Suvine Põhjaka

Ma olen varem kirjutanud, kui väga mulle meeldib Põhjaka mõisas söömas käia :) Aga ega küll küllale liiga ei tee :)

Põhjaka mõis võõrustab oma külastajaid suvehooajal ka väliterassil ja just seal me eile Arvoga olimegi. Ennem Põhjakat me käisime muidugi Anne juures ka ja see oligi väga tore :) Nüüd on Anne suvepuhkusel - ilusaid mõtteid talle! 

Põhjaka rahvas on endale lambad võtnud. Ausõna, väga ilus on vaadata seal aedikus neid villapalle ja mis põhiline - muru on ju ka kohe niidetud :) Nii et - linnalaps saab peale maitsva kõhutäie ka loomi vaadata - 2 in 1. Arvo sai teada, et me võtame ka endale ükskord kaks lammast, soovitavalt musta ja valge :)

Menüü oli meie viimatise külaskäiguga aprilli lõpus teinud läbi uuenduskuuri ja oli päris keeruline valida, mida süüa. Otsustasime kahepeale võtta eelroaks "Friteeritud ahvenafilee majoneesi ja värske kurgi salatiga". Kuna pearoa ooteaeg on alati ikka vähematsi 25 minutit, sisi on hea esmane näög kustutada väikese eelampsuga. Aga. See pole tegelikult väikene ja seetõttu me võtame eelroa alati kahepeale, sest muidu ei jaksaks pearooga enam süüagi :) Küll see oli üks hea roog! Kala oli nii mõnusalt krõmpsuv ja see majonees viis lihtsalt keele alla! 

Rabarberimorss - ülihää

Pearoaga läksin mina kuidagi turvalisemat rada pidi ja tellisin "Kitsekotlet koorekastme, kartulipudru ja värske salatiga". Arvo küll ütles, et kitsekotlet.........., oled Sa kindel, kallis? Aga ma ei lasknud ennast heidutada, sest ma ei ole veel Põhajakal halba sööki saanud. Arvo aga üllatas mind sajaga, sest sõi midagi väga uutmoodi ja põnevat. Tema, kes valib peaaegu alati turvalise veise või sea. Seekord aga otsustas proovida "Suitsutatud angerjas kõrvitsa-tatrahautise ja paprikaga". Minu toit oli oodatult turvaline, aru küll ei saanud, et kitsekotlet oleks olnud :) Maitses turvaliselt. Arvo praad seevastu oli kõike muud kui kodune ja turvaline. Tatrahautis oli väga spetsiifilise maitsega ja mulle isiiklikult liiga võõras (karulauguorsoto maitseb igatahes paremini). Angerjas aga oli ülimõnusalt suitsune. Ainuke asi, mille kallal natukene viriseda tahaks, oli see, et praed olid pisut liiga suured. Eriti Arvo oma. Alati võib muidugi järgi jätta, aga koka kõige suurem kiitus on tühi taldrik :) 

Ega magustoit tegelikult enam eriti sisse ei mahtunud, aga no me ikka pidime pisut veel sööma :) Sest mina ei saa aru, kuidas nad seda teevad, aga ma pole veel kuskil nii head Napoleoni kooki saanud, kui nendel on. Ja ma ei saanud ju seda söömata jätta :))))) Arvo pidi taaskord oma rutiinist välja tulema, sest Pavlovad olid läbi müüdud ja ta tellis hoopis "Rabarberi-mesiputkekissell kohupiimavahvliga". Sõi ja mõmises :) Ausõna! Mulle hullult meeldis selle roa presentatsioon. Väga originaalne oli see mesiputkeleht vahvli sisse küpsetada. 

Nüüd me mõnda aega Põhjakale ei satu, sest Annet ei ole. Seda suurem on siis sügisel rõõm oma lemmikrestorani külastada. Mulle meeldib Põhjakal kõik - interjöör, inimesed, toit, ümbrus, teenindus. Ja kuna me oleme seal nii palju käinud, siis on sinna mõnus kodune minna. Kõik juba teavad meid ja naeratavad suurelt ja see "tere" on ka kohe kuidagi kodune ja tuttavlik. Alati on tunne, et oled oodatud :) Kui lauda broneerin, siis asjaosalised juba teavad, et teises saalis, kohe esimene aknaalune laud :) 

Kui Sa ei ole veel Põhjaka mõisa külastanud, siis soovitan soojalt. Asukoht Mäo ja Mäeküla vahel, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee vahetus läheduses. Seal on mõnus nii suvel kui talvel :) Ja toit on ka alati hea!

