Pärnu Tervise Paradiis

Mul oli sünnipäev. Ja nagu juba tavaks saanud ja rõõmuks loodud, käime me minu sünnipäeva puhul ikka kuskil SPAs jõudu ja jaksu kogumas ning positiivseid elamusi hankimas. Sel aastal hakkas varakult häirekella lööma Sebastian, kes võrdles ja analüüsis erinevaid SPAsid ning teatas ühel kaunil õhtul, et isa peaks Pärnu Tervise Paradiisis meile broneeringu tegema, sest sünnipäev ei ole enam kaugel :) Ma siis uurisin ka, et miks just see koht ning lõpuks olles tutvunud selle tervisekeskuse võimalustega saatsime Arvole sõnumi, et me tahame see aasta minna Pärnu Tervise Paradiisi :) Arvol ei jäänud muud üle, kui öelda, et no saab ikka :))))

Põhjus, miks Sebastian just selle SPA välja valis on siililegi selge - seal on Eesti suurim veekeskus ja kuna ta ei olnud kunagi saanud ühestki torust alla lasta, siis tema jaoks tundus see hirmus huvitav ja hoopis teistmoodi, kui tal siiani kogemusi on olnud. Isegi see ei heidutanud teda, et tegu on väga suure SPAga ja tõenäoliselt on seal väga palju rahvast.

Kohale jõudes adusime päriselt, kui suure kompleksiga tegelikult tegemist on ja mul võttis seest natukene õõnsaks... Sebastian seevastu oli varbaotsani erutatud :) Meie standarttuba oli kuuendal korrusel, mis oli piisavalt suur, et kolmekesi ära mahtuda (vahemärkus - Robin on Soomes Triinu juures - see ka põhjus, miks me seekord kolmekesi käisime). Olemas olid kõigile hommikumantlid ja sussid (isegi Sebastianile olid sussid - kunagi varem pole olnud). Sebastiani jaoks oli lisavoodi. Kõik oli väga puhas ja ilus. 

Vaade hottelitoa aknast

Meil olid valitud paketid "Võta aeg maha paradiisis" ja "Lapsepakett", mis tähendas seda, et meil oli piiramatu veekeskuse külastamise võimalus ja kui nüüd sellest veekeskusest rääkida, siis ma arvan, et mitte midagi toredamat ei olekski saanud Sebastianiga juhtuda, kui just nimelt see veekeskus. Ta lasi 44 korda erinevatest torudest alla ja seal mägijõel ei teadnud ta lõpuks enam ise ka, kui palju ta sealt alla oli lasknud. Ta selgroog, mis paistab puhvaika alt ka välja, oli kogu selle puhkuse lõpuks punane :) Ta kasutas kõiki veekeskuse mõnusid, mida kasutada sai: basseinid, mägijõgi, kõik neli toru (pikim neist 85 m), välibassein (ta ausõna käis õues basseinis), seiklusbasseini, jugasid... Arvo tegi kõik hullused kaasa ja oli ka justkui 10aastane. Ma ei tea, kuidas see juhtus ja kuidas ma lasin end ära rääkida, aga ma lasin ka korra mägijõest ja kõige väiksemast torust alla. No see peaaegu oli nii, et Arvo lükkas takka :), aga mulle ikka ei meeldinud... Mõtlesin kaua, et miks mulle ei meeldinud ja jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi, kui ma ei saa oma keha kontrollida. Ma tundsin end kuidagi abitult, kui see vool mind endaga kaasa viis ja ma ei saanud midagi teha, et seda juhtida või kuidagi kontrollida. Seega vedelesin ma enamuse ajast mullivannis ja elasin kaasa oma lapse tohutule eufooriale. 

