Sebastiani sünnipäev

Ärkasin täna hommikul kell kuus. Mitte selle pärast, et mulle jubedalt meeldib "öösel" üles tõusta, vaid ikka selle pärast, et mul oli üks plaan.

Täna on nimelt Sebastiani sünnipäev :) ja ta on nüüd kaheksa-aastane poisiklutt. Mõtlete, et see on mingi lihtne vanus või? Ei ole! Oled kaheksane ja Sinu ümber on nii palju inimesi, kellel on Sinuga seoses omad ootused. Keegi ootab, et hoiad pliiatsit õigesti, keegi ootab, et Sa oskad lugeda, keegi ootab, et Sa käitud alati viksilt ja viisakalt, keegi ootab, et Sa oskaksid probleeme lahendada sõnadega, mitte rusikatega. keegi ootab, et Sa ei pirtsuta toiduga, keegi ootab, et Sa ei mängiks toas jalgpalli, keegi ootab...

Mina olen aru saanud, et Sebastiani puhul võib oodata nii palju kui tahad, temal tuleb ikka kõik just siis, kui TEMA selleks valmis on ja mitte hetkegi varem.  Ainuke asi, mis igal aastal ühel kindlal ajal tuleb, on sünnipäev :) 

 Ja mina ärkasingi kell kuus, et teha Sebastianile tema lemmikuid Nami-Nami kaneelirulle, neid Seebu lemmikuid ja ainsaid küpsetisi, mida ta sööb. Seda polegi varem juhtunud meie kodus, et kell kaheksa hommikul on kodu kaneelisaiade lõhna täis. Oi, ta oli õnnelik! Ja just seda ma talle soovingi.... 

Et ta oleks õnnelik :) See on minu ootus temale, sest kõik ülejäänu tuleb naguniigi. Siis, kui Sebastian on valmis :)

Pühajärve SPA

Mul oli sünnipäev. Ja arsti päev. Ja võistluste päev. Kõik need erinevad päevad sattusid kolmpäevaku sisse:) Ja juhtumisi kaks nendest päevadest Lõuna-Eesti kanti. Sellised kompotid sunnivad inimesi mõtlema välja, kuidas ei peaks sõitma iga päev Eesti ühest otsast teise, sest see on meeletu ajakulu. Mitte, et meil aega ei oleks... Nii me ühendasimegi kõik vajaliku ja möödapääsmatu meeldivaga ja nautisime perepaketti Pühajärve SPAs. 

Oleme seal korra varemgi käinud ja väga rahule jäänud. Sel korral oli kõik veel parem ja rahulolu tekitav. Hotellituppa minnes tabas meid esimene meeldiv üllatus - tuba oli kahetoaline. Oleme harjunud elama avaras kodus ja mul oli siiralt hea meel, et meil oli selline tuba, kus oli hingamisruumi ja liikumisruumi kõigile. Isegi jalgpalli sai mängida (ema villased sokid kokkurullitud palliks).  

Nauditavaid asju oli mitmeid:
soolakmber,

Tornikohvik,

bowling,

jalutuskäik,

Võrratu valgusti

noolemäng,

õhtusöök pubis.

Loomulikult oli palju ujumist, natuke lauamänge, väike näputöö ühe väikese selli väravavahipluusile ja võrratud toidud, millest Sebastian ei arvanud midagi. Olime sunnitud teda kostitama õhtuti pubis friikartulitega, sest ta ei leidnud suures buffelauas ühtegi asja, mida ta oleks söönud. Peale hommikusöögi, mis koosnes viilust saiast ja kahest viilust singist. Ma karmi emana muidugi tõstsin talle ette ikka. Näiteks ahjukartuleid ja liha, aga kui ta oli mõned öökimishääled kuuldvale lasknud, ma loobusin. Ei olnud meist kellelgi vaja, et ta oksendaks sellel ajal, kui teised inimesed üritavad toituda. 

Natukene kõver, kuid siiski oma :)

Tore oli. Tegelikult oli isegi nii tore, et oleks võinud veel natukene aega olla :) Koduigatsus veel ei tulnud peale, kuid Seebul olid võistlused Võrus ja nii sai tore selleks korraks otsa. Ja kodus ootasid muidugi kassid. Siinkohal tänud Ailenile, kes meie äraolekul kaks korda päevas käis Sassile rohtu andmas. 

Ja ta PALUS MIND OMA NAISEKS... Peale peaaegu 15 aastat katseaega :) Igaüks võib edasi mõelda ise, kui õnnelikuks see mind tegi :) Sellest paremat sünnipäevakinki ei ole ma mitte iialgi saanud :) MITTE IIALGI!

Keila CUP ja Võru Heliose CUP

Meie väikestel jalgpalluritel on väga aktiivne treener Kaido Mägi, kes on registreerinud 2006 aastal sündinud poisse igale poole erinevatele jalgpalliturniiridele. Kaugemale ja lähemale, kergematele ja raskematele. Poisid on saanud selle talveperioodi jooksul väga paljude erinevate vastastega rinda pista ja mis vast kõige tähtsam - väga palju erinevaid kogemusi juurde. 