Villa Ammende

Meil oli Arvoga mesiööpäev :) Aga sellest ma kirjutan siis, kui fotograaf on valmis saanud meie fotod. Täna tahan ma aga kiita taevani Pärnus asuvat Villa Ammendet :)

Ma isegi ei tea, kuidas ma selle villani jõudsin, sest ma polnud kuskilt kellegi kiidulaulu kuulnud ega midagi, aga ma jõudsin ja ma arvan, et midagi paremat poleks saanudki leida meie mesiööpäevaks. Juba ainuüksi meilivahetus oli nii soe ja kliendikeskne, et natukene hakkas isegi imelik :) Igatahes broneerisin ma meile Gurmeepaketi Juunior sviidiga, mis sisaldas endast Juunior sviiti saunaga, kolmekäigulist gurmeeõhtusööki ja a la Carte hommikusööki. Lisak muidugi wifi, parkimine, biljard, ööklubi Sugar piletid (nendest loetletud asjadest kasutasime ainult parkimist). 

Sajandivanune Villa Ammende on üks kolmest tõelisest juugendhotellist maailmas. Villa Ammende – Pärnu kõige luksuslikum hotell ja fine dining restoran, asub idüllilises põliste tammedega parkaias, ümbritsetud kauni ajaloolise piirdeaiaga, pakkudes ajatut elegantsi, privaatsust ja unustamatuid hetki.

Selles majas peatub aeg – liiliate ja hõrk kohviaroom õljub õhus, apelsini ja meevahaga äsjapuhastatud ehtne juugendmööbel peegeldab puhkusemeeleolu.  Hotellikompleks on täielikult sisustatud juugendmööbli, -dekoratiivesemete ja ajalooliste vaipadega, mis täiendavad autentselt renoveeritud juugendkompleksi (Ammende villa koduleht). 

Kohale jõudes ootas meid ees kaunis tuba ja magus üllatus :) Tuba oli valge ja beežiga, kõikvõimalike mugavustega. Ainuüksi voodis oli kuus patja :) Iga piseimgi detail oli läbi mõeldud. Küünlad, tikud, vein, pokaalid, klaasid, mullivesi ja tavaline vesi, kirjakirjutamise võimalus, vann, terve kuhi erineva suurusega saunalinasid ja rätikuid, hommikumantlid ja sussid, erinevad valgustid, lilleline prügikast ja õhukonditsioneer. Voodi oli lai ja parajalt pehme, udusulise tekiga :) Nagu just minu jaoks loodud :) Ja no teenindus... tule taevas appi, milline teenindus! Kui päris aus olla, siis ei ole sellisega nagu harjunudki :) Nii isiklikku tähelepanu pole varem küll mitte kusagil saanud. Koguaeg oli selline tunne, et oled väga oodatud :) Ja koguaeg oldi olemas, 100%. 

Nagu öeldud sisaldas meie pakett gurmeeõhtusööki ja gurmee see kõik oligi. Alustades miljööst ja lõpetades pianisti etteastega. Ma pole varem kolmekäigulist õhtusööki söönud, sest tavaliselt kahest käigust piisab täiesti ja seetõttu olin natukene hirmul, et kas magustoit ikka sisse mahub :)))) Algas kõik koka tervitusega, milleks oli "Veiseliha tartar 35 kraadise munakreemiga" (kui mul nüüd õigesti meeles on). Ütleme nii, et oli üsna võõra maitsega, meenutas Põhjaka pateed. Munakreem oli väga hea :) Pakuti ka 100 aasta taguse retsepti järgi kohapeal valmistatud leiba kolme erineva ürdivõiga (musta küüslaugu, paprika ja tšilliga). Leib ei olnud juuretisega, kuid maitses ikkagi väga hästi. Soolasus ja magusus olid kenasti tasakaalus. Ürdivõidest maitses mulle enim paprika oma, küüslauguvõi meenutas küüslauguleibade maitset ja need ei ole minu lemmikud.

