Jõulukaardid

Ma oln vilets kaardisaatja. Selles mõttes, et mul ei ole kunagi kodus ühetegi üleliigset tühja kaarti, mida saata näiteks õele sünnipäevaks kaugele Lääne-Virumaale. Võiks ju olla, eksole. Iga aasta ma annan endale lubaduse, et sel aastal ma ei saada sünnipäeva tervitusi sms-iga või facebookes. Vähemasti mitte kõige lähedasematele inimestele ja siis märkamatult on jälle käes kellegi sünnipäev ja mida mul ei ole, on kaart. Ainuke erand, millal mul tõesti on kaardid olemas, on jõulud. Või noh, tegelikult mul ei ole olemas miskit, ikka ise meisterdame. Kergem oleks osta poest ja no küll saaks ilusaid - üks läikivam ja ilusama pildiga kui teine. Aga mina ei taha :) Mina tahan ise teha, koos poistega. Ja poisid tahavad ka teha. 

Sellel aastal oli poistel natuke kergem. Arvo ostis meile ühe lumehelbe auguraua ja ma ise ei suutnud vastu panna inglitele ja põhjapõdrale. Käisime kontroritarvete poes, ostsime hunniku erinevaid kaardi jaoks sobivaid pabereid ning edasine oli juba ainult lõbu. Ma alguses midagi teha ei saanudki, pidin ainult sobiva suurusega toorikuid lõikama võ ingliääriseid Sebastiani jaoks tegema (tema jaoks oli see raud keeruline). 

Kui neil isu täis sai (mõlemad tegid kaks kaarti), sain mina hullata :D Igatahes tegime me kamba peale üheksa kaarti. Kaks on veel vaja teha. 

Poistega on mõnus koos meisterdada. Sebastian on meil vilets joonistaja, ta ei arva sellisest tegevusest suurt mitte midagi. Lõika ja kleebi vastu pole tal miskit. Mulle meeldib, et nad on suhteliselt julged enda moodi tegema, st isegi Sebastian ei küsinud, et kuidas võiks teha. Tema muudkui rauatas ja kleepis :D Me ei hakanud miskit ütlema ka, tegu on ju siiski käsitööna valminud jõulukaartidega - ükspuha, kui põtru on liiga palju :D

Sass loomulikult oli ka kohal ja andis endast parima. Nagu alati ja igas tegevuses. 

Sellel lõikelaual lõikasin ma paberinoaga kaardi toorikuid - koos Sassiga

Igatahes natuke jõulu on juba olemas. Hetkel elame neljapäeva ootuses, sest siis tuleb Arvo ka meie sekka ja vot siis alles hakkab õige jõuluvärk pihta. Pettson ütleb raamatus Findusele, et nii palju on veel teha: tuba kraamida, puid tassida, poes käia, piparkooke küpsetada. Ja nii ongi :D Aga asi see kõik korda ajada kõik koos! Käkitegu! Üks aasta me olime kaks nädalat terve perega haiglas ennem jõule ja jõudsime viie päevaga kõik tehtud, et rahus jõulu pidada. Nüüd jääb meile tervelt kolm pikka päeva :D Nagu öeldud - käkitegu!

Piparkoogitegu Varbolas

Meil oli neljanda klassi piigadega kokku lepitud, et täna on just see hea päev, kui me teeme piparkooke. Tegu on ju ikkagi jõulukuuga ja vaheajani on jäänud täpselt üks ja ainus viimane nädal, siis no mis sa seal tunnis ikka nii väga ära teed? Ikka piparkooke:)

Meil on IV klassis ainult kom tüdrukut. Õigem oleks isegi öelda, et meil on III-VI klassini poisteväe seas ainult kolm tüdrukut ja seetõttu peame me neid kohe eriti hoidma. 

