Taasühinemise Hobulaiu

Hobulaid on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel. Saare pindala on 75ha ja kõrgus 6,6 meetrit. Hobulaid on põhja-lõuna suunas piklik ning kuni 2,5km pikk. Hobulaiu Põhjaosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ümber kujundanud. Laiul kasvab lehtmets (sanglepad, kased, saared), võsa ja kadastik. Hobulaidu mainiti esmakordselt 1391. aastal. Hobulaiul on suvituskohad ja üks neist kuulub Märjamaa vallale.

Robinil ja Mardil sai sel suvel kuueteistkümnes kord järjest igal suvel käia kolmepäevasel puhkusel Hobulaiu saarel. Mart ütles, et ta ootab seda sündmust isegi jõuludest ja jaanipäevast rohkem. Seal on see miski, mis teeb sellest saarest nii erilise ja nii armsa paiga. Üle mitme aasta otsustasime, et proovime taaskord ühildada lähipere ja minna koos Arvo õe ja tema tütarde ja nende kaasadega saarele. Viimased viis aastat käisime eraldi perekondlike lahkhelide tõttu, kuid õde Lea pakkus välja, et äkki oleks kuidagi võimalik nüüd üle mitme aasta proovida koos minna. Ma imetlen alati inimesi, kes on valmis edasi minema. Isegi, kui see nõuab teatavat eneseületust või mingisuguste tõekspidamiste korrigeerimist, on see nii teretulnud nähtus, et proovitakse ja soovitakse peresidemeid tugevdada. Kahjuks ei sobinud see kõik minu sünniperele ja mitte keegi "minu omadest" minu ja Arvoga saarele ei tulnud.... 

Esimene paaditäis saarele minemas

Eestimaal on see aasta olnud imeline suvi! Ma ei mäletagi, et kunagi oleks olnud nii sooja ja kuiva suve. Kaastunne põllumeestele, aga mina olen väga soojalembeline ja olen mööduva hakkava suve suhtes väga rahul. Sellel nädalavahetusel, kui meie Hobulaiul käisime, sadas üle terve Eestimaa suurt ja tugevat äikesevihma, kuid meie jäime vihmast puutumata. Ilm oli suurepärane, ühel õhtul küll pisut rohkem tuuline, kui meile oleks meeldinud, aga see meid ei morjendanud. Kuna Eesis on välja kuulutatud erakorraline tuleohtlik aeg ja saar sõna otseses mõttes kuivas, siis pidime olema äärmiselt ettevaatlikud. Näiteks suitsumehed pidid oma konisid korralikult kustutama ja mõlemal õhtul toimunud grill oli väga suure valve all veetünnid kõrval. Meie menüü on saarel alati väga rikkalik, Arvo on selle väga heaks putitanud. See ei tähenda muidugi, et ta kõik asjad üksi teeb, sest peakoka abilised aitavad kõik kaasa hakkimisele, toppimisele, tassimisele, keerutamisele, koorimisele, laua katmisele, asjade tassimisele keldrist välja ja keldrisse, praadimisele jne. Meil on juba aastaid selline moto, et vajalikud asjad teeme kõik koos ära, sest siis jääb rohkem aega teha lõbusaid ja toredaid asju. Sellel aastal ei olnud selles osas mingeid erandeid ja kõik töötasid usinalt, et asjad saaksid kiiresti tehtud. 

Arvo tõmbenumbrid on erinevad salatid, mida ta siis kala, kana või sea kõrvale pakub. Sellel korral valmistas ta kuus erinevat salatit. 

• tomat-avokaado-basiilik-sidrun
• tomat-maasikas-basiilik- sidrun (balsamiko äädikas)
• kurk-punane sibul-sidrun
• tomat-petersell-sorriso vorst (punase veini äädikas)
• maasikas-arbuus-basiilik- sidrun
• suvikõrvits-tsilli-pähklid

Salatid on väga vajalikud ka seetõttu, et Liivil midagi süüa oleks, sest tema liha ei söö, va. kala. Arvo oli möned aastad tagasi suur Jamie Oliveri fänn ja mõned maitsed on püsivalt meie menüüsse jäänud eelkõige salatite näol.