Eelroaga oli selline lugu, et pidi natukene guugeldama :) et aru saada, mida pakutakse. Prantslasest Michelini kokk Michel Husser ja Ammende peakokk Mihkel Heinmets on koostöös välja töötanud suurepärase suvise menüü, aga mina oma väikeste teadmistega ei teadnud, mis on shabu-shabu või milla feuille :), kuigi ma olen väga usin erinevate kokandussaadete vaataja. Mina tellisin "Veise- ja sealihaterriini", mis sisaldas peale liha pistaatsipähkleid, kitsejuustu, sibulamoosi ja aiarohelist salatit. Arvo tegi julge valiku ja sõi "Küpsetatud koha ja Põhjamere forelli mille feuille", mida täiustas kurgi ja redise kaste. Mina Arvo oma ei maitsnud, aga Arvo minu omast sai ampsu ja ütles, et minu eelroog oli maitseküllasem. Ja maitseid oli tõesti väga intensiivseid. Tõenäoliselt punasest sibulast tehtud moos oli mõnusalt hapukas, aiaroheline salat värske ja terriin rikastatud kitsejuustu maitsenüansiga. Väga hea oli :)

Arvo mille feuille

Minu veise- ja sealihaterriin

Pearooga oli natukene lihtsam valida, sest nimetused olid turvalisemad. Siinkohal jäime Arvoga samasse paati ja valisime mõlemad "Iberico seapõse raguu" (mul lihtsalt on Pärnu  Terviseparadiisi A la Cart restoranist nii maitsvad mälestused veisepõsest, et lootsin sama head asja saada). Iberico siga on kelneri sõnul ainult tammetõrudega üles kasvatatud siga, aga olgu selle sea toiduga lood nii nagu on - raguu oli lihtsalt võrratu! See sulas suus koos oivalise kartulikreemiga. Mitte midagi ei jäänud alles :D Ma ei pidanud pettuma, nende seapõsk oli sama hea või isegi parem, kui Terviseparadiisis olnud veisepõsk. 

Minul oli juba kõht täis, aga väike dessert ikka mahub sisse, kui hästi pingutada :) Rõhk on siinkohal sõnal "väike". Arvo läks turvalist rada pidi ja tellis endale "Astelpaju jäätise" (sest ta sööb alati kõiki selliseid asju, mis on astelpajuga), kus oli veel lisaks küpsetatud metsapähkli crumble, besee ja punased puuviljad. Mina tellisin "Crepes Suzette", tonka oa kreemiga. Arvo saigi ilusa väikese desserdi, aga minu oma oli  suur. Loomulikult oli kõik väga maitsev ja silmale ilus vaadata, aga natukene veider on, et magustoitude kogused nii suuresti erinevad. Mul isiklikult oli lihtsalt väga põnev saada teada, kuidas maitseb magus oakreem. Maitses huvitavalt, pisut särtsakalt, natukene meenutas munavalge vahtu. Natuke palju oli seda kõike ainult...

Desserdi ajaks saabus ka pianist, kelle imeilusat kontserti me kuulasime pool tundi. Vaatasime, kuulasime ja ei jõudnud ära imestada, et ta kõik muusikapalad peast mängis. Ei ainsamatki noodilehte. Imetlusväärne! 

Kuna õhtu oli peale söömist veel noor, siis otsustasime Pärnu promenaadile jalutama minna, sest kõigele heale lisaks oli meid õnnistatud täiesti suurepärase ilmaga. Käisime mere ääres ja pargis, kõndisime kohe pika maa maha.  Oli nii mõnus olla kahekesi :)

 

Meie õhtu möödus vaikselt teineteise seltsis :) Käisime saunas ja vannis, jõime natukene veini, ajasime juttu. Me rääkisime kõigest ja palju, kahekesi. See oli esimene kord 18 aasta jooksul, kus me käisime kahekesi ööseks kodust ära tegemas midagi toredat. Ja kui hea see oli!!! Poistega (ja Triinuga) koos on ka tore, aga selliseid kahekesi äraolemisi peaks ikkagi rohkem organiseerima. Nüüd, kus poisid on juba suured ja paistavad ka natukne suuremate poiste moodi välja, on meil võimalus ehk rohkem nautida teineteise seltsi :) See ei tähenda muidugi seda, et me ei pakuks neile toredaid elamusi. Ikka pakume, sest kõik koos on ka tore olla :)

