paberit, värvilist paberit, õhukest ja paksu vilti jne. Igatahes, materjali oli rohkem kui küll. Konkurss nägi ette, et töö võib olla nii tasapinnaline kui ruumiline. Võite kolm korda arvata, mitu ruumilist tööd oli valmimas peale esimest käelise tundi. Mitte ühtegi on õige vastus. Ma siis mõtlesin, et võibolla nad ei oskagi lihtsalt mõelda, et kuidas teha ruumilselt ja siis ma kahe tunni vahel otsustasin, et ma teen enda lemmiktegelase ja seda selleks, et nad näeks, et saab ka teistmoodi.

Tegin Muumimamma. Ma tegelikult oleksin tahtnud teha Petsoni vanamehe, kuid kartsin, et kõik lapsed ei tunne teda, seega oleks näidisena olnud lahja. Muumiperet peaks siiski enamus lapsi teadma. Kasutasin ära kaks WC-paberi rulli, krepp-paberit, õhukest vilti, liimi ja ühe paari silmi. Sarnasus on ju olemas? Vähemasti lapsed said kohe aru, kelle ma tegin ja mõistsid siis, et olid oma tööülesandele lähenenud liialt... Igavalt. Mõtlen vahest, et kas asi on selles, et nad tahaksid hästi kiiresti kõik valmis saada või ongi probleem selles, et tänapäeva arvutilastel pole fantaasiat.

Ega ma poleks hakanud seda postitust tegema paljalt selle näidistööna valminud Muumimamma pärast. Meil siin valmis üks õhtu uneajast veel üks Muumipere liige.

Küllap kõik, kes on selles blogis natukese oma vabast väärtuslikust ajast veetnud, teavad, kelle kätetöö see Muumitroll on:) Sebastian ütles, et tal on koguaeg sellest üksi seisnud Muumimammast kuidagi kahju olnud ja arvas siis, et talle oleks kaaslast vaja, aga liimiga plökerdamine talle ei istu. Ja milleks see LEGO siis välja mõeldud on:)

Nüüd nad on koos. Kahekesi on ju ikka parem olla kui üksi. Isegi Sebastiani arvates. Ja nii nad nüüd seisavad - külg külje kõrval ja mina mõtlen, kuidas laste loovust valla päästa ja kuidas see nii kinni üldse on jäänud? Kuid veel rohkem ma mõtlen sellest, kuidas oleme me jõudnud sinnamaani, et lapsed ei mahu külg külje kõrvale ära elama ja olema. Äkki lapsed on vaadanud liiga palju märuli multifilme ja liiga vähe näiteks Muumide multifilmi, sest on juba ju selle multika tunnuslaulus öeldud:

On Muumimaal uksed ja südamed valla,
hei Muumid!
üks hääl huikab ülevalt pilvedest alla
hei Muumid!
Sõpru kuis hoida,
sa vahel ei tea,
seda on Muumidelt õppida hea....

Muumide laul

Robini esimesed meisterdused tehnoloogia tunnis

Robin läks meil sel sügisel V klassi. Põhimõtteliselt on see lastele suur muutus, sest nad üldjuhul jäävad ilma oma harjunud klassijuhatajast (mina seda asja ei mõista, miks see nii on, sest tegelikult võivad ju klassiõpetajad anda oma lastele kuni II kooliastme lõpuni tunde) ja igat ainet hakkab andma uus ja võõras aineõpetaja. Kõik teavad kindlasti ka seda, et siis on kodus diskussioon, et millise aineõpetajaga vedas ja millega oleks võinud paremini minna ja kas klassijuhataja on ikka sobilik või oleks võinud ikka see ja see olla. Mina keelasin oma lapse kuuldes igasugused sellised arutelud ära, sest ma ei tahtnud ühegi õpetaja autoriteeti õõnestada ennem, kui laps on ise kogenud ehk siis, et tal poleks eelarvamust. Robin on hea poiss, selline südamlik ja heatahtlik. Siiani ei ole ta ühegi õpetaja kohta ühtegi halba sõna öelnud, isegi mitte kehalise kasvatuse õpetaja kohta:) Ta on küll kommenteerinud seda, et näiteks õpetaja L.L. on koguaeg pahas tujus või näiteks, et õpetaja K.A. on nii naljakas või õpetaja L.P. on hea ainult nende vastu, kes asja mõistavad, kuid iseeenesest probleeme pole tal veel olnud. Eks see kõige raskem iga ja rasked kooliaastad on veel ees, kuid esimese veerandi lõpetas Robin viitega ja käitumine /hoolsus olid head (II kooliastmes ei ole eeskujulikku, hea on kõige parem). Uhkustäratav, eks? Mitte, et tal nüüd peavadki kõik "5" olema. Ei pea, kuid kui juba olid, siis võin ju uhkustada ka:D

