Tuttuus:)

Sa tulid kui pisike maailmaime,
mina naeratasin ja sina naeratasid vastu.
Kes ütles, et väike on sündides pime,
mina vaatasin ja sina vaatasid vastu.
Neis pisikestes kätes ja jalgades peitus jõud,
soov elada, naerda, nutta ja õnnelik olla.
Sinu emme ja issi ühisel jõul,
said sa lõpuks siia maailma tulla.
See tunne nii ülev - rõõm, valu ja pisarad,
sina tulid ja vajasid soojust.
Soovis olla vaid teie pisike,
andes teada, mis on tõeline armastus! 

 Ega siinkohal ei olegi palju sõnu vaja. Saage tuttavaks - tema on meie suguvõsa tuttuus inimene, tänase seisuga täpselt kaks päeva vana mehepoeg. Kõik varbad ja sõrmed on olemas ja just sellised nagu peavad. 

Jalanumber on väike:P

Ma tegin talle Vepsa nuku ka:) Et ikka kaistet ja õnne jaguks.

Jõudu ja jaksu tema vanematele! Mina loodan, et pisikesel janu ei ole, sest meie suguvõsa poiste janu ei tõota head. Teiseks elupäevaks ta vee isu ilmutanud pole, loodetavasti see nii jääbki.

Loovkursus I kooliastme õpetajatele

Ma käisin eile loovkursusel Avatud Meele Instituudis. Juhendajaks oli Eve Burmeister ja kursusel osales 10 õpetajat üle Eesti. Ei saa jätta mainimata, et ma pole ammu nii palju naerda saanud. Eriti naljaks oli üks õpetaja, kes hommikul sõitis iseenese tarkusest hoopis matemaatika kursusele, aga sattus loovkursusele. Ise ta väitis pärast, et tal pole iialgi nii naljakat matemaatika kursust olnud:)

Mis me siis ära õppisime? 

Kõige alustuseks me joonistasime järgi mustreid. See väidetavalt rahustab ja võtab pingeid maha. Kui lapsed seda teevad, siis see arendab nende koordinatsiooni, peenmotoorikat, ruudustikul orienteerumist. Evel endal oli väga palju mustrikaarte. Ideena pakkisin endale kaasa, et seda tasub lastega teha kindlasti. Sobilik on see ka näiteks sellisteks puhkudeks, kui laps saab oma tunnitöö varem valmis, siis saab erineva raskusastmega mustrikaarte välja jagada. Toon siin ühe näite ka:

Äärmiselt huvitav töö oli Vepsa nuku tegemine. Vepsa nukk oli kaitset ja õnne toov, eriti, kui lisada talle punast (kas lõnga või riiet). Nukk valmib täielikult sidumise teel ja on tegelikult suhteliselt kergesti valmistatav. Tingimusel, et suudad tissid paika panna:D Mina ei suutnud, sest mingi imelikul põhjusel tegin rinnad eriti suured:P Juhendaja abiga siiski sain kõik korda ja olen oma tööga väga rahul. Kui koolis lastega seda teha, jätaks rinnad välja - muidu ei jaksaks poisid ära itsitada:)

Taldrikupaela tegime. See on väga lihtne moodus teha ilusaid ja huvitavaid paelu. Kes tunneb huvi ja tahab ise ka erinevaid paelu teha, siis tasub endale soetada selline raamat nagu "Paeluvad paelad" Minu arvates on selles tegevuses täiesti teraapiline toime. Kui juba alustad, on raske lõpetada. 

Valmistöödest meeldis Sebastianile kõige rohkem putukapill. Jällegi üks selline asi, et olemasolevatest asjadest saab kerge vaevaga teha vahva mänguasja. Putukapilli tegemise õpetus on Delfi tähekses täiesti olemas. Mina aga pean minema täna poodi mõningaid asju tooma, sest Sebastianil on kindel soov ja tahtmine teha endale päris oma putukapill. 