Nagu ikka toimusid igasugu erinevad pallimängud. Mängiti jalgpalli ja sulgpalli, aga Agnesel ja Reedal oli kaasas üks eriti suur rannapall, millega nad mängisid üle hoovi tõmmatud nööri pealt võrkpalli. See oli üks väga hea avastus, sest see oli seltskondlik ja pani isegi sellised mehed kaasa mängima, kes muidu vaikselt aidatrepil istusid. Mina kahjuks see aasta üheski sportlikus tegevuses osaleda ei saanud haige jala tõttu, aga ma siis vaatasin ja pildistasin - elasin kaasa :) Sellel korral oli jalgpalli kuidagi vähem, kui nii mõnelgi teisel aastal on olnud, kuid Sebastian ei kurtnud - muid tegevusi oli piisavalt. 

Väga palju käidi sadamaaugus ujumas, sest vesi oli lihtsalt ülemõistuse soe. Nad mängisid tund aega meres palli ja oleks vabalt võinud teise tunni veel teha, sest külm ei hakanud. Kõige rohkem käis ujumas Karel, ma arvan, et umbes loendamatud korrad :) Aga kik käisid palju vees, vähemasti peale igat pallimängu kindlasti. Ja muidugi peale saunas leiliviskamist otse merre - oh neid kilkeid ja karjeid! See oli vist üsna esimene suvi, kus ma usaldasin Sebastianit vabalt igaühega ujuma ja selle eest ma pean tänama Marget, kes õpetas Sebastiani väga hästi ujuma ja sukelduma ning üleüldse veega suureks sõbraks tegi. Sebastian oli hea sõber ja tuli ka minuga ujuma kaasa, sest ma üksi käia ei julgenud. Ühel õhtuujumisel püüdsin oma poisid pildile ka. 

Mõlemal õhtul mängis Liivi pilli ja lauldi uusi ja vanu laule. Lauldi meremeeste laule ja lauldi rahvaste laule (näiteks aafrika, india, prantsuse). Liivi on selles osas üsna väsimatu - kui jagub lauljaid on ta alati valmis pilli mängima. Imestan alati, kuidas tal on nii paljude laulude sõnad peas! Ta oleks nagu elav laulik :) Ülejäänud saavad ikkagi ainult joriseda, kui sõnu ees ei ole (enamasti ikkagi on). Sebastianile meeldib väga koos Liiviga laulda, aastatega on ta selles osavamaks saanud ja suudab samas rütmis püsida, milles Liivi mängib. Laulu ja juttu jagus mõlemal õhtul varaste hommikutundideni (minul mitte, ma läksin umbes ühe ajal magama).Väga tubli laulja oli Annely (Lea vanem tütar), kes tänu kooris käimisele oskab väga hästi noodist laulda. Tema hääl sobis Liivi häälega kokku ka. Arvo mängis mõnele loole parmupilli ka kaasa. 

Viimasel hommikul ärkasime Liiviga kõige varem ja Liivi tegi mulle ettepaneku minna peale seda, kui me oleme enda hommikusöögid ära söönud ja oma suurele perele pudru valmis keetnud, randa maalima. Ma alguses küll arvasin, et see ei ole kuigi hea mõte, sest ma kartsin, et ma ei oska seal merepiiril nende akvarellidega midagi peale hakata, aga siis ma surusin kogu oma hirmu maha ja mõtlesin proovida... Koos Liiviga. Peale maalimise saime väga palju ka rääkida sellest, kuidas seekord oli saarel asjad olnud. Kuidas tema nägi ja koges, kuidas mina vastu pidasin. Me maalisime nelja tunniga kolm tööd lihtsalt keerutades end ühe koha peal erinevas suunas, sest mul oli üsna valus seal kivisel rannal oma haige jalaga kõndida. Ma algul kartsin nii väga, aga siis sain aru, et selles ei olnud midagi keerulisemat, kui lihtsalt kuskilt millegi maha joonistamine, mida mulle meeldib väga teha. Isegi natukene põnev oli proovida, kuidas saada mingisugust kivisarnast tooni nende kuue värviga, mis meil kasutada olid (külmad ja soojad põhivärvid: kollane, punane, sinine). Ja tegelikult kõige tähtsam oli see aeg, mis me seal rannas koos olla saime ja teha midagi, mida meile mõlemale meeldib teha. 

