Emadepäev (pannkoogitort ja Paunküla matkarada)

Ärkad hommikul üles. Ja kohe ongi kõik teistmoodi :) Palju erilisem, palju päikeselisem, palju ilusam. Emadepäev. Päev nagu iga teine päev aastas eksole, aga ikkagi erilisem. Istud Sipas sauna ees terassil ja jood hommikukohvi. päike paitab nina ja põski :) Arvo on köögis ja küpsetab pannkooke, Sebastian valmistab kaevukaanel maasikatoormoosi ja vahustab vahukoort (käsimiksriga loomulikult). Kõige rammusama kohupiimaga, vahukoorega ja maasikatega pannkoogitort emale, kes on 1,5 aastat toitunud järjekindlalt toitumiskava järgi. Laps ütles, et aastas võib ju kolm patupäeva olla: jõulupaupäev, jaanipäev ja emadepäev. Loomulikult võib :) Sellise pannkoogitordi pärast võiks neid isegi rohkem olla :)))

Kuna asjaosaline ja tordivalmistaja ise pannkoogitorti ei söö, sest ta ei võta suus sissegi vahukoort, kohpiima ja maasikatoormoosi, peab ta sööma pannkooke õunamoosiga. Ja õunamoos ei tohi olla ka mingi suvaline moos - ikka Valgest Klaarist ema või vanaema tehtud moos :)

Seebu tõi ikka lilli ka :)

Pannkoogitordile vastukaaluks läksime matkama - Paunküla mägede matkarajale. Me ei suutnud kohapeal olles kokku leppida, kas kõnnime 6km või 12km ning otsustasime, et kõik läheb nii, kuidas minema peab. Kuna tegu oli mägede matkarajaga, siis me ei hakanud endale illusioone looma, sest üks asi on kilomeetrite kaupa kõndida maantee ääres, teine asi on kõndida vetruval maastikul tõusude ja langustega (muuseas, mulle isiklikult meeldivad langused vähem kui tõusud). Pidime rajal olles otsustama, mis pidi me selle ära teeme. Enesetunde järgi.

Tõusud olid võimsad! Mõnest pidigi päris joostes üles minema, et oleks kergem ja saaks üles. Sebastian oli täiega vaimustuses ja ootas koguaeg, et tuleks uus tõus. Tema poolest oleks võinud see rada ollagi ainult üks suur tõus :)

Kui olime kilomeetri matkanud ja umbes 5 tõusu seljatanud, arvasid mehepojad, et aeg on lõunatada :) Võibolla nad ei oleks selle peale veel tulnud, aga me jõudsime Suure Kaksjärve äärsele lõkkeplatsile ja seal oligi parajasti mõnus istet võtta ja keha kinnitada. Olime seekord toidu kaasavedamisega tagasihoidlikud, sest olime ainult kolmekesi. Mina sõin oma kava järgi lõhet sepikuga, Arvo sõi singi-juustu-tomatisaiasid ja Sebastianil olid igavad singisaiad. Kogu kaasavõetud toidust jäi alles üks igav singisai :) Kuna me ei teadnud, kui kaua me rajal peame olema, tundus hetkeks, et seda kõike on liiga vähe.

Loodus on juba nii ilus. Puud on hiirekõrvul ning metsaalused on sinililledest ja ülastest sinise-valgekirjud. Mina ei saanud ju muudmoodi, pidin ikka ringi roomama ja seda ilu jäädvustama. Ühe rästikuga kohtusime ka, roomas teine minu-Sebastiani ja Arvo vahelt läbi. Pikkust oli üksjagu, aga selline kõhnakene oli. See mets seal oli väga puhas, sellest andsid märku ka erinevad samblad ja samblikud. Vanad, suured ja tugevad kuuse-, männi- ja kasepuud olid rippuvaid habesamblaid täis. Silma torkas aga see, et metsas oli väga palju kuivanud puid, samas tuulemurdu vähem, kui nii mõneski metsas, kus me käinud oleme. Märjemates kohtades oli rada varustatud laudteega, mis mõnes kohas oli katki, aga mitte läbimatu. Muidu oli kogu rada väga hästi hooldatud, mingeid takistusi polnud ja jalad märjaks ei saanud.