Ei ole ka vähemtähtis saavutatud edu.

01. veebruaril oli poistel tugevatasemeline turniir Keilas. Vastasteks olid Lasnamäe Ajax, Nõmme United, Tabasalu Sinine ja Keila Jalgpallikool, keda võideti vastavalt 5:1, 2:1, 3:0 ja 7:0 ning alagrupi võit oligi käes. Poolfinaalis kohtuti Martin Reimi Jalgpallikooliga ja peale tasavägist mängu jäädi viiki 2:2. Penaltiseerias saabus poolfinaali võit 4:2 ning ees ootas finaal Infonetiga. Paraku pidid poisid Infonetile alla vanduma 4:0 ja kaela saadi hõbedased medalid. Super tublid poisid! Raplamaa Jalgpallikooli kasvandik Andrus Kapsi sai parima mängija tiitli ka. 

Meie suurepärane tipurünne Kapsi

Peaks justkui ühe aastakäigu lapsed olema :)

15. märts toimus Võrus Heliose CUP. Kutsutud mängijatest ainult üks ei tulnud kohale, sest läks perega reisile, kuid ülejäänud poisid ja nende vaprad vanemad võtsid nii pika sõidu ette küll. Turniir oli kahes alagrupis ja peaks ütlema, et tase oli küllaltki kõrge. Poisid pidid kõvasti vaeva nägema, et edu saavutada. Vastasteks olid seekord Tartu Tammeka, Otepää, FC Elva ja Võru Helios, tulemused olid vastavalt 2:1 võit, 2:1 võit, 0:0 viik, 1:0 võit. Alagrupis jäädi väravate vahega 1 väravaga FC Elvale alla ja nii tuli poolfinaalis teise alagrupi võitjaga mängida, mis lõppes seisuga 2:2. Penaltiseerias poistel seekord õnne polnud ja nii tuli edasi mängida neljanda-kolmanda koha mängus. Mäng toimus Suure-Jaaniga, mis võideti kindlalt ja tugevalt 4:1. Ja olidki jälle medalid kaelas - seekord siis pronksid :) Andrus Kapsi valiti Raplamaa Jalgpallikooli tublimaiks mängijaks.  Väga tublid poisid ja nende aktiivne treener Kaido, kes on viitsinud ja tahtnud poistega nii palju asju ette võtta.

Sõrmed...

Uuel nädalal jätkame jalgpalliselt. Nädalavahetusel, 22. märtsil, toimub Saalikarikas 2006 Kohilas. Kaido ütles, et peale seda võtame natuke rahulikumalt. Elame näeme :)

Sebastianile on kogu see jalgpallivärk väga hästi mõjunud. Ta suudab istuda tiimikaaslaste kõrval, vastab mõningatele küsimustele, teeb kehamängu. Läbi väga suure eneseületuse suutis ta isegi kohtunikuga kätt suruda medalit saades. See käesurmine oli muidugi lühem kui 1 sekund, kuid siiski midagigi. Mul on nii hea meel, et Robin Seebu jalgpallipisikuga nakatas - see oli parim, mis juhtuda võis.

Loodetavasti jätkavad Raplamaa Jalgpallikooli kasvandikud eduhoos. Kõige suuremad fännid ehk lapsevanemad on igatahes alati valmis :) 

Talveliiga 2013/2014

Talveliiga on Eestis juba kolmandat hooaega Harju Jalgpallikooli poolt korraldatav turniiridesari, mida viiakse läbi  talvistes tingimustes ning mis koosneb kokku 4. etapist. Esimene etapp oli oktoobris ja viimane ehk neljas eile. 

Treener Kaido oli registreerinud 2006 aasta Raplamaa jalgpallikooli koondvõistkonna ka antud võistlustele EL alagruppi. Turniirid toimusid Männikul kilehallis olenemata külmakraadidest. 

Vastasteks olid sel korral Harju Jalgpallikool Tabasalu, Harju Jalgpallikool Laagri, Everest ja FC Helios. Vastased olid kõik sama tublid kui meie poisid, kuid seekord olid Raplamaa Jalgpallikooli kasvandikud parimad. Mängida tuli neljal korral, igal korral neli mängu. Kaasas oli piisavalt poisse, et saaks teha vahetusi ja jalgpalli mängiti rõõmuga. Eriti rõõmsad mängud olid muidugi kõik võidetud mängud. 

Karistuslöök

Väravavaht häbeneb väravast väljavõetud palle

 Meil oli veel eraldi rõõm, sest Sebastian valiti Talicupi EL alagrupi parimaks väravahiks. Milline uhkus, ausõna! Kõigil, kes hoolivad :) Ja asjaosaline ise ei raatsi oma auhinda käestki panna. Hetkel ka mängib tubajalkat ja plaat on kenasti pihus :)

Kõige õnnelikum väravaht

Aitäh treener Kaidole ja treener Taavile, kes poisse õpetasid, aitasid, toetasid, tagant kihutasid. Ja muidugi väsimatu lastevanematest koosnev fännklubi - fantastiline! Varbaid ei tunne, ninaots on külmunud, sooja tee tass peab koguaeg käes olema, kuid vapralt seisti kõik need päevad ja tunnid :) Kiitus meile!