Ostsime endale ka saunaparadiisi piletid ja saime kolm tundi saunakeskuses erinevaid saunu ja basseine nautida. Me oleme siiani lummatud selle saunakeskuse ilust. Päriselt ka. See kõik on seal ikka väga kihvtilt välja ehitatud ja arhitektil on ikka väga hea fantaasia olnud. Näiteks oli jaapani vann (vee temperatuur 41 kraadi) klaasist paviljonis. Kõik saunad olid nii mõnusates toonides ja mahedalt valgustatud, et lihtsalt nii hea oli olla :) Käisime kõik saunad läbi, lemmikuks osutusid aurusaun ja leilisaun. Leilisaunast sai jahutusvanni hüpata, mille temperatuur ei olnud rohkem, kui 10 kraadi. Jällegi olen enda üle uhke - ära tegin :) Sebastian ja Arvo tegid ka iseenesestmõistetavalt. Minu isiklik lemmik kogu selleles sauna ja veekeskuses oli Atlantis bassein, sest seal oli minu jaoks kõige sobilikum vee temperatuur ja sai veelaust massaaži nautida. Väga mõnus oli ka jaapani vannis, aga seal ei kannata väga kaua olla, sest päris palav hakkab. 

Jaapani vanni paviljon

Kuigi veekeskus on seal suur, siis tegelikult ei teki sellist tunnet, et kohutavalt palju rahvast on. See ongi kindlasti seotud sellega, et tegu on suure kompleksiga. Kõik need inimesed kuidagi haiuvad ära ja ei ole tunnet, et kõik on üle rahvastatud. Eriti mõnus oli õhtul poole kaheksast poole kümneni, sest siis oli kuidagi eriti vähe rahvast. Sebastian ütleski, et tal oli privaatne mägijõgi :) Kogu selle vee - ja saunakeksuse ülistamise lõpetuseks võib öelda, et sinna tasub minna ka niisama ujuma ja lõõgastuma - ei pea koos hotellipaketiga üldse võtma. Tavaline piletiaeg on kolm tundi ja sellega saab seal edukalt ennast igatpidi ära lõõgastada. 

Meie paketid sisaldasid ka hommiku- ja õhtusööke. Olin selles osas natukene skeptiline, sest tavaliselt Sebastian ei leia õhtusöögilt endale sobivat sööki. Kuid seekordne vopaa oli hoopis hommikusöök, kust puudus peekon. See pettumus oli lapsel ikka väga suur. Samas.... see sundis teda natukene ennast ületama, süües ühel hommikul praekartuleid ja vorsti ja teisel hommikul pannkooki moosita, sest ta sööb ju ainult minu või vanaema tehtud õunamoosi. Õhtusöögiga oligi nii nagu kartsin, et ega tal seal miskit süüa ei olnud. Mõlemal õhtul näksis pikkade hammastega paneeritud kala ja kartulit. Õnneks oli menüüs ka vaniljejäätis, mida ta siis õhtusöögi lõpetamiseks kausitäie sõi. Meil oli ka üks õnnetus, mille nimi on kahvel, aga sellest ei lubanud Sebastian rääkida ega kirjutada :) Mina ise võrdleksin hommiku- ja õhtusööki kuidagi nii, et parim ei olnud (Laulasmaal oli kindlasti parem, Pühajärvest ei hakka rääkimagi), aga kõik, mis taldrikule võtsin, oli söödav ja valik oli ka tegelikult päris suur. Lemmikuks osutus ühel õhtul loomaliha ja meeldis veel see, et salativalik oli väga rikkalik. 

