Mõnikord võib jääda mulje, et me oleme mingisugused püsimatud, sest me peame koguaeg midagi tegema või mingis liikumises olema. Napakad noh. Tegelikult on nii, et aastatega on tekkinud igasugu traditsioonid - küll Arvo suguvõsas ja siis minu suguvõsas ja kuna kõik kokku ongi MEIE, siis me peamegi koguaeg kuskil olema või midagi tegema. Hobulaiu, Võsu ja muidugi minu suguvõsa igasuvine tripp, mille algataja olen ma ise olnud viis aastat tagasi, kuskile ilusasse Eestimaa paika. Sel aastal organiseeris väljasõidu Margus ja tegelikult ei teadnud me peaaegu reisipäevani välja, kuhu me läheme ja mida me teeme.
Sel aastal käisid väljasõidul minu pere, Liisud, ema ja Margus, seikluspargis liitusid meiega Jants ja tema jubinad. Esindatud oli Bassu koos Marju ja Kristiinaga. Carmee Lisette oli ikka ka kaasas, aga tema ema oli sel aastal jupikesega kodus. Järgmine aasta on suguvõsa noorim liige aastane ja reisib kindlasti kaasa. Ma vähemasti loodan:)
Esimese hooga sõitsime Viljandisse. Mina pole Viljandis rohkem käinud, kui 12aastaselt Jämejalal olnud, aga see pole midagi, mille üle eriti uhke olla ja no vaatamisväärsuseks seda ka just nimetada ei saa. Minu üllatuseks on Viljandi väga ilus linn ja ma nägin kuskilt silmanurgast, et neil oli täiesti arvestatav mänguväljak:D Meie ei käinud mänguväljakul, nagu arvata oligi. Meie käisime Viljandi ordulinnuses ja Jaani koguduses. Mõned maasikad leidsime ka üles. Mulle meeldib sellistes kohtades käia rohkem oma perega, sest minu poisid tahavad teada ja kuulda, näha ja katsuda. Suur seltskond jookseb kõik läbi ja valmis.
Järeldus: Viljandisse peab tagasi minema ja seda natuke korralikumalt uurima:)
Nii pika jalutuskäigu peale loogiline asjade jätkumise käik oli muidugi lõunastamine. Margusel oli välja valitud Metsarõõmu söögikoht. Koht ise tagasihoidlik, menüü üllatavalt suur, praed väga suured ja teenindus super. Virisemise mõttes muidugi peab virisema nats salati üle. Ma ei suuda mõista, mis värk selle tomati ja kurgiga on? Ei viitsita muud välja mõelda? Igatahes, kõik said kõhud täis, rahakott oli kohe palju kergem (parem kaasas ka tassida, eksole) ja mõni segane, kes ei taha käia erinevates ühistualettides, sai neli nõela ka jalga, kui põõsas põit tühjendas:D
Edasi viis tee Otepää seiklusparki. Nüüd on see koht, kus ma tahaks öelda, et oli väga tore. No oligi. Nendel, kes ronisid, aga et ei kõlaks hapude viinamarjade moodi, siis mul on palju häid fotosid:D Seal selle toreda keskel oli ikka pisut nuttu ka ja hilisemat kätevalu kostus nii mõnestki suust. Sebastian käis lasterajal turnimas ja tegi 7 ringi. Võite kaks korda arvata, kas mul oli nats kopp ees ka:D
Arvo on mulle sees igatahes ühe seikluse ühes pargis. Õnneks ta teab seda:)
Ööbimiseks ja saunatamiseks oli Margusel broneeritud Mesilinnu kodumajutus. Ossa mait, kus oskavad ikka küsida (raha ma mõtlen) ja leidub segaseid, kes maksavad ka:D Näiteks meie kõik:D Ega selle raha eest muidugi sai ka: piiramatu saunakasutus, igal perel oma tuba, voodipesud ja saunalinad sealtpoolt, hommikusöök värske karaski ja kohupiimakoogiga. Mida üks inimhing ikka tahta võib. Saunast sai otse tiiki ka hüpata või joosta. Need, kes hüpata ei julge (näiteks mina), pidid jooksma ja kui viletsalt läks, võisid pepuli kukkuda ja muda kenasti endale prao vahele talletada (ma ei hakka ütlema, et see mina olin:D). Sebastian jäi hambast ka ilma. Me Arvoga tõmbasime selle ennem lihasöömist välja, et oleks ikka hea liha süüa.
