Kaugel see jaanipäev enam on...

Ma tunnistan ausalt, et nii vähe, kui sellel aastal, ei ole ma varemalt jõuludega tegelenudki. Lihtsalt aega ei olnud ja tehtud sai just nii palju, et lastel oleks tore. Endal on tore naguniigi, sest põhiline on ju, et saaks nats puhata ja olla. Lapsed sellega muidugi ei lepi ja seetõttu peab ikka natuke aega leidma. Mis on need põhilised asjad, mis teevad laste jaoks jõulud jõuluseks? 

Kuusk. Meie pere arvamus on, et metsast tuleb tuua tõeline äbarik-kõverik - midagi sellist, millest naguniigi mitte kunagi korralikku suurt puud ei kasva. Ei ole ju mõtet hävitada elujõulist ja ilusat kuuske paari nädala silmailu pärast. 

Kuuse all peavad olema kingitused. Sellel aastal oli kuuse all neli kingitust: Robinile, Sebastianile, Kassile ja Sassile. Meie Arvoga saame oma kingi homme :) Tegelikult oli seal veel üks ärapakitud jõulukaart Sebastiani poolt oma empsile ja issile. Meie poiste soovid olid üsna etteaimatavad. Sebastian soovis LEGO ja Robin jalkakola. (PS. Öelge keegi, kust kohast te ostate neid Messide ja Ronaldode vorme? Neid, mis ei ole vuhvlid, vaid ikka korraliku spordifirma tooted? Äkki keegi saab mind aidata....). LEGOGA läks ka päris kenasti, sest ega kui sa otsid taga mööda Tallinna kaubanduskeskusid just ühte kindlat LEGO, siis seda ju ei ole, eksole. No lihtsalt ei ole:) Sebastianil muidugi vedas, sest see sundis meid kulutama pea poole rohkem raha, kui esialgu plaanitud ja ta sai pisikese legorongi asemel suure legorongi. Oh seda rõõmu, mis pakki avades näost näha võis. 

Rongist pole rõõmu mitte ainult Seebule - ikka kogu meesperele:P

Jõuludega käivad kokku ka igasugu head ja paremad road: piparkoogid, seapraad, hapukapsas, veri- ja kartulivorstid, sült, pasteet, leib ja kõik muud lisandid. Siinkohal tahan tänada Annelyt, kes andis mulle uue leivapoja ja me saime jõuluks jälle ise leiba teha; Taimit, kes varustas meid imemaitsvate enda valmistatud kartulivorstidega ja oma emmet, kes meile sülti, kõrvitsaid ja pohlamoosi andis.

Pasteeditegu

Singirullid

Tänavused piparkoogid (retsept Nami-Namist)

Piparkoogid ikka isetehtud taignast (ei ole mina veel hääd poetaigent leidnud) ja enda valmistatud glasuuriga ka (et ei oleks nii jube magus). Valmistasid Arvo, Robin ja Sebastian, kaunistasime Arvoga kahasse. Ja et ikka kõik teaksid, siis otsas. Kogu 1,5 kg taigent ja piparkoogid - kõik, lõpp peal:P

Oma emale ja õele tegin kingiks trühvleid. Kasutasin Nami-Nami retsepti. Ma olen neile väga tänulik kõige eest, mis nad minu heaks on aasta jooksul teinud. Ja tänulik olen ma selle eest ka, mida nad teinud ei ole, vaid lihtsalt olemasolemise eest:) Ise tehtud, hästi tehtud! Heaks kiidetud ka:)

Külastasime vanaisa, Riinat ja Liisut ning ülejäänud aja me oleme kodus olnud ja lauamänge mänginud. Rahulikud jõulud - just sellised, nagu meie perele sobivad. Lapsed on rahul ja meie ka. Sass on ära mänginud kõik pakendid ja paberid, varastanud kõik söödava, mis ripakil, tihased said oma pekipaki kätte ja õues sajab vihma. Jõululik.

