II jõulupüha Kuuse 5

Õue tuli tali, just parasjagu kõige sobivamal ajal - jõuludeks. Eestlane ja valgete jõulude ootus käivad käsikäes. Meie Sebastian ei armasta eriti suvesoojust, temale meeldib pigem külm ja talv. Onu Aivar on meil samasugune - ütleb, et talvel ei taha ükski saraasa Sind ära süüa ja eks selles ole ju omajagu tõtt ka.

Meie pesakond ootas lund kohe kahel põhjusel - ikka jõulude pärast ja teine põhjus oli see, et me tahtsime poistega ööseks metsa minna (Arvo initsiatiiv muidugi). Me ei ole siiani lumega käinud. Plaanisime küll eelmisel talvel, kuid plaaniks see jäigi, sest me Seebuga olime kordamööda koguaeg haiged (küllap meil oli lasteaia stress :)). 

Metsas on praegu nii ilus. Mulle muidugi tundub, et ma kordan end, sest sügisel ma rääkisin sama asja. Ja Suvel. Ja muidugi kevadel - looduse ärkamise ajal. Kuid talvel on oma ilu ja mulle meeldib seda püüda. Oma Canoniga. 

Metsa minnes oled Sa külaline ja külaline viib ikka midagi külakostiks ka. Sel korral hoolitsesime lindude eest, kellele lumi ja külm on raske taluda. 

Selleks, et talvel ööseks metsa minna, peab olemas olema korralik varustus ja enese eest hoolitsemise oskus. Sa ei tohi saada higiseks ja siis selle higise särgiga ringi marssida. Sa ei tohi eirata, kui varbad hakkavad külmetama - siis tuleb hoopis leida aeg ja lasta lõkkesoojusel oma varbaid hellitada. Sa ei tohi kanda selliseid jalanõusid, mis lasevad varvastel märjaks saada. Sa ei tohi... Igasugu asju ei tohi ja seda peab inimene ise õppima teiste abiga. Meie poiste teadmised on juba märkimisväärsed ja ma võin liialdamata öelda, et nad saavad suurepäraselt iseendaga hakkama nii külmas kui kuumas (kusjuures kuum on neile raksem taluda (magediabeedi tõttu?). 

Kuna seltskond oli suur (meie pere 4 inimest, Liivi pere 3 inimest ja onu Aivar), siis pidi varjendit natuke suuremaks tegema. Varjend sai üles ehitatud nii, et lõpuks oli kõik 360 kraadi suletud. Metsa minnes on kõigil oma töö: keegi ehitab varjendit, keegi muretseb süledekaupa kuuseoksi (magamisasemete jaoks), keegi teeb küttepuid, keegi keedab kohvi ja teed ja sooja suppi. Keegi teeb vahepeal pilti :) Hea oleks, kui erinevad asjad saaks valmis päevavalguses, sest puude raiumine pimedas ja kuuseokste leidmine pimedas ei ole kuigi normaalsed tegevused ja seetõttu me läksimegi metsa juba pool üks päeval - et jaguks aega. 

Meie menüü metsas oli seekord natuke erinev eelnevatest kordadest. Üheks suuremaks muudatuseks oli Salvesti boršisupp lõunaks, et kõik laagriplatsi heaks töötavad suured ja väikesed saaksid sooja suppi süüa ja külmale (-5) vastu panna. Teine muudatus olid praetud peedid ja porgandid (maitsestatud oliiiviõli, mustsõstraveiniäädika, tüümiani ja soola-pipraga). See osa oli mõeldud mulle, sest ma ei söö ei lõkkekartulit (tegelikult küll üldse mitte mingisugust kartulit) ega peekonit, mida meespere aga peab metsas väga oluliseks söögiks. Jagasime peedid ja porgandid Liiviga  sõbralikult ja said teisedki soovijad maitsta. Kolmas uuremat sorti üllatus tuli Liivilt, kes valmistas meile oivalise metsamagustoidu õuntest, rosinatest, maitseainete segust, võist ja jäätisest. Sellist luksust pole enne nähtud, et metsaööl magustoitu saab :)

Kui kõik tööd on tehtud ja kõhud täis, siis polegi muud teha, kui istuda ümber lõkke ja ajada juttu ning kui Sul on seltskonnas pillimängija, siis loomulikult on repertuaaris Tätte laulud segamini meremeestelauludega. Seebu kuulatavasse ja lauldavasse muusikaloendisse lisandus ka üks uus jõululaul:) Pole midagi mõnusamat peale väsitavat ja lumes mütatud päeva istuda koos ja olla niisama. Ei ühtegi kohustust, ei ühtegi virinat, ei ühtegi olmemuret... Lihtsalt niisama. 

