Täielikud maakad

Sellest ajast, kui päike tõusis kõrgemale ja ilmad kevadiseks muutusid, oleme me rohkem või vähem olnud maal, vanaisa juures. Enamuse ajast küll tööteraapias, kuid sellel kõigel on hoopis teistsugune hingamine. Rääkisime ükskord Arvoga, et meil on justkui kaks peret - see, mis me oleme kodus ja Sipa pere, kuhu kuuluvad ka Karel ja Karmen. 

Me oleme maha võtnu ühe heki, mitu kuivanud kadakat, ploomipuud ja kirsipuud, korda teinud põõsanurga tagaaias, saaginud ja lõhkunud puid, koristanud ja kavandanud uusi riiuleid garaaži, värvinud päevitamistoole, parandanud siit ja kõpitsenud sealt. Keegi pole meil tegelikult mitte midagi teha palunud, kõik on tulnud kuidagi iseenesest ja päevade kulgedes. Arvo nimetas selle kõik ühel päeval, kui talle tundus, et tööd on ehk liiga palju, tööteraapiaks, mis on vajalik kõikidele isevärki inimestele :) Puberteetidele ka :)

Minu suure töö ülejääk ootamas jaanilaupäeva

Maal on kuidagi teine olemine. Ma ei oskagi seda seletada. Asi ei ole ainult selles, et õhtul saab sauna ja sooja ilmaga motikaga sõita. Ei ole selles, et äkkidee najal saab kalale minna. Ma ei teagi, mis see on, mis meid sinna koguaeg kutsub... Me oleme nagu santlaager - padjad kaenlas ja toidukorv käeotsas ja ikka maale. Poistele meeldib ka seal olla. Nad ei ole veel kordagi öelnud, et ei taha, ei viitsi, ei oska, ei saa, ei.... Teevad tööd ja mängivad palli, alati valmis sauna ja kalale minema. Ei ole telekaid, ei ole arvuteid, ei ole muusikat. Mitte midagi ei ole ja ometigi on nii palju... Vahest mõtlen, mis sunnib meid võtma neid magamiskotte ja ronima sauna peale magama - meie Arvoga põrandal, poisid diivanitel. Kodus on ju kõigil mugavad voodid ja pehmed tekid. Mis on see, mis tekitab lastes soovi katsuda lehma nina, kui enamus lapsi ei saa pilku ära oma nutiseadmetest?  

Midagi on selles õhus, mis meid maale kutsub. Olenemata ilmast. Eelmine nädalavahetus ütlesin mina Arvole, et ma ei taha, nii külm on, ma tahan kodus olla. Siis magasin keset päeva peaaegu kaks tundi ja ärgates panime asjad kokku ja sõitsime maale :) Seda teistmoodi hingamist tundma. 

Arvo ütleb, et me justkui poeme peitu. Küllap tema jutus on iva... Võibolla ühel päeval ei ole vaja nii peidus olla, võibolla ühel päeval ei ole nii palju tööteraapiat vaja, võibolla ja võibolla. Täna on nii ja mitte teisiti ning võib täiesti kindel olla, et küllap me nädalavahetusel jälle maale läheme :)

Kollane ja sinine kampsun

Minu meeleolu on kõikuv nagu Eestimaa ilm. Mõõnaperioodist annab märku ka vaikus blogis, kuigi kirjutada ja näidata oleks nii palju. Meie elu on kulgenud vaikselt kodu ja Sipa vahel. Kui Arvo on kodus, oleme võimalikult palju maal. Kui Arvo on tööl, hoiame koduasjad korras ja aiamaa umbrohuvaba. Lasteaias me enam ei käi, tegelikult küll juba terve kuu ei käi. Robin sai nädal varem koolivaheajale ka, sest tal on kõrvapõletik. Seega võib öelda, et oleme suvelainel - kui just aknast välja ei vaata:)

Mõõnaperioodist annab märku ka see, et ma olen lühikese ajaga kudunud kaks kampsunit. Endale kollase ja Sebastianile tema soovil sinise. Kui ma koon, siis ma loen silmuseid. Selleks, et mitte mõelda ebameeldivatele asjadele. Kui mõtted uitama lähevad, hakkan otsast peale silmuseid lugema...
Olgu selle mõõnaga kuidas on, kampsunid on ausad ja ilusad :)

Minu kollane valmis taaskord Dropsi õpetuse järgi. Lihtsuses peitub võlu. Tegin seekord kampsuni eriti pehmest Soft Spring lõngast ja võin öelda, et see kampsun on hetkel minu lemmikriiete hulgas. 

