Rae järve matkarada ja Laiksaare metsaonn

Kuna Eesti Vabariigi sünnipäev möödus suuresti küpsetamise tähe all (mina tegin leiba ja Triin kaks kringlit) ja ilm oli lausa haletsusväärne, siis me midagi toredat sel päeval ette ei võtnudki. Päev möödus süües ja lauamänge mängides (mina, Arvo, Sebastian ja Aivar). Sellised söömapäevad tekitavad natukene süümekaid ja siis ei jää muud üle, kui järgmisel päeval panna seljakott kokku ja minna matkama. Eks ikka selleks, et tasakaalustada istumispäev liikumispäevaga.

Arvo istus laupäeva hommikul kell üheksa juba arvuti taga ja otsis sobivat RMK matkarada. Kuna meie kandis oli maha sadanud 15cm lund, siis ta ei julgenud mingit väga pikka rada ette võtma hakata - polnud ju kindel, et ka mujal sama palju lund pole. Läksime Rae järve matkarajale. Me oleme seal oma perega varem käinud, mingi neli aastat tagasi sügisel vist :), aga ega sellest pole midagi, sest looduses on alati mõnus. Ei loe see, kas rada on juba käidud või mitte. Pakkisime oma Sebastiani sisse (ilmastik on jätkuvalt talvine), kutsusime onu Aivari ka ja läksimegi: mina, Arvo, Sebastian ja Aivar. Robin ja Triin...nad jäid koju. Nagu ikka. 

Ilm oli suurepärane. Ei mingit tuult, päike paistis ja lund ei olnud pooltki nii palju, kui meie oma kodu juures. Matk oli võibolla isegi liiga kerge, sest mis see 4 kilomeetrit kõndida pole - meie käes ikka pigem liiga kerge. Maastik oli suhteliselt tasane, paar tõusu oli. Ühtegi murdunud puud tee peal polnud ja inimtühi oli kogu rada ka. Mis on päris veider, sest viimasel ajal, kui me oleme mõnel matkarajal käinud, on rahvast ikkagi päris palju. Võibolla oli asi selles ka, et Rae järve matkarada asub kuidagi väga asustamata paigas metsade sees. 

Keegi on viitsinud sinna pärapõrgusse nikerdada palkidest välikäimla

Suured sõbrad... kohe väga suured

Vaade järvele :)

Ega seal rajal suurt midagi vaadata ei olnud. Palju oli tuulemurdu ja metsakuiva. Tahvlid väitsid selles metsas olevat küll metssigu, karusid, põtrasid ja kakke, aga tegelikult ei näinud me isegi põhjatihast :) Mets oli kuidagi trööstitu. Eks aastaaeg teeb ka seda, aga kuidagi väga palju oli murdunud puid, oksi, risu. 

Hea osa oli see, et rada oli ikkagi sees ja käia oli kerge. Tehtud on ka tugevad ja ausad sillad ning väga järskudel kallastel on piirded ka ees. Kui me seal viimati käisime, siis see nii turvaline ei olnud. Kokku kõndisime täpselt 4km, sest läksime peale vaatetorni veel edasi natuke - ikka selleks, et rohkem kõndida saaks. Rada ise tegelikult lõppeski järvel asuva vaatetorniga. 

Peale raja läbimist sõitsime umbes kuus kilomeetrit eemal asuvasse RMK Laiksaare metsaonni, kus pidime lõunasöögi tegema. See oli küll üks igavesti vahva onn! Isegi pilpad olid olemas tule tegemiseks. Meeshinged grillisid endale vorste ja õllepunne, jõime sooja teed ja kohvi. 

Isegi pesu oleks saanud ära kuivatada :)

Väga mõnus päev oli! Värskes õhus ja toredate inimestega. Metsaonnis oli küll natukene jahe - ega väikene lõke ja pooletunnine lõuna ju seda onni veel soojaks ei küdenud. Ikkagi oli hea lõkke juures istuda ja teed juua :) Sellised väikesed käimised annavad uut jõudu edasi minna. Ma olen väga tänulik oma armsale Arvole, kes ikka viitsib, jaksab ja tahab. Ja tänulik Aivarile, et talle meeldib ka meiega koos. Ja tänulik Seebule - meie vahvale matkasellile, kes on valmis iga kell kuhu iganes minema :) 

Paljud jutud said räägitud ja mõned kaadrid kinni püütud - rohkemat polegi ju vaja :) Kuna oleme siin kambapeale viimased kaks kuud koguaeg haiged olnud, siis see väikene matk oligi väga vajalik. 

