Varbolas talverõõmustamas:)

Ega ilusat talve ei saa maha vihastada. Mul mees kodus, lund rookima ei pea ja siis võib ju jälle talve nautida. Ainult kodu juures kelgutamine-suusatamine muutub tüütuks, seetõttu tuleb lapsi natuke kaugemale ka vahepeal viia. Muidu ütlevad veel kevadel, et neil on nii jube igav talv olnud. Liisu tuleb ka kodust välja tassida - see on kindlamast kindel, sest muidu ta ei saagi aru, et õues on talv. Ainult autosõitu kirub.

Sellised ilusad talvepäevad tuletavad meelde, kui mõnus on tegelikult Eestis elada. Olgu, ma olen nõus Kristinega, kes väidab, et lume kantimine ühest kohast teise on jäle, kuid ma usun, et Kristine on nõus ka minuga, kui ma ütlen, et kui parasjagu ei pea lund rookima, on ikka väga mõnus lumehanges  talverõõme nautida. 

Mõned kelgutasid, mõned suusatasid, mõned pildistasid. Mõned katsusid näoga lund ka:D Sooja teed ja võileibasid said kõik, kel soovi oli. Kõik jäid terveks, suusad sobivad homme kehalise kasvatuse tundi kaasa võtta ja eks toredam oli ikka, kui keldrimäe pealt alla lasta või koduhoovi teel suusatada.

See kõik oli heaks vahelduseks hetkel päevakorras olevale NSF, TSF, MSF ja nende tuumade tuupimisele:) Robin püüab mulle küll terve õhtupooliku selgeks teha, et tal läks lumi kõrva ja kõht on lahti ja külmavärinad on ja kraaditud on ka igaksjuhuks - lootus ju sureb viimasena, et äkki üks korralik haigus on teda tabanud. No ei taha kuidagi, et nädalavahetus otsa saab. Kahjuks saab ikkagi ja homme jälle kooli- ja tööpäev. Sebastianil on homme rõõmupäev. Ei pea Varbolasse minu töö juurde tulema ja ei pea vanaemaga ka olema - temal on homme veel issi:)
Olgu neil ja meil ja teil ka tore!

Ei saa kohe mõõdukalt...

...alati peab ikka üle mõõdu. Kui sajab vihma, siis isuga. Sajab lund, jälle isuga. Miks ei võiks olla nii, et sajab ning siis on kõik ilus ja valge. Ei! Ikka peab sadama nii, et oksendamiseni saab. Mulle ei meeldi, kui hommikud algavad selliselt, et peale hommikukohvi pead õues kaks tundi lund loopima, et koduhoovist välja saada. Mulle meeldib, kui on nii palju lund, et sinna sisse ei pea ära uppuma. See ilmataat peab ikka alati üle pingutama. 

Ikka need ühed ja samad lumerookijad: Ennike, Lea ja Mart. Ma ei hakka isegi mainima, kui vana Mart on. Ühismaja võlu eksole? Kõik tahavad koduhoovist välja saada, aga ainult mõned lollid peavad selle eest hoolt kandma, et ikka saaks ka välja. Ma ei ole ärritunud, üldse ei ole. Vähemasti enam mitte, sest kaks tundi lumerookimist mind ei tapa, kuid kuskil kripeldab ikkagi, et miks koguaeg üks ja seesama seltskond peab tegema. Kohutavalt hea meel on mul selle üle, et Leal oli täna vaba päev, sest muidu ma julgeksin kirjutada, et ma keen vihast.

 Sebastian rõõmustab alati lume üle, olgu siis mõõdukalt või mitte:)

Peale suuremat sorti lumerookimist ei jää muud üle, kui tuleb soojas toas saia küpsetada - kõrvitsasaia. Selle retsepti järgi. Muidu tegin kõik samamoodi, aga jahu panin vähemasti 100 grammi rohkem, sest muidu poleks saanud taigent üldse vormidagi. Peale seda, kui olin taigna kerkima pannud, pidin minema ema sõidutama ja kui koju tagasi tulin, ootas mind pliidi peal selline vaatepilt:

Sebastian ütles, et mõtle, kui äge oleks olnud, kui sa poleks kausile kilet peale tõmmanud. Ma ei hakka pikalt peatuma sel teemal, et talle väga meeldib, kui kellelgi läheb midagi nihusti. Õnneks oli mul kõik kontrolli all, või siis selgemalt väljendades kile all, ja mingit katastroofi ei juhtunud. Vormisin kenad saiad: 