Muutusi on igasuguseid. Neil on nüüd osades ainetes pinginaabrid, mida varemalt ju polnud. Kehaline kasvatus läks tüdrukutest lahku ja lahku läks ka tööõpetus. Tüdrukutel on nüüd käsitöö- ja kodundus (uue RÕKi järgi peaks tegelikult see "lahutus" toimuma juba IV klassis) ja poistel tehnoloogia. Märjamaa Gümnaasiumis on tehnoloogia õpetaja Mauno Laurimaa. Mina teda ei tea ega tunne, aga karta on, et paremat õpetajat annab otsida:D Vähemasti Robini arvates. See võib olla muidugi tingitud ka sellest, et Robinile lihtsalt meeldib see nikerdamine. Ja ta ei jõua ära rääkida, kui tore see on, et ei pea enam plikadega koos olema ja heegeldama. Mõistan teda täielikult.

Esimene töö oli lennuk. Naljanumber oli see, kui ta tuli koju ja ütles mulle, et ema, me peame minema saelehti ostma. Arvake ära, mis oli minu esimene reaktsioon? Kust mina tean, milliseid lehti sul vaja on!? Robin, tark laps, oli pakendi koolist kaasa võtnud, sest ta ju teadis, et ema ei tea.

See on siis see lennuk. Tehtud vineerist ja vineerisaega ja sellele saele me lehti ostmas käisimegi. Arvo pidi südari saama, kui ma ütlesin, et ma pean minema saelehti ostma. Küsis, et kui treima hakkavad, kas siis peab treipingi ostma. Tegelikult aga on nii, et eks tüdrukud ju peavad ka kõik vahendid ise muretsema. Treipingid on õnneks koolis olemas:D Riiklik Õppekava tegelikult kirjutab, et kool peab võimaldama kõik õppetööks vajalikud vahendid, aga sellega on nii nagu on. Kõik te teate, kuidas on.

Järgmisena valmisid pähklitangid. Küllap see oli teadlik valik õpetaja poolt, sest pähkleid oli metsas sel sügisel palju. Igatahes, ühel päeval, kui ma tulin kuskilt, seisid Robin ja Erlend minu köögis ja purustasid vastvalminud tangidega minu talvevarusid. Natuke lasin neil purustada, sest uus ja huvitav oli, kuid siis andsin üsna selgesõnaliselt mõista, et talv ei ole veel käes ja õhtul, kui kõik magasid, panin pähklid ära - jõule ootama:D

Ma suutsin nende tangide tagumise osa vahele jätta oma kõhunaha. Ei olnud mõnus tunne, sinikas laiutas nädal aega keset kõhtu. Robin arvas, et see oli mulle karistuseks selle eest, et ma salaja pähkleid sõin. Pean temaga vist nõustuma. Kuid kokkuvõttes võib öelda, et kui nahka vahele ei pane, on nendega täitsa võimalik pähkelid purustada.

Järgmisena valmis Buratino. See on selline mäng, et pead rõngast nina otsa loopima. Ossa mait, kus me alguses võistlesime. Mind ajas nii närvi, et Robin koguaeg võitis. Mul oli käsi juba haige sellest loopimisest, aga ikka ta võitis ja nii koba, nagu ma olen, ta võidab ikka veel.

Eelmine nädal valmis veel mingi mänguasi, millele ma ei oska nime anda. Vist on marionett nukk. Esimest korda said nad ka põletit kasutada. Sellel tööl on üks käsi nats "nikats" ja ei taha niidiga liikuda hästi, kuid põhimõtteliselt, kui hästi üritada, saab kõik käed-jalad tööle.