Kuna meie paketid ei sisaldanud kohaloleku päeval lõunasööki, siis sellega olime pisut segaduses. Meie Sebastianiga olime välja valinud ja mõelnud, et lõunatame Neptun grillis, sest seal olid odavad söögid ja kindla peale minek - friikad mingisuguse lihalisega olid olemas. Mina siis olin enda jaoks heaks mõelnud päevasupi, sest no friikaid mina küll ei olnud nõus sööma. Arvo aga lõi kõik plaanid segi, sest eks ta ju tunneb mind ja teab, kui oluline on mulle hea söök ning viis meid hoopis A'la Carte restorani :) , sest ta ütles, et puhkus peab ikka ilus olema, mitte päevasupp :), kuigi mina olin täiesti valmis supiks. Aga no ega ma ei nurise - restorani söök on ju tuhat korda parem. Ja issand, kui hea see kõik oli! Ma arvan, et ma ei ole nii head sööki mitte kunagi kuskil saanudki. Vist. Meie Arvoga sõime "Veisepõsk / Üleküpsetatud kartulipüree / Hooajaköögivili/ Café de Paris kaste" ja Sebastianile saime eritellimusena friikartulid viineritega. Magustoiduks sõin mina "Šokolaadisuflee pähklite ja karamelliga" ja Arvo sõi "Maasika-vahuveinisorbetti biskviidi ja suhkrustatud marjadega". See põsk ja suflee lihtsalt sulasid suus :) Need olid nii maitsvad, et mul oli kohe kahju, kui kõik otsa sai :), mis sest, et kõht oli tegelikult ääreni täis. 

Alustuseks toodi tervitus köögist. See oli üks väga hea amps :)

Arvo ostis mulle ja endale klassikalised massaažid ka, et ikka oleks täielik lõõgastumine. Ma olin algul natukene skeptiline, sest ma polnud kindel, kas ma tahan, et keeg võõras mind näpib, aga mul oli 24 tundi aega ennast selleks ette valmistada ja mõelda see enda jaoks heaks. Juhtus kuidagi nii, et üks oli meesmassöör ja teine naine, mina valisin muidugi naise, sest seda ma ei suuda enda jaoks kuidagi heaks mõelda, et keegi võõras mees mind näpib, mis sest, et see on tema töö. Tegelikult oli see 45 minutit massaaži väga mõnus, pärast oli selline tunne, et tahaks magada (loomulikult ei saanud magada, sest veekeskusesse pidi minema. Jälle:)). Arvo jäi enda protseduuriga ka väga rahule, ei olnud valus ega kuidagi ebamugav. See meesmassöör oli selline hästi suur ja lai - ma arvasin küll, et ta lömastab mu mehe ära, aga ei olnud hullu midagi. 

Romantic baaris käisime kohvi ja veini joomas (mina olin ikka kohvi peal, sest mul ei ole seda alkoholi soolikat). Mõlemal õhtul tellisime puuviljavaagna ka, mis oli suur ja ilus :) Isegi Sebastian sõi puuvilju - pirni ja maasikaid. Üldse on ta juba natukene suurema lapse moodi ja üllatab mind iga päev. Üllatab sellega, milleks ta võimeline on. 

Mul on seda natukene paha kirjutada, aga minu lemmikspa Laulasmaal on kahjuks kukutatud... Mulle on väga oluline, mida tunneb laps ja no see laps pole ammu nii õnnelik olnud, kui need kaks ööpäeva seal Tervise Paradiisis :) Kui üldse midagi võõrelda ja mis alla jäi, oli buffeet restoran, aga kõiges muus - parim SPA, kus me käinud oleme. Äärmiselt ilus, maitsekas ja puhas. Ilusad valgus- ja värvilahendused. Kõige ägedam veekeskus, mis üks laps oodata ja loota oskab. Fantasiline saunaparadiis paljude erinevate võimalustega. Ja kui vähegi saate, ärge minge päevasuppi sööma, sest see suflee....see on lihtsalt  I M E L I N E! 

Pitsiline quilling

Ma käisin Teeme Teistmoodi käsitöösalongis uut asja proovimas :)

Liiga palju rahvast oli.... Aga õppisin, kuidas teha pitsilist quillingit. Eks töövahendid on ikka kõik samad ja töövõtted sarnased, aga ma oma peaga vist ei oleks välja mõelnud, kuidas seda ikkagi tehakse. Õppisime viite erinevat moodust, kuidas pitsi teha ja paigutada. Ei midagi ülemõistuse keerulist, aga aega võtab palju. Rohkem, kui niisama paberi rullimine. Töövahendeid on ka rohkem vaja, aga kuna ma ei oska neid kuidagi nimetada, siis jäävad nimetamata. Põhimõtteliselt saab muidugi vormide tegemiseks kasutada mistahes asju, mille ümber paberit rullides tekib ring. 