 ...ja ühele saiale panin peale kõrvitsaseemneid, sest ma olen tõeline seemnefriik. Teise saia jätsin seemneteta ja seda ikka lootuses, et äkki siis Sebastian sööb ka minu tehtud värsket saia. Vanasõna ütleb, et lootus sureb viimasena ja mis seal ikka kosta - kõrvitsasaia suhtes lootus suri. Pole mingit vahet, kas seemned või mitte, jäle on igal juhul. 

Tegelikult ei ole jäle ja ma soovitan retsepti soojalt. Mina sain kõrvitsasaia esimest korda Riina juures, tädi Naima tegi. Temal retsepti ei olnud, sest tema tegi tunde järgi. Mina aga ei oska veel niimooditunde järgi. Kuna mulle nii väga tädi Naima sai maitses, pidin endale ka tegema. Ja tuli hea, ausõna. Ärge Sebastiani arvamust kuulake, sest tema arvates on kõik uued asjad jäledad ja mõned vanad ka:D

Homme pidi meie juurde saabuma lumetuisk... Ikka mõõdukalt ja üle selle:)

Talverõõmus

Ärge saage valesti aru - postituse pealkirjas ei ole kirjaviga:) Ma olengi talverõõmuS - vähemasti täna. Kui te oleksite mind näinud eile hommikul 7.30 Tallinna Ülikooli poole sõitmas pisaratevoolus, siis te kahtleks minu talverõõmus sama palju kui ma ise, aga kes vana asja meelde tuletab, sel ...jne. 

Lõpuks ometigi sai sügis läbi ja selle üle on mul isegi siis hea meel, kui hommikul ärgates on toas vaid 17 kraadi sooja või kui peab raske puukorviga teisele korrusele ronima või  kui saabud peale pikka töö- ja ülikoolipäeva koju ja pead minema lund rookima. Ikkagi on hea meel, sest kõige enam ma jälestan sellist ilma, kus sajab lakkamatult vihma. 

Lõpuks ometigi saab päriselt suusad ja kelgud garaažist välja võtta ja ametlikult talverõõme nautida. Millegi pärast Sebastian ei taha sel aastal suuski alla panna, aga kelgutada tahab küll. Katariina sai uued suusad ja suustab mõnuga, kuigi ega kelgutamisestki ära ei ütle. Jalkamaniakkidel on suht savi nii kelgust kui suuskadest, sest olenemata ilmast on neil jalas putsad ja pall lendab. Vähemasti ei ole valus kukkuda ja no riided on ka lihtsalt märjad, mitte porised. 

Me tegime ka poistega ühe jalkaturniiri. Mängureeglid olid suht lihtsad. Mina ja Liisu Robini ja Erlendi vastu. Nende värav oli igal pool ja meil väravat polnud:D Nad said jumala haledalt pähe, seis jäi 22:0. Te ei kujuta ette, kui närvis nad olid meie väga kasulikest reeglitest. Me natuke muidugi terroriseerisime ka neid, kui reegleid vaadata, aga võttes arvesse, et nemad käivad jalkatrennis ja meie oleme Liisuga suht mittesportlikud tüübid, siis meie arvates olid reeglid siiski leebed. Ja kuhu jääb siis mängurõõm! ekole...

Seebul on õues tunnel ka. Selle ta tegi eile, siis kui Robin ja Erlend jalkat mängisid ja mina ülikoolis olin. Talle väga meeldivad igasugused kohad ja asjad, kuhu saab sisse pugeda ja välja ei paista. Küllap sellest tulenevalt on tal ka oma tunnel jalkaplatsi juures. Sebastian on üldse suur talvenautija. Tema lemmikaastaaeg on talv. See võib tuleneda sellest, et talle väga ei meeldi päike, kuna see olevat nii ere. Samas lumi on ju ka ere, nii et mine sa võta kinni. Aga ometigi meeldib talle talv väga - kelgutamine, lumekujude tegemine (see ei pea olema tingimata lumememm, seetõttu kirjutasingi "kujud"), lume rookimine. Ta on muuseas suur abimees koos Robiniga, kui on vaja lund rookida.

