Näpud mullaseks

Ma ei tea, miks, aga mul ei tulnud sel aastal mingisugust aiamaatunnet peale. Üle mitme aasta ma isegi ei külvanud midagi ja ei kasvatanud midagi ette. Mõnikord mõtlesin sellele, aga siis ajasin kõik Lasse kaela, kes armastab mullas sonkida ning veensin ennast, et ta rikub mu tubase potipõllumajanduse naguniigi ära. Käisin mõned korrad ka aiamaalt läbi, aga kõik oli nii...vana ja räsitud ja hall ja kole, et keerasin otsa ringi ja kõndisin minema seesmise tundega, et ju jääb. Minu poolest oleks jäänudki, aga Sebastian tuletas iga natukese aja tagant meelde, et peab külvama hakkama ja peab aiamaa korda tegema ja peab maasikad ära puhastama. Et mismõttes ei tee?! Arvo hakkas ka rääkima, et peab ikka seda tegema ja teist. Mul polnud ikka mingit tunnet, aga sain aru, et midagi peab ikkagi tegema. Käisin veel korra tuuri aiamaal ära ja ütlesin, et peab siis Horteses käima, sest vaja on seda ja seda ja seda. Vaba päeva on ka vaja. On meil seda ette näha?

Oli. Ärkasime üles ja sõitsime Hortesesse (Tallinnas). Ostsime tomatitaimed (Maiken, ERK ja meetomat - see viimane maksis üks taim 10 eurot! ) ja kaks kurgitaime (absoluutselt piisav meie perele). Haarasin nõppu ühe poti maitsetaimede mikxiga. Võtsime ka kahte erinevat sorti maasikataimi, sest otsustasime jooksujalu, et vahetame ühes kastis vanad taimed välja ja teises maasikakastis jätame vanade tütartaimed. No ja siis veel mulda ning sibulat ja porganidseemneid kolme sorti ning võiski koju tagasi sõita ja tööle asuda. 

Aiamaale minnes oli mul ikka selline....mittemidagiütlev tunne. Trööstitu. Seda trööstitut mu ümber on hetkel rohkem, kui ma tahaks ja mul oli selline tunne, et milleks mulle see kõik? Aga siis lõin hargi mulda ja kaevasin porgandipeenra, mis on meie suurim peenar, sest Sebastian armastab üle kõige pisikesi mahlaseid porgandeid (jah, ta sööb peaaegu kõik ennem ära, kui need suureks kasvavad), läbi. Külvasime Seebuga kolme erinevat värvi porgandid mulda ja kirjutasime sordinimed juurde. Tehtud! Ja oi, kui hea tunne see oli :) Edasi läksime viimase peenra juurde, kus on küüslauk ja sibul - tegime selle ka korda ja panime sibulad mulda. Esimest korda elus, muide :) Juba oli 10 korda parem tunne :)

Arvo ja Sebastian meisterdasid uued ja värsked maasikakastid, sest vanad olid juba nii näotud ja koledad, et selliste kastide juures ei saagi tekkida mingisugust aiamaatunnet. 

No mis tundest siin rääkida saabki....

Kastid tulid ausad ja andsid kõigele kohe uue hingamise. Kaevasime Arvoga maasikapeenrad läbi, üsna sügavalt kohe, et saada kätte nii palju umbrohtu juurega, kui vähegi võimalik. Istutasime uued maasikad maha, värvisime kastid sealt, kust veel värvimata oli, ära, ja asi võttis kohe uue ilme. Ja minu tunne kasvas sajakordseks :) Kuidas ma üldse sain mõelda, et ei midagi?! 