Ma ei tea ühtegi last, kellele ei meeldiks piparkooke teha ja seetõttu pole midagi imestada, et Rait meie sekka sattus ja järgmise tunni alguse kellagi tähele ei pannud :D

Ma peaksin olema juba harjunud, et miski ei suju plaanipäraselt. Nimelt oli minu klassis pliit otsustanud, et ta ei taha meiega koostööd teha ja ausaltöeldes, kui köök poleks abistanud, oleks tüdrukud pidanud piparkoogid toorelt ära sööma . Mingi osa taignast nad pistsid naguniigi nahka, mis minule jääb täiesti arusaamatuks, kuid kas nad oleksid jaksanud kilo tainast toorelt ära süüa  - küsitav. Siinkohal pean tänama ametlikult Silveri ema, kes meile taigna andis:) Ise tehtud hästi tehtud:)

Peale piparkookide tegi Rait, kes III klassist oli täna üksinda esindatud,  eriti ilusa töö lumememmega, mis kaunistab nüüd meie kunstiklassi ust. 

Jõulud hakkavad tulema.... Ma kohe tunnen seda. Kalender näitab ka, aga see ei ole oluline. Tunne on oluline.

Tehke piparkooke!

Päris esimesed võistlused

27. september hakkas Mati tegema väikestele ka stabiilset jalgpallitreeningut. See tähendab, et trenn on kaks korda nädalas tund aega (tavaliselt läheb natuke üle tunni). Sebastian on jalgpallist loomulikult nakatunud tänu Robinile ja minu unistused selle lapse kunstikooli panemisest on ammuilma maha maetud:)

09. detsember olid esimesed võistlused, mis toimusid Kohilas. Nimelt toimus Raplamaa Jalgpallikooli treeningturniir 2005-2006 sündinud lastele. Lapsi oli kohale tulnud üle maakonna, esindatud olid Rapla, Märjamaa, Kohila, Aespa, Prillimäe, Juuru, Valtu, Kehtna, Järlepa jt kohad. Paljude laste jaoks oli tegemist üldse esimese turniiriga. Moodustati kuus võistkond: 2 Mati Püü, 2 Kohila treeneri ja 2 Rapla treeneri poolt. Lapsi oli palju ja segadust sama palju. 

Ma ei hakka pikalt lobisema, mismoodi olid Märjamaa meeskonnad tehtud või üldse midagi aastaarvudest. Meie käisime ka oma Sebastianiga kohal, kes ootas seda kohtumist väga. 

Treener pani Seebu kapteniks, aga ega ta puges Jako selja taha ja andis selle jubeda kätlemise au talle :) See on nüüd küll selline asi, millega meie laps hakkama ei saa. Ei ennem mängu ega peale mängu. 

Peale esimest kohtumis, mis lõppes 1:0 seisuga ja see mitte meie poiste kasuks, otsustas Sebastian, et talle aitab, tema läheb väravasse. Eks ta ole seda ju Robini ja Erlendiga harjutanud nii toas kui õues rohkem kui küll ja kuna nad trennis ei ole üldse harjutanud värvas olemist, siis see poiss, kes pandi väravasse ei teadnud isegi seda, et väravaht tohib käega palli võtta oma kastis. Ja mis on kast? No Seebu teab :)

Temast pidi nüüd väravaht saama :) Elame näeme, mis temast saab, aga üht ma ütlen küll ja mitte ainult selle pärast, et ma olen ema - ta oli väravas hea! Olgu, nad said tubli viimase koha ja mis siis.... Kui poleks kohal käinud, ei oleks seda ka saanud ja ausal teel said - see on ka väga oluline.

Sebastian ei räägi veel kellegagi enda trennikaaslastest ja talle valmistab tõsist raskust leida endale paariline harjutuste ajaks. Õnneks on trennis paar poissi, kes küsivad tema käest ise, et kas sa minuga ei taha koos olla. Ma loodan väga, et ta leiab endale sõbra. Sõbra, kellel on sama huvi. Ja veel loodan ma, et kui ta on tubli, siis teised näevad, et kuigi ta on nats isevärki, on ta ikkagi vahva sell:)

Poisid köögis - rõõm või ebarõõm?

Iga mees peab süüa teha oskama ja see on siililegi selge. Mõtlen siin, et kui tihti oleks paras lasta poisid kööki? Täna ma arvan, et umbes ühe korra aastas oleks paras :D Tegelikult pole hullu, nüüd on köök jälle korras ja ju ikka võib tihedamini ka. 