Nööpide valik ei ole juhuslik. Otsisin neid kaua, just neid ÕIGEID.

Sebastiani kampsuniga olin natuke hädas ja tagantjärgi võin öelda, et oleksin pidanud enda sisetunnet kuulama. Mulle oli juba ammu jäänud silma Krentu blogis üks kampsunijuhend . See kampsun oli siiani minu poolt kudumata ainut selle pärast, et Krentu on kudunud need Novita Jussi või Novita 7 Veljestä lõngast ja mu sisetunne ütles koguaeg, et see on liiga maavillane. Maavillane võib ju soe olla, kuid ihu vastas ta  "hammustab".  Seebu aga jäi endale kindlaks, et just sellist ja just selle lõnga sinist kampsunit ta endale tahabki. Kuna ma olen kergesti ümber sõrme keeratav, siis just sellisest lõngast ja just tema poolt valitud sinise kampsuni ma talle kudusingi. Nelja päevaga :)

Kõige ahnem porgandisööja :)

Kampsunit oli hästi kerge kududa, kui muster pähe jäi. Alguses mõtlesin küll, et tsiisas, ma jäängi seda kuduma, koguaeg aja mustrilehel näpuga järge. Tegelikult polnud asi üldse nii hull ja mulle see kampsun väga meeldib. Seebule muidugi ka. Aga nüüd koon ühe veel :) Eks ikka selle "hammustamise" pärast ja seekord on lõngaks merinovillane lõng. Ikka see, mida mu sisetunne algselt kasutada tahtis :) Seebu ütleb, et kui pikakäisega pluus on all, siis pole ju hullu midagi, aga mina pole rahul. Kampsun peab olema ikka selline, et kui selle endale selga tõmbad ja kasvõi kurgu alla kinni nööbid, peab Sul soe ja hea olla olema.

"Õnneks" mõõnaperiood kestab ja silmuste lugemine on aktuaalne...

Emaks olemise võlu ja valu

Olin saanud just 20aastaseks, kui sündis meie esiklaps Robin. Ma ei teadnud laste kasvatamises mitte midagi peale selle, et neid saab armastada. Kuni Robini sünnini olin ma elanud vaikuses, mille lõin ise enda ümber - ikka selleks, et mind märgataks. Kui Robin oli tulnud minu juurde, ei saanud ma enam vaikida, sest imikuga ju ei suhtle pliiatsi ja paberi abil. Nii võin täiesti ausalt öelda, et Robin tõi minu elule mõtte. Nii nagu ma olingi lootnud. 

Ma ei olnud hea ema. Ma väsisin ruttu, sest laps oli väga rahutu. Aru ka ei saanud, mis tal viga oli. Näljas? Janus? Palav? Külm? Ta ei maganud ega söönud, jõi ainult vett ja karjus pidevalt. Vanem generatsioon väitis, et ta on näljas ja janus, et mul on piima vähe ja et ma pean andma talle lisasööki. Mina noore ja rumalana ei uskunud endasse ja oma lapsesse, uskusin vanemaid ja targemaid. Nii saigi Robin ainult ühe kuu rinnapiima ja sealt edasi algas mäng piimapulbritega. 

Ma olin närviline ja kurb. Üksindusest kurb, magamatusest närviline. Ometigi ma andsin endast parima, selle, mida oskasin anda. Ma kallistasin ja musitasin teda, naeratasin oma lapsele. Ma hoidsin ja armastasin teda, nii, kuidas oskasin. Ma ei usu sellesse, et laps sünnib ja iga naine on valmis ema. Mina küll ei olnud. Ma kasvasin koos Robiniga paremaks inimeseks ja paremaks emaks. Ma rääkisin palju oma lapsega, ma hakkasin talle varakult raamatuid ette lugema, ma mängisin temaga. Nii, kuidas kasvas Robin, kasvasin ka mina emana. 