Peale saunatamist, lihasöömist ja rummijoomist oli öörahu, mille kestvuseks ei lubatud rohkem kui kaheksa, kuna siis oli käes rikkaliku hommikusöögi aeg ja majaperenaine tegi meile ringkäigu oma isiklikus muuseumis. On ikka kola kokku aetud, ausõna. Sillaotsa kahvatub kohe selle kõrval. Vist. Sebastiani lemmik oli võimasin, Robin otsis uut talvemütsi ja Arvo tegeles hoolega pildistamisega, sest mina ei viitsinud Canonil objektiivi vahetada. Laisk noh, mis teha. Aga tegelikult nägi ikka väga palju huvitavaid asju, mille olemasolust mul varem küll aimu polnud ja ega ma täna neid kõiki enam naguniigi ei mäleta.
Marguse päevaplaan nägi ette, et peale sööki ja muuseumikülastust läheme Hauka laadale ja nüüd ma ütlen küll kõva ja selge häälega, et selle asemel ma oleks võinud parem ära käia Pokumaal ja karta on, et laadale ei satu ma väga tükk aega. Minu jaoks täiesti mõtetu ülerahvastatud koht. Me ostsime sealt neli asja: õhupallid Seebule, pähklipurustaja, Robinile lauamängu ja Arvole ühe vanade majade restaureerimise raamatu. Kõiki neid asju oleks ma kuskilt mujalt ka saanud ilma trügimata ja närvitsemata. Laadad ei ole minu ja mu pere jaoks, paraku.
Peale laata, kust me Liisudega ära põgenesime, käisime ühes talus ratsutamas. Mäletamist mööda oli tegu sellise kohaga nagu Tobre hobused. Seda polnud tegelikult ette nähtud, aga me ei tahtnud laadal olla. Seega, said kõik huvilised ratsutamist proovida. Suure raha eest muidugi. Olenemata vanusest 15 euri ja lihtsalt platsi peal, kuna kõik teised, peale Aileni, olid algajad. Huvilisi oli neli: Sebastian, Arvo, Katariina ja Ailen. Lugege hoolega nimesid veel. Ma ei usu siiamaani, et ta hobuse selga istus. Ta ju kardab kassipoegagi:D Robin ratsutada ei tahtnud, tal on parakad Aileni kohutavalt suurest hobusest.
Ma tahaks jällegi nats kritiseerida ka. See koht, kus me ehku peale ratsutamist proovimas käisime, oli ilus koht ja väga ilusate loomadega, aga see inimene, kes meid seal vastu võttis ja teenindas, oli alla igasugust arvestust. Mul paratamatult tekib küsimus, et kuidas sellisel moel on võimalik üldse vee peal püsida? Aga ma rohkem ei virise, sest keegi ju ei käskinud mul seal oma raha raisata viletsa asja eest, eksole.
Peale ratsutamist sõitsime meie Arvo ja Sebastianiga koju. Robin ja kõik teised (peale Vallide) jäid veel üheks ööks Mesilindu ja nautisid sauna ning pühapäevaseid tegevusi (näiteks maanteemuseum). Mina neist asjust ei tea midagi ja lõpetan siinjuures oma jutu.
Aitäh Margusele, kes viitsis orgunnida.
Üht asja ütlen veel - Soomes on odavam lõbusalt aega veeta. Ma pole kindel, kas ma järgmisel suvel ka Eestimaa turismi sellisel moel nuuman. Ja üht asja ütlen veel - küll oli tore oma sugulasi näha ja nendega juttu puhuda:) Aitäh teile kõigile!