Esimesed pitsilised

Lõpptulemusena valmis šokolaaditaskuga kaart

Nüüd ma vahepeal ei õpi midagi. Vähemasti plaanis küll ei ole. Nikerdan oma asju edasi, nii lõngaga kui paberiga. See paberiga nikerdamine on muidugi selline asi, et seda saab kodus laua taga teha, aga selleks on ikka suhteliselt vähe vaba aega. Õnneks on nüüd algteadmised olemas, mõned töövahendid ka ja eks kui aega on, siis saab nokitseda. Kuigi ma pean mainima, et see paber ikka ei ole päris minu teema... Kuidagi külm on sõrme vahel ja see lõpptulemus pole ka päris see, mida ma justkui loodan ja ootan. 

Igatahes, kui keegi soovib seda tehnikat õppida, siis Mari Jundas on väga hea õpetaja. Räägib lihtsalt ja ladusalt, teeb kõik puust ette ja värvib punaseks ka :) Facebookes on täitsa võimalik temaga kontakti saada, et küsida, kus ja millal ta õpetab. Mina lähen nüüd lõnga juurde tagasi... Seal on soe ja turvaline :)

Pühajärve SPA ja Tartu Tammeka Junior CUP 2017

Milline reede ja milline laupäev!

Meil juhtus kogemata niimoodi, et reedel oli vaja sõita Tartusse Anne juurde ja laupäeval oli vaja sõita Tartusse Sebastianiga võistlustele. Me pidasime Arvoga aru ja arutasime välja, et sõidame kolmekesi koos Tartusse, veedame laupäeva öö Pühajärve SPAs ja pühapäeval käime Tartus turniiril. Rahaliselt polnud väga vahet, aga aja kokkuhoid ja autojuhi säästmine olid märkimisväärsed. Lisaboonus oli lapse üüratu rõõm Pühajärve külastamise näol :)

Meie reisimine algas juba hommikul vara, kui sõitsime Märjamaalt Tallinnasse, sest meil oli vaja üks asi korda ajada. Tallinnast sõitsime Tarusse, kus kohtusime Annega. Anne juurest sõitsime Pühajärve SPAsse, kus me oleme tegelikult varemgi käinud. 

Meile meeldib see SPA. See on selline väiksem ja rahulikum, ilusa ümbrusega ja hästi organiseeritud valgustustega. Me võtsime õhtusöögiga paketi, sest millekski enamaks meil poleks naguniigi aega olnud. Kuna õhtusöögini oli parasjagu aega, siis Arvo läks Sebastianiga ujuma ja minu saatsid nad jõusaali velotrenažööriga sõitma. Ma olin väga häiritud ja väntasin oma häirituse sinna masina sisse. Ma ei mäleta, millal ma tegin viimati niimoodi trenni, et mu keskmine pulsinäit oli 170.... Igatahes kohtusime uuesti hotellitoas ja läksime pubisse sööma. 

Pubi oli läbi teinud uuenduskuuri ja sealjuures oli panustatud ka menüüsse. Ma muidugi ei saa jätta mainimata, et uhkete toidunimede taga olid ikkagi suhteliselt "pubilikud" praed  - palju kartulit, kastet ja üksluised kurgi, tomati, paprika, hiinakapsa salat. Sebastian oli muidugi õnnes oma friikartulite ja viinerite üle, aga mina näiteks enda praadi küll ära süüa ei jaksanud, seda kõike oli ilmselgelt liiga palju. Mul pidi ju jääma natukene ruumi magustoidu jaoks ka... Magustoit oli väga maitsev, selline restoranivääriline. Praele tegi iga kell ära. 