Igatahes - minge õue! Ma ei saa öelda, et talv kuulub mu lemmikaastaaegade hulka, kuid kui ma pean valima vihma ja pori ning külma ja lume vahel, ma valin viimase. Ja tegelikult ei ole täna veel külm, külmaks pidavat minema alles uue nädala keskel. Kui te suusatada ega kelgutada ei taha, mängige jalgpalli (enda reeglite järgi muidugi) ja no siis pole päris kindlasti külm. Meie teeme nüüd kaminasse tule ja joome sooja teed ning naudime vaba päeva edasi.

Vanaisa juures töötoas

Mõned inimesed on segasemad kui teised inimesed. Meie pere kuulub raudselt sinna rohkem segasemate hulka, aga me ei lase end sellest häirida. Meil aegajalt ikka tulevad sellised veidrad ideed, et ei julge minu emale isegi mitte mainida, kuna tema on kohe esimene, kes arvab, et me oleme segased:D 

Igatahes juhtus nii, et saades inspiratsiooni käsitöödidaktikast ja avastades, kui mõnus on töötada puuga, oli minu kindel soov esimesel sessijärgsel vabal päeval minna Sippa töötuppa.  No ja mis seal siis nii segast ikka on? Muidu ei olekski, kui poleks talv. Töötoas ju puudub küte ja seetõttu ei tasu sinna oma nina ennem pista, kui päike soojendab maailma. Aga kui minul on mingi kinnisidee, siis mind ei anna ümber rääkida ja mul on jube hea meel, et mu pere isegi ei ürita seda, sest nad tahavad ise ka sama segased olla kui mina.

Meil oli käsil palju projekte. Igaüks tahtis oma. Minul oli natuke pedagoogiline soov, Robinil praktiline ja Sebastiani soovi ei teadnud me tegelikult päeva lõpuni. Arvo soov ja tahtmine oli kõiki aidata ja õpetada või siis tegelikult võib ju öelda ka nii, et see oli minu soov Arvole:D Ma ütlen ausalt, et meil oli väga tore. Jah, ilma vastu ei saa ja külm hakkas ka lõpuks, kuid ma ei kahetse mitte ühtegi maal veedetud hetke.

Mis me siis täna valmis tegime või käima lükkasime? Ma mõtlesin tükk aega, mida ma teha tahan ja eelmisel õhtul ma mõtlesin välja, et  me teeme Sebastianile täheklotsid. Sebastian on numbritega suur sõber. Hetkel on põhiteema kellaeg ja korrutamine, kolmnurgad pakuvad ka huvi - neid näeb ta seal ka, kus meie isegi ei mõtle sellele. Väga vähe huvi pakuvad talle tähed, häälikud, sõnad. Loomulikult ta tunneb mõningaid tähti, kuid see on selline suvaline ja juhuslik.  Muidugi võiks ju osta poest ka täheklotsid, kuid nendes on liiga palju märke, numbreid ja pilte ning minu arvamus on, et täheklotsidest võiks saada ikkagi kokku laduda kergemaid lihtlauseid. Robin soovis teha riidenagi, sest tema on selline praktiline poiss ja ta ütles, et siis oleks Sebastianil jube hea oma jope ja püksid sinna riputada. Sebastiani soovist ei teadnud me midagi. Me aitasime tal lihtsalt mõõta ja paika panna, aga me isegi  ei teadnud, mida ta teha tahab. Kui küsisime temalt, et mis ta teeb, oli vastus päeva lõpuni välja "Ei ütle!"

Ma armastan oma pere! Ausõna. Minu arvates ei ole midagi mõnusamat, kui olla koos ja teha koos. Mul on nii hea meel, et meie poisid tahavad teha, käia ja olla. Me arutlesime Arvoga selle üle, et kui poisid on suureks kasvanud, siis kas nad võiksid öelda, et neil on olnud tore lapsepõlv ja me leidsime, et ega neil millegi üle nuriseda küll ei ole. Mul on vahest hirm. Hirm meie Sebastiani pärast, kuid sellised päevad tekitavad minus tunde, et tegelikult on kõik hästi ja ma usun siiralt, et temast kasvab üks tore ja mitmekülgne inimene. Robini pärast ma pole sellist hirmu tundnud - tema süda on  õige koha peal kogu aeg olnud. Ja ma usun siiralt, et sellised tegevused ja olemised üheskoos annavad meie poistele pagasi. Pagasi olla õnnelikud.