Loodetavasti ei pea järgmist korda liiga kaua ootama :)

Sooja leiba...mõtelge....

Mul oli ükskord üks suurem depressioonihoog, nii umbes 7 aastat tagasi. Ma otsisin teid, kuidas sellest välja tulla ja avastasin enda jaoks küpsetamise. Oo, ma küpsetasin kõike: pärmitaignast, lehttaignast, muretaignast, liivataignast, biskviiti jne. Ma tahtsin koguaeg midagi uut proovida, ma tahtsin kõiki asju ise teha, algusest lõpuni. Otsisin tervislikku ja kasulikku. Tegin ise jogurtit ja võid. Üsna loomulikku rada pidi jõudsin ma teadmiseni, et tahan teha leiba. Ise. Algusest lõpuni. Olin kannatamatu ja lugesin liiga vähe - minu esimene leib oli soolane ja kivikõva. Ma ei hakka täna rääkima, mis ma kõik valesti tegin, sest ma olin tookord väga löödud, et ma ebaõnnestusin, sest ma ju ei ebaõnnestunud ühegi magusa küpsetisega - miks läks siis leivaga nii... Aga ega ma ei jätnud jonni ka. Lugesin veel rohkem ja küsisin foorumites nõu ja proovisin uuesti. Ja ma õnnestusin. Küpsetasin aastaid leiba, umbes iga nelja-viie päeva tagant. Poeleibadest polnud meil mitu aastat õrna aimugi. 

Siis tuli uus depressioonihoog ja ma ei küpsetanud enam midagi. Ainult väga harva, pigem vajadusel. Leiba ka ei teinud. Oma perele vahest ikka kooki tegin ja no sünnipäevadeks ja muidu tähtpäevadeks midagi ikka olen teinud. Mõnikord niisama Seebu rõõmuks tegin kaneelirulle ka. Leivategu ei kõnetanud üldse. Ei isutanud ka. 

Ja nüüd küsis Liis mu käest (jajah...mõelge nüüd, kes on Liis :) ) ühes kirjas, et kas ma olen leiba küpsetanud ja ma vastasin, et olen. Millal ja kuidas õppisin ja no ikka pikalt vastasin - nii, kuidas mulle omane on :) Ja mul tuli tunne, et ma pean leiba tegema. Lihtsalt tuli tunne. Ja mis võiks parem põhjus olla rukkileiva tegemiseks, kui Eesti Vabariigi sünnipäev. Mu meespere oli minu tunde üle väga meeldivalt üllatunud ja toetasid mu leivategemisesoovi 101%, sest eks neil tuli meelde, kui mõnus on see leiva lõhn ja kui hästi maitseb värske, just ahjust tulnud, soe ja pehme leib. Mulle endalegi tundus, et vahelduseks Fitlapile oleks see ikka väga tore suutäis :)

Mul enam juuretist ei olnud, pidin kõik algusest peale tegema. Panin rukkileivaviilud keefiriga "likku" ja käisin kolm päeva soojamüüri ääres imetlemas, kuidas kõik ikkagi korralikult kääris :) Seebu kahtles siiralt minu leivategemise oskuses ja oli väga kahtlustav, kuidas saab mullitavast asjast rõõmu tunda ja midagi maitsvat teha...et küllap ma enam ei mäleta, mis ma tegema pean. Ma ei lasknud ennast tema kõhklustel häirida, sest eks ma tundusin ise endale ka üsna kahtlane seda käärivat karbisisu vaadates.  

Eile õhtul panin oma värske ja nõrga juuretisepoisi vee ja rukkijahuga sooja müüri äärde teki sisse"kärssama". Sebastian katsus ka sooja juuretist ja tundis rukkijahu pehmust oma käe all. See on väga tähelepanuväärne, sest ta tegelikult pole kunagi nõus mingeid jamasid katsuma, eriti, mis määrivad käsi. Igatahes läksin magama kindla teadmisega, kuidas ma hommikul panen kaks leiba kerkima: ühe lihaleiva ja ühe tavalise rukkileiva.