Öö saabub igal ühel siis, kui on õige aeg. Mõni on väsinud südaööl, mõni lobiseb veel hommikul viie ajalgi. Kui kõik on magama jäänud, on keegi lõkkevalvur, st iga tunni tagant heliseb äratus ja puid pannakse juurde. Võiks arvata, et öö oli jahe (kõige külmem oli öösel siiski vaid -4), kuid tegelikult on isegi külmemaid öid olnud. Küljealused olid väga ohtralt kuuseokstega kaetud ning kõigil oli korralik riietus ja soe magamiskott. Siin mängibki rolli oskus enda eest hoolitseda. 

Hommikul sõime igaüks enda meelejärele - kes sõi putru, kes sõi vorstisaiu, kes lihaleiba, kes grillis veel vorsti endale, kes turgutas end müslibatooniga - nälga ei jäänud keegi. Soe tee ja kohvi pealekauba. Ja kohalik teater :D

Millest küll mõtleb see väikene inime...

Tore oli. Natuke külm, natuke ekstreemne (Seebu eksis ära ja Priit sai kirvega jalga (mis muuseas täna veel ühe õmblusega kinni õmmeldi)), aga me ei lase väikestel viperustel ennast häirida. Kui poiste käest küsida, kas neile meeldis ja kas nad tahaksid veel minna, siis vastus on nii ilmselge ja kiire "jah!", et ise ka ei usu ära, kui kiiresti see vastus tuleb. 

Kokku olime värske ja karge õhu käes 23 tundi. Mina tunnistan ausalt, et mulle isiklikult meeldib selline aprilli lõpp/mai algus metsas natuke rohkem. Ei pea nii palju oma kanaema südant valutama, kuigi poisid on juba korduvalt tõestanud, et ma ei peaks nii palju muretsema. Kuid ma olen ju ema... 

Selline "väike" ettevõtmine veel selle aastanumbri sees. Homme sõidame Laulasmaale, mis on sootuks teistsugune puhkus, kui ööbimine metsas. Hoopis naiselikum :)

Päkapikud meil on käinud...

... aga meie neid ei näinud :)

Ma siis nikerdasin ise: puupärlist, karvatraadist ja lõngast. Habeme ja juuksed sai poest ostetud päkapikumütsi nüsides. Mõtled küll, et mis see siis nii väga ära ei ole ja no ega ei ole ka - kuni riieteni. Traadinuku valmistegemine võtab aega 10 minutit ja ongi valmis, aga kõik muu võtab rohkem aega, kui mulle meeldiks.  

Otsustasin seekord kõik riided teha sellised, mida saab seljast ära võtta. Lastele meeldivad mänguasjad, mida saab riietada ja kuna suguvõsas kolmas põlvkond on kahest otsast lapseootel, siis peab olema valmis, et mu kodus on mänguasju, millega lapsed saavad mängida. Niisama ilus vaadata muidugi on ka, sest ise tehtud, hästi tehtud :D 

Kõige väiksemad saapad, mis ma kunagi heegeldanud olen :)

Valmis päkapikud istuvad köögis kommikarbi peal :)

Kui kellelgi on traadinuku soovi, andke teada :) Mõned puupärlid on veel alles ja mulle tõesti meeldib nikerdada :) 

Tartu Premium Cup Lähtes

20.12.2014 Lähte spordikeskuses.

Võitmatud!
Kuus võitu ja üks viik.
Väravatevahe 28+
Kullad kaelas ja ämbrisuurune karikas Kaido valvata.

Meie perel on peale võidurõõmu veel oma isiklik rõõm ka. Sebastian valiti turniiri parimaks väravavahiks :)

Aitäh treener Kaidole ja väravavahtide treener Siimule. Aitäh Robinile, sest tema ongi see, kes põhitrenni teeb - iga päev, sekund, tund :) Aitäh Arvole, et ta pole veel toajalgpalli pärast südarit saanud. Aitäh meeskonnale - te olete parimad! 

Seebu ütles, et ta alustas sel aastal jõulukinkidega varem :)

Head tegemas vol2

Kirjutada oleks nii palju. Näidata oleks nii palju. Aga ma praegu ei jaksa, ehk homme? Või ülehomme? Või järgmine nädal? Või järgmine kuu? 