Kasvuhoonesse me veel ei jõudnud, sest sealt tuleb ka kõik vana muld välja tassida ja uus asemele panna. Tomateid õue viia on vist veel vara ka, sest lubab sel nädalal isegi öökülma. Lassel on meie taimedest täiesti kamakaks, ta käib ikka draakonipuupotis hullamas :) Õnneks. Riina lubas meile viis nende endi eelkasvatatud tomatitaime ka anda, siis on meie jagu olemas (10 taime), sest ega meie väikene kasvuhoonekene rohkemat ei võimaldagi. Ja pole vaja ka. Meie aiamaa värk on selline hooajaline projekt. Me talveks midagi ei varu, sest ...ma ei ole 16-ne aasta jooksul, mil ma siin majas olen elanud, veel kordagi käinud siinses keldris... sest ma kardan :( Keldreid.... Igatahes nii palju, kui meil suvel/sügisel vaja läheb, on olemas ja see on nii tore :) Üks trööstitu, kole ja hall sai värskeks ja heaks tehtud :) Koos :) Ja see on hullult äge! 

Küll mul on hea meel, et mul on need suured ja väikesed Luhtarud, kes mind tagant utsitavad! Mida ma ilma nendeta küll teeks?

Alissa mõmmik

Alissa on meil hirmus mõmmifänn, kuigi ma olen aru saanud, et nüüd on tema lemmik asjad puna bibsid :) Tõlge: punased sukkpüksid :))))) Aga mõmmid meeldivad talle ka. Ja kommid :) Täna ta sai 2aastaseks. Hiphiphurraaaaa!

On hirmus jutupaunik ja väga kange iseloomuga tüdruk. Jutud saab juba aetud ja tahtmistes järeleandmisi ei tee. Päris raske putukas.... Kui midagi ikka tahab ja ei saa, siis on kisa taevani. Kõhuli just ei viska, aga ega vakka ka ei jää. Millegi muuga tähelepanu köita ka ei õnnestu. 

Igatahes heegeldasin talle mõmmi. Rowani 100% puuvillast lõngast ja Mari-Liisi õpetuse järgi.

Alissa polnud täna mänguasjatujus :) Kommikott meeldis rohkem. Ta ei olevat täna üldse olnud mingisuguses tujus, sest ta on haige. Ma loodan, et ta saab ikka mõmmiga sõbraks. Siis, kui kommid otsa saavad :)

Lõheroosa. Minule.

Riina saatis mulle üks kord veebruaris lingi minu kampsuniga. St mina siis veel ei teadnud, et see on minu kampsun, aga Riina olevat seda näinud ja teadnud, et mina peaksin sellele kampsunile elu andma. Ma esimese hooga mõtlesin, et issand! nii roosa! et ikkagi ongi nii, et mina vanem eit, seda roosam kleit? Aga siis mõtlesin, et tegelikult ma pole veel nii vana, et ei võiks endale lubada ühte lõheroosat kampsunit soojadeks suveõhtuteks. Tegelikult jõudsin mõelda ikkagi seda ka, et teen musta värvi, aga siis mõtlesin, et .... must ei ole minu jaoks. Ennemini roosa. Ja kuna mu elus halli ei ole, siis tellisin lõnga ära. Just nimelt lõheroosa, 450g Drops Muskat 100% puuvillast lõnga. Põhirõhk on 450-l grammil. 

Lõng tuli kohale ja tundus... Selline, et sellest saaks hoopis mitu mõnusat roosat põrsast heegeldada :))))  Või kassi. Igatahes mitte kampsunit, sest no andke andeks, aga ikkagi...nii roosa? Mul garderoobis ikkagi pigem sinakamad toonid. Või tumedamad. Või kirjud. Aga mitte roosad. Istusin oma lõngahunniku otsas ja mõtlesin, et annan sellele kampsunile võimaluse ja kui kohe kuidagi ei ole minu, siis harjutan üles ja teen 10 põrsast. Sellist:

Kudusin kampsuni kiiresti valmis. Lõng jäme, vardad suured (4mm), muster kerge. Võibolla isegi liiga kerge. Igav oli kududa, polnud nagu mingisugust väljakutset. Jah, selles mõttes oli, et kas jääb kampsun või tulevad põrsad, aga igav oli ikkagi. Mulle meeldib selline vaikne nikerdamine rohkem, kui sentimeetrite kaupa parempidist kudet teha. Siis pidigi kiiresti valmis tegema. 