Rada oli raske, isegi meile Sebastianiga, kuigi viimasel jagub seda energiat ikka rohkem kui raha eest. Kui meie kõndisime Arvoga kokku 9,44km, siis Sebastianil tuli raudselt 11km, sest ta muudkui jooksis edasi ja tagasi, tegi kõrvalpõikeid ja hüppeid, jäi maha ja jooksis järgi. No nagu ikka kui ta loodusesse viia :) Ja kõik, kuhu ronis Arvo, oli tal ka vaja järgi proovida. Ma pidin ikka paar korda hinge kinni hoidma, sest minu jänesehingele tundusid mõned kohad vahest ehk liiga ekstreemsed. Sel teelahkmel, kus sai otsustada, kas lühem või pikem ring, läksime pikemale ringile, sest aeg ja päev oli meie päralt, meil oli kolme peale tervelt üks singivõileib ja ilm oli suurepärane. Väsimusest polnud ka veel märki. Muuseas, pikemale ringile minemise ettepaneku tegi Arvo ja see on tähelepanuväärne. Võibolla oli see tingitud sellest, et talle väga meeldis see rada, see mets, see ilm, see seltskond :)

Nagu öeldud, kõndisime lõppkokkuvõttes 9,44km. Seda oli just parasjagu, ei vähe ega palju. Väsitav aga mõnus! Täielikust õnnest oli puudu ainult Robin, kes oli jällegi lahe taga :) Rästikuga kohtumine lisas vürtsi. Tegime päris palju väikeseid pause, lihtsalt istusime ja ajasime juttu. Palju pause oli ka minu pärast, sest ma pidin mööda maad roomama ja pilti tegema :) 

Koju jõudsime alles poole kaheksa ajal. Päev oli pikk ja emotsionaalne. Pannkoogitort oli just nii hea, nagu ma mäletasin (see oli tõesti ammu, kui meie peres pannkoogitorti tehti) ja matkarada oli just nii ekstreemne ja väsitav, nagu mulle meeldib. Emadepäev ikkagi :) Pean jällegi ütlema, et olen õnnelik naine :) Hoitud ja armastatud, varba otsani :) 

Aitäh Sebastianile ja Arvole selle mõnusa päeva eest! Ja Robinile Raffaellode eest :) Parem pisut, kui üldse mitte midagi :) 

Jalgpallitreeningud Raplamaa Jalgpallikoolis

Kõik, kes meid natukene tunnevad või aja algusest peale meie blogi loevad, teavad, et meie peres on palju jalgpalli. Ja seda juba viimased kuus aastat. Tegelikult vist isegi natukene rohkem. Sebastian on jalgpallitrennis käinud viis aastat. Kui ta oli oma esimeses trennis, siis mul oli ahastus, aga täna - mul on jalgpallist siiralt ja ainult hea meel. 

Sebastian ootab igat trenni olenemata ilmast. Või on peaaegu olenemata ilmast. Sellel talvel toimusid 2006 aasta poiste koondrennid eranditult kõik õues ja neid trenne ta nii väga ei oodanud, sest sõrmed külmetasid nii väga... Kuna tegu on ikkagi väravavahiga, siis on päris raske -10 kraadiga seista väravas ja vaadata, kuidas vastasmeeskonna värava all mäng käib. Mõnikord olid sõrmed nii külmunud, et oleks peaaegu võinud neid otsast murda. Aga mitte sellest ma ei tahtnud täna kirjutada. 

Ma tahtsin hoopis kirjutada jalgpalli mõjust Sebastiani suhtlemisele eakaaslastega. Meil on titest saadik olnud probleem, et talle ei meeldi eakaaslased. Kui täiskasvanuid veel suutis kuidagi ära taluda, siis endaealised käisid talle ikka väga närvidele. Ta ei tahtnud nendega rääkida, mängida, ühes ruumiski viibida. Aga mismoodi Sa käid neli korda nädalas jalgpallitrennis, kus on umbes 15 samasugust putukat nagu Sa ise oled, ja lihtsalt eirad neid. Niisama lihtsalt käidki! :) Ja teedki näo, et mul on teist kõigist savi, ma tahan lihtsalt palli mängida. Sa ei vasta ühelegi küsimusele, kui keegi Sind kõnetab, keerad selja ja kõnnid minema. Kui on puhkehetk või treeneri kuulamise hetk, siis seisad teistest eemal, ikka nii palju eemal, et keegi Su ligi ei saaks. Ja kui trenn läbi saab, jooksed sõnagi lausumata oma teed. 

Aga. Ma olen viimase poolaasta jooksul täheldanud, et olukord on muutunud natukene sotsiaalsemaks.  

