Sügismatk Hiiumaal

Sõbrad said kokku :)

Meil on juba mitu aastat kombeks teha septembris üks korralik sügistrip. Selleks, et olla koos, näha koos, kogeda koos, saada energiat eelseisvaks pimedaks ajaks. Eestimaa sügis on väga ilus, juhul, kui vihma ei saja ning seda ilu me olemegi vaatamas käinud. 

Sel aastal otsustasime minna Hiiumaale, sest uskuge või mitte, aga näiteks Arvo ja Sebastian ei olnudki siiani mitte kunagi Hiiumaal käinud. Broneerisime endale meile sobival kuupäeval RMK Leemeti metsamaja, ostsime ära praamipiletid ja tellisime endale ilusa ilma :) ja nii uskumatu, kui see ka pole, me saimegi selle sügise kõige ilusamate ilmade omanikeks, mis tegid meie sügistripi veelgi ägedamaks, kui see niigi oli. 

Kõige alustuseks käisime Hiiumaal ära Tahkuna tuletornis, mis asub Hiiumaa põhjatipus ja on Eestimaa randade kõige kõrgem torn - 42,7m. Astmeid tornitippu on 208 (meie ühise lugemise tulemusena). Oh jummel, küll sinna otsa andis ikka ronida! Isegi minul, kelle treenituse tase on suhteliselt kõrge. Mul kindlasti aitas pulsi kiireks minemisele kaasa adrenaliin, sest ma tegelikult pelgan kõrgust, aga Arvo kõrval ja teiste eeskujul olen ikkagi nii palju oma hirmust üle, et teen kaasa kõiki asju, mida teisedki. Uhke ehitis, ei ole midagi öelda, aga kahjuks on see ehitatud Pariisis ja meie juurde lihtsalt toodud. 

Parvlaev "Estonial" hukkunud laste mälestusmärk

Piknik rannal

Õnnelik lapsepõlv :)

Edasi läksime loodusesse ehk RMK Neljateeristi õpperajale. Rada oli 3,5km pikk ja kulges mööda jääajast pärit astanguid. Kohtasime soojemast kliimaperioodist pärit kaitsealust jugapuud, mis oli hetkel ilusaid punaseid marju täis. Rada ise oli väga kerge, st mingeid erilisi tõuse ega langusi ei olnud, rada oli hooldatud, rajale langevaid puid ei olnud. Metsaalune oli pohlasid ja hiliseid mustikajääke täis ning seeni võis ka korjata igasuguseid. Kalurikoja metsaonni vaatasime ka üle ja arvasime, et seal oleks äge passida :) Nagu peaaegu igas teiseski metsaonnis, mis meie teele on jäänud :) Mart ja Sebastian mängisid peaaegu terve selle matkaraja käbisõda ja nagu hiljem selgus oli käbisõja kunn Mart. Nii palju oli pildistada :) Loodus on praegu lihtsalt hämmastavalt kaunis. Õitsevad sellised taimed, mis tegelikult ei olegi sügistaimed - näiteks kellukesed. Ja puud on ka juba värvikirevad (kuigi peaks mainima, et Märjamaal on kirevamad). Rajale jäi Mägipe rändrahn, mis oli tõesti suur (uskumatud 2,4m kõrge). Eriti äge oli see, et kivile oli ehitatud redelid mõlemale poole ja nii sai sinna otsa kergesti ronida. Kuna me matkasime koos kolme ämblikufoobikuga (Liivi, Arvo ja Aivar), siis see mets seal ei olnud neile kõige sobivam koht, sest nad ristisid selle lõpuks ämblikumetsaks ja neid ämblike oli selles metsas ikka kohutavalt palju. Isegi mul hakkas nats veider...