Aknalaua muster, väga äge

Sebastiani igav praad :)

"Pähklimarinaadis sea sisefilee vardad"

"Sea kaelakarbonaad pohlamarinaadis"

"Šokolaadi fondant vaniljejäätise ja marjakstmega"

Tornikohvikus käisime ka ja kell 22.30 magasime kõik juba magusat und, sest päev oli pikk ja pingeline. Hommikul kell seitse sõime juba hommikusööki ja 8.30 olime Tartus Sepa staadionil  Tartu Tammeka Junior CUP-il vägitegusid tegemas. Turniiri formaat oli, et kõik mängivad kõigiga läbi ja tulemuste pealt selgub paremusjärjestus. Meie grupis mängisid Raplamaa JK, Rakvere JK Tarvas, FC Santos, FC Ülenurme, JK Vaprus ja JK Tammeka valge. Mäng oli ühe poolajaga, mänguaeg 18 minutit. Suluseisuga. Turniir toimus õues. 

Esimene mäng oli FC Ülenurmega, mis jäi 0:0 viiki. Meil oli väga palju võimalusi väravat lüüa, aga millegi pärast poisid väravat ära reliseerida ei suutnud. Teine mäng oli JK Vaprusega (Pärnu), kus meie poiste ülekaal oli lausa šokeeriv :) Mäng lõppes seisuga 6:0. Kolmas mäng oli FC Santosega, mis oli tasavägine, kuid meie poisid suutsid ühe värava siiski ära lüüa ja lõppskoor oli 1:0 meie kasuks. Neljas mäng oli Rakvere JK Tarvasega, mis lõppes seisuga 2:0 meie kasuks. Viimane mäng oli JK Tammeka valgega, mille meie poisid võitsid 2:0. Mänguseise vaadates on näha, et Sebastianile ei löödud ühtegi väravat, aga see ei ole seotud sellega, et Sebastian oleks saanud teha väga häid tõrjeid. Vastane ei saanud hoopis meie kastigi... Nii igavat turniiri pole küll juba sada aastat näinud :)))) Sebastian ütles muidugi, et talle sobis, aga tegelikult oleks ikka natukene enamat oodanud. Näiteks Tammekaga mängus tegi Sebastian oma kastis kätekõverdusi :)))))) Noh, et natukenegi sporti teha.... Kuigi tegelikult võib kohtunik sellise teo eest kollase kaardi anda - see läheb vastase mõnitamise alla. 

Igatahes said poisid ilusa I koha ja kuldsed medalid :)

Võidukas meeskonnas mängisid Gregor Käsper, Andreas Post, Markkus Maimets, Fridepert Võrk, Jako Puusepp, Robert Heinrich Oolma, Hugo Miljand, Paul Mihkel Maasalu, Rendo Roots (2007), Janar Loorents ja Sebastian Erik Luhtaru. Juhendajaks treener Taavi Aus. 

Küll oli hea koju jõuda.... Need olid küll kaks väga pikka ja sündmusi täis päeva. Aga kõik, mis vaja, sai tehtud :) Arvo ütles eile, et tal on igasugusest reisimisest kõriauguni (tal on praegu seoses tööga ka vaja väga palju sõita argipäevadel), aga täna ta asub jälle teele... 