Ma olin ise ka täna hommikul nagu väikene tüdruk oma kärssava leivajuuretisega :) Ausõna. Ma ei mäleta, et ma juba ammu oleksin mingisugust sööki tehes olnud nii elevil. Vot mis loeb, kui ei ole ammu teinud ja ammu näinud. Hommikul vara, kui kõik alles magasid, mina köögis pottide ja pannidega kolistasin. No et kõik ikka teaksid, et leivategu on käsil :) Ja kerkima nad said - ilusad ja lõhnavad rukkileivad. 

Hästi kerkisid! Eriti, kui arvestada, et mul oli nii värske juuretisepoiss. Lihaleib läks küll pealt selliseks, et ma kartsin, et see küpsedes katki läheb, aga ei läinud. Leib oli ahjus 1,5 tundi ja järelvalmis veel leivavormis 1 tund ning siis ma nägin ainult seda, kuidas kõik kadus :))))) 

Ma ei mäleta, et meil kunagi oleks leib nii kiiresti otsa saanud :) Või no peaaegu otsa. Küllap see on otseselt seotud sellega, et pole ammu saanud või pole kunagi saanud (Triin). 

Ma ei tea, kas ma hakkan nüüd leiba tegema (juuretise küll jätsin) regulaarselt. Jälle. Ma ei tea, kas mul tuleb see tunne... Ma ei tee midagi, kui mul ei ole tunnet. Ma olen väga tänulik oma meeshingedele, kes minu tundega leivad väga soojalt vastu võtsid ja ära sõid - nii ei tundu tegemine mõttetu. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et ma pole leiba ammu teinud, tuli kõik väga hästi välja :) Nagu jalgrattasõit...ei unune...

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 99 sünnipäeva puhul! 

Quillingu õpituba

Käisin jälle Teeme TeistMoodi käsitöösalongis :) Mina ei saa sinna midagi parata, et nemad seal korraldavad nii palju selliseid õpitubasid, mida mina ka õppida tahan. Jaanika juba rääkis seal midagi uutest tulevatest õppimistest ja mina juba tean, et vähemasti ühte ma lähen kindlasti :)  Küll mul on hea meel, et ma sellele lingile sattusin ja mul on nüüd üks koht, kus ma oskan ja saan ISE käia just nii, kuidas mulle sobib ja teha just neid asju, mida mulle nii väga meeldib teha. 

Seekord me õppisime quillingut. Ma olen seda varem piilunud, aga ei ole see paberitöö mind selliselt kõnetanud, et oleksin ise pusima hakanud. Seekord aga toodi tehnika õppimine praktiliselt koju kätte ja ma mõtlesin, et see oleks ju üks üsna äge ja ilus viis kaarte teha. Ma võtsin seekord Ruthi ka kaasa - ta enda soovil muidugi :) Nii me siis läksimegi koos uut asja õppima.

Alustuseks rääkis juhendaja kõikidest temale teadaolevatest töövahenditest - nii mõttetutest kui mõttestatud vahenditest. Võibolla ta rääkis nendest mõttetutest liiga palju, aga võibolla see siiski oli vajalik, et kui minust saab tõeline quillingufänn, siis ma tean, mida ma kindlasti endale ostma ei peaks. Veel rääkis ta erinevatest paberitest, mis quillinguks sobivad ja paberi paksus peaks olema 120-160g/m2 ja kaardi toorik 300g/m2. Põhiline ongi paberi valikul see, et liiga õhuke paber hakkab lokkima. Siis ta rääkis paberihundist, põhiliselt manuaalsest, mida on võimalik sellisest prahikataloogist nagu Select osta (ma hetkel ei leidnud küll ühtegi pakkumist, aga eriti ei süvenenud ka). Liimidest rääkis ka ja liimituubidest - millele tähelepanu pöörata, kui ostma lähed. 

Ta rääkis palju. Lõpuks hakkasime ikka proovima ka, kuidas seda paberit siis selle töövahendiga rulli keeratakse. Ega see kuigi keeruline ei ole. Rullis paberist saad siis vormida Sulle vajalikke kujundeid (kolmnurkasid, ovaale, lehti - kuhu iganes Su fantaasia Sind viib). Esimese asjana proovisimegi teha lihtsalt ringi, sealt edasi juba lilleõie kroonlehte ja veel edasi lille lehte. Õppisime, kuidas saab see värviline osa sinna rullis paberi ümber ja õppisime, kuidas neid saadud kujundeid üksteise külge kinni liimida. 