Väga suur jooksik

Peale matkarada mõtlesime, et käime korra Kõpu tuletorni juurest läbi. Äkki meil veab ja me siiski saame sinna sisse minna, kuigi hooaeg oli läbi ja sinna saamiseks oleks pidanud eelnevalt kellegagi kokku leppima. Meil kokkulepet ei olnud, aga asusime teele Kõpu suunas. Kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus, sest tuletorn oli avatud (seal olid mingisugused orienteerumisvõistlused - küllap selle raames). Tuletorn asub Kõpu poolsaare keskosas ja on Läänemere ja Baltimaade vanim tuletorn. Kõpu tuletorn ehitati 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36 meetrit ja tuli on merepinnast 102,6 meetri kõrgusel, millest kõrgemal majakatulesid Läänemere ääres ei ole. 1504. aastal hakati majakat ehitama ja see valmis 1531. aastal. Vaheaegadega jätkus ehitus kuni 1538. aastani. 

Sellesse torni oli natukene halvem minna, kui Tahkunasse, sest astmed olid kivist ja hästi kõrged (Sebastianil kohati pea terve jala pikkused). Astmeid muidugi oli tunduvalt vähem, kui Tahkunas.  Ja pikematel inimestel oli pidev oht pea ära lüüa - seetõttu pidid nad väga hoolikad olema ja küüru seljas hoidma, aga püüa sa küürus seljaga poole meetriseid astmeid võtta - tõsine trenn :)

Meil oli väga hea meel, et me niimoodi kogemata ka selle tuletorni ära nägime. 

Siis oligi aeg juba seal maal, et pidime sõitma Leemetisse oma metsamajja. Tegu oli täiesti ägeda ja kõigi mugavustega majaga. Ruumi kaheksale inimesele (magamiskohti oli kaheksa, aga hädapärast oleks saanud keegi veel diivanil ka magada). Soe vesi, veega tualett, suur kamin, külmkapp, elektripliit ja puupliit, saun ja tiik, grillimisplats hoovi peal - kõik oli olemas. Isegi tekid ja padjad olid olemas. Millegi pärast on selle metsamaja kohta internetis nii vähe infot, kuigi tegu on väga mõnusa ja mugava peatusmispaigaga Hiiumaal ning mis pole sugugi vähemoluline- suhteliselt väikese raha eest (70eurot ööpäev). Meie soovitame seda kindlasti külastada.

Kui olime maja võtmed kätte saanud, läksime veel ligidalasuvale õpperajale, milleks osutus Vanajõeoru õpperada. Laugel maastikul on 10 m sügavune liivaluidete sisse uhutud org koos selle põhjas voolava ojaga. Vesi ojas on väga puhas ja toitub peamiselt allikatest. Seal kasvab ohtralt näsiniint, sinna tuleb kudema meriforell ja kodu rajab endale Europa naarits. Vanajõe orus on leitud ka värvimulda, mida veega segatult kasutati majade värvimisel. Rada oli lühike, napid 1,5 kilomeetrit ja vähemasti meile tundus, et tegelikult oleks saanud seal see rada olla palju pikem, aga me ei saanudki aru, miks see nii väikeseks oli tehtud. Sellel rajal oli juba natukene rohkem tõuse ja langusi, aga võrreldes Lõuna-Eestiga ikkagi suhteliselt tasane maastik. Kui päris aus olla, siis ega vist rohkem ja raskemat poleks tahtnud ka, sest õhtu oli juba käes, päev oli pikk ja tegus olnud ning aeg oli ennast metsamajas sisse seada ja õhtusöök valmistada. 

 

Metsamajas tegime süüa ja kütsime sauna. Saunamõnud olid eriti luksuslikud, sest lavalt sai joosta liivapõhjaga tiiki. Oi, kuidas mu armas mees mõnust karjus :) Sebastian ja Mart mängisid kaarte ja käbisõda :) Tegime poistega ka paar täringumängu. Liivi mängis kitarri. Õhtu oli vaikne ja ilus. Päevaväsimus andis tunda ja ainult kõvemad mehed jaksasid poole kolmeni öösel juttu puhuda (mina nende kõvemate alla ei kuulu). 