Sebastiani töö on poolik. Kuna me ei teadnud päeva lõpuni, mida ta teha tahab, siis me ei saanud teda ka rohkem abistada kui abistasime. Nüüd me teame, mis sellest tuleb ja me teeme selle koos valmis naguniigi ja siis näitame teile ka, mis tema plaan oli.

Võibolla tundub teistelegi, et me oleme nats opakad, kuid tegelikult ma arvan, et küll on tore, et just meie neljakesi oleme kokku sattunud. Igav meil juba ei hakka ja uskuge mind - me läheme juba varsti jälle töötuppa. Olenemata ilmast. Põhiline on ju, et oleks tore!

Pool teed on käidud

Täna joon ma šampust. Mul on selleks väga mõjuv põhjus, kuigi skeptilisem inimene võib öelda, et põhjuse joomiseks leiab alati. Aga mul on päriselt põhjus ja kuskil sügaval südames ma soovin endale õnne. Täna lõppes meie jaanuarikuine õppesessioon Tallinna Ülikoolis. Täpselt 2,5 aastat on käidud ehk me oleme jõudnud poole peale. Ma küll veel ei tea, mis ma sain inimeseõpetuse-, käsitöö- ja matemaatikadidaktika eksamihinde, kuid see polegi oluline. Kunstididaktika I kooliastmes ja emakeeledidaktika I ja II kooliastmes on sooritatud hindele "A". Ehk siis - mingid asjad on läbitud ja mingid asjad on lõppenud. Ma joon täna šampust selle pärast, et mul on nii hea meel iseendast:) Ma tahaksin väga iriseda, kui raske on. Ja tegelikult ongi kohutavalt raske. Kui ma Mainori Kõrgkoolis käisin ja endale rakenduspsühholoog/teenindusjuhi kvalifikatsiooni omandasin, siis ma käisin justkui lasteaias. Nüüd ma käin koolis. Ma ei tea, kas asi on vanuses ja "lastelisas", aga ausõna - nii kuramuse raske on. Õppemaht on väga suur. Tõestuseks selle kohta võin öelda, et kui ühe semestriga peab klassiõpetaja läbima 30 EAP-d ehk euroopa ainepunkti, siis meie saame selle sügissemestriga 57 EAP-d, mis on kolm punkti vähem, kui ühe õppeaasta jooksul saama peab. Võite siis ise edasi mõelda, milline on koormus ja kodutööde maht. Ma arvasin tõsimeeli, et see on esimene kord, kui ma oma asju valmis ei saa, kuid alahindasin ennast ja oma kohusetunnet. Muidugi sain kõik valmis, aga millise hinnaga? Ma ei liialda, kui ütlen, et mul on vahest hirm, et ma ei saa enam kunagi enda und täis magada. 

Väga palju ei ole viisakas viriseda, sest eks ma olen selle kõik endale ise valinud, need on olnud ju minu isiklikud valikud. Mul on südamest hea meel, et Arvo on kogu eksamisessiooni kodus olnud ning laste ja majapidamise eest hoolitsenud. Ma ei ole pidanud muretsema mitte millegi pärast - isegi puudri ja ripsmetušši pärast mitte. Kõige eest on hoolitsetud: laste, kodu, autode, lemmiklooma, söögi, kütmise jne. Minu asi on olnud käia koolis ja kojujõudes valmistuda järgmiseks päevaks. Nende asi on olnud lõbutseda:D

Poisid on nautinud vaheaega täiega. Nad ei ole küll midagi väga erilist teinud, kuid Robin on käinud hästi palju ujulas ja võimlas ning Sebastian ujumas ja issiga putitanud. Magamaminemise režiim on untsus mis untsus, aga õues on käidud iga ilmaga. Põhiline on see, et kõik on rahul.

Mul aga oli sel õppesessioonil üks väga huvitav kogemus ka. Nimelt. Käsitöödidaktika raames oli meil üks osa kõvad materjalid ehk meie aine raames tähendas see  puutöid. Alustuseks me saime 2 tundi loengut ja selle järel 2 tundi praktilist tööd, mille käigus me valmistasime  õppejõu valvsa silma all puidust tulbid. Lausa kahte moodi ja kahes töötoas. 