Sebastiani tulekuks olin ma hoopis rohkem valmis ema, kuigi kogu rasedus oli üks lõputu õudusena näiv protsess. Alates 20ndast nädalast Sebastian tahtis muudkui sündida. Sain pidevat ravi, olin haiglas, juurde ei võtnud. Põhjusi ei teagi, miks rasedus nii vaevaline oli. 35 nädalal tal lasti sündida, ilus väike poiss :) Ja sama jube kui tema vendki :) Rippus ainult tissi otsas, karjus, ei maganud, võõrastama hakkas 2kuuselt, mänguasjadega ei mänginud, ühtegi inimest enda ligi ei lasknud. Selline tore imik. Igatahes olen peale kahe lapse imikueast väljakasvatamist tõdenud, et ühtegi imikut minule enam kunagi ei sünni. 

Täna olen ma 14aastase ja 8aastase ema. Üks on teismeline ja teine isevärki. Maailma kõige paremad lapsed. Ausalt ka. Ma armastan ja imetlen neid poisse siiralt ja mitte ainult selle pärast, et olen nende ema. Üks hoiab teist ja teine üht :) Kaklevad ka ja kaklevad kohe mehiselt, kuid armastavad veel rohkem. Ja ma olen väga hoitud ema, oma laste poolt. Ma ei tea, kas olen oma lapsi õigesti kasvatanud ja milliseid vigu ma olen teinud. Aga ühte ma tean - ma olen nende jaoks olemas ja nad teavad, et ma olen neile alati olemas. Nii rõõmus kui mures, nii valus kui võlus. 

Tänutäheks tegid kaks poissi isa juhendamisel mulle täna hommikul selle kevade esimese rabarberikoogi :)

Ja Seebu korjas mulle lilli ka :) Nagu iga päev sellel kevadel. Värsked lilled köögiletil. 

Ma olen nii hea ema, kui oskan. Ma annan iga päev endast parima, et olla hea ema. Täna ma ei karda neile tunnistada, et olen vahel väsinud ja tahan puhata, sest ma tean, et nad mõistavad mind. Ma hurjutan nendega, kui selleks on põhjus. Ma võin olla ka väga tige, kui selleks ikka korralik tõuge anda. Kuid ma võin olla ka väga hea ja seda enamuse osa ajast :) Oma armsatele lastel.

Emaks olemisel on võlu ja on valu. Kuid ma ei vahetaks emaksolemise kogemust ühegi teise kogemuse vastu. Ja ma loodan siiralt, et kui poisid kunagi suureks saavad, siis neil on meeles, et ma olen neile alati olemas. Nii nagu praegu, täpselt samamoodi ka tulevikus. 

Lihavõtted metsas

Käisime reede õhtul, kui Robin ei olnud veel võistlustelt tagasi jõudnud (PS nad võitsid 6:2 :)), metsas jalutamas. Niisama. Vaatasime, kuidas kevad tuleb tasapisi. On juba värve ja pungi ja linnud laulavad hilisõhtuni välja. Me oleme kõik natuke nagu metsainimesed, st, kui lained üle pea kokku löövad,  siis me läheme metsa. Et olla eemal ja saada jõudu. Ja jõudu me sealt ka alati saame. Uuteks mõteteks, edasiminekuteks. 

Oma jalutuskäiguga jõudsime nii kaugele, et otsustasime taaskord ööseks metsa minna ja seda ööbimise kohta me seal üle vaatamas käisimegi. Seebule võib ainult öelda, et lähme metsa, kui ta on juba mineja. Robin hakkas alguses natuke vastu punnima, et tema ei taha ja ei viitsi ja ei ole isu ja ei jõua ja... Aga me ei jätnud talle erilist valikuvõimalust, sest tegelikult on ikkagi hea ka teismeline sellest nutimaailmast välja kiskuda ja rakkesse panna :) Laupäeva hommikul luges Arvo Õhtulehest Robini horoskoopi ja kuna seal oli kirjas, et päev sobib eriti hästi raskeks füüsiliseks tööks, oli otsustatud - metsa! 

