Päev Laulasmaal

Suvevaheaeg on täies hoos, aga meie lapse päevi sisustab põhimõtteliselt ainult jalgpall. No muidugi olid vahepeal jaanid ja eks me oleme niisama ka maal käinud, sauna teinud, aga need on sellised tavalised asjad. Jaanid iseenesest läksid enam-vähem kenasti, aga kuna midagi erilist ei toimunud, kõik oli väga tavaline, siis ma sellest miskit blogida ei osanudki ja eks mul ikka on väikene negatiivne maik ka nendest jaanidest suus.... Hetkel on aga käimas jalgpalli MM ja meie Sebastian on kirglik MM-i jälgija. Tal on vist kõikide mängitud mängude statistika peas, seda tuleb uksest ja aknast ja minu meelest on jalgpall praegu meie elus põhiteema, millest räägitakse. Aga sellest põhiteemast peaks ikkagi vahepeal välja ka saama, kuigi eks see MM on ju ajutine nähtus ja varsti on see läbi naguniigi (Sebastian juba kurvastab selle üle :) ). 

Arvo siis arvaski, et oleks tore teha üks matkapäev või mõni muudmoodi päev, et vahepeal argirutiinist välja saada. Ja kus tema pere ennast kõige paremini tunneb? Ikka looduses. Läksime siis Laulasmaale matkama. Seal on 7km pikkune matkarada, mis ei ole vist RMK oma, sest RMK kodulehelt seda rada ei leia. Äkki see kuulub sarja "Terviserajad"? Ma ei tea. Igatahes panime oma kodinad kokku ja sõitsime Laulasmaale. 

Rada oli väga raske, sest enamuse ajast pidi kõndima liiva sees ja liiva sees on ikka väga palju raskem kõndida kui asfalti peal. Õnneks oli meil palju pause, sest oli vaja ju pildistada ja siis oli vaja juua ja vahepeal sai mõne eriti ägeda pingi peal jalgu puhatud ja Sebastian loopis vahepeal isa ikka käbidega ka, kui neid juba seal nii palju maas vedeles. Rannaäär on kõik mände täis, üks kõveram kui teine. Hetkel õitsevad kibuvitsad ja need on lihtsalt nii ilusad. Üldse on loodus praegu väga ilus. Nii värviline ja helge (ma hetkel ei vaataks aknast välja....ühtlane hall ei ole minu teema). 

Midagi läks meil nihusti ka. Rada oli tähistatud kollase ja sinisega märgistustega, aga ühel hetkel me neid kollaseid enam ei näinud, olid ainult valge ja sinisega märgistused ja siis me iseenese tarkusest läksime mööda neid valgega tehtud märgistusi edasi, aga ma ühel hetkel küsisin Arvo käest, et kas me hotellist juba liiga kaugel ei ole, sest kõnnitud oli juba 6km, aga me läksime koguaeg hotellist ikka kaugemale. Arvo siis hakkas navigeerima ja selguski tõsiasi, et me oleme kuskil teinud vea ja läinud valesti. Õnneks ei ole Arvol sellega mingeid probleeme ja ta navigeeris meid oma rada pidi hotelli juurde tagasi, aga lihtsalt selle vahega, et 7 kilomeetrilisest ringist sain 9 kilomeetri pikkune ring. Aga kuna me ei ole mingisugused vingupunnid, siis see meid ei heidutanud. Vahepeal sõime suure kivi peal lõunat ja jaksasime kõndida küll seal liiva sees. 

Peale väsitavat matkamist läksime Laulasmaa veekeskusesse ujuma ja saunatama.  Käisime erinevates saunades ja vedelesime niisama soojas vees. Sebastian hullas omaette ja koos isaga keerises ja suure delfiiniga (me isegi ei tea, kelle oma see oli...aga keegi riidlema ei hakanud, nii et ta sai tükk aega sellega hullata seal keerises) ja siis mängis isaga palli ja rippus silla küljes ja tõdes veelkord, et talle meeldib ikka korralik vanaaegne eesti saun, kus saab kapaga vett visata ja on nii kuum, et lausa valus on. Eile vast aga oli natukene liiga kuum...isegi istuda ei saanud, nii tuline oli. Laulasmaal on välisaun välibasseiniga – need on tema lemmikud. Koos selle veekeerisega basseiniga. Jaapani vann meeldib talle ka ja see ei olnud seekord nii kuum kui tavaliselt – isegi mina suutsin sisse istuda, tavaliselt Laulasmaal ma seda ei suuda, sest vesi on liiga kuum. 