Hommikul käisime veel söömas, mis oli jällegi omaette elamus, kuna peale igasuguste juustu ja singivalikute, leibade, saiade, krõbinate, müslide, lõhe, puuviljade, külmade salatite ja saiakeste oli sooja hommikusöögi menüü, kust siis sai endale sobiva toidu valida. Arvo sõi "Kolme muna omletti suitsutatud pardilihaga" ja mina sõin.... Mu hallid ajurakud meenutavad, et see võis olla midagi sellist "Üleküpsetatud porgandisai pošeeritud muna ja peekoniga", aga päris pead ei anna. Maitsesin Arvo omletti ka, see oli väga kohev. Minu prael oli kõige parem osa porgandisai ja muna oli täpselt õige (jajah Aivar, Sina oleksid selle tagasi saatnud :))))) ).  Väga rikkalik hommikusöök oli, sai palju erinevaid maitseid tunda ja ei saa kiitmata jätta ka teenindust. Nad märkasid kõiki ja kõike! 

Arvo kolme muna omlett

Minu hommikusöök, mille nime ma päris hästi ikkagi ei mäleta

Ma olen lihtne inimene, pigem selline tagasihoidlikum ja see tavapäratult suur tähelepanu oli natukene... võõras :) Ma tundsin ennast väga kohmetult, kui kelner tuli söömise ajal küsima, kuidas meile söök maitseb :) See oli lihtsalt harjumatu. Õnneks ei olnud mitte millegi kohta mitte midagi halba öelda ja seega sai iga kord vastata küsimusele positiivselt. Harjumatu oli ka see, kui kõndisid respost mööda, siis iga kord küsiti, kas kõik on korras, kas saab kuidagi kasuks olla jne. Näiteks jõudsime vaevalt väliterassil istet võtta, kui juba tuldi küsima, kas me midagi soovime. Toatellimus täideti ülihelikiirusel. 

Ainuke väikene miinus oli siis, kui hakkasime õhtul teki alla pugema ja teki all (ärge unustage, et voodipesu oli lumivalge) suur, must ämblik ellu ärkas :) Vaene Arvo! Ma päästsin ta, Arvo ma mõtlen :) Sest on midagi, mida mina ei karda, aga Arvo kardab :))))

See oli meie esimene Villa Ammende külastus ja ma võin kindlalt väita, et mitte viimane. Kui Sul on tahtmine tunda end olulisena ja soovid saada nii hinge kui keha hellitavaid kogemusi, siis Villa Ammendes on see täiesti võimalik - suurepärane miljöö, suurepärane toit, suurepärane teenindus! Aitäh, Villa Ammende! 

Sebastiani kolmas kooliaasta

Sebastian õpib Märjamaa Gümnaasiumi nimekirjas, kuid õppetöö toimub sotsiaalmajas tema jaoks kohandatud klassiruumis üks ühele õppes. Gümnaasiumiga ei puutunud ta sel õppeaastal ühtegi korda kokku, st nemad ei tea, mida Sebastian koolis teeb ja Sebastian ei tea, kuidas suures koolis mingisugused asjad käivad. Kas saaks veel eraldatum olla? Ei usu. On see hea või halb? Ei oskagi täna öelda. Mõnikord on natukene kurb, et temaga ei arvestata (näiteks klasside ja koolidevahelisele jalgpallivõistlusele kaasa ei kutsuta, kuigi võiks, sest ta on väga hea väravavaht). Aga ma ei tahtnud tegelikult sellest täna kirjutada. Tahtsin hoopis kokku võtta selle pika ja katsumusi täis kooliaasta. 