Kui Sulle sõber külla tuleb, siis Sa mõtled ju ikka, et peaks teda kostitama millegagi. Robin mõtles ka, aga ta mõtles nii häste, et sõbra käed ka määritud said. Igatahes juhtus nii, et  ma iseenese lollusest lasin tüübid kööki ja andsin neile vabad käed :D

Sass peab ka ikka igal pool asjaline olema

Küll oli naljakas. See on lausa uskumatu, kuidas ajab naerma taigna sõtkumine, rullimine ja basiiliku peale raputamine. Vahepeal on vaja üksteise otsas aeleda, mõni puukas lüüa, teisele tüübile jahu nina otsa panna, sõbralt sinki norida. Ja no kõik toimub ainult suuremat sorti itsitamise saatel. Vaatamata sellele, et nad söögitegemise ajal tegelesid saja muu asjaga ka (isegi tubajalkat tehti tomatite lõikamise vahepeal), oli valmistehtud pizza väga hea.

Tegelikult nad alles 15 minutit tagasi lõpetasid söömise...

Kui ma olin kõik kenasti korda teinud ja nõud ära pesnud, tuli täita Sebastianile antud lubadus ja nii juhtuski, et teist korda õhtu jooksul ajasid nad mu köögi segamini. Köögi segamini ajamise jooksul jõudsid nad veel mängida tubajalkat, vaadata youtubest miskit videot, taguda teineteisele puukaid (pidin korra isegi täiesti pahaseks saama, sest ma ei suuda mõista nalja, mis teeb teisele haiget) ja süüa ära kogu pizza.

Suguelundid pidi olema täiesti normaalne nähtus

Kell kaheksa oli kogu köök korras, piparkoogid valmis ja traditsiooniline "Üksinda kodus" telekast jooksmas. Praeguseks kellaajaks (21.44) ei ole alles ühtegi piparkooki ja igal reklaamipausil mängitakse tubajalkat. Mees, loodetavasti sa lugesid seda diagonaalis ja ei pannud tähele, et ma selle lause siia kirjutasin:D 

Poisid köögis - rõõm? On ikka! Ma tean jah, et nad lagastavad ja teevad lolluseid (no kuidas muudmoodi nimetada jahu ninna tõmbamist?), kuid tegelikult on nad ju tublid. Kaks pizzat ja hunnik piparkooke - kõva sõna kolme poisi kohta. Nats ma ikka juhendasin ja abistasin ka, kuid ma siiski olin abitöölise rollis. 

PS. Ma teen tavaliselt piparkoogitaigna ise ja õigesti teen. Europagari piparkoogi taigen maitseb suht normaalselt, kuid käsitleda on seda täiesti vastik ja liiga rasvane tundub ka kogu see mass. Jään isetegemise juurde ja juba hommepäev panen ühe laari hakkama. Jääb karoteen ka ära.  Soovitan teil ka ise teha, maitseb kordades paremini ja on hea käsitleda. Üks võimalikest retseptidest asub sellel aadressil:  http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/1428 Soovitan soojalt! Ja kellel on käepärast, siis laske poisid kööki! On pärast vähemasti miskit hea. Näiteks koristada:)

Nad panid sussid ka aknale :D :D :D

Midagi sellist ma pole kunagi varem näinud :D

Varbola koolis algas advendiaeg

Ametliku advendiaja alguseni on veel jäänud kaks päeva. Umbes kuu aega aga on kosta juba jõululaulude proove muusikatundides ja no minu isiklik poeg istus ükspäev 15 minutit vannitoas vaikuses ja rahus ning õppis pähe "Püha ööd". Paar õhtut tagasi suhtlesime õega telefoniteel ja siis oli kuulda, kuidas Katariina õppis pähe "Aisakella". Hakkab tulema, ekole?

Hommikul, kui ma kell kuus üles tõusin, et vaadata, kas mu jänesekõrvad on lühemad või ööga pikemaks veninud ning aknast välja vaatasin, siis ma sain aru, et tõesti hakkab tulema. Koos jänesekõrvadega. Minu arvates oli maha sadanud ilmatu lumi ja kell 7 hommikul ma juba rookisin õues lund. Ilm oli mõnus - karge, tuuline ja lumine. Sajaga äge. Aga tööle sõitsin kõrvalistmel, sest minu argpükslik hing ei suutnud rooli istuda. 