Matkatud oli, ujutud oli ja siis oli veel süüa vaja ja me läksime Resto Verdesse. Ma vingun kohe alguses ära, siis on vingutud, aga teate - nii viletsat teenindust ei ole mina vist varem küll kuskil kohanud, kui meie seekordne teenindus oli. Tütarlaps oli just täpselt sellise hoiaku ja suhtumisega, et no kui te juba siin olete, eks ma siis pean teie tellimuse võtma.... Väga ebameeldiv oli, aga tellitud me saime ja iseenesest jäime söögiga enam-vähem rahule ka. 

Mina tellisin "Päevakala, kartuli-kapparisalat, tartarkaste" ja sõin "Toorjuustu-passionikooki", Arvo sõi "Burks & friikartulid ( rebitud sealiha, bbq kaste, tomat, kurk, marineeritud punane sibul)" ja koogiks valis "Kohupiima-kirsirulli" (päris täpset nime ma tegelikult ei mäleta). Sebastian valis endale välja "Kanapallid ja friikad". Ütleme nii, et ta nägi ikka päris palju vaeva ja tegi eneseületust ka, sest ega need kanapallid talle üleliia ei maistenud küll. Aga ära ta need sõi ja kõhu täis sai. Ainult magustoitu ta ei saanud, sest nagu ikka - menüüs puudub klassika ehk vaniljejäätis. Minu kala oli lõhe (õnnesks, sest forell mulle ei maiste, aga mul ei käinud üldse peast läbi, et küsida, mis see päevakala siis parasjagu on). Natukene häirisid külmad keedukartulid, aga tegelikult oli hea praad. Arvo arvates oli koogitükk liiga suur, aga vaatamata sellele ta mulle eriti ampsu anda ka ei tahtnud :) 

Oli väga tore ja tegus päev peale viletsamat sorti laupäeva. Sebastianile ka väga meeldis ja koju jõudes sai jälle jalgpalli ka vaadata, nii et igati korda läinud päev. 

Mulle väga meeldib Laulasmaal. Ma ei tea, miks. Seal on nii ilus ja puhas loodus ja on justkui selline tunne, et kõik argimured on kuskil kaugel. Praegu on nii palju erinevaid taimi, mis õitevad ja teevad matkarajad nii ilusaks ja värvikirevaks. Meretuul oli kõrvus kohisemas ja päike paitas ninaotsa. On jah raske liiva sees kõndida, aga see on seda väärt. Seda tunnet, mida sellest kõigest saab. Täielikust heaolutundest oli puudu ainult Robin, aga eks teinekord on jälle tema ka. Tal lihtsalt olid juba omad tegemised, sest see Laulasmaa värk tuli ikkagi väga äkki kõik. 

Nädala lõpus sõidavad Sebastian ja Robin Rootsi Söderdälje CUPile. Sebastian siis mängima ja Robin talle tugiisikuna kaasa, sest mina ei ole sellises seisus, et saaksin Sebastianile 100% turvatunnet tekitada. Kuna ma ju kardan kõiki ja kõike võõraid asju.... Aga Robin seevastu võiks maailma teise otsa ka minna, taskus suitsupakk ja tikud ning kui veab, siis parim sõber Mart küünarnuki kõrval. Ma usun, et Sebastianil ja Robinil seisab ees väga huvitav nädal koos. Kahekesi koos, oma suure vennaga :) Nii vahva! Aga mida mina oma eluga sellel ajal peale hakkan... see on juba omaette küsimus.....

Ikka saba püsti, eksole :)

Pulmaskäik

Olime väga üllatunud, kui eelmise aasta lõpus saime kutse Annely ja Berdi pulma. Annely on nimelt Arvo kõige vanema õe vanim tütar ja meie suhted ei ole just kuigi lähedased. Ei oleks isegi mitte osanud oodata, et me võiksime olla oodatud nende pulma.