Esiteks on hakanud Sebastian trennikaaslastega mingil määral suhtlema. See tähendab muidugi juhul, kui keegi teda esimesena kõnetab. Ta ei keera selga ja ei kõnni minema, vaid vastab küsimustele või siis naerab küsija välja (oleneb küsimuse vajalikkusest tema jaoks). Ta on tunduvalt rohkem hakanud jagama väravasuult käsklusi või juhtnööre. Trennis just. Võistlustel jääb see ikka natukene vajaka. Ta sõimab kaitsjaid (ausõna, ma ei kiitle sellega), kui leiab, et viimased pole oma tööd korralikult teinud... Selles osas peame talle ikka ja jälle meelde tuletama, et kommenteerida võib, aga ebaviisakas olla ei tohi. Vahel tal ei tule viisakas olemine kuigi hästi välja ja selle kallal teeme ikka järjepidevat tööd. 

Teiseks on Sebastian hakanud vastama treeneri teredele. Jajah, ta teab küll, et inimestele, keda Sa päeva jooksul kohtad esimest korda, neile ütled "tere", aga teadmine on üks asi ja tegemine teine. Ei tulnud tal see tere üle huulte, aga nüüd tuleb :) Minu jaoks kasvas ta kohe jupimaad suuremaks ja tublimaks :) 

Kolmandaks ei häiri teda üldse treenerite vahetus. Kuna ta tunneb nüüdseks juba kõiki Raplamaa JK treenereid, siis tal on ükspuha, kes trenni annab. Peaseegi, et saab trenni teha. See on väga oluline, sest näiteks viimase nelja kuu jooksul on trenni läbi viinud neli erinevat treenerit ja seda ette hoitamata. Varemalt oleks ta sellest väga häiritud olnud, aga nüüd ta mobiliseerib end vastavalt trenni läbi viiva treeneri ootustele ja annab endast ikkagi maksimumi. Kõige rohkem meeldib talle, kui trenniteemaks on rünnakute lõpetamine ja siin pole mingisugust vahet, kes talle trenni annab.

Neljandaks saab ta hakkama olukorraga, kui ma käin ära sel ajal, kui ta trenni teeb. Ta küll toonitab seda, et ma pean õigel ajal tagasi olema, aga teda ei häiri, kui mind pole väljaku ääres. See on selge märk sellest, et "nabanöör" on pikemaks veninud :))))) 

 

Igatahes läheb jalgpalliga väga hästi. Nii isiklikus plaanis kui meeskonnana. Käidud on turniiridel, kus on medalid kaela saadud ja Eesti Noorte Meistrivõistluste raames on kaks mängu peetud, mõlemad võidetud. Mulle eriti meeldib see, et kõik trennikaaslased võtavad Sebastianit just sellisena nagu ta on ja mitte kunagi pole keegi teda naernud või talle halvasti midagi öelnud. Isegi siis mitte, kui Sebastian on ise kellelgi halvasti öelnud (mõnele kaitsjale).... 

Treenerid ei ole ka midagi kurtnud - järelikult kõik toimib. Ma siin pean salamahti plaani kolida ta piirkonnatrennid Märjamaale, aga eks paistab, mis sellest saab. Ta on nüüd juba natukene suurema lapse moodi ja tegelikult ta ju treenib Raplas ka koos 2005 aasta poistega (ta väiksena kartis nende lööke, selleks kolisime ka trennid Raplasse) ja kõik on korras. Ma muidugi ei tea, kas tasub seda turvalist maailma lõhkuda, kus on toimunud nii positiivsed muutused...

Jalgpall on äge :) Igas mõttes :)

Näpud mullaseks

Ma ei tea, miks, aga mul ei tulnud sel aastal mingisugust aiamaatunnet peale. Üle mitme aasta ma isegi ei külvanud midagi ja ei kasvatanud midagi ette. Mõnikord mõtlesin sellele, aga siis ajasin kõik Lasse kaela, kes armastab mullas sonkida ning veensin ennast, et ta rikub mu tubase potipõllumajanduse naguniigi ära. Käisin mõned korrad ka aiamaalt läbi, aga kõik oli nii...vana ja räsitud ja hall ja kole, et keerasin otsa ringi ja kõndisin minema seesmise tundega, et ju jääb. Minu poolest oleks jäänudki, aga Sebastian tuletas iga natukese aja tagant meelde, et peab külvama hakkama ja peab aiamaa korda tegema ja peab maasikad ära puhastama. Et mismõttes ei tee?! Arvo hakkas ka rääkima, et peab ikka seda tegema ja teist. Mul polnud ikka mingit tunnet, aga sain aru, et midagi peab ikkagi tegema. Käisin veel korra tuuri aiamaal ära ja ütlesin, et peab siis Horteses käima, sest vaja on seda ja seda ja seda. Vaba päeva on ka vaja. On meil seda ette näha?