Natuke raskem ja aeganõudvam töö oli ornamendi kandmine jutepaelast järjehoidjale. Kõigepealt tuleks enda jaoks valmis mõelda ja kavandada ornament (reeglipärane kompositsioon) ja siis hakata seda (esialgu eelpistetega) jutepaelale tikkima. Ma püüan mõelda enda õpilaste peale ja ma olen enam kui kindel, et valdav osa saab hakkama. Ka poisid. Mina veel ei ole saanud:D Aga küll ma saan! Ma loen igatahes materjalidest välja, et arhailine tikand on täiesti jõukohane ka algajatele - seega, sobib mulle:D

Väga mõnus päev oli! Nii palju sai ideid ja naerda sai ka raha eest kohe:P Need on ühed võimalused, mida saab teha lastega, kuid samas saab kõiki uusi oskusi lasta nendel hoopis muudmoodi väljedada. Ei pea olema järjehoidja ja võib teha erinevaid putukaid pilliks. See ongi see koht, kus laps saab ise luua ja mõelda ja katsetada. Kui ma sügisel ikka Varbolas töötan, siis mul on palju häid ideid tagataskus:) Ja ärge te siis pahaks pange, kui ma teile jõuluks suurte tissidega Vepsa nukke teen - kaitse ikka eelkõige:)

Toredad päevad Soomes

Mõnikord on hea, kui naine hakkab vinguma, et mina küll ei ole sellega nõus, et sa alles kolme nädala pärast koju tuled:D Ja mina olen selle koha pealt super vinguja. Nii kui tuleb muudatus koduskäimise graafikus, on minul kalanägu peas ja mast maas. No ja tal ei jäänudki muud üle, kui meid hoopis enda juurde sebida ning ma ei pea ju ometigi pikalt seletama teemal, et selline sebimine mulle juba meeldib!

Arvol on mingisugune kiiks. Mulle see kiiks meeldib, kuigi ma vahest kardan, et see kõik valmistab talle rohkem stressi, kui asi väärt on. Nimelt on ta arvamusel, et ta peab pidevalt midagi huvitavat välja mõtlema. Seetõttu ei raisanud ta ka aega meie Soome jõudmise plaanidega, sest me põhimõtteliselt astusime Baltic Printcessist maha ja astusime järgmise paadi peale, sest Arvo oli tulnud vahepeal mõttele, et me läheme vaatama Soomelinna. 

See oli nagu mingi Kopli tramm:D Inimesed seisid külg külje kõrval ja mina hoidsin küll hinge kinni, kas me ikka elusa ja tervena kohale jõuame. Muidugi jõudsime! Soomelinn on selline linn, mis on müüride sees. Me saime seal juppi maad jalutada, nii umbes 6 kilomeetrit mööda kindlusi ja mägesid. Arhitektuur on seal hoopis teistsugune kui Helsingis. Poistele meeldisid kõige rohkem koopad ja kambrid. 

Minule meeldib ka vaadata ja kõndida ja pildistada ja olla, aga nagu ikka ühele naisele kohane, siis karvapallidst ka mööda vaadata ei suuda:D

Soomelinnast tagasi me sõitsime alles 20.30 paadiga. Helsingis käisime "rämpsu" söömas ja Heinolasse jõudsime alles kella poole kaheteistkümne ajal. 

Laupäeva hommikuks ei olnud ikka veel keegi haigeks jäänud ja selle puhul oleks võinud lausa punase risti kalendrisse teha:D Eriti imelik oli veel see, et vihma ka ei sadanud. Ja kui kõik on ikka väga hästi, siis tuleb ju teha ainult toredaid asju. Me käisime linnufarmis või -aias või ma ei teagi, kuidas seda kohta päris täpselt nimetada. Seal oli erinevaid linde, kes mingil põhjusel ei saaks looduses hakkama (näiteks murdunud tiib) või siis mitte Soome kliimas elavad linnud. 