Mis puudutab taasühinenud saarel käiku, siis läks kõik kenasti. Keegi ei riielnud, keegi kellelegi midagi halvasti ei öelnud, kõik asjad said koos tehtud. Võibolla tõesti oli alkoholi natukene rohkem, kui mulle oleks meeldinud, kuid see on juba minu ainuisiklik probleem - joo ka või ära virise, igaüks valib ise, kuidas ta oma puhkuse veedab. Mul on väga südamest kahju, et minu sünnipere ei olnud valmis meiega koos saarele tulema, sest tundsin end natukene juuretult ja kuna kurbus oli hinges naguniigi, siis oleks nii väga tahtnud omadega seda valu jagada. Ma ei tea, kas me lähme kunagi veel kõik koos saarele või jääbki sellest ainuisiklikult Luhtarude suvepuhkus, kuid kuskil südames ma loodan, et ka minu omad on valmis meie perega ühinema, sest keegi ju kedagi ära ei söö ja ma olen 19 aastat olnud Arvo naine, seega võiks eeldada, et meil on ühine suur seljatagune olemas, mis koosneb nii minu kui tema omadest. Võibolla ühel päeval on nad selleks valmis....

Kuid seda ühte päeva ei pruugigi tulla.... Mitte kunagi, sest elu on nii habras ja nii ootamatu ja ma olen enam kui veendunud, et meie aeg siin maa peal on kellegi poolt juba kindlaks määratud.... Ma olin vaevalt tund-paar Hobulaiul olnud, kui sain kohutavalt kurva uudise, et minu armsa õe Jaana mees hukkus kokkupõrkes rongiga.... See on kirjeldamatu valu ja mure lähedaste pärast, kes kaotasid oma elust kõige kallima - oma mehe, oma isa. Minu keha oli need kolm päeva seal saarel, kuid minu hing oli kaugel...seal, kus oli minu õde oma lastega (õnneks täiskasvanud). On tõeline tragöödia kaotada armas inimene sellise õnnetuse läbi ja kogu senine elu muutub igaveseks. Jaanal ja Margusel oleks 19. augustil olnud kolmekümnes pulma-aastapäev....

Minu mälestustesse jääb Margus nalja-ja tantsumehena, sest ma ei ole tundnud kunagi ühtegi sellist meest, kes tantsiks nii palju. Igal üritusel oli ta esimene, kes tantsuplatsile läks ja viimane, kes sealt ära tuli, olles ise sealjuures alati täiesti kaine. Ta tantsutas kõik olemasolevad naised läbi :) Samas jääb minule mälestus temast kui tõsisest ja asisest mehest, keda jagus koguaeg igale poole midagi parandama, putitama, aitama. Tema sõpruskond oli suur ja tema ümber oli alati palju inimesi. 

Kui ma olin veel väikene tüdruk ja siis juba natukene suurem neiu ja ei olnud kunagi saanud kogeda terve pere mudelit, siis imetlesin oma õe ja tema mehe kooselu - minu jaoks oli see armastust täis ja nii ilus. Nad kallistasid ja suudelesid üksteist koguaeg, hoidsid käest kinni.... Ma kadestasin neid... ja samas lootsin, et saan ise ühel päeval sama õnnelik olla oma kaaslasega, mis õnneks ongi juhtunud. See elu, mille Jaana ja Margus koos üles ehitasid alustades oma kahest lapsest ja lõpetades vana talumaja ilusaks koduks ehitamisega, vahepeale jäämas nii muret kui rõõmu, nii äikest kui päikest, murdus hetkega ja me ei saa mitte kunagi teada, kus oli küll Margus oma mõtetes, kui ületas sadu kordi sõidetud raudteeülesõidukohta olles teel oma ema juurde. See valu, mis selles peres praegu on, on kirjeldamatu..... Minu õe elu ei ole enam kunagi endine :(

Jää hüvasti, kulla Margus, ja head teed Sul minna......

Läheme, läheme pikal teel,

läheme maailma otsa.

Õnne ja juhuse mängu sees

usume algust ja otsa.

Palju on arvata juletud,

tõde on arvamata,

silmad, kõrvad, südamed suletud,

nähtut ei jaksa matta.

Kuni veel kõik pole selginud,

hoidkem siis seda ühte,

et saaks hingeseis selginud,

tahta et ükskord ühte.

Läheme, läheme ikka veel, 

rada kitsamaks läheb,

iseendas, kuid alasti ilma ees,

ümber võtta vaid taevas ja tähed.

Kuni veel kõik pole selginud,

hoidkem siis seda ühte,

et saaks hingeseis selginud,

tahta et ükskord ühte.