Nii ta seal seda rasket tööd tegema hakkaski. Tegi kohe ihu ja hingega ning lõhkus ja saagis välja kõik oma ei-tahad. 

Varjendi ehitamine käis seekord kuidagi eriti kiiresti. Kõik käis kiiresti. Poisid olid poole tunniga  vajaminevad kuuseoksad kohale tassinud, Arvol kõik pressud kinnitatud, vesi toimimas ja ka söögipoolis vardas. Mina olin varjendi "põranda" puhtaks kraapinud, et viia tulesüttimise ohud miinimumini (mets on tõesti kuiv praegu, peab väga ettevaatlik olema). Esimest korda läbi aastate sai kõik nii ruttu valmis, et me läksime veel õhtuhakul metsa jalutama. Vaatasime luhapealseid, kus oli vesi. Robin oli selleks ajaks oma igasugustest ei-tahadest üle saanud ning lõbustas meid terve jalutuskäiguaja maa-arendusteemalise fantaasiajutuga. Mina pean ausalt tunnistama, et üheksa ajal õhtul mul oli natuke kõhe metsas jalutada. Ma tegelikult tean, et midagi karta pole, aga ikkagi on kõhe. Seepärast oli mul hea meel, kui jõudsime varjendisse tagasi.

Laps korjas mulle lilli ka, mis ma kenasti topsi panin :)

Jalutuskäik Robini "valdustes"

Kuna sel nädalavahetusel olid munadepühad, siis eeskujulike vanematena me ikka värvisime lastega mune ka. Metsas. Eks ikka selle pärast, et oleks teistmoodi. Robin ei arvanud sest pläkerdamisest midagi, tema rõhus pigem söömisele, kuid meie Seebuga saime oma pläkerdused pläkerdatud :) Tegelikult võttis kogu munade värvimine mul aega üheni öösel :), sest munad nägid ilged välja, kui nad olid nende munavärvidega ära värvitud. 

Metsaõhtud on teistsugused õhtud. On teistsugused jutud ja teistsugune hingamine. Poistele meeldib kuulata lugusid meie lapsepõlvest. Isegi siis, kui jutud ei ole positiivsed, kui nendes on endisaegset valu ja viha, on need ikkagi lood meist enestest ja just lõkke ääres istudes tulevad pildid. Pildid purjus isadest lõkke ääres ja kartulipudruga viskavatest emadest.  

Meie poisid ei ole halba näinud. Igatahes mitte midagi sellist, mis peaks nende hinge lõhkuma. Ja nad näevad/tunnevad/kogevad/kuulevad väga palju armastust :) 

Nii metsas kui kodus:)

Lasteaia argipäev

Üks kadalipp siin elus hakkab läbi saama ja mul on selle üle ainult ja ainult hea meel. Kui keegi mainib sõna "lasteaed", tunnen ma, nagu mu selgroog vajuks 10 cm lühemaks ja minust jääb järgi selline vana ja väsinud naine. Õnneks pole selline vajumine muud midagi, kui ainult psühholoogiline ja emotsionaalne varisemine, luud - liikmed täidavad ikka oma funktsiooni.  

Niisiis lasteaed. 

Kas teate, et kuigi te arvate, nagu oleks võrreldes teie lasteaias käimise ajaga midagi kardinaalset muutunud, siis te eksite. Tegelikult on kõik endine - söögitädi, uue nimetusega õpetaja abi, sunnib lapsi sööma. Ta viriseb, kui sul juhtub midagi maha kukkuma, ta sekkub igasse tegevusse viriseva hääletooniga, ta on alati kõikidest kõige otsekohesem ja ei lase end häirida ühestki kõrvalisest täiskasvanust rühmas. Ja kui teie lapsele ei maitse rukkihelbepuder või mannasupp, siis nii kaua näägutatakse ta kallal ikkagi, kui ta vesiste silmadega ja värisevate kätega vähemasti veerandi on endale sisse surunud. Tõenäoliselt ei vaata see laps suureks kasvades iialgi rukkihelveste ega manna poole.... Mina hakkan öökima juba paljast piimajuurviljasupi lõhnast... Ta ironiseerib teie lapse üle, aegajalt mõnitab teie last ja ega te ise ka puutumata ei jää, sest alati on ju süüdi kodu.  