Igal vabal momendil olen õppinud ja õppinud. Jäänud on teha veel mõned nõmedad kodutööd ja siis võib 2. jaanuaril minna sessile. Ütlesin ühes postituses, et kui ma jõuludeks elus olen, siis ei murra mind miski. Ütleme nii nagu ütles Kristine, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma olen nüüd väga tugev. Ausõna!

Jõulud on ilus aeg, kui see enda jaoks ilusaks teha. Me pole vist kunagi võtnud kõike nii rahulikult, kui sel aastal. Isegi lumehelbeid ei olnud, sest need on Varbola koolis stendi peal :) Natuke kaunistusi, natuke piparkooke, natuke kingitusi, palju head süüa, kaardid sõpradele ja nüüd võib rahus mõelda, et kaugel need jaanid enam on:)

Hääd jõulu!

Jõulukaardid

Ma oln vilets kaardisaatja. Selles mõttes, et mul ei ole kunagi kodus ühetegi üleliigset tühja kaarti, mida saata näiteks õele sünnipäevaks kaugele Lääne-Virumaale. Võiks ju olla, eksole. Iga aasta ma annan endale lubaduse, et sel aastal ma ei saada sünnipäeva tervitusi sms-iga või facebookes. Vähemasti mitte kõige lähedasematele inimestele ja siis märkamatult on jälle käes kellegi sünnipäev ja mida mul ei ole, on kaart. Ainuke erand, millal mul tõesti on kaardid olemas, on jõulud. Või noh, tegelikult mul ei ole olemas miskit, ikka ise meisterdame. Kergem oleks osta poest ja no küll saaks ilusaid - üks läikivam ja ilusama pildiga kui teine. Aga mina ei taha :) Mina tahan ise teha, koos poistega. Ja poisid tahavad ka teha. 

Sellel aastal oli poistel natuke kergem. Arvo ostis meile ühe lumehelbe auguraua ja ma ise ei suutnud vastu panna inglitele ja põhjapõdrale. Käisime kontroritarvete poes, ostsime hunniku erinevaid kaardi jaoks sobivaid pabereid ning edasine oli juba ainult lõbu. Ma alguses midagi teha ei saanudki, pidin ainult sobiva suurusega toorikuid lõikama võ ingliääriseid Sebastiani jaoks tegema (tema jaoks oli see raud keeruline). 

Kui neil isu täis sai (mõlemad tegid kaks kaarti), sain mina hullata :D Igatahes tegime me kamba peale üheksa kaarti. Kaks on veel vaja teha. 

Poistega on mõnus koos meisterdada. Sebastian on meil vilets joonistaja, ta ei arva sellisest tegevusest suurt mitte midagi. Lõika ja kleebi vastu pole tal miskit. Mulle meeldib, et nad on suhteliselt julged enda moodi tegema, st isegi Sebastian ei küsinud, et kuidas võiks teha. Tema muudkui rauatas ja kleepis :D Me ei hakanud miskit ütlema ka, tegu on ju siiski käsitööna valminud jõulukaartidega - ükspuha, kui põtru on liiga palju :D

Sass loomulikult oli ka kohal ja andis endast parima. Nagu alati ja igas tegevuses. 

Sellel lõikelaual lõikasin ma paberinoaga kaardi toorikuid - koos Sassiga

Igatahes natuke jõulu on juba olemas. Hetkel elame neljapäeva ootuses, sest siis tuleb Arvo ka meie sekka ja vot siis alles hakkab õige jõuluvärk pihta. Pettson ütleb raamatus Findusele, et nii palju on veel teha: tuba kraamida, puid tassida, poes käia, piparkooke küpsetada. Ja nii ongi :D Aga asi see kõik korda ajada kõik koos! Käkitegu! Üks aasta me olime kaks nädalat terve perega haiglas ennem jõule ja jõudsime viie päevaga kõik tehtud, et rahus jõulu pidada. Nüüd jääb meile tervelt kolm pikka päeva :D Nagu öeldud - käkitegu!