Igatahes - Robinile tehnoloogia tund meeldib. Väga! Ja minule meeldib, et talle meeldib. Kahju ainult, et see tund on pandud esmaspäevasele päevale kõige esimesed tunnid. Pigem võiks need olla nädala lõpu poole, kui õpilane hakkab juba väsima. Siis oleks taoline nikerdamine heaks vahelduseks ja lõõgastuseks.

Juba esimesest tunnist peale me teame, et Mauno tunneb Arvo isa. Ta küsib koguaeg, kuidas vanaisa elab ja kas vanaisa on midagi uut ja huvitavat ka meisterdanud? Kas vanaisa sai "M"-i tööle või midagi sellist: "Ma tean jah Robin, et su vanaisal on suur töökoda Sipas ja ma olen seal käinud ka." Aga meie pole veel aru saanud, kuidas ta seda 74-aastast vanaisa tunneb? Arvo ka ei tea ja Aivar ka ei tea. Viimases tunnis ta küsis Robinilt, et kas vanaisa on midagi uut ka teinud ja Robin arvas, et peab minema vanaisa vaatama. Muidu ei oska õpetaja küsimustele vastata...

Sebastiani uus aksessuaar

Mingisuguse hetkeemotsiooni ajel soovis Sebastin suvel endale osta Muumimaja koos tegelastega. Pani kõik oma säästud sinna alla ja soetas endale 75 eurot maksva Muumimaja koos igasugu tegelastega. Ma tegelikult teadsin küll, et see on suhteliselt mõttetu rahapaigutamise koht, kuid ei keelanud ka, sest mulle tegi rõõmu, et talle pakkus huvi midagi mud, kui lego. Njaaa... Rõõmu oli palju. Umbes nädala jagu:D

Enam-vähem kuu aega tagasi ma pakkusin välja, et võin nurgas seisva ja tolmu koguva Muumimaja maha müüa. Ta saab raha tagasi ja võib osta endale midagi muud meelepärast või koguda raha edasi. Tal polnud selle vastu mitte kõige vähimatki. Ja nii leidiski too suurt rõõmu valmistanud Muumimaja uue koha Katariina toas:D

Sebastian sai 50 euro võrra rikkamaks ja selleks ajaks, kui ta raha kätte sai, oli tal juba teada, mille ta endale ostab. Nädal tagasi sai ta oma väljavalitu Ülemiste Kaubanduskeskusest ära osta. Võite kolm korda arvata, mis see küll olla võis? :D

Foto tegi Sebastian ise

See konkreetne lego on 7-12aastaste lastele mõeldud. Sebastian pani selle kokku üks-kaks-kolm ja paneb seda nüüd kokku peaaegu iga päev korra. Antud lego on talle tõesti liiga lihtne. Öösel on see tema voodi kõrval ja päeval igal pool seal, kus viibib tema. Pikne on käinud nüüdseks juba Tallinna Keskhaigla Lastepolikliinikus, Varbola Koolis, Raplas ja Sipas.

Ta pildistab palju:)

Meil oleks vaja lisatuba. LEGO jaoks:)

Andeks saamise nädal

Lubasin nädala sees poistele, et kui saabub laupäev, siis kokkame midagi head. Midagi, mis võtab rohkem aega ja nädala sees eriti ei jõua teha, sest programm on viimasel ajal tihedam, kui me sooviksime. Tase oli see, kui me teisipäeval peale keraamikaringi pidime minema Sebastianiga Anu juurde ja mul oli 35 minutit aega, et teha valmis söök. Põhimõtteliselt lendasid pannile pooltoored spagettid ja olimegi jälle läinud. Sellistel hetkedel ju ikka lubad mida iganes, et kõik see jama andeks saada. Robini arvates pole midagi mõnusamat, kui mamps teeb pizzat ja Sebastian arvab, et kui ikka tahetakse andeks saada, siis peab vahvleid küpsetama. Vot selliseid asju peab tegema ema, kes tunneb süümepiinu, kuna elu on läinud tavapärasest rütmist välja.