Oli. Ärkasime üles ja sõitsime Hortesesse (Tallinnas). Ostsime tomatitaimed (Maiken, ERK ja meetomat - see viimane maksis üks taim 10 eurot! ) ja kaks kurgitaime (absoluutselt piisav meie perele). Haarasin nõppu ühe poti maitsetaimede mikxiga. Võtsime ka kahte erinevat sorti maasikataimi, sest otsustasime jooksujalu, et vahetame ühes kastis vanad taimed välja ja teises maasikakastis jätame vanade tütartaimed. No ja siis veel mulda ning sibulat ja porganidseemneid kolme sorti ning võiski koju tagasi sõita ja tööle asuda. 

Aiamaale minnes oli mul ikka selline....mittemidagiütlev tunne. Trööstitu. Seda trööstitut mu ümber on hetkel rohkem, kui ma tahaks ja mul oli selline tunne, et milleks mulle see kõik? Aga siis lõin hargi mulda ja kaevasin porgandipeenra, mis on meie suurim peenar, sest Sebastian armastab üle kõige pisikesi mahlaseid porgandeid (jah, ta sööb peaaegu kõik ennem ära, kui need suureks kasvavad), läbi. Külvasime Seebuga kolme erinevat värvi porgandid mulda ja kirjutasime sordinimed juurde. Tehtud! Ja oi, kui hea tunne see oli :) Edasi läksime viimase peenra juurde, kus on küüslauk ja sibul - tegime selle ka korda ja panime sibulad mulda. Esimest korda elus, muide :) Juba oli 10 korda parem tunne :)

Arvo ja Sebastian meisterdasid uued ja värsked maasikakastid, sest vanad olid juba nii näotud ja koledad, et selliste kastide juures ei saagi tekkida mingisugust aiamaatunnet. 

No mis tundest siin rääkida saabki....

Kastid tulid ausad ja andsid kõigele kohe uue hingamise. Kaevasime Arvoga maasikapeenrad läbi, üsna sügavalt kohe, et saada kätte nii palju umbrohtu juurega, kui vähegi võimalik. Istutasime uued maasikad maha, värvisime kastid sealt, kust veel värvimata oli, ära, ja asi võttis kohe uue ilme. Ja minu tunne kasvas sajakordseks :) Kuidas ma üldse sain mõelda, et ei midagi?! 

Kasvuhoonesse me veel ei jõudnud, sest sealt tuleb ka kõik vana muld välja tassida ja uus asemele panna. Tomateid õue viia on vist veel vara ka, sest lubab sel nädalal isegi öökülma. Lassel on meie taimedest täiesti kamakaks, ta käib ikka draakonipuupotis hullamas :) Õnneks. Riina lubas meile viis nende endi eelkasvatatud tomatitaime ka anda, siis on meie jagu olemas (10 taime), sest ega meie väikene kasvuhoonekene rohkemat ei võimaldagi. Ja pole vaja ka. Meie aiamaa värk on selline hooajaline projekt. Me talveks midagi ei varu, sest ...ma ei ole 16-ne aasta jooksul, mil ma siin majas olen elanud, veel kordagi käinud siinses keldris... sest ma kardan :( Keldreid.... Igatahes nii palju, kui meil suvel/sügisel vaja läheb, on olemas ja see on nii tore :) Üks trööstitu, kole ja hall sai värskeks ja heaks tehtud :) Koos :) Ja see on hullult äge! 

Küll mul on hea meel, et mul on need suured ja väikesed Luhtarud, kes mind tagant utsitavad! Mida ma ilma nendeta küll teeks?

Alissa mõmmik

Alissa on meil hirmus mõmmifänn, kuigi ma olen aru saanud, et nüüd on tema lemmik asjad puna bibsid :) Tõlge: punased sukkpüksid :))))) Aga mõmmid meeldivad talle ka. Ja kommid :) Täna ta sai 2aastaseks. Hiphiphurraaaaa!