Piparkoogitegu Varbolas

Meil oli neljanda klassi piigadega kokku lepitud, et täna on just see hea päev, kui me teeme piparkooke. Tegu on ju ikkagi jõulukuuga ja vaheajani on jäänud täpselt üks ja ainus viimane nädal, siis no mis sa seal tunnis ikka nii väga ära teed? Ikka piparkooke:)

Meil on IV klassis ainult kom tüdrukut. Õigem oleks isegi öelda, et meil on III-VI klassini poisteväe seas ainult kolm tüdrukut ja seetõttu peame me neid kohe eriti hoidma. 

Ma ei tea ühtegi last, kellele ei meeldiks piparkooke teha ja seetõttu pole midagi imestada, et Rait meie sekka sattus ja järgmise tunni alguse kellagi tähele ei pannud :D

Ma peaksin olema juba harjunud, et miski ei suju plaanipäraselt. Nimelt oli minu klassis pliit otsustanud, et ta ei taha meiega koostööd teha ja ausaltöeldes, kui köök poleks abistanud, oleks tüdrukud pidanud piparkoogid toorelt ära sööma . Mingi osa taignast nad pistsid naguniigi nahka, mis minule jääb täiesti arusaamatuks, kuid kas nad oleksid jaksanud kilo tainast toorelt ära süüa  - küsitav. Siinkohal pean tänama ametlikult Silveri ema, kes meile taigna andis:) Ise tehtud hästi tehtud:)

Peale piparkookide tegi Rait, kes III klassist oli täna üksinda esindatud,  eriti ilusa töö lumememmega, mis kaunistab nüüd meie kunstiklassi ust. 

Jõulud hakkavad tulema.... Ma kohe tunnen seda. Kalender näitab ka, aga see ei ole oluline. Tunne on oluline.

Tehke piparkooke!

Päris esimesed võistlused

27. september hakkas Mati tegema väikestele ka stabiilset jalgpallitreeningut. See tähendab, et trenn on kaks korda nädalas tund aega (tavaliselt läheb natuke üle tunni). Sebastian on jalgpallist loomulikult nakatunud tänu Robinile ja minu unistused selle lapse kunstikooli panemisest on ammuilma maha maetud:)

09. detsember olid esimesed võistlused, mis toimusid Kohilas. Nimelt toimus Raplamaa Jalgpallikooli treeningturniir 2005-2006 sündinud lastele. Lapsi oli kohale tulnud üle maakonna, esindatud olid Rapla, Märjamaa, Kohila, Aespa, Prillimäe, Juuru, Valtu, Kehtna, Järlepa jt kohad. Paljude laste jaoks oli tegemist üldse esimese turniiriga. Moodustati kuus võistkond: 2 Mati Püü, 2 Kohila treeneri ja 2 Rapla treeneri poolt. Lapsi oli palju ja segadust sama palju. 

Ma ei hakka pikalt lobisema, mismoodi olid Märjamaa meeskonnad tehtud või üldse midagi aastaarvudest. Meie käisime ka oma Sebastianiga kohal, kes ootas seda kohtumist väga. 

Treener pani Seebu kapteniks, aga ega ta puges Jako selja taha ja andis selle jubeda kätlemise au talle :) See on nüüd küll selline asi, millega meie laps hakkama ei saa. Ei ennem mängu ega peale mängu. 

Peale esimest kohtumis, mis lõppes 1:0 seisuga ja see mitte meie poiste kasuks, otsustas Sebastian, et talle aitab, tema läheb väravasse. Eks ta ole seda ju Robini ja Erlendiga harjutanud nii toas kui õues rohkem kui küll ja kuna nad trennis ei ole üldse harjutanud värvas olemist, siis see poiss, kes pandi väravasse ei teadnud isegi seda, et väravaht tohib käega palli võtta oma kastis. Ja mis on kast? No Seebu teab :)

Temast pidi nüüd väravaht saama :) Elame näeme, mis temast saab, aga üht ma ütlen küll ja mitte ainult selle pärast, et ma olen ema - ta oli väravas hea! Olgu, nad said tubli viimase koha ja mis siis.... Kui poleks kohal käinud, ei oleks seda ka saanud ja ausal teel said - see on ka väga oluline.