Öö möödus kiiresti ja muretult, hommik tuli ruttu ja päikesetõusuga. Mina käisin peale hommikusööki läbi kiirkõnnis  Leemeti matkarajad (3km, 2km ja 1km), et saada natukene koormust. Ma imestasin ise ka, et ma julgesin, tavaliselt ma üksi võõras kohas ringi ei käi, aga mul oli nii väga vaja end liigutada, et pidin jänese endas maha suruma ja olema vapper :) Hakkama sain. Väga rasked matkarajad olid need. Neid radu kasutatakse ka suusatamiseks, aga sellest ma sain üsna ruttu aru, et kui mina seal suusatama peaks, oleksin ma koguaeg pikali, sest need rajad koosnesidki ainult tõusudest ja langustest ning need ei olnud mitte väikesed tõusud ja langused, vaid ikka korralikud. Osadest tõusudest pidi lausa jooksusammul üles minema, sest muidu oli väga raske. Igatahes sain oma vajaliku koormuse kätte ja võisin südamerahus ülejäänud pühapäeva nautida. 

Ja nautisime end Salinõmme sadamasse, kus meil oli kokku lepitud paadisõit Saarnaki laiule. Sadamasse jõudes selgus, et meie merereis toimub Lappajaga, millega mina ja Sebastian ei olnudki varem sõitnud. Alguses mulle tundus, et see paat on ju nii väike ja meri nii suur, mul hakkas kohe hirm. Hirm, et saame märjaks ja loksutab kõvasti ja.... no nagu ikka - Ennike ja tema hirm, aga. Ei saanud märjaks ja ei loksutanud ja ruumi oli palju ja see oli mu elu üks mõnusamaid paadisõite, mis siiani olnud on :) Sebastian nautis ka merereisi täiel rinnal. Sõit Saarnaki laiule kestis pool tundi. 

Saarnaki laid on laid Väinameres ja on Hiiumaa laidudest suurim - kuni 3,4km pikk ja 0,7km lai. Saarel kasvab palju kadakaid ja mände, kibuvitsa ja pihlakaid. Üle terve laiu leidub suuri rändrahne, mis mõnel pool moodustavad kivikülve. Meie läksime maabumiskohast mööda rannajoont lõunatippu. Olime meeldivalt üllatunud, et rannaäär oli nii puhas, sodi peaaegu et polnudki. Mart otsis huvitavaid kive, sest tal on geograafias parasjagu kivimiõpetus ja ühtteist ta endaga kaasa tassis ka. Kui me lõnatippu jõudsime, otsisime endale ühe mõnusa piknikukoha ja tegime lõuna. Menüüs olid nuudlid ja õllepunnid :), minul oma söök. Ilm oli lihtsalt nii võrratu, et me saime T-särkidega olla ja jalgupidi vees käia. Päike oli nii soe ja suur :)

Pikad, haisvad adruvallid...

Lõunatipp paistab

Sõbrad koos :)

Kokku matkasime Saarnaki peal 3km. Lõunatipust tagasi paadisadamasse läksime mööda saart kulgevat matkarada. See oli tunduvalt lihtsam, kui kõndida mööda rannajoont kivide peal. Sadama augus püüdis Aivar nastiku kinni ja me saime ilusaid ussipilte teha. Ja uskuge või mitte, aga Liivi ja Arvo kastis end merre ka. See tundub ikka veel nii uskumatu ja hull, et külmavärinad tulevad peale. Ametlikult võib siis öelda, et nad lõpetasid rannahooaja 24. september. 