On hirmus jutupaunik ja väga kange iseloomuga tüdruk. Jutud saab juba aetud ja tahtmistes järeleandmisi ei tee. Päris raske putukas.... Kui midagi ikka tahab ja ei saa, siis on kisa taevani. Kõhuli just ei viska, aga ega vakka ka ei jää. Millegi muuga tähelepanu köita ka ei õnnestu. 

Igatahes heegeldasin talle mõmmi. Rowani 100% puuvillast lõngast ja Mari-Liisi õpetuse järgi.

Alissa polnud täna mänguasjatujus :) Kommikott meeldis rohkem. Ta ei olevat täna üldse olnud mingisuguses tujus, sest ta on haige. Ma loodan, et ta saab ikka mõmmiga sõbraks. Siis, kui kommid otsa saavad :)

Lõheroosa. Minule.

Riina saatis mulle üks kord veebruaris lingi minu kampsuniga. St mina siis veel ei teadnud, et see on minu kampsun, aga Riina olevat seda näinud ja teadnud, et mina peaksin sellele kampsunile elu andma. Ma esimese hooga mõtlesin, et issand! nii roosa! et ikkagi ongi nii, et mina vanem eit, seda roosam kleit? Aga siis mõtlesin, et tegelikult ma pole veel nii vana, et ei võiks endale lubada ühte lõheroosat kampsunit soojadeks suveõhtuteks. Tegelikult jõudsin mõelda ikkagi seda ka, et teen musta värvi, aga siis mõtlesin, et .... must ei ole minu jaoks. Ennemini roosa. Ja kuna mu elus halli ei ole, siis tellisin lõnga ära. Just nimelt lõheroosa, 450g Drops Muskat 100% puuvillast lõnga. Põhirõhk on 450-l grammil. 

Lõng tuli kohale ja tundus... Selline, et sellest saaks hoopis mitu mõnusat roosat põrsast heegeldada :))))  Või kassi. Igatahes mitte kampsunit, sest no andke andeks, aga ikkagi...nii roosa? Mul garderoobis ikkagi pigem sinakamad toonid. Või tumedamad. Või kirjud. Aga mitte roosad. Istusin oma lõngahunniku otsas ja mõtlesin, et annan sellele kampsunile võimaluse ja kui kohe kuidagi ei ole minu, siis harjutan üles ja teen 10 põrsast. Sellist:

Kudusin kampsuni kiiresti valmis. Lõng jäme, vardad suured (4mm), muster kerge. Võibolla isegi liiga kerge. Igav oli kududa, polnud nagu mingisugust väljakutset. Jah, selles mõttes oli, et kas jääb kampsun või tulevad põrsad, aga igav oli ikkagi. Mulle meeldib selline vaikne nikerdamine rohkem, kui sentimeetrite kaupa parempidist kudet teha. Siis pidigi kiiresti valmis tegema. 

Mul jäi kuus ringi ennem kampsuni valmimist lõnga puudu. Kuidas selline asi võimalik on, on mulle täiesti arusaamatu, sest mustrisse pannakse ikkagi pigem varuga lõnga kirja. Kuna ma elan kolkakülas, siis pidin ühe doki lõnga jurde tellima, mis tegi sellest puuvillasest lõngakerast ühe kalli lõngakera. Lõng maksis 1,5 euri, saatmine 3,3... 

Sigasid ei tule. Kuigi ega mul midagi nende sigade vastu ei ole. Olen peaaegu kampsuniga rahul, nii palju küll, et küllap ma seda kandma hakkan. Aga. Oleks saanud paremini. Ma oleksin pidanud võtma väiksemad vardad, sest kampsun on suhteliselt lotakas mul seljas. Teine võimalus on muidugi kaalus juurde võtta, aga see ei ole minu jaoks siiski parim võimalus. Mõtlesin tükk aega, kas jätan nii või pigem mitte, aga otsustasin, et mõni riideese võib ju selline ka olla, mis jätab veidi lõdvema mulje :) Kahjuks mul pole fotot näidata, kui kampsun mul seljas on, sest mul ei ole Ennikesepildistajat ja selfisid ma ei tee :)  Aga küllap mind saab näha selle kampsuniga :) Kindlasti saab!

Tegelikult on päris armas kudum, kerge ja õhuline. Just suvesoojade õhtute jaoks. Nende, mida ma taga igatsen. Ja mul on hea meel, et ma mustamõtte siiski maha matsin - suvi on ikkagi värvid ja helgus - küll seda pimedat, tumedat ja kõledat saab ülejäänud aastaaegade jagu "nautida". 

Aitäh Riina! Minu kampsunit märkamast...