Sebastian ei räägi veel kellegagi enda trennikaaslastest ja talle valmistab tõsist raskust leida endale paariline harjutuste ajaks. Õnneks on trennis paar poissi, kes küsivad tema käest ise, et kas sa minuga ei taha koos olla. Ma loodan väga, et ta leiab endale sõbra. Sõbra, kellel on sama huvi. Ja veel loodan ma, et kui ta on tubli, siis teised näevad, et kuigi ta on nats isevärki, on ta ikkagi vahva sell:)

Poisid köögis - rõõm või ebarõõm?

Iga mees peab süüa teha oskama ja see on siililegi selge. Mõtlen siin, et kui tihti oleks paras lasta poisid kööki? Täna ma arvan, et umbes ühe korra aastas oleks paras :D Tegelikult pole hullu, nüüd on köök jälle korras ja ju ikka võib tihedamini ka. 

Kui Sulle sõber külla tuleb, siis Sa mõtled ju ikka, et peaks teda kostitama millegagi. Robin mõtles ka, aga ta mõtles nii häste, et sõbra käed ka määritud said. Igatahes juhtus nii, et  ma iseenese lollusest lasin tüübid kööki ja andsin neile vabad käed :D

Sass peab ka ikka igal pool asjaline olema

Küll oli naljakas. See on lausa uskumatu, kuidas ajab naerma taigna sõtkumine, rullimine ja basiiliku peale raputamine. Vahepeal on vaja üksteise otsas aeleda, mõni puukas lüüa, teisele tüübile jahu nina otsa panna, sõbralt sinki norida. Ja no kõik toimub ainult suuremat sorti itsitamise saatel. Vaatamata sellele, et nad söögitegemise ajal tegelesid saja muu asjaga ka (isegi tubajalkat tehti tomatite lõikamise vahepeal), oli valmistehtud pizza väga hea.

Tegelikult nad alles 15 minutit tagasi lõpetasid söömise...

Kui ma olin kõik kenasti korda teinud ja nõud ära pesnud, tuli täita Sebastianile antud lubadus ja nii juhtuski, et teist korda õhtu jooksul ajasid nad mu köögi segamini. Köögi segamini ajamise jooksul jõudsid nad veel mängida tubajalkat, vaadata youtubest miskit videot, taguda teineteisele puukaid (pidin korra isegi täiesti pahaseks saama, sest ma ei suuda mõista nalja, mis teeb teisele haiget) ja süüa ära kogu pizza.

Suguelundid pidi olema täiesti normaalne nähtus

Kell kaheksa oli kogu köök korras, piparkoogid valmis ja traditsiooniline "Üksinda kodus" telekast jooksmas. Praeguseks kellaajaks (21.44) ei ole alles ühtegi piparkooki ja igal reklaamipausil mängitakse tubajalkat. Mees, loodetavasti sa lugesid seda diagonaalis ja ei pannud tähele, et ma selle lause siia kirjutasin:D 

Poisid köögis - rõõm? On ikka! Ma tean jah, et nad lagastavad ja teevad lolluseid (no kuidas muudmoodi nimetada jahu ninna tõmbamist?), kuid tegelikult on nad ju tublid. Kaks pizzat ja hunnik piparkooke - kõva sõna kolme poisi kohta. Nats ma ikka juhendasin ja abistasin ka, kuid ma siiski olin abitöölise rollis. 

PS. Ma teen tavaliselt piparkoogitaigna ise ja õigesti teen. Europagari piparkoogi taigen maitseb suht normaalselt, kuid käsitleda on seda täiesti vastik ja liiga rasvane tundub ka kogu see mass. Jään isetegemise juurde ja juba hommepäev panen ühe laari hakkama. Jääb karoteen ka ära.  Soovitan teil ka ise teha, maitseb kordades paremini ja on hea käsitleda. Üks võimalikest retseptidest asub sellel aadressil:  http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/1428 Soovitan soojalt! Ja kellel on käepärast, siis laske poisid kööki! On pärast vähemasti miskit hea. Näiteks koristada:)

Nad panid sussid ka aknale :D :D :D

Midagi sellist ma pole kunagi varem näinud :D