Ühe pere väikevend

Ühes mulle natuke teadaolevas peres sünnib varsti laps. Lapsi ikka sünnib... Aga teate? Sellel väikesel lapsel, kes juhtumisi on poiss, saab olema kolm vanemat õde :) Absoluutselt täiesti äge! Minu poisid muidugi ütlesid, et vaene väikene poiss, aga nende arvamus ei lähe arvesse, sest nad ei tea, mida tähendab omada õde... Ja neli last peres.... ma olen kade :)

Ma natukene ilunikerdasin sellele väikesele poisile :) Lõngaks ikka Baby Merino Uni Colour ja õpetused Drops Design lehelt (enda jaoks sobilikuks mugandades). Lõng on väga pehme ja soe ning lausa voolab varraste all. Kuigi lõnga peal on kirjas, et võib masinapesta, soovitan mina ikkagi käsipesu... On kuidagi hellem nii pehmele asjale :) Mis peab nii õrna ja uue naha vastas olema... Sebastian vaatas mind natuke kahtlustaval pilgul, kui helesiniseid südameid heegeldasin ja avaldas tagasihoidlikult järsult, nagu talle omane, oma arvamust, et poisslapse riided võiksid küll ikka südamevabad olla, aga ma seekord teda ei kuulanud - nii meheks peab see väikene poisslaps ennem kasvama, et südamed ära põlata :)

Poisid on vahvad! Eriti, kui neil on võimalus sündida nii toredasse perre nagu see väikene poiss sünnib :) Jajah, on igasugu jalgpalli ja jalgpalli ja siis natukene on veel jalgpalli, aga kui siis istud oma jalkahulluga teleka taga ja vaatad, kuidas tema lemmikmeeskond teeb ajaloolise mängu, siis pole midagi vahvamat, kui see, et Sul on nii andunud spordifänn :) Võibolla selle peres, kus naiste osakaal on kordades suurem, kasvab teistsuguste huvidega poiss, aga sel pole vahet - poisid on ikkagi ägedad :) Minus räägib muidugi pisuke kadedus ka, et ma pole saanud olla tütrele ema :)

Alati on tore, kui lapsi sünnib sellesse perre, kus need on tõesti oodatud ja armastatud. Sugu on siinjuures tegelikult tähtsusetu... Aga mul on ikkagi hea meel, et kolm tüdrukutirtsu saavad endale väikevenna :)

Ilunikerdamine Sebastianiga (quilling)

Ei lähe meil sel aastal see kunstitegemine. Kohe üldse ei lähe. Päevad on otsast otsani igasugu värke täis ja kõikide nende värkide vahepeal on ta nii väsinud, et ei taha midagi teha. Jäävad nädalavahetused, kui ta ütleb, et need on puhkamiseks ja mina, vaene ema, kes on kohustatud talle veerandis kolm hinnet kunstis ja kolm hinnet tööõpetuses panema, ei leiagi selliseid hetki, et istuks maha ja pusiks natukene. Pusiks natukene seda kohutavat kunsti, mida ta kohe üldse teha ei taha. Ma selle õppeaasta alguses tegelikult ütlesin ka, et ma hea meelega annaks selle kohustuse õpetajale, aga õpetaja ei soovinud ja kuna ma ei saa soovipõhiselt lähtuda, siis oleme ikka Sebastianiga koos pusinud. Kui me juba mingisuguse hoo sisse saame, siis läheb üsna ladusalt, aga selle hoo leidmisel oleme küll saamatud kuubis.

Kuna Sebastian on jälle haige ja koolis ei käi (ta on sel veerandil üldse vähe kooli saanud...), aga tervis on juba enam-vähem, siis ma ütlesin kohe hommikul talle, et täna hakkame pusima :) Üllataval kombel ta väga hullusti vastu ei punninudki, eks ta teab ise ka, et hindeid on vaja. Ma käisin hiljuti Teeme TeistMoodi käsitöösalongis quilling tehnikat õppimas ja mu kodu on nüüd värvilisi ribasid täis :) Poisid muudkui vaatavad ja ahhetavad, et kuidas ma viitsin... Mulle meeldib selline nokitsemine. Me õppisime esmaseid töövõtteid, mille abil on tegelikult võimalik luua nii paljut. Natuke googeldamist ja youtubi ning lilledest saavad liblikad ja suurtest õitest väikesed meelespead. Mõtlesin juba siis, kui läksin seda tehnikat õppima, et see on midagi, mida saaks ka Sebastianiga teha, aga kui juba õppimas olin, sain aru, et talle ei sobiks see liimimise osa. PVA on vedel, kergesti pudelist välja tulev ja määrib käsi - neis asjadest ükski ei sobi Sebastianile. Aga. Ma olen jonnakas ja otsisin ühe lihtsa liblika õpetuse, proovisin läbi ja asusime Seebuga tööle. 