Ta õpetas, kuidas neid detaile üksteise külge niimoodi liimida (mis järjekorras), et see lill jääks lõpptulemusena ilus ümmargune. Väikese lisapaberi panemist õpetas ka - juhuks, kui lille kroonlehed kohe üldse kokku jääda ei taha. 

Kõige raskem oli teha kaari või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Neid ikka ise koha peal välja ei mõtle ja kokku ei pane. Enda jaoks panen kirja, et alla 16 pooliku riba me kaart üldse tegema ei hakkagi (õpetaja sõnad). Kaarte tegemisel õppisime kahte erinevat varianti - kerge polnud kumbki. Ma hetkel ei tea, kas mul meeles on, aga ma pärast proovin teha, et kinnistuks. 

Nende vidinate tegemine ei olegi nii rakse, kui lõpuks selle kaardi kokku panemine :) Sest mul puudub kompositsioonitaju ehk siis ma ei tea täpselt, kuidas on ilus... Ilus minu silmade jaoks. Aga minu esimene quillingutehnikas kaart tuli selline:

Päris ilus eks? Tegelikult ei ole. On lopergune ja kõver ja ebaühtlane. Värvid tuli valida suhteliselt kiirustades ja iga detaili tegemisse ei saanud väga hoolega süveneda, sest koguaeg oli kiire :) 

Mõningaid töövõtteid me nüüd Ruthiga oskame ja töövahendid ostsime ka endale - eks paistab, kas kumbki meist midagi quillingu mailmas korda ka saadab. Kui Teeme TeistMoodi salong peaks tegema pitsilise quillingu õpitoa, olen minemas. Tule kaasa, kui huvi ja tahtmist on - see tehnika sobib igale ühele, kes ei karda just käsi määrida (päris palju PVA liimi). 

Paber võib ka mõnikord sõrme all väga mõnus olla. Vahelduseks lõngale oli väga vahva hoopis paberimaailmas avastada. 

Aitäh Jaanikale õpitoa korraldamise eest ja aitäh Marile juhendamast! 

Raplamaa Saalikarikas 2017

Raplamaa Jakpallikool korraldab juba mitmendat aastat järjest iga jaanuar-veebruar jagpalliturniiri Saalikarikas. Ka 2006 aasta poistel toimusid täna Saalikarika raames tulised mängud. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga ja Sebastian oli meeskonnas, kus mängisid Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Robert-Heinrich Oolma, Janar Loorents, Morris Tobi, Hugo Miljand, Andres Post ja Janre Jõgi. Treener ja juhendaja Taavi Aus. Mänguaeg 13 minutit. 

Esimene mäng oli poistel FC Flora Valgetega. Kuna mind ei olnud kohal, siis ma ei oska muud midagi öelda, ku iet: "APPI!!!". Raplamaa poisid said 6:2. Sebastian ütles, et see mäng läks untsu selle pärast, et see oli päeva esimene mäng ja meie poisid ei saanud veel hoogu sisse. Tegelikkus on aga kindlasti ka see, et Flora poisid on oma arengus meist ette trüginud... 

Teine mäng oli Rakvere JK Tarvas II-ga, kus meie poisid said võidu 1:0. See võit ei tulnud kergelt, mängu ainsa värava lõi Morris. 

Kolmas mäng oli Keila JK-ga ja seis jäi viigiline 2:2. Meie väravad kõmmutasid Kapsi ja Post (pean uskuma Sebastianit :) ).

Alagrupi viimane mäng oli Paide Linnameeskonnaga, kus seis jäi meie kasuks 13:0. Sellised on väga kurvad mängud, isegi, kui meie juhime. Mul emana on lihtsalt vastasmeeskonna poistest nii kahju, et tahaks neid kuidagi kohe lohutada, sest nad on ju ka lihtsalt väikesed poisid, kes tahaksid lõbusat jalgpalli mängida, aga no mis Sa mängid, kui vastane lööb igal mänguminutil Sulle värava... Meie poisid muidugi väga tublid! 

Poisid said alagrupis II koha ja läksid poolfinaalis kokku FC Flora Valge II-ga, kus viimased kuus sekundit ennem mängu lõppu lõid florakad meile värava ja meie poiste finaalikoht oli läinud.... Edasi tuli mängida III-IV koha peale, kus meie vastasteks olid Saaremaa JK Aameraasi poisid ja mäng lõppes 5:2 meie poiste võiduga.