Hakkab tõesti tulema.

Varbola Lasteaed-Algkoolis avas jõulude ootuse aja Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Illimar Toomet. Tuli ja minul isiklikult tekkis selline pühalik tunne.... Et nagu täiesti tähtis mees seisab meie ees oma hoopis erilises riietuses suur rist kaelas. Tegelikult ma arvan, et ta ei pea end kuidagi tähtsamaks kui mina või Sina, kuid kirikuõpetajale omistataks eriline tähendus. 

Alustuseks küsis, mida lapsed arvavad, mis need jõulud on. Laste vastused olid etteaimatavad - päkapikud ja kingitused. Natuke kurb minu jaoks, kuid maailma muuta ei saa. Laste kasvades muutuvad ka pisut arvamused.

Ega kirikuõpetaja palju rääkinud, rääkis ainult põhilise läbi muinasjutu ja piibliloo. Peale kirikuõpetaja juttu hakkas minul tund I ja II klassiga ja lastel tekkis palju küsimusi. Näiteks, kes on Jeesus ja keegi teadis, et Jeesus oli ühe pildi peal risti löödud, kuid tal tekkis küsimus, et miks ta risti löödi. Ma siis natuke rääkisin, kuid lubasin esmaspäeval lastele mõeldud Piibli kaasa võtta ja lugeda neile, kellega, miks ja kuidas kõik juhtus. Ei ole hea, kui jäävad vastusteta küsimused. Samas... Kindlasti ei tohi jätta ka mainimata, et see kõik on ainult üks paljudest teooriatest.

Ja et jõuluaeg ikka rahus ja rõõmus ja selles põhilises asjas ehk päkapikutamises tulla saaks, siis tegime Timo, Raidi ja Silveriga ühed päkapikud taaskasutatavatest materjalidest (munakarp ja WC-paberi rull). 

Ja õpetaja Enn tõi mulle puitu, millest päkakaid teha. Proovisin ja õnnestusin. Järgmine nädal pidi klotside lisa saabuma, siis teevad lapsed ka:) Pläkerdamist jagub, kuid fakt kui selline on see, et pole päkapikku, pole jõule. Päkapikkudeta jõulud kõlab sama napakalt kui süüa jõuluõhtuks porgandeid :)

Kogu selles ilus ja rahus ning lumetormis tulid loomad ka koju :D Ma olin neid juba oodanud ning olen siiralt rõõmus, et meie õunapuualused on õunu täis. Ma ei tea, miks, aga ma olen võimeline istuma ja vaatama, vaatama ja istuma.... 

Hea on olla. Ma ei tea ise ka, miks. Lihtsalt on. Teha on palju ja palju raskeid asju sel kuul on veel ees, kuid tunne on nii hea. Lõpuks ometigi sai see hall otsa ja juba tulevad erinevad asjad, mis teevad hinge soojaks. Isegi glögi pole vaja :D

Raamatusoovitus

Lugesin hiljuti õpikutele vahepalaks Gunilla Gerlandi autobiograafilist teost "Päris inimene".Tegu Aspergeri sündroomiga naisterahvaga, kes kirjutab oma elust alates väga väikesest inimesest peale. Hästi kurb raamat selles mõttes, kui väheteadlikud olid selle lapse vanemad. Samas on see suurepärane raamat inimestele, kes ei taha oma lapse probleeme tunnistada, sest peale selle raamatu lugemist peaks küll selge olema, millist kahju võib teha lapsele, kui jätta tema probleemid tähelepanuta. 

On väga uskumatu, kui mahajäätud, kaitsetu ja haavatav oli see laps. Veel uskumatum on see, et mitte keegi ei märganud... Kuidas see saab võimalik olla?! Kuidas saab olla, et ema (miks mitte ka isa) ei näe või ei saa aru, et tema laps on teistsugune. Nii teistsugune, et peaks väga murelikuks tegema. 