Ma kasutan pizzapõhja tegemisel parimat pitsapõhja ja see kannab säärast nimetust auga väljateenitult. Väga lihtsalt käsitletav taigen ja maitseb hästi. Eriti meeldib mulle, et seal sees ei käi 100 grammi võid nagu muidu pärmitaigen nõuab, vaid hoopis oliiviõli. Jahu osas olen ma ka pigem kokkuhoidlik, sest olen aru saanud, et olgu siis pisut kleepuv ja käte küljest mitte nii kergesti lahti tulev, kuid maitseomadustelt on selline taigen parem, sest jääb pehmem ja õhulisem. Igatahes - see on see taigen, mis mulle sobib ja siiani on sobinud sööjatele ka. Vähemasti nendele, kes söönud on.


Katte osas olen ma seda meelt, et pigem vähem. Üks pizza sai peale tomatipasta, basiiliku, salaami, poole jagu tomativiile ja mozzarella.

Teine pizza sai katteks tomatipasta, basiiliku, tüümiani, toorsingi, kolmveerandi jagu tomativiile ja ohtralt mozzarellat.


Minu tagasihoidlik arvamus on, et TULETAEVASAPPI, kui hea lõhn:D Palju parem, kui pooltoored spagettid. Maitselt meeldis mulle toorsingiga rohkem. Salaamiga oli liiga "tavaline". Robin ei tea ikka veel, kumb talle rohkem meeldib, kuid kipub jääma salaami poole, sest see on nii "tavaline". Ema juhtus ka meil olema ja tunnistas mõlemad pizzad heaks, kuid tema juttu ei tasu eriti tõsiselt võtta, sest ega ta ei julgeks öelda ka, kui ei maitsenud. Sebastiani tagasihoidlik arvamus on, et "Mis ema sa selline oled, jätad lapse nälga!". Kuid ta vähemasti üritas, st võttis imepisikese ampsu ja tunnistas minu töö ja vaeva jäledaks. Täiesti söögikõlbamatuks. Peale pikemat mõtlemist ta ütles, et vähemasti nägid ilusad välja. Kompliment missugune:)


Sebastiani pizza oli täna õhtul selline:

Ma võiksin romaani kirjutada selle lapse toitumisest. Imestan siiralt, et tal verepilt veel nii normaalne on nagu on. Arvestades, et tema organismist käib igal ööpäeval läbi umbes 7 liitrit vett ja vajalikest toitainetest on puudu nii-jube-palju, siis vapper mees, ausõna. Aga oma vahvlid ta sai nagu lubatud. Kuid isegi sellega ei saanud ma andeks seda, et ta õhtusöögist ilma jäi. Ma saladuskatte all võin öelda, et ta tegelikult ise ütles, et ma ei pea talle eraldi sööki tegema, sest ta sööb minu tehtud pizzat. Selle lause ta unustas peale pizzatüki allaneelamist. Homme on menüüs miski kartul ja kaste, et saada andeks. Kohutav. Ma üritan juba nädal aega erinevaid asju andeks saada ja laupäeva õhtuks pole ma veel valmis saanud.

Logopeed Anu

Koduse lapse elu pole meelakkumine. Ja ega selle koduse lapse ema elu pole ka meelakkumine, kuigi kohvi sisse sobib ta küll. Mesi ma mõtlen. Laps aga on nagu laps ikka, oma murede ja rõõmudega. "R"-i mure on meil tugevalt suguvõsas sees ja ega Sebastian pole ka pääsenud. Igatahes soovitas dr.Hiiemaa meile ühte Anu. Ta töötab minu arvates sajas kohas ja lisaks siis võtab sotsiaalkeskuses õhtuti vastu paari last, kellel on kõneprobleeme.

Sebastianil ei ole tegelikult suuri kõneprobleeme, tal on igasugu muid probleeme jalaga segada. Tal pole lihtsalt "R" tähte, kuid eks seegi vajab ju abistamist. Mina ei oska selle asjaga midagi peale hakata ja seetõttu me Anu juurde sattusimegi.
Kui te vaid teaksite, kuidas nende sõprus algas. Oeh... Sebastian ei rääkinud Anuga ühtegi sõna ja kui ta tema poole vaatas, siis altkulmu ja nii tigedalt, kui vähegi võimalik. Siis hakkas Sebastian rääkima Anuga läbi minu, st. ütles mulle, kui oli vaja midagi öelda. Peale seda etappi hakkas ta Anuga sosistama, aga sosistas täpselt nii palju, kui hädavajalik oli. See tähendab, et ta ei rääkinud kunagi rohkem, kui parasjagu käsilolev mäng nõudis.