Ja siis oli seal üks lind.... Selline armas, sulgedeta, silma vahtiv napakas, kes koputas nokaga sama palju klaasile, kui mina küünega. Igavesti kole sulgedeta lind, kes vaatab sügavale silma sisse:S Ja nüüd on see koht, kus Arvo ütleb, et sa ei saa tervet maailma päästa, aga mina ikka loodan, et ta läheb järgmine nädalavahetus tagasi Heinolasse ja toob selle koleda linnu mulle:D Ikka selleks, et linnul läheks stress ära ja saaks endale ilusad suled kasvatada. 

Veetorni kohvikus käisime ka ja seal oli parasjagu puureljeefide näitus. Väga ilusad tööd olid, aga selle kohviku suur miinus oli kohutavalt umbne ruum ehk siis termomeeter näitas siseruumis 28 kraadi. Ma ei kujuta ette, milline see temperatuur siis veel kuumal suvepäeval võiks olla. Sebastiani jaoks oli õudne ka lift, seega ta oli väga rõõmus, kui me sellest hoonest lahkusime. 

Kuna Arvo töökaaslane ostis endale mõni nädal tagasi purjeka, siis me pidime loomulikult sellega sõitma minema. Arvo ostis poistele päästevestid ja nii me Heinola vetes kolm tundi seilasimegi. Ma alguses kartsin ikka väga-väga. Võõrad veed, võõras laev, äsja laevaomanikuks saanud paberiteta laevakapten, aga ma pean kiitma purjeka omanikku. Kuna ta teadis, et ma kardan, siis ta vältis igasugu jama, et ma saaksin end kindlalt tunda ja lõppkokkuvõttes ma saan küll öelda, et kuigi ma alguses arvasin, et me võiksime ikka toredate asjadega tegeleda, siis purjeka pealt maha tulles ma suutsin öelda, et sõit oli nauditav:)

Uskumatu, aga pühapäeva hommikuks ei olnud ka keegi veel haigeks jäänud:D

See oli selline natuke rahulikum päev oma veidrustega. Kuna meil Arvoga sai läbitud 13 aastat katseaega (jumal teab, mis värk selle katseajaga on:D), siis minu kindel soov oli teha kooki. Mis te mõtlete, et see on mingi kerge asi või? Ei ole. Jahu ostmine oli täitsa raske isegi minu mehe jaoks, kes on viimased 6 aastat pm Soomes elanud. Miksriks oli meil Fiskarsi vispel Arvo kondiauruga:D Koogiks oli Brita kook ja nüüd võite ise mõelda, kui palju kondiauru kulus. No ja mina ei tea, kuidas need Eestist Soome kolinud inimesed nende veidrate maitsetega harjuvad, aga mina jään endale kindlaks, et parima koogi saab Alma vahukoorest ja Tere kohupiimakreemist. Päris keeruline on muidugi ka kooki teha võõras köögis, kus isegi kandiku pead ise valmis meisterdama. Ma muidugi võin juba öelda ka, et kook sai otsa - järelikult kõiki võõrad maitsed ei häiri.

Õhtupoole käisime Kumpeli spas. Saunasime ja ujusime. Igas ujumise tõmbes ma muidugi tundsin rahamaitset ja Märjamaa ujulas käimine tundub peaaegu nagu tasuta. 

Esmaspäeva hommikuks on Sebastianil nohu:D Isa auto oksendas ta ka täis, kui olime peaaegu Helsingi sadamasse jõudnud. Meie tulime koju, Arvo jäi tööle. Tema tuleb jaaniks koju.