Mis mina isiklikult sellest raamatust peale haleduse sain? Sebastiani diagnoos on pigem autismi poole kalduv. Dr. Kalvo ütles, et kui ühe otsas on asperger ja teises autist, siis Sebastian on tugevalt autismi poolel. Samas on ka Aspergeri sündroom autismispektri häire, seega ühiseid jooni on igal spektrihäirel, kuid iga inimene kogeb teatud asju erinevalt.

Ma koguaeg mõtlesin, et mis värk tal selle sõidutee ületamisega on ja nüüd, kui ma olen lugenud ühe päris aspergeri kommentaare selle kohta, kuidas ta ei suuda kokku panna autode kiirust ja vahemaad ning selle pärast võib lõpmatuseni seista tee ääres ja oodata, et saaks üle tee, siis ausõna - no võibki ootama jääda! Loomulikult oli seal veel mitmeid asju, mis ma ära tundsin, kuid see oli midagi sellist, mille peale ma ei oleks iialgi suutnud tulla. Kui just Seebu poleks ise rääkinud:D

Nii et - kui teil mahti on, siis lugege! Kurb, aga hea lugemine.

Ja kui kurba lugeda ei taha, siis sobib mõni Sven Nordqvisti Pettsoni lugudest, sest midagi muhedamat annab välja mõelda. 

 

Rühmatöö I-II klassis ja mõned mõtted

Rühmatöö on üks oluline õppimisevorm. Miks? Eelkõige on oluline, et lapsed õpiksid koos töötama ja vastutama. Täiskasvanutena peame me alalõpmata töötama kellegagi koos ja jagama tööülesandeid/vastutust. See ei ole kerge ja ei tule iseenesest. Lapsed, kes ei ole harjunud koos töötama ja vastutust jagama, jagunevad kaheks. Ühed teevad kõik teiste eest ära ja teised on sellised, kes kardavad või ei viitsigi oma arvamust üldse avaldada. Hea rühmatöö on siis, kui kõik annavad oma panuse. Kunstitunnis on väga võimalik teha erinevaid paaris- ja rühmatöid ning aegajalt ma neid ka teen. Kui tihti oleks hea? Ei tea. Täiesti sisetunde ja ideede hetkel otsustan, et nüüd on hea teha seda kas rühmas, paaris või individuaalselt. Seetõttu pean tunnistama ka täiesti ausalt, et töökava ja kunst ei käi kokku :D Minu aravates. 

Ma olen tihe külaline Jüri Mäemati blogis, sest minu meelest on tal palju häid ideid, mida saab kunstitunnis kasutada. Sealt sain ka mõtte teha I ja II klassiga projektülesannet "Muinasjutt". 

See oli antud klassi esimene ülesanne, mida nad pidid rühmas teostama. Kuna meie esimene klass on selline kõvahäälne poistekamp (ühe õrna tüdrukuga), siis esimene veerand kulus täielikult nende vaoshoidmisele ja tunnikorra õpetamisele/suunamisele. Nüüdseks võib öelda, et nendega on tore tööd teha (mõningaste tagasilöökidega aegajalt). Enne rühmatöö tegemist tuleb kindlasti läbi mõelda, millised õpilased rühma moodustavad. Kui lasta lastel endil otsustada, siis võib juhtuda: 1) poisid ja tüdrukud on täiesti eraldi, 2) tugevamad ja nõrgemad on eraldi ja 3) klassis võib leiduda laps/lapsi, keda keegi oma rühma ei soovi. See on ka põhjus, miks ma moodustan rühmad tavaliselt ise. Seekord jagasin I ja II klassi lapsed võrdselt kaheks rühmaks ja tüdrukud lõin ka lahku. Eks nad protesteerivad selle pärast, aga ainult korra :D

Valmis kaks vahvat muinasjuttu. 

Mis ma siis kõigest sellest arvan? Üks rühm sobis omavahel paremini, teine natuke kehvemalt. Osadel lastel on pikk tee käia, et mõista, kuidas rühmatöö toimib. Tean nüüd seda, milliseid lapsi nendest klassidest omavahel kindlasti kokku panna ei tohiks. Nii kurb, kui see ka pole, siis selles klassis on olemas ka see laps, keda keegi oma rühma ei taha ja isegi see ei loe, et ta rühma seisukohalt teeb palju ja head tööd.