Aastaring lasteaias kulgeb täpselt nii nagu siis, kui meie käisime lasteaias. Mitte ükski laul, luuletus, tants ei ole niisama - see on kindlalt mingi eesseisva sündmuse raames õppimine. Õpitakse teemakohaseid laule ja tantse: mardipäev, jõulud, sõbrapäev, isadepäev, emadepäev jne. Lakkamatult valmistatakse lapsi ette mingisugusteks tähtpäevadeks. See on üks osa õppeprotsessist, mis üldiselt lastele meeldib. Rohkem kui töövihikute täitmine. Samas - selline trillimine muidugi vähendab laste vaba aega mänguks, mida mina isiklikult pean ikka väga suureks kaotuseks. Lapsed jõuavad vaevalt mingisuguse mängu käima lükata, kui juba see katkestatakse ehk siis kõik jääb päevast päeva pooleli. See ei ole pooleli jäämine korra, kaks. See ongi iga päev, päevast päeva kõik mängud jäävad pooleli.
Teie lapsed ei oska kooli minnes paberist erinevaid kujundeid välja lõigata, sest neile lõigatakse koguaeg kõik ette. No ikka selleks, et eesruumis kauneid kunste kõigile demonstreerida. I klassis aga hoiab õpetaja kahe käega pead kinni ja ei saa aru, kuidas teie laps ei oska ringi välja lõigata. Aga pole hullu - I klassi lõpuks oskab teie laps kindlasti kääre otstarbekalt kasutada.  

Teie lapsed räägivad õpetajatele/tugiisikutele/täiskavanutele pea kõigest, mis teil kodus suletud uste taga toimub. Kelle isa joob liiga palju õlut ja sööb liiga palju krõpse, kelle isa ja ema kaklevad koguaeg jne. Väikene laps on nagu avatud raamat, kuigi võib ka esineda kinniseid eksemplare -see on muidugi erand. Lapsed on avalad, eriti, kui oskad ja tahad neid kuulata.

Meie käime lasteaias jätkuvalt vaid 2-3 tundi päevas ja no seda ka mitte iga päev. Mul puudub motivatsioon, päriselt ka. Ja kuidas ma ka ei püüaks ja ma püüan tõesti väga - ma ei suuda seda kõike lihtsalt taluda. Sebastianil on emakeele häälikud peaaegu selged, segistab vaid üksikuid häälikuid ja seda ka mitte koguaeg. Tähekujud on täitsa talutavad, kuigi jah - koolis kirjatehnika oleks tõenäoliselt haletsusest kolm ja alla oleks kirjutataud "Harjuta veel!" Sebastiani loodusteadmised on eakaaslastest tugevalt ees, sama ka matemaatiliste võimetega (tema korrutab 19x3, mitte ei vaja liitmise harjutamist seitsme piires). Võimlemistund talle ei meeldi ja ta ütleb, et tal on neid tobedaid harjutusi tehes piinlik. Minu tige nägu ei sunni ka teda oluliselt kaasa töötama. Käeliselt on ta nõrk ja see vihaga maalitud sinilill (poole ajast palvega, et ma juhiks tema kätt) ei tähenda tema jaoks mitte midagi. Ta ei tunne vähimatki rõõmu tehtud asjadest, olgu see siis kunstivallast või mida iganes. Ta teeb ära, mida on vaja teha, mõnikord vaidleb vastu ka, kuid kõik asjad ongi justkui mõttega, et saaks ruttu tehtud ja minema.