Olin meeldivalt üllatanud, et ta paberite rullimise sai kohe selgeks. Natuke pusimist oli selle ümmarguse rullis paberi kroonlehe taoliseks vajutamine - ta kohe üldse ei saanud aru, mis töövõttega seda tegema peab. Lõpuks võtsin tema sõrmed oma sõrmede vahele ja vajutasime koos ning siis ta sai aru. Eks need natukene lopergused said, aga tegu on ju lapsega ja oluline on lõpptulemus. Mõnikord on need natukene lopergused asjad eriti armsad asjad...

Nagu karta oligi, siis liimimisega ta kuigi hästi hakkama ei saanud. Pidin selle liimitilga talle ikkagi ise panema õigesse kohta, sest vastasel juhul oleks meie laud otsast otsani liimi täis olnud ja meie tööst ei oleks mitte midagi välja tulnud. Üllatavalt kergesti sai ta aru, kuidas valmisrullitud juppidest sai kokku liimida tiivad ning nendele tiibadele ümbrispaberi panemine ei valmistanud talle ka kuigi suurt raskust. Natuke naljakas oli, kui ma talle kammi andsin ja ütlesin, et nüüd hakkame liblika keha tegema. Taaskord - ma üllatusin, sest Sebastian sai väga hästi aru, mida ta tegema peab. Liblika lõplik kokkupanek oli koostöö: mina panin liimi ja tema ühendas detaile. Ta oli ise ka väga rõõmus, kui liblikas valmis sai ja ütles, et nii ilus on :) Mul on alati hea meel, kui ta ise tehtu üle positiivseid emotsioone välja näitab, sest ma tean, kui raske kogu see protsess tema jaoks tegelikult on. 

Edasi panin ta vesivärvidega paberit värvima. Märg märjalt. See meeldis talle väga! Lillede joonistamine vildikatega ei meeldinud sugugi nii väga :), aga hakkama sai ka nendega. Lõpuks tuli liblikad (üks siis Seebu tehtud ja neli minu) paberile liimida. Ta ise ütles, et liblikad peavad taevas käima, sest päriselt on ka nii. Ta väga ei inisenudki määrdunud käte pärast ja üldse oli täna kuidagi koostöövalmis. 

Minu meelest me tegime Sebastianiga igavesti vahva töö kahepeale valmis :) Mulle meeldib eriti, et ta ei vaielnud ja oli valmis kõiki asju proovima. Ega ma muidugi ei hakka siin mingisugust illusiooni looma, nagu oleks see kõik talle kohutavalt meeldinud, aga asi seegi, et ei inisenud :) Kusjuures vesivärvidega meeldis talle kohe väga värvida. Ideid? Edasiseks? 

Ühe töö peame veel tegema ruttu-ruttu, sest veerandi hinne oleks pidanud juba 1.märtsiks väljas olema, aga me jäime ajaga jänni... Eks vabandusi võib tuua mitmeid, põhiline on tegelikult ikkagi see, et vabandusi ei tohiks otsida, vaid tuleks leida võimalusi. Mul üks võimalus ühe Jaanika näol idaneb peas, aga sellest mõni teine kord. Lihtsalt - mõnikord on hea enda kohustusi delegeerida kellelegi teisele :)

Ja muuseas - liblikad on väga päevakohased, sest kevad ei ole enam kaugel ja liblikad ei ole enam kaugel :) See rõõmustab Sebastiani (ja mind ennast ka) väga :)