Läheme, läheme ikka veel,

rada kitsamaks läheb,

iseendas, kuid alasti ilma ees,

ümber võtta vaid taevas ja tähed....

Lodjaga Võrtsjärvel ja Legend

Liivi kutsus meid Võrtsjärvele lodjaga sõitma ja meie perele ei ole küll vaja kaks korda öelda sõnu "paat"  ja "vesi". Viljandi folgi raames oli Emajõe Lodjaselts purjetanud enda Jõmmu Viljandist 20 minuti autosõidu kaugusele Oiu sadamasse, kust siis rahvas peale võeti ja Võrtsjärvele suunduti. Võrtsjärvel tutvuti selle põhjaosaga, pardal oli ka loodusgiid, kes rääkis Võrtsjärvest. Näiteks saime teada, et liiga kuuma suve töttu Võrtsjärves kalad surevad, aga mitte hapnikupuuduse kätte, vaid enda väljaheidetest tekkinud üleliigse lämmastiku tõttu. 

Lodi ise oli väga äge! Ma ei olnudki kunagi varem nii ümmargust laeva näinud. Üles tekile oli laotatud hästi palju lambanahku, et oleks mugavam istuda ja kui kapten kella helistas, algas sõit Võrtsjärvele mootori jõul. 

Võrtsjärvele jõudes said julgemad soovi korral lodja järel köiest kinni hoides soojas Võrstjärves "lohiseda". Meie julgemad ja alati hakkamist täis olid Arvo ja Mart. Sebastian oleks ka nii väga tahtnud, aga ta kartis, et ta ei jaksa pärast mööda köit üles ronida. Tegelikult on ta nii väike ja kerge, et ta oleks lihtsalt üles tõmmatud, aga ta ei teadnud seda. Arvo sai sellest täiesti vägeva elamuse, igatahes palju suurema, kui loodusgiidi juttu kuulates oleks saanud. Väikese kaotuse sai ka - tema üsnagi kallid päikeseprillid lebavad nüüd Võrtsjärve põhjas....

Meil vedas, sest ilm oli tuule osas sobilik ka uhke ja suure raagpurje masti tõmbamiseks ja niimoodi saime nautida laevasõitu ka iidsete aegade kombel. Puri oli päevinäinud ja käsitsi paigatud, kuid see oli nii äge seal selle suure purje all olla ja lasta tuulel meid sadama poole tagasi purjetada. Kapten oli ka üks igavesti laheda jutuga sell, kes tegi meie laevasõidu palju ilmekamaks oma jutuga. 

 

Oiu sadamasse tagasi jõudes pidasime plaani, kuhu sööma minna, aga plaan oli täiesti mõttetu, sest Viljandisse jõudes oli linn folki täis ja me olime sunnitud suht suvalise lokaali uksest sisse astuma ja menüüd sellise pilguga vaatama, et meie eritoidulised Liivi ja Sebastian söönuks saavad. Peatusime Legendis ja menüüd uurides sobis see meie reisiseltskonnale kenasti. Kuna õues oli äärmiselt kuum (+32 kraadi), siis otsustasime sees süüa, sest sel hetkel tundus, et sees oli parem kui väljas, aga hiljem osutus see küll täielikult valeks, sest näiteks meie Sebastian ja Arvo järasid oma liha higimullid otsa ees :)

Arvo, Robin ja Priit otsustasid süüa "Legendaarset šnitslit", mis sisaldas endast šnitslit, praetud kartulite, porgandite, sibula ja seenesoustiga. Mart sõi "Viljandi vana veetorn", mis oli burger veiselihakotletiga ja karetulisektoritega. Mina ja Liivi sõime "Lõhestunud pastat", mis oli roosa koorene pasta suitsulõhe ja köögiviljadega. Ja Sebastian sõi šnitslit praekartulitega ilma igasuguste lisanditeta. Selliseid praade, mida meesinimesed kõik sõid, ei oleks mina eladeski tahtnud... Ma tahan ikka midagi enamat söögist saada, kui kõva kõhutäis ja šnitsel tõesti ei kõneta mind. Meesinimesed aga said kõhud kõvasti punni ja enamus neist jättis rohelise kraami taldrikule vedelema. Samas maitse üle ei virisenud keegi, kuigi Arvo ütles, et ega ta sealt mingit erilist maitseelamust küll ei saanud. Lõhepasta oli väga maitsev, kohe tõesti väga maitsev - suitsune ja koorene. Ainuke miinus oli, et seda kõike oli liiga palju, mina enda toitu ei jaksanudki ära süüa, mis aga tähendas seda, et desserti  ei saanudki proovida. Sebastiani praadi ma isegi ei kommneteeri, pilt räägib ise enda eest :) aga laps oli rahul ja kõht sai kõvasti täis, mis oligi ju eesmärk. 