Nii saidki poisid pronksised medalid kaela. Turniiri parimaks mängijaks valiti seekord meie Aleks. 

Raskelt tulevad need medalid... Üle kivide ja kändude. Aga praegu veel tulevad, see hoiab motsivatsiooni üleval. Sebastianil oli väga hea meel, et ta hommikuse palaviku maha surus ja ikkagi võistlema läks. Nii et - kui teie lapsed haigeks jäävad, võite meid peajagu lühemaks teha... Kahjuks. 

Aitäh treenerile tehtud töö eest ja poistele palju õnne!  

Poolvääriskivide õpituba

Ma tegin oma elu esimese kolmekordse ehtelaeka, sest mul oli seda just nimelt ühe konkreetse asja jaoks vaja. Ja siis, kui karp oli valmis, sain aru, et mul on ehteid vaja. Mitte selliseid, mida saab poest osta, vaid midagi isiklikumat, mõttega ja ise tehtud. Käsitöösalongis TeemeTeistMoodi, kus ma ka oma uhke karbi meisterdasin, oli parajasti tulemas üks poolvääriskividest ehete õpituba. Juhendajaks Jaanika Aasrand, kes vist (minu meelest) on selle salongiga ise seotud (omanik?). Ma ei tea, mis värk selle salongiga on, aga ma nüüd käisin seal teist korda ja mulle nii väga meeldib sealne õhkkond. Võibolla see on seotud sellega, et koos on inimesed, kes teevad sarnaseid asju ja siis Sa ei ole oma tegemistest justkui nagu üksi. Jajah, Arvo kiidab ja poisid kiidavad ja Anne kiidab, aga see on ikkagi midagi muud, kui Sa parasjagu midagi lood ja Su paremal käel on inimene, kes loob sarnast asja. Nagu jagaks midagi. Omavahel. 

Igatahes registreerisin ennast sinna õpituppa ja umbes kolm päeva hiljem sain aru, et tegin vea. Ma ju ei tea poolvääriskividest mitte midagi. Mul on endal mäekristall, roosa kvarts ja mingi must kivi, aga ma ei ole kunagi nendesse kuidagimoodi süvenenud. Tean vaid seda, et roosa kvarts on seotud armastusega ja mäekristall tervendav ja kaitsev. Mustast kivist on nii palju meeles, et see pidi kaitsma mind minu enda eest. Olgu nende minu kividega, kuidas on, aga tegelikult ei tea ma nendest asjadest suurt midagi ja kuidas ma lähen tegema asja, millest ma ei tea mitte midagi. Siis see asi ju kaotab igasuguse sügavama mõtte...

Hakkasin siis uurima. Mul oli ühe kindla asja jaoks neid ehteid vaja (peale selle muidugi, et mul oli tühi ehtelaegas) ja ma teadsin täpselt, mida ma tahan. Ma tahtsin vastupidavust, optimismi, kannatlikkust, sallivust. Tahtsin jõudu ja sihikindlust plaanide ja ideede teostamiseks. Tahtsin rahustavat ja maandavat. Tahtsin, et hoiaks eemal negatiivsed energiad. Mul ei olnud liiga palju valikuid, sest Jaanikale meilides sain teada, milliseid kive koha peal olemas on ja nende olemasolevate kivide uurimisel sain aru, et see on karneool, mida ma vajan, sest sellel olid kõik need asjad olemas, mida ma vajasin. 

Karneool sobib inimesele, kes tahab oma hinge sisemisi väärtusi ka teistega jagada. Ta on soojendav ja rahustav, suurendab eneseusaldust ja annab julguse oma sisemist häält usaldada. Küllusekivina toetab karneool edu saavutamist nii ärialal kui muudes valdkondades. 

TeemeTeistMoodi käsitöösalongis oli Jaanika sõbrapäeva õhtul juba hakkamas ja siis olid need neli naist, kes valisid kive, sobitasid kokku, plaanisid. Mina võtsin oma karneoolid ja leidsin liblikad ja otsustasin kohe, et valin meisterdamiseks kõige raskema tee - konksukestega ühendatud kivid. Kuna mul ei läinud aega kivide valimise peale, sain esimesena valida töövahendid ja siinkohal on mul küll jube hea meel, et ma sain 2in1 tangid-lõikuri, mis tegid konksude keeramise kindlasti lihtsamaks.