Hästi tore oli! Mulle meeldib, et meile meeldivad ühed ja samad asjad ja et me tunneme end alati hästi, kui me teeme toredaid asju. Sel polegi vahet, kas me ujume, matkame, sööme, kokkame, jalutame või oleme. Poiste puhul pole ka vahet, mida neile välja pakkuda toreda tegevusena - kõik neelatakse alla ja ollakse rahul. Minu jaoks on põhiline, et keegi ei jääks väga kauaks telekat vaatama:D 

Poistel algas vaheaeg:)

Juhuuuuuuuuuuuu!!!!!
Mõnikord on õnneks väga vähe vaja ja uskuge mind, see, mis ma praegu ütlen, on sulatõsi. Ma olen nii õnnes, et hakkas vaheaeg ja ma ei pea enam iga hommik kell 6-7 tõusma. Vot nii vähe ongi minu õnneks vaja:D

Ma eriti pikalt täna ei seleta, sest viimase hetke mutt tegeleb õppetööga. Homme on üks eksam ja praktika seminar. Selleks, et eksamile saada, peab olema veel üks tunnikonspekt tehtud ja te võite kaks korda arvata, kas mul on see olemas. Esimesel korral pakute õigesti:D

Tahtsin kiita oma Robinit. Südamest ja päriselt. Samas tahan talle öelda (ma tean, et sa mu blogi loed:D), et  kõik viied ei ole eesmärk omaette ja Sinu tublidus ei vähene, kui viite seas on neljad. Täna olen aga tõesti uhke. Ja mitte selle pärast, et tal tuli kokkuvõtteks viieline tunnistus, vaid hoopis selle pärast, et vaatamata jalgpallile ja pubeka pealetungile on tema käitumine hea (II kooliastmes eeskujulikku üldse polegi, hea on kõige parem). Ta näeb ja teab, et kui keegi õpilastest on mu tunnis väga pahasti käitunud, siis see teeb hingele haiget ja ma olen ikka talle rääkinud, et iga õpetaja on kellegi ema või isa, kellegi tütar või poeg, kellegi naine või mees ja iga õpetaja elab seda üle (igaüks omal moel), kui õpilane talle tahtlikult haiget teeb (sorry, õpetaja Riina.... ma siis seda ei teadnud:)). Ma loodan, et toetava pere najal ta suudab jääda iseendaks, sest rohkemat polegi vaja - siis juba ongi ju väga hea!

Sebastianil oli ka täna viimane logopeedi tund. Tegelikult oleks võinud temaga käia jaanipäevani, kuid Seebule ei sobinud, et vennal hakkas puhuks ja temal ei hakka. Las siis hakkab... See paar tundi ees või taga - Anul ka vaja maasikaid rohida:D

Kuidas õppeaasta möödus? Mina arvan, et hästi. Anu on teinud kõik võimaliku ja samas "R" täht pole ikka selge. Küll tuleb, usun mina. Palju olulisem on see, et Sebastian on õppinud väga palju uusi mänge, ta on õppinud paremini taluma kaotusi. Ta peab alalõpmata ennast ületama, sest uue mänguga tutvuse tegemine on talle keeruline. Ta on õppinud oma emotsioone natuke vaos hoidma (eriti, kui ta näeb Anu selja tagant minu pahast pilku). Numbrid on selged, arvutamine on selge, kella tundimine on täiesti arvestataval tasemel (ka minutite arvestuses) ja kui 35 minutit on juba tund olnud, siis ta teab täpselt, et 25 minutit kestab veel. Tähtedega on olukord nii ja naa, aga kindlasti mitte lootusetu. Ja kui Anul on ilusasti võti ukse ees, saab pea iga mänguga mängitud. See ei loe, et mõnest mängust ühte lehte juba sajandamat korda ja kinnisilmi, sest uue lehe valmine on nii hirmus.

Mõnikord on neil raske ka. Sebastian on väga iseteadlik ja tema ümber rääkimine on suhteliselt võimatu. Anu on leebe ka muidugi - mina nii kergelt alla ei anna, aga no mul on teistsuguste asjade pärast vaja võidelda. Sebastian tõmbab Anul koguaeg naha üle kõrvade ja ise on ta selle üle hirmus õnnelik. Anu aga ei lase ennast sellest häirida, tema teeb sama leebelt oma tööd edasi. 