Peale suurt söömingut käisime Viljandi järves ujumas, kus vesi oli 27 kraadi. Inimesi oli väga palju ja see natukene häiris mind , aga kõik soovijad said oma kehad maha jahutada, sest vaatamata sellele, et õhtutunnid hakkasid saabuma, oli õues ikka väga soe. Peale ujumist suundusime oma poisteväega (Robin, Sebastian ja Mart) kodu poole. Liivi ja Priit jäid meist veel Viljandisse ringi kolama. 

Oli vahva päev! Kuum, aga tore! Poisid jäid ka väga rahule, eriti meeldis neile lodjaga sõit Võrtsjärvel, mis oligi ju päeva köige tähtsam värk. Aitäh Emajõe Lodjaseltsile , kes selle võimaluse kätte tõi ja aitäh Liivile, kes meid purjetama kaasa kutsus!

Södertalje CUP Rootsis (8. juuli-14.juuli)

Aasta alguses selgus, et Raplamaa Jalgpallikool viib oma U11, U12, U15 ja U17 meeskonnad Rootsi rahvusvahelisele Södertalje CUPile. Kui ma päris ausalt ütlen, siis mul tuli kannahk ihule ja kergemat sorti (ajas kasvav) paanika peale, sest ma tundsin reaalselt, et ma ei ole oma tervislikust seisundist lähtuvalt võimeline Sebastianit sellel pikal turniiril välismaal toetama. Mida lähemale jõudis aeg lapse registreerimise lõpptähtajale, ei teadnud ma, mida teha. Selge oli see, et Sebastian sinna turniirile saama peab, aga selgusetu oli, kuidas seda olukorda lahendada. Aga nagu ikka öösiti tulevad mul geniaalsed ideed :) Mina minna ei suutnud, Arvo töö juurest ära ei saanud, aga no jumal küll! - meil on ju absoluutselt täiesti maailma kõige ägedam vanem vend Robin! Ja nii juhtuski, et suur vend Robinist sai väikevend Sebastianile kõige parem tugiisik üldse, kes olla oleks saanud ja vennad sõitsid koos Rootsi Stocholmi külje alla Södertaljesse väga suurele jalgpalliturniirile. 

Ühe lapse jalgpalliturniirile saatmine oli kallis, aga kahe lapse (neist üks ju siiski täiskasvanud ja täiskasvanu hindadega) reisile saatmine oli veel kallim. Palusin abi vallalt ja tegin üleskutse facebookes ning saime kenasti rahad kokku, et poisid saaksid Rootsi minna. Minul oli see elus esimene kord olla sellisel moel Sebastianist eemal. Põdesin seda väga, sest ma ei osanudki ilma temata olla. Need päevad, kui  Arvo, Ronin ja Sebastian olid kõik kodust ära, oli Liivi minu juures, et ma ei peaks üksi olema. Suured tänud talle selle eest!

Poiste reis algas kruiisilaeval ööbimisega. Ostsime mõlemale poisile lisaks nii õhtu- kui ka hommikusöögid laeval, sest teadsime, et need on ainsad söögikorrad selle seitsme päeva jooksul, kus Sebastian saab korralikult söönuks, ilma, et Robin peaks end halliks mõtlema ja rabelema. Kahjuks selgus kohe mineku päeval, et Sebastiani pardakaardil õhtusööki polnud (ometigi olime selle eest maksnud) ja Robin pidi veel lisaks ostma ühe õhtusöögi (kelle vead sellised on? Etteruttavalt võin öelda, et tagasisaabumise hommikul ei olnud Sebastiani pardakaardil ka hommikusööki, aga kuna Robin süüa ei tahtnud, siis Sebastian kasutas Robini kaarti). Öö laevas möödus rahulikult ja hommikul kõhud täis söönud viis suur buss neli meeskonda ja viis treenerit + Robini Södertalje Igelsta algkooli, kus igal meeskonnal oli oma klass, kuhu ennast sisse seati. Passimiseks aega polnud, sest kell 15.00 oli juba esimene mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK2-ga, mille meie meeskond võitis 9:4. Ülejäänud päev oli vaba. U12 meeskonnas mängisid Jako Puusepp, Janar Loorents, Andreas Post, Taaniel Palmisto, Hugo Miljand, Andrus Kapsi, Renar Asi, Patric Tserr, Rico Nipernado, Gregor Käsper ja Sebastian Erik. Treener Siim-Sten Palm.