Tööde teostuse kallal ma ei noki. Enamus andis endast parima. Muidugi saaks paremini pliiatsite ja vildikatega värvida, kääridega korralikumalt lõigata, kuid mõnikord ei olegi see kõige olulisem. Selles töös oli fantaasia ja koostöötamine olulisem. Ma sain selle klassikomplekti kohta palju teada nende tundide jooksul, kui nad rühmas töötasid ja mis põhiline - lastele endale meeldis töö väga! 

Kuid mõned tunnid tulevad nüüd kindlasti individuaalsete töödega, et nad ära ei unustaks, et tunnis peab vaikselt olema :D

Isadepäev

Täna on isadepäev. Sellel aastal siis sedamoodi, et poiste iss on Soomes ja koju tuleb alles 22. november. Nii tagantjärgi me vaevalt mingit päeva tähistama hakkame, aga mõned mõtted on mul isadepäevaga seoses küll.

Emadepäev on selline päev, kus emad tahaksid puhata. Puhata ses mõttes, et emad ootavad, et isad võtavad midagi toredat ette, aitavad lastel empsidele hommikukohvi teha, mõned usinamad issid teevad koos lastega kookigi. Eriti tublid issid mõtlevad välja mingisuguseid lõbustusi ja atraktsioone. Vot siis on kordaläinud emadepäev. Isadepäeval ootavad emad jälle, et isad mõtlevad midagi toredat välja oma lastega. Hommikukohvi ja koogi teevad seekord emad koos lastega, aga puhkepäev peaks jällegi olema emadel. Miks? Eks ikka selle pärast, et isadepäev on mõeldud selleks, et isad oma lastega tegeleks, nende jaoks aega leiaks jne. Miks siis nii? Emadepäeval peab isa lastega tegelema, et ema saaks puhata ja isadepäeval peab isa lastega tegelema, et olla lastega koos. Veider, eksole? Vabandus selleks on, et muul ajal isadel aega pole. Noh, Postimehes oli arvamuskiri, kuidas isasid sunnitakse lasteaiapeol tola mängima ja emad saavad emadepäeval lasteaiapeol torti süüa. Vaesed isad, ausõna:)

Eks ta muidugi natuke ole tõsi ka, et emad peavad saama puhata, sest nad on 356 päeva aastas laste jaoks olemas ja isad peavad isadepäeval lastega tegelema, sest nendel ju muul ajal aega pole. 

Mina olen ses mõttes õnnelik naine, et võin südamerahus öelda, et mul ei ole vaja sõbrapäeva, emadepäeva, isadepäeva. Meil pole vaja mingisugust erilist päeva, et olla tähtsad ja tegusad. Täna poistel isa kodus ei ole. Mis siis ikka teha, ehk järgmine aasta on. Oluline ei ole see, kas isadepäeval on isa. Oluline on see, kas isa on isa (isa selle kõige sügavamas mõttes) ka ülejäänud aasta või peab ta tõesti ainult isadepäeval lasteaiapeol tola mängima. 

Meie poistel on isa ja mitte ainult tola mängimiseks, kuigi seda nad oskavad ka väga hästi :) Isa, kes nendega onni ehitab ja jalkat mängib, kes neid kinno ja muuseumisse viib, kes käib ujulas ja loeb õhtujuttu, kes julgustab ja toetab ning õpetab ja suunab. Isa on neile näidanud igal moel, milline väärtus on perel ja koosoldud ajal. Olgu see aeg siis üürike või mitte, peaseegi, et on kvaliteetne. 

Ei ole meie poistel ideaalset isa ega ema, sest ideaalseid inimesi pole olemas. Me kõik oleme oma vigade ja tujudega. Ma väldiks üldse selliseid "maailma parim", "ideaalne" jne väljendeid, sest need on nii subjektiivsed. Üks aga on täiesti kindel - me armastame üksteist väga ja sel pole idealismiga mingit pistmist:) Armastame olenemata tujudest ja vigadest.

Saadame Sulle kõige suuremad kallid sinna Soome lahe taha ja usu - meil on terve aasta isadepäev, kui sina meiega oled:) Ja see ongi põhiline!