Me pidime saagima lehtsaega ja vineerisaega. Pidime mõõtma, lihvima, noaga veima, puurpingil puurima, liimima, nurgikuga mõõtma, haamriga naelu lööma:D Üldiselt me pidime väga väikese ajaga väga palju erinevaid asju tegema ja mis põhiline - enamus tegi seda kõike esimest korda. Ma ei tea täpselt, kuidas teistele meeldis, aga mulle isiklikult meeldis kohe väga. Siiani me oleme käsitöödidaktika raames saanud ainult selliseid naiselikke tegevusi teha. Näiteks sokilooma õmmelda, tikkpisteid harjutada, heegeldada jne. See aga oli hoopis teistsugune kogemus. 

Olen enam, kui veendunud, et ma kavatsen end selles vallas kõvasti harida. Sokilooma kokkuõmblemises ei ole midagi keerulist ega kontimurdvat. Lapse jaoks muidugi on, aga minu (täiskasvanud inimese jaoks) ei ole selles midagi sellist, mis tekitaks jee-ma-sain-hakkama tunde. Nende tulpide meisterdamine ja erinevate tööriistade kasutamine aga tekitas küll tunde, et kas tõesti ma olen selleks võimeline. Mul on nii suur tunne, et homme me läheme maale töötuppa ja hakkame tegema.... Küll te siis näete:)

Igatahes. Vaatamata sellele, et on raske ja aegaajalt tekib mõte, et milleks mulle seda kõike küll vaja oli ja mis mu elul ennem Tallinna Ülikooli minekut viga oli, siis tegelikult olen ma õnnelik. Ma olen õnnelik, et mu elus on just praegu selline periood, mis paneb mind ennast ületama ja mugavustsoonist välja tulema. Ma olen rahul, et mul on raske. See kõlab pisut masohhistlikult. Tegelikult aga see kõik tuletab mulle meelde, et tegelikult ma olen tubli. 
Eestlasele ei ole omane end kiita, aga mina ütlen küll täna, et ma olen tubli! Ja kõik need, kes meie kahekümnekahesest grupist alles on jäänud (tänase seisuga 9) - ME OLEME TUBLID! Ja mitte vähem tublid ei ole meie pered. Küllap homseks oleme andeks saanud viimaste nädalate närvilisuse ja mehed vaatavad meid jälle heldinud pilguga - nende TUBLID naised:)

Lota käis külas

Meil käis üks väikene preili külas. Preiliks võib teda nimetada muidugi ainult jutumärkides, sest nii palju, kui palju mina tean, preilid ei söö jõulumune ja ei jookse nagu hobused. Kui päris aus olla, siis preilid on üldse sellised tasased ja korralikud. Seega, ma pean end parandama - meil käis külas üks väikene röövel, kes juhtumisi ei olegi poiss.

Me oleme harjunud, et pahandusi teevad poisid ja lärmavad poisid ja lõhuvad poisid jne. Ma tahaksin sellele muidugi kohutavalt vastu vaielda, aga ega maailma ümber ei muuda:D Koeratittede puhul ei oma sugu mingit tähtsust. Ole sa poiss või plika, pahandust teed ikka täpselt ühe palju. Ma ei võtnud küll täpselt aega, aga ma usun, et umbes poole tunni jooksul, mis ta meil külas oli, olid tal enamus maas olnud asjadest suust läbi käinud. 

Suust käisid läbi ka need asjad, mis otseselt maas ei vedelenud, kuid rippusid maa ja õhu vahel:D

No on ikka armas tegelane küll!  Kuid ma veendusin 100% enda arvamuses, et koera ma päriselt endale ei taha, kui see just hädavajalik ei ole. Kassipoja suureks kasvamist ei anna võrreldagi ühe korraliku kutsikaga. Meie Sebastian arvas muidugi, et sellist elukat ta enda koju üldse ei tahagi ja enamuse ajast oli ta kuskil kõrgel, et kutsikaga mitte kokku puutuda. 

Kokkuvõtvalt julgen väita: ilus, aga loll:D (mitte pahas mõttes loll:))

2012

Head uud aastat armsad sugulased, sõbrad, tuttavad, tuttavate tuttavad!

Meie aasta tuli viperustega, kuid me loodame südamest, et see pole halb enne:)