Arvo merevees

Kui me Saarnakilt maha saime, oli meil veel kojusõidu praamini aega ja me läksime  Kallaste panka ja Helmerseni kivikülvi vaatama. Kirjas oli, et see pank on 400m pikk, aga meie küll nii pikka panka kuskil ei näinud :) Aga ära me selle vaatasime ja turnisime ning Mart sai ikka kivi ka kaasa võtta :) 

Kivikülv oli muljetavaldav, kuigi me ei suutnud tuvastada kaheksakümmet rahnu. Ometigi said kõik ronimishuvilised ronida ja hüppamishuvilised hüpata ja pildistamishuvilised pildistada :)

Ja märkamatult oligi aeg seal maal, et ees ootas praamisõit kodu poole. Oli see alles üks äge sügistrip! Nii palju sai käidud ja nähtud. Ma olin pühapäeva õhtuks täiesti sodi omadega, aga emotsioon oli võimas! Kojusõidul saatis meid lummav päikeseloojang.

Me ei olnud juba juppi aega Liivide ja Aivariga matkamas käinud ning nüüd oligi nii väga tore. Kõik oli tore: need kohad, kus me käisime; need olemised, mis me olime; need tunded, mis tundsime. Meil vedas tohutult ilmaga ja see tegi meie sügismatka veel eriliselt nauditavaks. Seebu ütles, et kahju kohe koju minna :) Ma loodan, et järgmine matk tuleb rutem, sest koos on ikka väga vahva olla :) Ja eriti tore on, et Mart ikka ka tuli - meie noored ei haaku juba ammu enam. Meid oli selline mõnus väikene punt, kõik asjad said kergesti aetud ja kõik sujus kuidagi nii hästi. Jäi ega nina nokkida ja niisama molutada ka :)

Hiiumaal on veel vaadata küll. Nii et - küllap me satume sinna saarele veel. Selline merehõnguline teema on nii meie teema, et paremini polekski saanud asjad välja kukkuda. 

Aitäh Liivid ja Aivar! Aitäh, kallis abikaasa, selle ülimõnusa nädalavahetuse eest! Ja aitäh Sebastianile, kes ikka viitsib ja tahab meiega neid vägevaid asju kaasa teha! Järgmise korrani :)

Heegeldatud Smurf

Suvi otsa pole ühtegi lõnga näppinud ega varrast/heegelnõela puudutanud... Polnud isegi mitte sellist tunnet, et võiks või peaks midagi tegema. Üks tuttav mingi aeg küsis, kas ma Smurfi olen nõus netis avalikult üleval oleva õpetuse järgi tegema, aga kuna ma välismaalt osta ei saa (mul ei ole krediitkaarti) ja arvuti taga heegeldada ka ei viitsinud, siis ütlesin ära. Õpetuse muidugi salvestasin enda jaoks ära, et kui äkki keegi on nõus mulle BDF - faili ostma, siis võiks ju isegi mõned Smurfid heegeldada.

Keegi oli nõus aitama ja nii see õpetus minu postkasti potsatas. Kuna ma olen nii palju mänguasju heegeldanud, siis antud õpetuses midagi uut ei olnud ja liigitaksin selle umbes täpselt keerulise töö kategooriasse ja seda just nende sõrmede nikerdamise pärast. Jube aeganõudev töö. Ma juba korraks isegi kahetsesin, et võtsin seda tööd teha, aga teine käsi läks juba kiiremini ja vaadakem tõele näkku - kuhu mul kiiret on? Muidu oli ikka nagu tavaliselt kinnissilmused ja kasvatamised, kahandamised ning ühtegi uut töövõtet küll ei olnud. 

Nüüd peaks silmi juurde ostma, sest sügis on käes ja näpud natukene sügelevad. Ja kes sinna õue ikka minna tahab, kui vihma muudkui sajab ja sajab ja sajab... Õudne, kui kahju mul on sellest taanduvast päevavalgusest :( Mul ei oleks sügise vastu mitte midagi, kui päevad ei oleks ainult nii lühikesed. Pikkadeks ja pimedadeks sügis- ja talveõhtuteks peaks endale ikkagi mingisugused käsitööprojektid välja mõtlema. 