Ma natukene kartsin. Või noh....ma päris palju kartsin. Küsisin isegi igaksjuhuks Arvo käest, et äkki on parem, kui ma ei tule, aga Arvo arvas, et see kindlasti ei ole parem. Ma ei teagi, mis mulle kõige suuremat hirmu valmistas. Vist see, et ma ei olnud Annelyt väga ammu näinud, veel vähem rääkinud ja ma kartsin, et ma tunnen end nagu kontvõõras. Ja et on liiga palju rahvast. Minu hirmul aga ei olnud mingisugust alust, sest kõik need teised Arvo sugulased, kellega me tihedalt läbi käime, olid olemas ja Annely ise oli ka väga armas :)

Sellesse pulma minek oli juba ooper omaette, sest riietus pidi olema kas rahvariided või rahvuslikud riided või rahvuslike elementidega riided. Meil Arvoga pole neist ühtegi :) Pole vist piisavalt rahvuslikud.... Ja kui koguaeg oli aega küll, siis nädal ennem pulmi tekkis juba kerge paanika, et mis me siis ikkagi selga paneme? Rahaline olukord oli ka just nii vilets, kui vilets ikka olla saab kõige ebasobivamal ajal. Arvo õde Lea muretses Arvole mulgi kuue, vesti, Sipast kapist tõmbasime välja ühe rahvariidepluusi (tõenäoliselt kunagi Aivarile tehtud Lea või ema Aino poolt), erinevaid rahvariidevöösid oli kerade kaupa, mõned väiksemad sõled tulid ka välja. Aivar käis Tallinnas ja Raplas igasugu nänni ostmas ja tõi mulle isegi ühe muhu preesi. Arvol oli siis nagu enamvähem kõik olemas - kogu rahvusliku puuduv osa oli püksid, aga ta pani lihtsalt oma viigipüksid jalga ja oligi hea küll.  Minul oli olemas vöö, kott ja prees ning kui need nüüd mu alasti keha külge panna, siis näeb vist liiga veider välja :) Tellisin internetiavarustest endale ühe linase kleidi, mis pulmapäevaks kohale ei jõudnudki. Aga minu põhjatus kleidikapis leidus üks ilus valge kleit (äkki linane? ei oska kommenteerida), mille olemasolu ma ausalt öeldes olin juba unustanud. Nii siis ei pidanudki palja piha ümber rahvariidevööd panema. 

Meie lapsed ei olnud pulma kutsutud, aga juhtus nii, et Robin ja Mart sõitsid hoopis Võsule suvealguse peole ja Mardi koht jäi vabaks, siis Lea ütles, et loomulikult võtame Sebastiani kaasa, sest ega me ei saa teda ju üksi koju jätta. Ja siis algas uus riiete ooper :) Tal olid viigipüksid, valge triiksärk, sõlega rahvariidelips, rahvariidevöö ja vanaema Aino kunagine pärand  - Arvole kootud kirjatud vest, kui Arvo veel väikene poiss oli. Ja kuidas me ka ei üritanud, Sebastian lihtsalt ei olnud nõus seda vesti selga panema. Mitte mingi juhul. Ta ütles, et tema seda klounaadi kaasa ei tee ja tema seda vesti selga ei pane. Ei pannudki. No kuidas ma vägisi ta selle vesti sisse siis oleksin pidanud panema? Ütlesin siis pulmapäeva hommikul talle, et ta ei pea muretsema, sest ta ausõna ei pea seda vesti selga panema. 

Ei õnnestunud seda vesti Sebastianile pähe määrida 

Pulmad toimusid Muhu saarel Vanatoatalu turismitalus. Koht ise oli väga ilus ja vaikne. Kõik oli lilli täis ja õhus oli pidulikkust. Olid erinevad majad ja aidada ja saunad ja kuurid ja varjualused ja....tõesti selline tunne oli nagu oleks kellegi salaõue saabunud, kus ümberringi ei ole mitte midagi. Meid juhatati aita meie tuppa (kõik ööbijad olid juba kindlatesse tubadesse paigutatud). Meie tuba asus aidas ja oli kuuekohaline: mina, Arvo, Sebastian, Liivi, Priit ja Aivar. Aga siis ma sain kohe aru, et me magame seal viiekesi, sest Aivar ei ole ilmaski võimeline ühte pisikest tuba jagama viie inimesega. Küll tema endale juba oma pesa kuskile teeb ja muretseb. Etteruttavalt võin öelda, et nii oligi . Tuba oli tõesti väike, aga ega magamiseks rohkemat  vaja ju ei olnudki. Toas oli ka WC ja dušširuum.