Selle õppeaasta kõige suurem muutus oli lisandunud inglise keel. Algus oli ikka kohutavalt raske. Mul oli selline tunne, et karjuks kõva häälega appi, aga tundeks see jäigi, sest tegelikult stressiolukorras ma vajun hoopis kössi. Ta ei saanud alguses üldse aru, et kuidas me kirjutame ühtmoodi, aga ütleme teistmoodi. Ja see sõnade õppimine... Ma ei tea muidugi, kuidas "päris koolis" on, aga alguses jättis õpetaja kogu uniti sõnad korraga kirjutama õppida (umbes 40 sõna) ja sellega Sebastian küll hakkama ei saanud. Õigemini, saime küll, aga selle hind oli liiga suur ja ma palusin, et õpetaja jaotaks sõnad kaheks/kolmeks osaks ning võtaks need läbi väiksemas mahus. Mul lihtsalt oli sellest lapsest nii kahju ja sõnade õppimine tekitas iga kord halbu emotsioone. Õpetaja sai aru ja muutis olukorda, mille eest ma olen talle väga tänulik. Viieteistkümne sõna õppimine võtab aega kuskil pool tundi - ei ole hullu ju? Progress on see, et Sebastian on hakanud televiisorit vaadates (lemmikakanalid History ja National Geografic) kuulama inglise keelt. Hääldust. Ja samuti suudab eristada brittide ja ameerika inglise keelt, pidades ameerika oma veidraks. Tema hääldus on paranenud märgatavalt ja võime sõnu õppida samuti. Samas on tal raskusi näiteks eesti keelsete lausete inglise keelseteks tõlkimisel, aga ma arvan, et sellest pole hullu, sest ta on nüüd ju õppinud inglise keelt vaid ühe õppeaasta ja seda tean mina ja teab ka õpetaja, et Sebastianil tulevad asjad pisikese hilinemisega suure pauguga :) aga tulevad alati. 

Koolipäevad muutusid natukene pikemaks. Oluline vahe tema suhtumises on, kui ta peab ärkama kell 7.00 või 8.30. Kuna ta on VÄGA vilets ärkaja, siis need koolipäevad, mis algasid üheksast, olid tal suure põlu all. Tema hommikud on minutitäpsusega paika pandud. Kui mina küsin, et kas Sa juba sööma ei peaks hakkama, vastab tema, et kahe minuti pärast hakkan :) Ma enam ei sekkugi tema hommikurutiinidesse, sest tal kõik toimib. Aga ülesse pean ta ajama ikkagi vähemasti kaks tundi ennem koolipäeva algust, sest tal on vaja pikka ja rahulikku minutitäpsusega hommikut. Omas tempos ja omamoodi. 

Sellel kooliaastal oli märgatavalt vähetähtsaks muutunud talle käekiri. Et kui varemalt ta vähemasti püüdis ilusaid tähti teha, siis nüüdseks on tal põhiline, et sõnad saavad kirja. See, kas tähed on ilusad, on peaaegu tähtsusetu. Ma ei ütleks, et ta käekiri päris lugematu on, aga kui ta tahaks, saaks ikka natukene paremini. Tema ise ütleb selle kohta, et mis vahet sellel on - peaseegi, et aru saadakse. Teatavas mõttes on tal muidugi õigus, aga on siiski juhtunud sel kooliaastal, et olen palunud tal mingi sõna või sõnaosa ära kustutada ja uuesti kirjutada, sest lihtsalt ei saa aru, mis ta kirja on pannud. Õpetaja ütleb, et tema laseb ka väga lohakalt kirjutatud tähti ja sõnu uuesti kirjutada, sest mõnikord on juhtunud nii, et Sebastian ei saa ise ka päris hästi aru, mis ta sinna paberile nüüd kirja on pannud :) Aga olukord ei ole sugugi lootusetu, täiesti tavaline poisslapse olukord :) Nüüd, kui kasutusel on hariliku pliiatsi asemel (muuseas, mina kirjutan ikka veel harilikuga) tintenpen, on käekiri veel jubedam :) Kuidas antud olukorda lahendada, ei teagi. 

Eesti keeles on toimunud märgatav areng õigekirja näol. Kui varemalt pidi etteütluseks harjutama, siis nüüd enam mitte (ma hästi vaikselt mainin, et pean etteütluste kirjutamist tegelikult mõttetuks...), sest nelja saab ikka kätte. Tavaliselt ikkagi viie. Ja need vead, mis sisse tulevad, on puhtalt plähmerdamise värk, sest tegelikult ta teab, kuidas midagi kirjutatatakse ja seni õpitud keelereeglid on ka selged ja meeles. Kõige sagedasem viga, mida ta teeb, on see, et ta kirjutab nimed väikese algustähega (loomulikult ta teab, et nii ei ole õige)  ja alustab lauset väikese tähega. Igasugused lühikesed, pikad ja ülipikad häälikud tulevad kenasti välja, samuti eksib üliharva nõrga ja tugeva sulghäälikuga. 