Osalesin heategevusprojektis "Jõulud haiglas 2014". Selle projekti raames jagatakse nendele lastele jõulude ajal mänguasju, kes peavad olude sunnil pühade ajal olema haiglas. Üleskutse leidsin Laura blogist  ja ei kahelnud hetkegi. Olen ise pidanud olema oma elus väga palju haiglas. Noorena enda eest ja täiskasvanuna oma lastega lugematud korrad (ma tõesti ei tea, kui mitu korda olen ma olnud Robiniga haiglas). Õnneks küll mitte jõulude ajal. 

Heegeldasin neli mänguasja. Oleksin kindlasti rohkemgi teinud, kuid mul oli teisi tegemisi ka - mõned sellised, mida ei saanud mitte kuidagi tegemata jätta. 

Sellised nad said. Need on muuseas mu elu esimesed lõike järgi õmmeldud nukuriided - poisskassile traksipüksid ja tüdrukkassile kleit. Küll oli raske ja pean ausalt tunnistama, et pükse tegin kaks korda, sest ei jätnud esimesel korral püksitagumiku sisse auku saba jaoks :) Aga lastele meeldib, kui saab riideid ära võtta, atgasi panna, vahetada. Seega oli kogu vaev ja õppimine kindlasti omal kohal.  

Ise olen rahul. Neli last said minu rõõmustada. Nüüd on mul terve aasta aega erinevaid mänguasju teha, sest nagu näha on - abivajajaid jagub. 

Aitäh veelkord Gerlile, kes mulle lõnga juurde andis ja samasuured tänud Jaanikale, kes samuti mulle lõnga andis. Tänan oma armast pere ka - et nad ikka jaksavad mind vaadata seal diivaninurgas käsitöökorvi najal ikka midagi nikerdamas. 

See kõik kokku on suuresti tegelikult heategevusprogramm ka minu enda tarbeks.... 

Kaunist jõuluootust!

Elu esimese õppeaasta esimene veerand läbi

Esimene veerand kooli läbi ja tegelikult uuest veerandist ka juba nädal koolis käidud. 

Robini kaheksanda klassi I veerand oli raskem, kui oleks osanud oodata. Seitsmest nädalast kaks ta puudus ja lisaks veel üksikud puudumispäevad - igasuguste tööde järgi vastamine osutub järjest keerulisemaks. Nii algaski uus veerand nelja X-ga ja kui iga päev on õppida nii palju, et vaba aega nagu polegi, siis on hirmutav mõelda, millal ta nendeks X-deks veel õpib. Aastad on näidanud, et ju ikka õpib (tervise hinnaga) ja lõpuks saab ikkagi kõik korda :) Tervise hinnaga. 

Pikemalt peatuks Sebastiani kooliasjadel.

Sebastian on üllatavalt hästi kohanenud oma õpetaja ja klassiruumiga. Absoluutselt iga päev ta räägib mulle, kuidas koolis on nõme ja ta ei taha kooli minna ja ta elu on rikutud, sest ta peab koolis käima ja ainuke ilus aastaaeg on nüüdsest suvi, sest siis ei pea koolis käima ja kahju, et peab koolis käima ja ma ei taha koolis käia. Iga päev, Robin aitab kaasa ka. Ja siis viin ta hommikul õppima ning tegelikult ta näeb iga päev, et polegi midagi hullu. Iga päev samad asjad, sama õpetaja, sama ruum, sama kell, sama rutiin - kõik kordub päevast päeva. 

Meie suureks üllatuseks oli Sebastian juba kolmandal koolinädalal valmis üksi kooli jääma (issand, kui imelik on mul seda ruumi ja kogu protsessi kooliks nimetada....). Tema suurim hirm oli, et äkki ma ei jõua õigeks ajaks ehk tundide lõpuks kohale, kuid see hirm on täiesti alusetu, kuna ma olen alati kohal pigem varem kui hiljem. Igatahes toimub õppeprotsess ilma minu valvsa pilguta ja minu isiklik arvamus on, et õpetaja saab väga edukalt hakkama ja Sebastian saab veel edukamalt hakkama. Mõnikord mul on tunne, et nad tunnevad teineteist  juba väga kaua aega. Jah, siseringi ei saa õpetaja  kunagi, sest ta seostub "nõmeda kooliga", kuid see polegi täna oluline. Oluline on, et Sebastian teeb kõik oma tööd ja tegemised ära, ta vastab küsimustele, ta töötab hoolega kaasa, ta ei vaidle, ta ei protesteeri (vaikiv alistumine? ). 