Iga pulmakülaline sai endale oma jala järgi mõõdus muhumustritega kalossid :) Hullult äge värk! Neid oli vaja selleks, et see koht, kus laulatus toimus, oli loopealsel ja seal oli väga tolmune ning et peokülalised oma uhkeid kontsakingi ära ei määriks, olidki kõikide jaoks kalossid. Sebastian, kes oli viimasel hetkel Mardi asemel, jäi kalossidest ilma, aga ega sellest pole hullu midagi.

Külalistel paluti kohal olla tund ennem laulatuse toimumist ja kui kõik olid oma toad üles leidnud ja kalossid jalga pannud, said pidulised süüa koka  tehtud kahe kalaga suppi. Ma olen muidu üldse ka väga kalasupifänn, aga see supp oli tõesti kohe väga hea! Ma kiidan kokka! Hea oli see ka, et siis oli kõht täis kuni selle ajani, kui ükskord lauda sai istuda. Koduõlut pakuti ka. Ma ei ole suurmat sorti alkoholi mekkija, st ma tegelikult üldse alkoholi ei joogi, aga koduõlle maitsesin ära.... Lapsepõlv tuli meelde.

Pruuti me ei kohanud ennem laulatust üldse. Kuna tegu on tõsiste maainimestega, maaparandajatega, looduse eest võitlejatega, siis oli üsna loogiline jätk, et meid viidi laulatusele.... suurte traktorite kastis. Ära oli pestud kaks suurt masinat, ühel põhjas põhk, teine seisukäru. Meie pere oli muv´gavustega kärus ehk siis saime istuda oma piduriietege õlgede sees :) Ma ei usu, et ma elus peaksin saama veel midagi sellist kogeda, Pruutpaar tuli kohale oma isiklikus limusiinis ehk igavesti uhke ja suure T150 traktoriga, juhiks ikka peremees ise :)             

Loopealsele oli üles seatud pulmakaar ja mõned pingid istumiseks. Kuna ilm oli imeilus, siis ega see kalosside olemasolu kuigi vajalik ei olnud, aga nee dolid lihtsalt nii ägedad, et ma nüüd iga päev käin nendega. Pulmaisa oli asjalik mees. Sõnu seada mõistis ja eeltöö oli korralik. Minu aravates enamuse osa pulmaisa kõnest külalised naersid, sest kogu Annely ja Berdi kohtumine, kokkusaamine, üheksaaamine ja abiellumine oli lihtsalt nii koomiliselt edasi antud. Seoses kuuma ilma tõttu ei tahtnud sõrmused sõrme minna, aga see on kuuma ilma võlu. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem see, et pruutpaar seisis oma muhurõivastes üksteisel käest kinni hoides ja püüdis kõigest väest mitte koguaeg naerda. Pruut oli väga kena oma Muhu rahvariietes ja pruudipärjaga.

Kui ametlik osa läbi sai ja ametlikud fotod ka tehtud said, sõidutasid traktorid meid Vanatoa Turismitalu poole tagasi. Umbes poolel teel peeti vastne abielupaar kinni ning Bert pidi vikatiga niitma ja Annely voki tööle saama. Nii tegusate ja tublide inimeste jaoks ei olnud see mingisugunegi probleem. Peremees soovis ainult natuke teravamat vikatit :) Ei antud, pidi sellesamuse nüri asjaga asja ära ajama.