Igal hommikul me läheme vaieldes lasteaia poole. Sebastian püüab mulle selgeks teha, kuidas ta vihkab lasteaeda/lasteaedikut/sitaaedikut ja tal pole mingeid sõpru tarvis ja et mina olen tema päeva ära rikkunud. Igal hommikul, kui liigume rühma suunas, sama jutt. Eeskojas loeb ta üle laste jalanõud ja algab uus nutt ja hala - liiga palju! Uksest sisse minnes poeb ukse taha peitu ja hakkab riietuma, ise samal ajal sosinal protesteerides kogu asja mõttetuse üle. Rüma siseneb minu survel, viib pudeli enda koha peale ja suundub rühma taha nurka oma sisseharjunud mänge mängima. Kui keegi julgeb ta kõrvale tulla, sisiseb: "Mine minema!" Mängud, mida me mängime, on septembrikuust ühed ja samad, sekka mõni mäng, mis on aja jooksul lisandunud. 

Õppetöö ajal vaibal on ta tublimaks muutunud, kuigi istub ikka kõikidest eemal ja põrandal. Ta küll protesteerib, aga ma olen aru saanud, et talle meeldib, kui tema teadmised on teistest paremad ning üsna tihti ta saabki hiilata ja õpetajad kiidavad tema teadmisi. Mina kõrvalseisjana aga ei suua ära imestada seda maratoni, mis õppetegevuses toimub. Näide: ühe tunni jooksul õpiti järgmisi asju: kask, pung, pakk, kasetoht, juur, leht, okaspuud (kuusk, mänd), lehtpuud (tamm, toomingas, vaher, pihlakas), pikk, raske, omadussõnad, ring, kera, kolmnurk, numbrijada 1st-10ni ja numbrijada 10st 1ni, korkide loendamine 1st 10ni, sirkel, tibu väljalõikamine, nöörpaberi harutamine ja rebimine, nööriga mõõtmine, arvutamine seitsme piires. Üks tund. Ausalt öeldes ma ei imesta, et 7aastane laps ei tea, mis linnuga on tegemist, kui talle näidata pilti rähnist.... Võibolla oleks tulemused tugevamad, kui keskendutaks põhilisele ja vähematele asjadele korraga? Ei julge sõna võtta, sest mina pole lasteaednik. 

Seebu jätkuvalt ei taha lastega tegemist teha, nimetab neid mõttetuteks. Istub eraldi, hoiab eemale, paneb kõrvad kinni, kui lärm liiga suur on, ei mõista neid mänge, mida lapsed koos mängivad (kodu, kool, haigla jne). Täiskasvanuid talub paremini, õp K-ga on suhe avatum. Ta ei alusta  küll ise mingisugust vestlust, kuid vastab K küsimustele alati - lühidalt, kuid vastab. Lastest aktsepteerib vähesel määral ühte tüdrukut, kellele meeldib õues olles Sebastianiga jalgpalli mängida. Rühmas olles on seesamane tüdruk sama mõttetu kui teisedki. 

Järgmine kuu on õppenõustamiskomisjon, kus peaks selguma, mis saab edasi?! Mis siis ikkagi edasi saama peaks? Sebastiani psühhiaater, psühhiaatri logopeed ja meie armas logopeed Anu arvavad, et Sebastianile on vaja väikeklassi koos tugiisikuga. Väikeklass tähendab seda, et klassis võib olla vaid neli last. Märjamaa Gümnaasium on pm valmis selle klassi looma, kuid on üks väga suur mure - pole pedagoogi. Selle klassi õpetaja peaks olema eripedagoog ja mida pole, seda pole. 

Ei teagi, mis edasi saab... Lapse kooliminek on vanematele alati stressi ja segaseid tundeid tekitav. Meie ei tea täna veel sedagi, kuhu kooli meie "tavakooli tavaklassi mittesobiv" laps läheb.  Taaskord pean mõtlema sellele, miks ma elan küll Märjamaal... 

Täna aga käime me veel lasteaias omandamas kohustuslikus korras alusharidust.  Loodetavasti ei pea ma enam kunagi lasteaeda minema, sest mulle ei meeldinud seal juba siis, kui ma ise laps olin. Rääkimata veel nüüd, täiskasvanuna. Ja nii kummaline kui see ka pole - põhjus mittemeeldimises on ikka seesama, mis lapsena - mingi osa ebameeldivaid täiskasvanuid. 