Toitlustamine toimus teise kooli juures sööklas ja kui ma menüüd nägin, siis ma teadsin kohe, et Robinil läheb raskeks.... Selles menüüs ei olnud mitte ainsamatki toitu, mida Sebastian oleks hea meelega söönud, v.a. hommikusöögil singisai. Aga ma sain üsna kiiresti aru, et ma ei pea muretsema üldse, sest Robin sai suurepäraselt hakkama ja leidis selle koha, kus Sebastian süüa sai. Kasvõi friikartuleid, kui midagi muud ei olnud. Robin oli täiesti oma ülesannete kõrgusel ja nälga Sebastian nende päevade jooksul tundma ei pidanud. Robin suutis isegi nii palju, et Sebastian sõi õuna ja pirni, mis on tegelikult väga suur asi, kes meie Sebastianit tunnevad. 

Teisel päeval oli juba hommikul kell 8.00 esimene mäng ja vastaseks oli Tartu Tammeka, kelle käest meie meeskond sai 6:4 pähe. Sellest oli väga kahju, sest tegelikult ei ole Tammeka meile kunagi liiga raske vastane olnud, aga tõenäoliselt sai saatuslikuks see, et meie meeskonna pink oli lühike ehk siis vahetusi oli liiga vähe. Kuna mängud olid pikad (2x30 minutit), väsisid poisid lihtsalt ära. 

11.40 oli mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK1-ga, mis jäi tasavägisesse viiki 2:2.

Kolmandal päeval ootas poisse ees kolm pikka mängu. Esimene oli 11.00 FC Santos Tartuga, kus meie poisid said korraliku sauna seisuga 8:1 Santose kasuks. See oli ka ette aimatav, sest me ei ole kunagi Santosest jagu saanud. Teine mäng oli kreeklaste Fame Acatemies 2-ga, kus poisid said särada ja lõppseis jäi 3:7 meie meeskonna kasuks. Kolmas mäng oli 18.40, vastasteks rootslaste Assyriska FF, mille poisid võitsid napilt 4:3. Päeva lõpuks oldi auväärsel neljandal kohal, kuid kahjuks teenis meie tipuründaja Andrus viimases mängus punase kaardi ebasportliku käitumise eest, mis tähendas seda, et ta järgmises mängus osaleda ei saanud, kuid järgmine mäng oli turniiri liidriga (ülekaaluka liidriga) järgmisel hommikul kell 8.00 Soccer Barcelona Youth Academyga. Sellist sauna me ei olegi vist kunagi saanud.... Lõppseis jäi 0:15 meie kahjuks. Ja edasi läkski kõik allamäge. 9.50 alanud mäng rootslaste Hammarby IF-ga pidime tunnistama 7:0 kaotust ja 11.40 alanmud mängus kreeklaste Fame Academies 1-ga 4:2 kaotust. Sellega oli meie meeskonnale turniir läbi ja kokkuvõttes saavutati 10 punktiga seitsmes koht, väravate vahe -23 (turniiri võitjal Barcal väravate vahe + 111).

Robin kommenteeris viimast päeva, kus tuli vastu võtta ainult kaotused, tegelikult positiivselt. Ta ütles, et kõik poisid andsid endast parima ja pingutasid kõvasti. Lihtsalt meie kahjuks rääkis liiga lühike pink (kaks poissi olid viimaseks päevaks vigastusega kõrval + Andruse eemalejäämine kõige raskema vastasega). Poiste jaoks olid mängud liiga pikad (õhutemperatuur oli ka muidugi kõik päevad +30 kraadi) ja vahetusi liiga vähe. Ei saa muidugi jätta mainimata, et tegelikult on midagi muutunud ka treenerivahetusega - ei saa öelda, et meeskonnal üleüldiselt kuigi hästi läheks. Näiteks kohalikus noorteliigas oleme igal aastal olnud kindlalt esikolmikus, siis sel aastal tuli leppida eelviimase kohaga. Mõtlemiskoht kõigile.