Absoluutselt täiesti eriline oli Annely vana perekonnanime ärasöötmine. Nimelt kasvataad Vanatoas turismitalu omanikud  lambaid ja me sõitsimegi koplisse, kus Annely jagas külalisteleleiba, mille peal oli tema vana perekonnanimi kirjutatud ja külalised siis söötsid selle nime lammastele. See oli nii armas minu meelest. Lambad on ise juba nii armsad ja soodad ning kogu see protsess oli väga südantsoojendav. Minule meeldis, et lambad olid väga ilusad, puhtad ja pügatud. Olen märganud viimasel ajal liiga palju kohutavas olukorras olevaid lambaid. See kari seal oli küll üks õnnelik lambakari :)

Peale nime ärasöötmist jalutasime 100 meetrit Vanatoa Turismitaluni, kus toimus abielupaari õnnitlemine ja kingituste üleandmine. Ja loomulikult said kõik erinevad grupid ja inimesed vastse abielupaariga ilupilte teha.
Pulmalaud oli nagu ikka tavaline süldilaud. Ma natukene lootsin, et kalale on rohkem rõhku pandud, kuna tegu on ikkagi Muhu saarega, aga ega sellest miskit hullu ei olnud - süüa oli ju igale maitsele. Või no peaaegu igale maitsele. Sebastian tunnistas nende seaprae söömiskõlbmatuks. Ma ei tea, mis värk tal selle lihaga on. Ma isegi ei tea, kas seal oli kasutatud mingisugust erilist maitseainet (liha üldmaitseiane?), aga midagi talle ikka ei sobinud. Näris oma kuiv üllesigareid. Minu jaoks oli söök selline keskmine, aga mida ma kohe praegu ja hästi plaju korraga võiksin ära süüa, on muhu leib. Ma ei tea, kuidas ja mida nad selle leivaga teevad, aga see on lihtsalt võrratu! Ma vist sõingi mingi pool pätsi leiba ja hapukapsast :) Iseenesest oli täiesti tavaline külmlaud: rosolje, kartulisalat, singirullid, täidetud munad, lihapallid, õllesigarid, kilutullid, heeringas hapukoorega. Ja soe praad oli, nagu juba öeldud, seapraad, kartul ja praekapsas.

Mulle meeldis väga, et ei olnud mingeid tobedaid ajast ja arust pulmamänge. Olid mõned mängud, aga need olid sellised teistssugused ja naerda sai päris palju. Näiteks pidid abielupaari vanemad istuma seljad vastakuti käes lilleõis ehk Annely ja sinep ehk Bert ning siis küsiti erinevaid küsimusi ja nad pidid vastama, kas Annely või Bertt. Näiteks küsimus: kes on kauem õppinud? Kes hakkas varem raha teenima? Kelle palk on suurem?

 Siis oli selfide mäng.Noorpaar on palju reisinud ja erinevates riikides käinud. Välj aoli prinditud parkümmend A3 selfit ja siis oli Berdi meeskond (ise valis sinna kolm inimest) ja Annely meeskond (kes samuti ise valis sinna kolm inimest) ning siis nad pidid hakkama ära arvama, kus mingi selfi tehtud on.

Noorpaar ise oli ka ühes mängus. Samuti istusid seljad vastakuti oma lilleõie ja sinepiga ja vastasid küsimustele. See oli päris naljakas, sest peaaegu igale küsimusele vastasid nad erinevalt. Aga näiteks saime me teada, et Bert avaldas esimesena Annelyle armastust. Ja et Annely süttib kiiremini, aga näiteks Bert otsib kiiremini lepitust. Mulle sellised mängud meeldivad, sest minu meelest on igasugu pruudiröövid ja säärekatsumised ajast ja arust.

Öö hakul toimus pruudipärja mahamängimine ja vastse abielunaise lõplik tanutamine. Abielunaise tanu pani Annelt´yle pähe tema ämm ja Annely poolne suguvõsa laulis samal ajal tanutamiselaulu. Liivi mängis kannelt ja oli eeslaulja, meie asi oli kaasa jorutada :)

Vallaliste naiste pruudipärja ootus

Kahjuks ei ole pulmatordist paremat pilti, sest tort lõigati lahti alles südaööl ja ma välguga pilte ei armasta

Pidu kestis hommikutundideni, aga mina ei tea sellest midagi, sest minu jaoks oli kell üks juba tagumine aeg magama minna. Väidetavalt oli isegi meie Sebastian tantsu vihtunud - kahju, et ma seda ei näinud. 