Robin ja sünnipäev

Meie elu kulgeb tavapärases rütmis. Päevad koosnevad tööst, koolidest, lasteaiast, majapidamisest, kassidest, arstidest, jalgpallist. Jalgpalli peaks kirjutama tegelikult mingi 100 korda, sest minu arvamus on, et seda on ikka ilgelt palju. Rahul on sellega muidugi poisid, mina lubasin minna rahvatantsu ja ma tahaks näha, et nad ei tule mu esinemist vaatama :) No jah... Jutuks hea küll. Ma ei lähe rahvatantsu, sest ma ei taha ühtegi üleliigset inimest oma ellu. Ei teagi, kuidas see nii on juhtunud. Võibolla on selles "süüdi" Sebastiani isevärklus ning meie alateadlik ja teadlik eemaldumine inimestest. Võibolla on selles "süü" minu isevärklusel, sest on teaduslikult tõestatud, et depressioon on kõige vähem mõistmist saav haigus. Aga võibolla polegi kellelgi ega millelgi süüd - on lihtsalt selline periood elus. 

See periood on mõjutanud rohkemal ja vähemal määral ka Robinit, sest oma 14nda sünnipäeva eel teatas ta, et ta tahab oma sünnipäeval olla vanaisa juures Sipas koos ette loetud väga väheste sugulastega. Ma ei hakka nimesid mainima, sest muidu need, kes nimekirjas polnud, solvuvad hingepõhjani nagu ikka kombeks on. 

Igatahes juhtus nii, et pühapäeval tähistasime Robini sünnipäeva Sipas, vanaisa juures, loetud inimestega. Ilm oli katastroofiline, kuid me ei lasknud end sellest väga häirida. Kütsime vanaisa köögi soojaks ja sauna kuumaks ning elu oli jälle elamist väärt. 

Luhtu suitsetas kalu (forelli ja 16 ahvenat), mina tegin oma klassikalise keedukreemiga tordi, Arvo küttis sauna ja Robin arvas, et sünnipäev läks korda. 

Õigel päeval väikene küpsisetort

Robin sai juba 14aastaseks. Uskumatu, kui kiiresti läheb aeg. Vuntsid juba kasvavad ja hääl teeb oma veidrusi sel raskel murdeteel. Mõnikord ta unustab ära, et selle varaküpse keha sees on ikkagi üks noor inimene ja ta püüab olla rohkem nagu mees. Õnneks ei juhtu seda tihti, sest olen veendumusel, et mees jõuab ta terve elu olla. Päevad mööduvad - mõned riiakamad kui teised, kuid üldplaanis on Robiniga kõik hästi. Hinded on korras, käitumine korras, trenn korras ja kohe väga hästi, kodused tööd ja tegemised on tehtud, oma kohustusi täidab ja ei pelga ka emale mõnd kalli andmast, kui ikka tuju ja tahtmine tuleb. 

Vaatan teda vahel ja mõtlen, et mul on vedanud. Tahtsin tütart, aga sain poja ja just sellise poja, keda võiks iga ema endale soovida: lahke, tähelepaneliku, hoolitseva, kohusetundliku ja armsa poja. Ma loodan, et ma ei tee midagi valesti ja ta on mehena sama tubli kui pubekana - siis peaks kõik korras olema :)

Õigel päeval pidi noormees end kooli vedama, kuid kommi ta kooli enam ei viinud. Ütles, et tema meelest on see titekas ja tema ei taha, et talle hakatakse mingit sünnipäevalaulu laulma. Ma igaksjuhuks ikka tõin kommid koju, aga need seisavad ikka köögis sahtlis. Selline inimene siis... Kah pisut isevärki :)

Kuldnoka 1 on vallutatud

Kaks pesakasti: Kuldnoka 1 ja Kuldnoka 2. Kahjuks või õnneks olid tihased ennem kohal kui kuldnokad ja nii nad Kuldnoka 1 endale vallutasidki. 

Ma ei kurvasta, sest kuigi pesakastid olid mõeldud kuldnokkadele, olen ikkagi rahul, et vähemasti ühes pesakastis saavad elule uued linnud. Olgu need siis pealegi meie endi paigalinnud, mitte rändlinnud. Kahju ainult, et pesakastis kaamerat pole :) 

Teine pesakast on veel tühi. Loodetavasti see nii ei jää.