Läks, kuidas läks. Poisid said kõva kogemuse ja ka elamuse ning tegelikult sellised pikad koosolemised lähendavad meeskonda tublisti. Ükski Raplamaa JK meeskond medalikohale tulla ei suutnud, kõige lähemal medalile olid U11 poisid, kuid pidid poolfinaalis tunnistama Kohila Püsivuse paremust.

Ilma selle ametliku osata oli minu jaoks selle turniiri kõige tähtsam osa Robini ja Sebastiani ühine reis Rootsi. Mina ei oleks iialgi suutnud pakkuda Sebastianile nii suurt turvatunnet selles olukorras, kui pakkus talle tema suur vend. Mul ei olnud isegi hetkeks hirmu, et Robin ei saa hakkama, äkki Sebastian tunneb oma vanematest liialt puudust, äkki ta jääb nälga (ta on söögi osas ülivaliv), äkki.... Ma usaldasin Robinit 100% ja õigesti tegin, sest ma ei tea, kas oleks saanud midagi veel paremini teha, kui tegi Robin. Ja Robin ei teinud ainult Sebastiani heaks, ta tegelikult kantseldas ja lõbustas kogu seda 2006 tiimi, sest näiteks meie meeskonna klassis ühtegi treenerit ei olnudki - Robin  oli ainus täiskasvanu, kes siis tegi äratuse, kamandas nad õhtul magama õigel ajal, käis poistega pesemas, lahutas kaklejaid ja lohutas pettunuid. Ma tean jah, et Robin on juba suur (ikkagi 18aastane juba), aga ma ei usu, et kõik temaealised poisid oleks nii hästi antud olukorras hakkama saanud. Sebastin on oma suurde venda väga kiindunud ja Robin on talle suureks eeskujuks, ta usaldab teda täielikult ja armastab siiralt. Tunne on vastastikune.

Sebastini jaoks oli reis tõeline eneseületus, seda oli tunda ka paar päeva peale koju saabumist. Ta justkui ei osanud päris öigesti olla ja oli pisut häiritud. Robin ütles, et Rootsis ta oli olnud teisel päeval pisut justkui segaduses ja õnnetu, muidu ta nagu ei saanud aru, et midagi hullu oleks olnud, mis tegelikult näitab ka selgelt seda usaldust, mida Sebastian Robini suhtes tunneb. Kui päris aus olla, siis on see usaldus alati olemas olnud, sest mina saan küll käsi südamel öelda, et meie poisid ei ole vist küll mitte kunagi omavahel kakelnud ega riius olnud. Robin hoiab oma väikevenda väga ja vastutasuks on ta saanud täieliku armastuse ja usalduse Sebastiani poolt.

 Lõpetuseks soovin tänada kõiki inimesi ja asutusi, kes tegid võimalikuks selle, et Sebastian ja Robin saaksid koos jalgpalliturniirile Rootsi minna, mis ilma teie abita oleks ikka majanduslikult üsna keeruline olnud.

Aitäh:
Anneli Bomm, Carola Adok, Ruta Toome, Reimo Mölder, Kristi Ruben, Jane ja Argo Duder, Bärbel Laasner, Piret Püü, Marko Männiste, Kadri Tammist, Aivar Arak, Kätlin Murre, Mari-Liis Põldmaa, Irma Castro, Kirsti Mau, Riina Luhtaru, Annika Uusmaa, Piret Pent, Kristel Takk, Mairi Roots, Mart Orav, Märjamaa Valla Puuetega Inimeste Ühing, Mething OÜ, Karen Rätsep, Anne Lõoke, Ene Kruusmaa, Kai Tamm, Liis Ehavere, Ago Bomm, Jaana Linnart, Liliana Vall, Gerli Pettai, Merje Vilks, Andreas Niinemets, Eve Reinik, Lii Lember, Rain Post, Laura Reinsalu, Maiu Vilks, Kristi Jakobson, Pirko Bolluverk, Kärolin Kiviste, Monika Männimets, Enno Korv (suurtoetaja), Õilme Mägismaa, Jana Stets, Reelika Põldmann, Kadri Sipria, Anu Lõõr, Diana Solman, Ulvi Meikup, Priit Peljo, Eveli Mirnik, Aliis Anderson, Margus Nõu, Märjamaa Vald, Eneli Talli, Helen Mõtt, Anu Otti, Villem Põder ja SIF CUP korraldajad.

Suur, suur aitäh teie köigile kogu meie pere poolt!