Sebastianil on kahetunnised koolipäevad. Nüüd, uuest nädalast on esmaspäeviti ja reedeti kolm tundi. Põhilised ained on eesti keel ja matemaatika ning korra nädalas on loodusõpetus ka. Kogu õppeprotsess on üles seatud töövihikutele ja- raamatutele, palju kasutatakse joonelist ja ruudulist vihikut. Ma ei tea, kas nad täna enam liikuvat aabitsat kasutavad, alguses oli see ka igapäevaselt kasutusel. Sebastian veerib juba päris kenasti (ka pikemaid ja keerulisemaid sõnu) ja ta on hakanud ise huvi üles näitama lugemise vastu. Ta loeb erinevatelt siltidelt sõnu kokku ja raamatute/ajakirjade kaantelt veerib ka. Alati ei tule välja, kuid umbes 90% siiski õnnestub. Õpetaja ei näe vajadust individuaalse õppekava järgi (selle koostamine on muidugi aeganõudev ka) ja hetkeseisuga õpib Sebastian Põhikooli Riikliku Õppekava järgi, mis on kohandatud (?) talle vastavaks. Tema tähekujud on muutunud ilusamaks (kustutuskumm on muidugi päeva lahutamatu osa). Sebastian ise ütleb, et koolis ei peagi muud tegema, kui ainult kirjutama ja lugema ja see on niiiiiiiiiiiiii raske. Anne Uusen muidugi minestaks ära, kui ta kuuleks, et I klassi erivajadusega laps, kes loeb vaid veerides, pidi kirjutama etteütlust, kuid ma ei sekku. Ma tegelikult otsustasin juba siis, kui me klassiruumi seinu värvisime, et ma ei sekku õppeprotsessi ja - meetoditesse, sest ma ei taha oma lapse elu keerulisemaks elada, kui see niigi on.

Sellest veerandist hakkas Sebastian saama ka hindeid, kuigi algselt oli jutt, et esimesel poolaastal ta hindeid ei saa. Ma olen sellega harjunud, et koolisüsteemis muutuvad asjad nii kiiresti ja iseeneselikult, et jääb üle vaid kukalt sügada. Sebastianil endal on hea meel, et hindeid saab, ta ütleb, et siis on mingi mõte vähemasti nende nõmedate asjade tegemisel.  Mulle meeldiks sõnaline hinnang rohkem, sest siis ma saaksin parema ülevaate, kuidas tal läheb ja mida ta oskab/mida mitte. Aga ma ei sekku. Ma ju tegelikult näen iga päev oma last ja tema arengut ja see on mulle kordades olulisem, kui hinne "5". 

Sebastianil puudub koolirõõm ja sellest on mul kõige enam kahju. Mul on nii paganama kahju, et kõik, mis seostub kooliga, on tema arvates nõme ja raske. Juba I klassis. Ma tahaks nii väga kuulda, et ta ütleb mulle, et täna oli nii äge, me vaatasime loomaraamatut ja kirjutasime tiigri kohta tähtsaid fakte üles ja kodus peame joonistama tiigri või noh, midagi sellist. Ma iga päev loodan, et äkki ta täna ütleb õppimise kohta midagi head, midagigi. Aga siiani ei miskit. Ikka on kõik nõme ja paha ja raske ja vastik. Ja kui ma lähen talle järgi, siis tal on alles jope selga panemine pooleli ja juba ta kiirustab uksest välja lausega: "Lähme koju!!!".

Niimoodi siis täna kooliga. Ma tahaksin natuke viriseda, aga ma ei virise - see kõik on parim, mida me Seebule üldse soovida saime. Märjamaa vallas. Kuklas vasardab mul iga päev mõte, et mis saab edasi? Meil ei ole logopeedilist abi, eripedagoogilist abi, rehabilitatsiooniplaani eesmärgid ei täitu sel lihtsal põhjusel, et pole ressursse.  Sebastiani sotsiaalne oskus eakaaslastega koostööd teha jääb jalgpalliväljakule ja mul ei jää muud üle, kui usaldada. Usaldada keda või mida? Kooli? Õpetajat? Last? Neid kõiki. Kuid kas on see usaldus? Äkki on hoopis vaikiv alistumine... Nagu Seebulgi. Huvitav oleks teada, kuidas näiteks Herbert Masingu koolis autismiga lapsi õpetatakse. Kuidas luua ja hoida koolirõõmu? Kuidas muuta õppimist loomingulisemaks ja panna lapses kasvama soovi saada uusi teadmisi ja oskusi juurde? Kuidas läheneda õppeprotsessile, kui lapse jaoks on see ainult ja ainult vastik/raske/nõme tegevus?

Ma ei tea vastuseid. Ma olen passiivne kõrvaltvaataja ja loodan, et kõik läheb hästi. Ja ikka naeratan Seebule hommikul ning ütlen talle vanaisa kuldseid sõnu - kuidagi peab ju targaks saama :)