Anu on väga järjekindel ja oskab kenasti laskuda lapse tasemele. Peale sosinat tuli vihase häälega rääkimine. See on üks Sebastiani viis vähemasti püüda end väljendada, isegi, kui see on talle väga raske.
Tänase seisuga oleme Anu juures käinud umbes kolm kuud ja Sebastiani jaoks on Anu siseringi vastu võetud. Teatavat distantsi ta muidugi hoiab - katsuda ennast ei luba ja ütleb alati, kui talle midagi ei sobi, kuid Anu juures käimise vastu pole tal midagi. Talle meeldib mängida ja no millisele lapsele ei meeldiks, aga keeleharjutusi ta teha ei taha ehk siis see, mille pärast me algselt seal käima hakkasime, ei suju ikka veel. Häda pärast ja jooksujalu ta ju teeb, sest nupukas Anu teab, milliseid nuppe vajutada, kuid parema meelega Sebastian hoidub sellest jamast:D

Vald määras Anu Sebastiani tugiisikuks. Puhas formaalsus, et saaks talle palka maksta. Kui mulle tuli koju kiri, millist tunnitasu Anu oma töö eest vallalt saab, siis ma pidin häbi pärast viis minutit istuma. On asju, mida ma muuta ei saa ja on inimesi, kes saavad suure töö eest naeruväärset raha. Tekib küsimus, miks inimene üldse teeb sellist tööd ja täiendab end pidevalt? Missioonitundest? Karta on.


Tänaseks on selge, et Sebastian vajab rohkemat abi, kui ainult "R" tähe õppimist. Kuigi tema kõne on eakaaslastest ees, mälu on tunnistatud suurepäraseks, taju ja tähelepanu väga heaks, on tal vaja abi. Abi sotsialiseerumisel ja suhtlemisel nii täiskasvanutega kui eakaaslastega. Anu on tema tugi. Kui vaadata neid kõrvalt, siis ma olen end tabanud mõttelt, et mõnele inimesele on loomult antud. Antud olla hea.

Ja Sebastian teab ja tunneb seda. Järelikult see polegi nii ilmvõimatu saada temaga sõbraks. Tuleb ainult ise tahta ja mängida tema reeglite järgi, st mitte olla agressiivne ja jätta aega harjumiseks, mis võib olla pikk ja valulik.
Loomulikult ei ole kõik nii roosiline, kui ma siin kirjutan. Tagasilööke on ka. Näiteks suur hirm lukus ukse ees, mis ajab lapse nutma ja kogu mäng ja töö on lõhutud. Või väsimusest tingitud susinad. Või issi tööleminekust nukrus, mis ei lähe kokku mänguga. Või ebameeldiva tunde eest laua alla pugemine, kui ei oska tundeid sõnadesse panna. Isegi halb ilm võib mõjuda. Anu teab. Ja mõistab. Ning see ongi kõige tähtsam.
Mina olen tänulik. Tänulik selle eest, et lapse elus on veel üks inimene. See, kes teab olukorda ja last, teab, kui suur asi see on. Jätkugu Anule jõudu ja jaksu. Me viime talle kindlasti piparkooke, kui aeg sealmaal on.

Kummardus teile

Mina tänan täna kõiki neid väga väheseid inimesi, kes on olnud ja loodetavasti on ka edaspidi väga mõistvad ja armastusväärsed. Kes näevad natuke kaugemale, kui ainult iseenda ümber ja suudavad näha ka siis, kui võibolla kõik ei ole ilus. Kes vaatavad ringi ja saavad aru, et me kõik oleme erinevad ja erilised, kuid me ei ole kõiki oma erilisusi ise endale soovinud. Ma tänan teid kõiki, kes te olete püüdnud mõista.

Tänan nimeliselt Liisut, Katariinat, Kadrit, ema ja Aivarit. Nii vähe teid saigi, kuid seda suurem ja soojem on mu tänumeel. Hoidkem üksteist... ja teineteist... ja iseend:)