Hommikul oli kaetud hommikusöögilaud ja soovijad said ka kõva leili võtta. Minu Arvo ja Sebastian käisid muidugi saunas ka, sest kui juba võimalus on, siis ega nad seda kasutamata ei jäta.

Ennem kojusõitu käisime Lõetsalt läbi, kus Annely, Bert ja väikene Georg elavad. Vaatasime ka nö valdused üle. Natukene tekkis selline  kurbus hinge, et kahju, et me omavahel üldse läbi ei käi, saaks ka teinekord abiks minna või niisamagi külla. Ilus ja vaikne oli neil seal :) Tööd on palju ja jagub terveks eluks justkui Vargamäel, aga oluline on, et sealjuures armastust ära ei unusta - siis on kõik korras!

Aitäh Annelyle ja Berdile toreda pulma eest ja olgu armastus pikaldane ja leplik! 

Hapukoorekattega rabarberikook

Kui ma jätan välja sidrunikreemiga Brita koogi ja Põhjaka mõisa Napoleoni koogi, siis see magus-hapu rabarberikook on minu lemmik. Algidee on pärit Perenaise blogist, aga kuna ma ikka kunagi nii ei saa, et järgin 100% näpuga järge, siis on seal natukene muudatusi, sest mulle meeldib, kui koogil on palju mahlast täidist. Ja kuna ma neid muudatusi naudin, siis pean retsepti enda jaoks siia kirja panema. No et ei peaks uuel kevadel rabaraberihooajal hakkama jälle jalgratast leiutama, sest ma tahan seda kooki just täpselt sellisel kujul. 

Alustuseks pead endale koju varuma mõned asjad, et kooki teha. Ja Olemas peab olema muidugi ka koogisööja, aga meie peres sellega probleemi pole :) 

Põhja jaoks läheb vaja:

200 g nisujahu
1 muna
100 g võid
4 sl suhkrut

Täidise jaoks läheb vaja
500 g hapukoort
2 muna
160g suhkrut
6dl tükeldatud rabarbereid

Kõige pealt pead valmistama klassikalise muretaigna. Mul kombaini pole, pean oma armsaid käsi kasutama. Hullult häirib tegelikult, kui kõed on taignased, aga õnneks sooja vett on. Vahustad toasooja või suhkruga ära ja lisad vahustades ühe muna. Muna-suhkru-või segule sõtkud sisse jahu ja vormid sellest taignapalli. Siis võiks taignapall kilesse mässituna pool tundi külkapis olla, aga kiirel juhul ei ole ka mingit vahet, kui see kohe 26 cm-se suurus ümmarguse koogivormi põhja ja äärtele suruda. Muuseas, mina panen koogivormi põhja küpsetuspaberi ka, sest mul on igvana koogivorm. See on selle koogi kõige raskem osa, sest perfektsionist tahab ju, et kõik oleks ideaalne, st igas vormi osas oleks ühe palju taigent. Ma mässisin seda taigent sinna vormi sisse 45 minutit :) Kui olin tulemsuega rahul (enam-vähem), panin põhja eesoojednatud 220-kraadisesse ahju 12-ks minutiks küpsema. 

Sellel ajal, kui see põhi seal rahus küpses, tükeldasin 6dl rabarbereid ja segasin kokku muna, suhkru, hapukoore.  Võtsin eelküpsetatud põhja ahjust, laotasin rabarberid peale ja kallasin ettevaatlikult selle hapukoore-muna-suhkru ka koogile.

Alandasin ahju 175 kraadini ja küpsetasin kooki täpselt 1 tunni ja 10 minutit. Siis võiks lasta koogil ilusasti ära ka jahtuda (proovige seda teha peres, kus on Robin :) ) ja võibki noa sisse lüüa. 

Rohkem pole midagi rääkida....kadus nii äkki nagu tekkis. Hea, et piltigi sai teha :) Robin on mul hirmus maiasmokk, aga ma ikka eraldasin endale ka tükikese ja ema sai oma tüki ja MArgusele saatsin ka :) Muidu oleks see mõmm kogu koogi ise nahka pistnud ja küsinud, kust šokolaadi saaks? :D 

See on meie pere  (suuresti muidugi minu) lemmik rabarberikook. Parajalt magus, parjalt hapu ja parajalt kreemine. Head küpsetamist teile!