Minu jaoks on hea tunne ka see, et Sebastian teab väga palju. Ta oskab vastata nipiga küsimustele või siis kõnekäände lahti seletada.  Mulle jääb kõrvalistujana mulje, et ta teab rohkem, kui peaks. Aga ma olen ema ka - mulle võib paljugi tunduda.

Sügisel uue hooga. Anuga töö jätkub, sellest on Seebule palju kasu. Robin läheb VI klassi ja küllap sellest tallegi palju kasu on:D Aga nüüd nad võivad puhata ja mängida. Jalkat. Nii palju, kui süda kutsub:)

Neli poissi, kes ei käinud Siguldas

Varbola kooli lapsed on õppeaasta lõpureisil Läti Vabariigis, Siguldas. Ainult viis last ei läinud sellele reisile (kas siis rahalistel põhjustel või oli juba varem käinud ja ei tundunud huvitav). Need viis poissi said eilse koolipäeva olla kodus ja täna oli neil neli tundi minu ja õpetaja Ennuga, kes on poistele tehnoloogia õpetaja. Viiest poisist tuli hommikul kooli neli, mida oligi arvata (mina tegelikult prognoosisin kolme). Edasi võib ju igaüks ise mõelda, mida võiks teha nelja poisiga, kui üks on I klassi laps, teine on IV, kolmas V ja neljas VI klassi poiss. Minu eeliseks on kindlasti see, et mul on endal kaks poissi kuue aastase vahega ja ma suhtusin asjasse väga rahulikult. Õpetaja Enn I klassile üldse tunde ei anna ja poisse tal ka pole:D

Üks, milles me Ennuga kokku leppisime, oli see, et olgu see päev siis vähemasti tore, kui nad juba kooli tulema pidid. Hommik algas muffinite tegemisega. Magnus, Timmo ja Janno olid neid muffineid juba varem teinud II veerandil kodunduse tunnis ja ma panin nad tõesõna proovile. 

Poisid tegid kõik ise valmis ja õpetasid Gregorit ka:) Ainus asi, mida ma pidin neile pidevalt ütlema, oli see, et vaadake retsepti. Mulle väga meeldis, et kõik töötasid ja keegi ei virisenud. Isegi nõud pesti vastuvaidlemata puhtaks, sest nii on kombeks ja nad juba teavad seda.

Kaks tundi kulus kogu selle värgi tegemiseks, söömiseks ja koristamiseks. Edasi kolisime kõrvalklassi õpetaja Ennu juurde, kes oli otsustanud, et toimub kaks tundi vaba tegevust ehk siis igaüks teeb seda, mida tahab. Enn ütles, et poisid tahavad tavaliselt relvasid teha, mida ta vaba tegevuse tundides lubab (muidu mitte) ja seda kinnitas ka tänane päev. Gregor ja Magnus tegid endale terve virna erinevaid püsse ja mõõku. Timmo tegi õnge ja võinuga ja mõtlemist:D

Ja ärge nüüd arvake, et ma jätsin võimaluse kasutamata ja puutööd ei teinudki. Muidugi tegin! Kui mul ikka on õpetaja, kes juhendab, siis ma rõõmuga mingit värki teen. Tänase päeva saavutus - ma tegin elu esimese võinoa:P

Jõhkralt äge päev! Gregor ütles, et mõtle, kui ma oleks sinna Siguldasse läinud, mul poleks ühtegi püssi:D Mul on nii hea meel, et poisid päevaga rahule jäid ja ma olen veendunud, et selliste lastega tööd teha on parim, mis võib ühe õpetajaga juhtuda. Ei mingit riidu, ei mingit kära, ei mingit pahandust, palju nalja ja naeru ja abivalmis sõpru. Mind üllatas tänase päeva jooksul korduvalt Janno, kes abistas väikest Gregorit kõiges. Minu meelest just sellised ühised lihtsad tegemised loovadki meie-tunde. Igatahes ma võin jällegi öelda, et küll meil on ikka tublid poisid:)