Aga no need konksud... Esimesed kümme tulid küll sellised, et mul oli käega löömise tunne hetkeks peal. Õnneks istus Jaanika mu kõrval (ma olin ainus, kes valis konksutamise tee, ülejäänud ajasid lihtsalt kivikesi kummi otsa - minu jaoks tundus see liiga lihtne ) ja vaatas iga konksu oma kriitilise pilguga üle. Aga. Kes harjutab, see saab meistriks. Järjest enam kivikesi jäid Jaanika poolt korrigeerimata, sest käsi harjus vajaliku liigutusega ja kasvas ka arusaamine, milline see konks täpselt välja peab nägema. 

Pöidlad on täna ka veel haiged, eriti vasaku käe pöial. Üldiselt võin öelda, et sain hakkama, kuna tegu on ikkagi minu elu esimeste ehetega ja kui väga hoolega ei vaata, siis ei näe, et konksud pole ideaalsed :) Minu jaoks muidugi on, sest ma andsin endast maksimumi :) Nagu ikka :) Ja liblikad ei ole juhuslikud - seda peaks juba igaüks teadma...

Valmisehted on kerged ja lihtsad, nagu minule omased. Kerged selles mõttes, et kaaluvad vähe. Tegemise kerguse üle saavad otsustada ainult need, kes on kunagi tangidega konkse keeranud ja siis neid konksutatud kivikesi üksteisega ühendanud. Ja mina veel mõtlesin, kui registreerisin end õpituppa, et mida seal küll kolm tundi tehakse :) 

Mis ma õppisin? Ma õppisin päris palju poolvääriskivide kohta ja nende mõjude kohta. Minu meelest ei saa teha asja kuidagi poolikult. Näiteks ei saa mina panna kokku erinevaid kive ainult selle pärast, et nad värvi poolest sobivad. Ja sellest tulenevalt ei saanud ma ka teha erinevatest kividest ehteid, sest mul ei jagunud aega uurimaks, kuidas mingi kivi teisega kokku sobib. Minul oli visioon ja plaan. Algusest peale. Ja see oli rohkem, kui lihtsalt ilus ehe. Ma õppisin konkse ja rippuvaid kõrvarõngaid tegema. Ma tean nüüd, kuidas kive omavahel kinnitatakse. Ma õppisin metalli lõikama ja väänama. 

Juhendaja Jaanika oli väga tore! Abivalmis ja suhtleja. Mulle hullult meeldis, et ta aitas mul neid konkse esialgu paremaks saada ja et ta koguaeg vaatas, kas mu randmeliigutus on õige. Oli kohe selline tunne, et ta on hingega asja kallal. Nagu ma isegi. 

Nüüd on kõik nii nagu olema peab. Ehtelaegas on ja ehted ka. Ma olen ikkagi tubli :)

Lime Lounge ja "Mitte praegu, kallis!"

Meie aeg Arvoga on siis, kui me käime Tartus ja siis, kui me käime teatris. Igalpool mujal on meil sabad kaasas :) Sellel nädalavahetusel on juhtunud nii, et reedel me käisime Tartus Anne juures ja täna, laupäeval, käisime Pärnus teatris. Saime üksteise seltsis olla tervelt kaks päeva järjest - milline luksus. Tartuga on muidugi see jama, et kui minnes sinna poole minust veel asja on, siis tulles siia poole olen ma ikka suhteliselt vilets kaaslane.... Aga Arvot see vist ei häiri - eks temalgi on omi mõtteid, mida mõelda. 

Ma ei tea, kas asi on Sebastianiga kaasa tulnud mugavusega, aga me ei taha kuidagi asju muuta. Pärnu on ilus linn ja paljude võimalustega ning me oleme juba aastaid käinud iga kord, kui Pärnus käime, Supelsakstes söömas. Seekord ma otsustasin, et me külastame mõnda muud söögikohta ja ei jätnud Arvole üleüldse mingisugust sõnaõigust. Pidime minema Mahedikku, aga kuna nad mu kahele meilile ja fb teatele ka mitte ei vastanud, siis me läksime peale põhjalikku uurimustööd google avarustes sööma Lime Loungi. 