Mul jäi kuus ringi ennem kampsuni valmimist lõnga puudu. Kuidas selline asi võimalik on, on mulle täiesti arusaamatu, sest mustrisse pannakse ikkagi pigem varuga lõnga kirja. Kuna ma elan kolkakülas, siis pidin ühe doki lõnga jurde tellima, mis tegi sellest puuvillasest lõngakerast ühe kalli lõngakera. Lõng maksis 1,5 euri, saatmine 3,3... 

Sigasid ei tule. Kuigi ega mul midagi nende sigade vastu ei ole. Olen peaaegu kampsuniga rahul, nii palju küll, et küllap ma seda kandma hakkan. Aga. Oleks saanud paremini. Ma oleksin pidanud võtma väiksemad vardad, sest kampsun on suhteliselt lotakas mul seljas. Teine võimalus on muidugi kaalus juurde võtta, aga see ei ole minu jaoks siiski parim võimalus. Mõtlesin tükk aega, kas jätan nii või pigem mitte, aga otsustasin, et mõni riideese võib ju selline ka olla, mis jätab veidi lõdvema mulje :) Kahjuks mul pole fotot näidata, kui kampsun mul seljas on, sest mul ei ole Ennikesepildistajat ja selfisid ma ei tee :)  Aga küllap mind saab näha selle kampsuniga :) Kindlasti saab!

Tegelikult on päris armas kudum, kerge ja õhuline. Just suvesoojade õhtute jaoks. Nende, mida ma taga igatsen. Ja mul on hea meel, et ma mustamõtte siiski maha matsin - suvi on ikkagi värvid ja helgus - küll seda pimedat, tumedat ja kõledat saab ülejäänud aastaaegade jagu "nautida". 

Aitäh Riina! Minu kampsunit märkamast...

Mõmmi armsale Jakole

Aeg on läinud linnutiivul, sest Jako on meil juba 2aastane SUUR VENNA. Minu jaoks on ta muidugi ikka edasi väikene Jako, sest 2aastane on ju alles puhta pisike laps. 

Ma mõtlesin tükk aega, et ma tahaksin talle kinkida, kui ma teda näen. Tal on olemas kõik, mis ühel lapsel olemas olla saab ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rohkemgi veel. Seega ma teadsin, et poest ma ei osta talle küll midagi. Või noh. Lõngapoest ostsin :) Ostsin Rowani 100% puuvillast lõnga ja tegin talle ühe hirmus armsasti välja kukkunud mõmmi Mari-Liis Lille uuest raamatust "Kaisuloomakirg. Amiguruumi tehnikas heegeldamine" õpetuse järgi. Tänu sellele lõngale tundub see mõmmi kuidagi eriti sametine ja ...mõmmine. Pikkust on Jako uuel sõbral lausa 41cm, nii et täitsa suur sõber :) Värvivalikud sündisin juba eos. 

Ma loodan, et Jako ja mõmm saavad sõpradeks :)

PS. Jako sai täna oma mõmmi kätte ja talle meeldis :)

Rahvusvaheline jalgpalliturniir Saku Spring CUP 2017

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aastal sündinud poisid osalesid Saku korraldatud Spring CUPil. Turniir kestis kolm päeva, kokku mängiti 6 mängu. Suluseisu loeti ja mänguaeg oli 2x20 minutit. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga: Raplamaa JK kollane ja Raplamaa JK sinine. Sebastian mängis Raplamaa JK kollases meeskonnas, kuhu kuulusid Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Hugo Miljand, Robert Einhrih Oolmaa, Andreas Post, Jako Puusepp, Rendo Roots (2007) ja Janre Jõgi. Meie alagrupis mängisid võistkonnad: Saku Sporting , JK Tanmmeka valge, JK Tallinna Kalev ja Raplamaa JK kollased. 