Ja heegeldage Smurfe! Nad on nunnud :)

Jalutasime autot

Mõnikord õhtuti, kui meil on igav ja me ei taha vaadata televiisorit ega olla oma nutiseadmetes ega minna kuhugile kohvi jooma... siis mõnikord me läheme hoopis "autot jalutama". See tähendab sisuliselt siis seda, et istume autosse ja sõidame mööda külavaheteid sellistes kohtades, kuhu meie jalg muidu ei satuks ja silm nägema ei juhtuks. Sõidame vaikselt ja rahulikult, vaatame ümbrust ja mõtiskleme. Mõtiskleme näiteks selle üle, kuidas oleks elada kuskil metsa vahel  eemal asulatest ja koduukseni viiks kitsas, ühele autole mõeldud tee, mille keskel on murutriip. Kuidas oleks planeeritud poeskäimised ja kooliskäimised? Kas õhtul uluksid koos huntidega kuu poole seal eemal asulakärast? Sul oleks kindlasti koer. Suur. Oleks julgem. Seal metsade vahel põllu peal. Veel mõtiskleme me selle üle, millised inimesed on valmis sellistes kohtade elama? Millised isiksuseomadused Sul peavad olema, et Sa oleksid valmis nii eraldatult elama? Kas üksi saakski üldse seal elada? Või oleks vähemasti kahekesi ikka julgem ja asisem? 

Viimane kord kolasime niimoodi siinsamas ümbruskonnas 75 kilomeetrit maha. Nägime kaheksat kitse ja ühte vallatut rebasekutsikat. Käisime Koluvere lossi vaatamas. Me sõidame sellest lossist aastas mitu korda mööda, aga pole kunagi süvenenud sellesse pruuni teeviita, mis juhatab lossi poole. Nüüd käisime vaatamas ja vaatasime kohe hoolega, sest kes oleks võinud arvata, et tegu on nii uhke ehitisega seal kolkakülas. Kahju ainult, et lossile ligemale ei saanud. Loss on nimelt justkui väikesel saarel, mida ümbritsevad erinevad jõeharud ja -sopid. 

Meie teele jäid ühe vana veski varemed. Loojuv päike paistis sellele parasjagu peale ja see kõik kokku oli nii ilus. Kummastav oli see, et veski seintest kasvasid välja pihlakad. Kuidas nad seal juurduda saavad, on ikka täielik müstika. Arvo siis unistas, millise elamise saaks sellisesse vanasse veskisse teha :) Ta ütles, et unistamine on kõige odavam asi üldse, kui ma avaldasin arvamust, et see ikka oleks jube kallis ettevõtmine. Ja kui natukene süveneda sellesse ehitisesse, siis milline töö.... Palehigis paekividest müüride ladumine ringi kujuliselt. Tänapäeval paned seinaelemendid paika elektrilise loodiga ja ongi valmis. Sellel ajal, kui selliseid veskeid tehti, olid mehed ikka kõvad tegijad. 

Sõitsime mööda erinevaid põlluääri ja metsavaheteid. Õhtud on juba lühikesed. Kui on pilvine päev, on kella üheksast juba pime. Kahju on. Kahju sellest üürikesest suvest ja hirm eelseisva sügisperioodi ees. Tegelikult on ju sügis ilus oma karguses ja värvidega... Pean seda endale koguaeg meelde tuletama, sest mul ei ole sinasõprust selle pimeda aastaajaga... 

Me ikka käime oma autot jalutamas... Koos fotokaga :) Näeme loomi ja inimesi, udu ja päikeseloojanguid, saame metsapeatuste ajal pohlade ja põldmarjadega suud magusaks teha. Oleme koos. Ja ei vaata televiisorit ega näpi oma nutiseadmeid. Räägime hoopsi sellest, kuidas ja mida me peaksime oma elus tegema, et oleks tore :) Suvel ja sügisel, kevadel ja talvel. 

Eestimaa on ikka nii ilus, ma ei väsi seda imestamast. Ja koos olla on ka nii ilus, aga selle üle ma enam ei imestagi, sest see käib pereks olemise juurde. Alati polegi palju vaja...piisab 75-st kilomeetrist mööda külavaheteid, et jaksaks jälle...