Lime Loung on väikene restoran Pärnu südalinnas, mis on kaks viimast aastat Eesti TOP restoranide 50-s olnud. Kui me sinna kohale jõudsime, siis ma olin alguses natukene häiritud, sest tegu on tõesti pisikese restoraniga ehk siis väga väikeses ruumis on väga lähestikku palju laudu. Mul oli selline kokkusurutud tunne, aga see vaibus vaikselt, kui ma sain aru, et kõik on hästi. Sisustus oli mugav ja soe. Väga meeldis, et igal laual põles küünal. Natuke häiris, et nende oma olemise koht oli liiga klientide ligi (olen Põhjaka mõisaga vist lihtsalt harjunud....). Teenindus oli väga viisakas ja kiire, oli kohe selline tunne, et oled oodatud. Hullult meeldis diivani lahendus  - väga mõnus koht näiteks argiõhtutel latte taga lõõgastumiseks. 

Menüü oli suhteliselt väike ja selgesõnaline. Mulle üldse ei meeldi, kui toitudel on sellised nimed, et ma ei saa aru, mida söök endast kujutab. Mõnes söögikohas pead sõna otseses mõttes ostma põrsa kotis, sest mitte kuidagi ei saa aru, mis asjaga tegemist on. Muidugi võiks küsida, aga ma ju ei taha... Mina valisin kohafilee valge veini-koorekastmes wokitud köögiviljadega ja Arvo, üllatus, missugune, sõi veise sisefileed ratatouille ja veinikastmega. Arvo ütles, et Sahvrile tegi Lime Loungi veis ära. Kuna ta sööb alati väljas süües veist, siis ta loomulikult võrdleb neid söödud veised omavahel. Minul polnud võrrelda millegagi, sest ma ei ole kuskil kohafileed söönud, aga mulle maitses väga. Maitsed olid hästi õrnad ja puhtad, maitseainetega ei olnud liiale mindud. Ports oli minu jaoks natukene suur, Arvo ütles, et just täpselt paras. Nende leib oli kuidagi võõras - see ei olnud juuretisega, vaid sooda ja keefiriga. Meenutas pigem karaskit. Üldmulje ikkagi väga positiivne ja kindlatsi parem, kui Supelsakstes. 

Magustoiduks sõime "Magustoidu triot", mis kujutas endast šokolaadikooki soolakaramelli ja marjakastmega, mustsõtrasorbeed ja creme brüleed. Tõeline nauding kõigile, kes ei tea, kas süüa kooki, kreemi või jäätist :) 

Peale head sööki läksime Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastatud etendust "Mitte praegu, kallis!" Tegu oli tragikomöödiaga ja osades olid  Kleer Maibaum-Vihmar, Ireen Kennik, Saara Nüganen, Kati Ong, Kersti Kreismann (Eesti Draamateater), Märt Avandi, Jaan Rekkor, Ott Raidmets, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa. 

Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile (Tambet Seling) meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini lagunes aga pea peale, kui tema äripartner (Märt Avandi) avalikustas oma liiderlikkuse. Korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. Tambet Seling ja Märt Avandi mängisid oma rollid väga hästi välja. Eriti meeldis mulle Selingu osa, tal tuli sellise väheke otu mängimine ikka suurepäraselt välja. Avandi oli lihtsalt naljakas. Indrek Taalmaal oli väga kandev roll, kus eduka ärimehena oli nii petetud kui petja osas ikka väga naljakas lavatöö.

Mulle ei meeldinud üldse Kersti Kreismanni osa. Kui päris aus olla, siis pole ta mu lemmiknäitlejate nimekirjas üldse. Tal on alati sellised väga lärmakad rollid, kus mul on tunne, et ta voolab kohe laiali. Selline tunne tekib, et tahaks talle öelda, et palun, ära lärma :) 

Selles suhtedraamas oli igalühel (peale Crounchi muidugi) üks õige suhe ja üks varjatud suhe ning kõik need suhted kokku olid üks suur tohuvapohu. Isegi mina itsitasin natukene - see on üsna tähelepanuväärne. Arvo sai lõpuks oma komöödia. Viimased teatriskülastused pole just tema etendused olnud, sest kõige parema meelega naudib ta ikkagi komöödiaid. 

Mõnus oli. Koos olla. Kahekesi. Peaksime seda tihedamini tegema. Arvo arvas, et tegelikult me oleme isegi tublid ja ma olen temaga täiesti nõus. Aga eks natukene võiks pingutada ikkagi - selle koosolemise võlu nimel.