Esimene mäng toimus reedel JK Tallinna Kaleviga. Poisid olid kohe hoos ja andsid jalgadele valu. Vastane oli kiire ja osav, aga meie poisid olid osavamad ja lõppseis jäi 3:0 meie kasuks. 

Teine mäng toimus reede õhtul 20.40 Saku Sportinguga. Jäime üsna mängu alguses kaotusseisu ja püsisime selles seisus vist terve igaviku :) Fännina oli vähemasti selline tunne. Poisid aga ei andnud alla ja mängu lõpuks oli seis 3:1 meie kasuks. Üllatav oli Saku Sportingu märgatav areng. Kui me viimati nendega mängisime, oli nende tase kordades nõrgem. Sellel mängul oli Sakust aga vastast küll ja veel. Sebastian näiteks arvas, et ta enam kunagi ei taha olla sellises alagrupis, kus on Saku Sporting :)

Laupäeval oli alagrupi viimane mäng, kus vastasteks olid Tartu Tammeka JK valge poisid. Mäng oli väga tuline ja vastane lõi meile esimesel poolajal kaks väravat. Meie poistel oli küll pealelööke, aga väravat ära realiseerida ei suutnud. Kahjuks ei löödud teisel poolajal ühtegi väravat ja pidime tunnistama ennast löödudeks. Seis jäigi 2:0 Tammeka kasuks. 

Kokkuvõtlikult jäime alagrupis teiseks ja veerandfinaalis läksime kokku Raplamaa JK sinistega. See oli nüüd küll selline mäng, et hoia ja keela. Treener ütles poistele, et ta ei juhenda mitte kedagi ehk siis vaba mäng. Kollase meeskonna poisid arvasid muidugi, et sinise meeskonna poistes pole neile mingisugust vastast ja tegid seal jalkaplatsil ikka nalja ka. Esimese väravani läks üsna palju aega, aga kui see esimene löödud oli.....tuli robinal lisa. Lõppseis jäi 7:0 kollaste kasuks.

Raplamaa JK sinised

Raplamaa JK kollased

Poolfinaalis sai meie vastaseks Tabasalu JK. Alguses tundus, et on raske. Tabasalu oli väga kaitsval positsioonil ja meie poistel oli raskusi väravale löökide andmisega, aga nagu ikka...tuleb lüüa esimene värav ja kõik läheb ladusalt. Kui alguses tundus, et mäng on raske, siis mida rohkem minuteid mängiti, seda rõõmsamaks see jalgpall muutus. Me ei ole veel Tabasalu JK-le kunagi kaotanud ja ei kaotanud ka seekord. Lõppskoor oli 7:0 meie poiste kasuks. Sellega olid poisid kindlustanud endale finaalikoha. 

Finaal toimus täna, pühapäeval ja meie vastasteks olid Tartu Tammeka valged meeskond, kellele me alagrupis pidime alla vanduma :) Poisid said revanši. Mäng oli KOHUTAV :))) Ma värisesin vahepeal nagu haavaleht, sest pinged olid nii suured. Tammeka poisid survestasid meie poisse korralikult, aga meie poisid ütlesid juba mängule minnes, et täna nad näitavad, kes on parimad! Ja nad näitasidki. Teisel poolajal lõi Andrus karistuslöögist palli ilusasti vastase väravanurka ja minut ennem mängu lõppu keerutas Aleks vastaste väravasse veel ühe palli. 

Kullapalavik! Väga raskelt tulnud, aga seda magusam :)

Palju õnne kõikidele poistele ja treenerile. Ja ka kõikidele lapsevanematele, keda oli üllatavalt palju. Eriti tänasel finaalmängul. Emotsioon ei taha vaibuda :) Nii ilusat jalgpalli pole ammu näha olnud :)