Sebastianil on väga lai silmaring ja sõnavara ning kui ta midagi ei tea, siis ta googeldab või googeldame koos. Raamatute lugemine on suhteliselt vastumeelne, kuigi loeb väga hästi, kõik jääb meelde, sisust saab aru. Talle jätkuvalt meeldib, kui mina talle raamatuid loen, aga iselugemine on problemaatiline. Ta ei ole ikka veel avastanud enda jaoks mõttes lugemist, võibolla sellest ka vastumeelsus. Ma ikka räägin talle, et loe nagu mina - viska voodisse siruli ja muudkui loe omaette, aga ta ikka ei praktiseeri seda. Ta muidugi väidab seda ka, et ei ole mõtet oma aega igavate asjadega sisustada :) Lugemisoskust nõudvad ained (loodus- ja inimeseõpetus) on talle väga lihtsad, sest ta teab igapäeva asju ja loodusteadmised ei ole ka üldse viletsad. Arvasin koguaeg, et tal võib inimeseõpetuse tunnis igav olla, aga ta ise ütles mulle paar nädalat tagasi, et talle meeldib see tund. Need teemad, mida selles vanuses käsitletakse, on nii igapäevased, et on loomulik, et me oleme neist asjadest rääkinud (tervislik toitumine, viisakas käitumine, inimestevahelised erinevused, erinevad tähtpäevad Eesti Vabariigis, raha, reklaam, internet, keskkonda säästev eluviis jne). 

Matemaatikas tunneb end jätkuvalt nagu kala vees. Koolis õpitut jääb natukene isegi väheks, sest tegelikult on tema võimed suuremad, kui õpik ette annab. Mina tooks kindlasti juurde  Eratosthenese sõela (algarvude genereerimine võiks talle kindlasti puhanud peaga meeldida), kasutaks rohkem elulisi ülesandeid, otsiks loodusest ja tänavalt matemaatikat (gemeetrilised kujundid, vahemaade pikkused, läbitud vahemaa ja aeg), viiks rahateema poodi, elusse endasse. Tutvustaks sudokut. Annaks rohkem nuputamisülesandeid, isegi, kui ta ei suuda esialgu ära nuputada - see hoiaks aju töös. Ma ei näe pointi ühesuguste ülesannete lahendamisel matemaatikas. Jah, teatavate asjade kinnistumiseks tuleb harjutada, aga matemaatika on nii suur ja lai, et peale harjutamise võiks olla prioriteet avastamine. Kas seda pakub Koolibri õpik? Mitte eriti... 

Raske õppeaasta oli. Sebastian puudus väga palju, kokku 172 ainetundi. Erinevad viirused murdsid ta iga natukese aja tagant maha. Kohati oli selline tunne, et ta käib koolis ainult kontrolltöid tegemas, sest õpetamiseks eriti mahti polnud. Vaatamata sellele sai ta väga hästi hakkama. Jah, oli tülisid ja oli mangumist ja sonimist ja pahurdamist, aga asjad sai ikkagi nii- või naapidi tehtud. Minul emana oli kõige raskem osa saada ta kodus õppima. Ta leidis sada vabandust, miks õppimise algushetke edasi lükata, nii võis juhtuda, et õppisime alles pool üheksa õhtul inglise keele sõnu. Pidin mingil hetkel paluma õpetajal mitte jätta kodus midagi lisaks õppida, kui on vaja inglise keele sõnad selgeks saada, sest Sebastian lihtsalt ei olnud võimeline koostööd tegema, kui õppida oli mitmes aines.  Tema pahurus oli väljakannatamatu. Ma ei jaksanud sellega tegeleda.

Üldjoontes võib aasta lugeda edukaks. Tunnistusel kõik viied ja kiituskiri tagataskus :) Nendest viitest olulisemaks pean ma edasiminekut õigekirjas ja algteadmiste tekkimist inglise keeles. Nii palju tahaks teha ja õpetada talle, aga päevad on nii tihedad, et ei jää mahti talle avastamisrõõmu ja eneseületamist pakkuvaid ülesandeid ja harjutusi ette sööta. Ma olen ikka seda meelt, et õppetöös tuleks laps panna proovile,  katsetama, nuusutama, avastama; tuleks haarata kõiki meeli ja tundeid, pakkuda emotsioone ja elamusi. Nii kinnistuvad uued teadmised kõige paremini. Õpikut lugeda jõuab alati...

Sebastian naudib nüüd vaheaega. Naudib kohe täiega. On kaua üleval ja magab hommikul nii kaua, kuni und jagub. Ta on õnnelik! Nii vaba ja nii õnnelik! Nagu üks laps olema peabki :)