Laupäeval müttavad poisid juba Võrus. Hoidke siis pöidlaid :P

Üks tita on tulemas

Mõnikord võib juhtuda nii, et mingil seletamatul kombel on vaja teha mingisuguseid asju. Seletamatul kombel võtad beebilõnga ja alustad kudumist. Kampsuni kudumist ühele titale, kes varsti on tulemas. Nii pehme ja soe ja mõnus. Mõtlen, et miks ma küll oma lastele ei kudunud kampsuneid, kui nad olid tulemas? Ei tea... 

Sattusin ükskord Dropsi lehel lihtsa, kuid armsa kampsuni mustrile ja teadsin, et tahan seda kunagi kududa. Miks ja kellele - kes teab. Nüüd just selline võimalus avaneski ja üks väikene poisipõnn saab endale selle pehme kampsuni, puidust nööpidega ja  rinnal  pisike ingel - ikka valvamas :)  Seda pisikest poisipõnni. 

Üks armas mütsike köitis ka minu tähelepanu, aga siinjuures olin kriitiline. Minu arvates jättis 1x1 soonik sellise lohaka ja justkui väljaveninud mulje. Või ma ei tea ka... Igatahes mulle see ei sobinud ja seetõttu tegin 2x2 sooniku. Ja no see kõrvaklappide osa... Inetu, inetu, inetu on see iga rea alguses kahandamine. Nii pidingi ääre aassilmustega üle heegeldama. Ja ei mingit inetut enam :) Ingel ikka ka - hoidmas :)

Kui täna hommikul asjadele viimast lihvi andsin, küsis Sebastian, kelle titele Sa tegid selle kampsuni? Ma ütlesin, et ühele titale, kes on tulemas. Sebastian hüüdis ahastuses: "Issand Jumal, mis asi on tulemas? Ei ole meil mingisugust titte vaja!"

Vot nii siis :) Aga teiste titadele võin kududa küll. 

Ideaalsed vastlakuklid

Ma pole fänn, ausõna. Mulle tegelikult maitsevad hoopis kohupiimakoogid :) Aga korra aastas ma olen väga hea ema ja naine ning teen perele vastlakukleid (hernesuppi tegin ka). Kuna ma olen pirtsakas ja ei taha leppida muu kui maksimumiga, siis olen otsinud parimatest parimat vastlakukli retsepti, kuid ometigi olen siiani igal aastal natuke nagu pettunud. Eesti toidublogiate saidid on kukliretsepte täis, üks parem kui teine, sest eks igaüks tahab ju lagedale tulla maailma parimate kuklite retseptiga. Ja no tunnistagem ausalt, et äsja ahjust tulnud õige vahukoorega kukkel on hea nii või teisiti. Muidugi leiab ka selliseid retsepte, kus poole nisujahu kogusest on asendatud mõne tervslikuma jahuga või vahukoor on pooleks toorjuutsuga, kuid ma jään endale kindlaks, et kõik, mis me sööme (liiati veel üks kord aastas söödavad asjad) ei pea nõretama tervislikkusest, sest me elame ju ainult ühe korra.

Sellel aastal läksin ma kindla peale välja ehk siis ärkasin hommikul üles ja teadsin täpselt, mida ma teen. Jätsin kõrvale kõik blogijad ja muidu kuklimeistrid ning tegin päritaigna Nami-Nami kaneelirullide retsepti järgi, sest neid kaneelirulle ma teen  ikka aegajalt. Ikka selle pärast, et see on ainuke küpsetis, mida Sebastian sööb. See on tõesti väga hea pärmitaigna retsept. Ma muudan seda ainult nii palju, et kardemoni ei pane. Ja jahu panen just nii palju kui vajalik ja mitte grammigi rohkem. Põhirõhk on ikka sõtkumisel, sest olen aru saanud, et mida pehmem taigen, seda õhulisemad kuklid. Minu arusaamised ei vedanud mind alt ja nii tulidki ahjust välja väga pehmed ja õhulised kuklid, kust neli tükki toimetati kohe vasakule, et neid ei rikutaks mingisuguse vahukoorega (Sebastian oli selle taga, loomulikult). 

Ülejäänud kuklid õõnestasin seest tühjemaks (saia ülejäägid toimetati vasakule :D), panin õõnsusesse kirsimoosi, lisasin paraja portsu äsjavahustatud vahukoort ja võin öelda, et järgmise aasta, ülejärgmise aasta, üleülejärgmise aasta ja nii edasi, kuni surm meid lahutab, teen ma vastlakuklid selle retsepti järgi (moos võib muutuda), sest need on tõesti minu tundliku maitse järgi ideaalsed vastlakuklid :) 

PS. Kristine, ma sõin ka :)