Viltimise lummuses

Ükskord pidime Sebastianiga Waldorfis käsitöötuni raames viltima. Mina aga ei teadnud viltimisest rohkem midagi, kui et mul oli kodus kaks viltimise nõela mingisuguses imelikus tuhinas ostetud ja isegi mitte grammi eest heiet ehk siis ma ei teadnud viltimisest mitte midagi. Kohe mitte midagi. Ma ei olnud kunagi isegi mõelnud, et ma võiksin viltida või mida üldse viltida või... No polnud kohe üldse minu teema. Seda teadsin, et on olemas nõelviltimine ja märgviltimine :) 

Hõiskasin siis facebookes maha, et kes minu Märjamaa sõpradest oskaks Sebastianit ja mind õpetada mingisugust asja nõelviltima? Kaks sõpra reageerisid, võtsin Mareti pakkumise vastu, sest tema pakkus konkreetselt välja piparkoogimehikese tegemist ja kuna tegu oli jõulueelse ajaga, siis tundus teema akuutne ja nii juhtuski, et Maret tuli elus esimest korda meile ja õpetas meid, kuidas vormi abil mingisugust asja viltida. Sebastian tegi piparkoogimehikese ja mina tegin .... ma ei teagi, mingi lilletaolise asja. 

Aga minuga on selline imelik lugu, et mulle ei või kohe üldse mingeid uusi asju ette sööta, sest ma tahan siis kohe veel ja veel ja veel.... Istusin mitmeid hetki arvutis ja vaatasin Youtubes ja Pinterestis tõeliste meistrite näputöid ja tahtsin ka osata. Tahtsin osata loomi teha. See tundus kuidagi väga loogiline jätk lihtsalt vormi abil viltimisele, mis oli ülilihtne. Loomad aga tundusid müstilised ja hoomamatud - nii keerulised ja ilmvõimatud. Materjali ka polnud, aga Age saatis mulle heiet, suured tänud talle selle eest! Ja oma isikliku porolonitüki sain ka - ikka Age käest. Keegi saatis mulle veel Heiet, aga mul ei tule praegu nimi meelde....häbenen. 

Ühel ööl detsembri lõpus olime öösel metsas. Mulle ei meeldi niisama istuda, ma ikka tahan alati midagi nokitseda ja nii ma nendale väikese kotikese kokku pakkisingi ühe magava hiirepoja tegemise jaoks vajalike asjadega, sest ma olin nii viltimsie lummuses, et ma pidin saama kohe proovida midagi teha. Olin Youtubes selle hiirepoja tegenist õppinud ja arvasin, et nüüd ma olen küll täiesti valmis vormist edasi liikuma, sest ....mul oli lihtsalt nii suur tahe. Mitu tundi viltisin, enam ei mäletagi, kui kaua. Öösel kella kahe ajal sain valmis oma elu esimese vilditud looma, kes pealevaadates meenutas täitsa hiirt. 

Ise olin hirmus õnnelik oma esmasündinu üle ja see ei heidutanud mind üldse, et ma umbes 200 korda endale nõelaga näppu torkasin. Mul on selline kolme nõelaga pastaka taoline viltimisnõel ka, sai kohe kolm auku ühe korraga :) Aga ega sellest midagi - süües kasvab isu ja arvasin end nüüd küll juba nii prof olema, et tahtsin proovida traadist karkassiga looma tegemist. Kõige rohkem hirmutas mind traadi väänamine, sest see teeb sõrmed haigeks, aga ma muretsesin peenemat traati (äkki 0,5mm) ja asi ei olnud üldsegi mitte lootusetu. Hiir oli asjade loomulik käik ja taaskord Youtubes oleva videoõpetuse (Sarafina fiber art) järgi valmis minu esimene traatkarkassiga hiir. Imeväikeste sõrmedega lihtsalt nii nunnu, et ise ka ei uskunud, et see on minu tehtud. 

See traatkarkassiga viltimine ei olnudki nii raske, pisidetailide ehk varvaste tegemine oli keeruline , aga ma sain hakkama. Kindlasti oleks sanud paremini ja õppisin sealjuures üht koma teist tuleviku tarbeks. Aga põhiline on see, et see hiir näeb päriselt hiire moodi välja. 

Kolasin Piterestis ringi ja nägin Beaglet.... Minu suur unistus, mille täitumist ma nii väga ootan ja loodan. See oli natukene teistsugune tegemine, ei olnud ühes tükis karkass, jäsemeid lisati lihtsalt ükshaaval juurde. Juba valmis vilditud jäsemeid. Ma tahtsin, et ta tuleks nii Beagle moodi, kui vähegi võimalik, seega vaatasin palju fotosid ja videosid ja tegin päris oma Beagle..... Sellise, kes pissile ei taha ja keda ülejäänud pereliikmed ehk meesinimesed ka ei põlga...... 

Mind natukene häirisid need vilditud silmad. Need ei ole nagu tõetruud. Seepärast kolasin mööda internetiavarusi ringi ja leidsin spetsiaalselt viltimiseks mõeldud silmi, mida Eestis kahjuks ei müüda,  ja Eve, armas inimene, oli valmis mulle need tellima ja koju saatma (tema on Inglismaal, mina Eestis....eksole), aga häid inimesi minu ümber on ja ma ikka saanud abi, kui vaja on. Uutele silmadele seadasin kohe uue eesmärgi ka, sest Hiina kalendri järgi oli algamas kollase sea aasta ja ma olin täiesti veendunud, et ma pean ühe korrlaiku sinkidega sea viltima. Õigete silmadega. Korralikust sinkidega seast sai kolm korralikku siga kollaste laikudega ja õigete silmadega, sest mul oli tunne, et ma pean Annele ja Monikale ka sea viima uue aasta puhul. Anne pani sea mängunurgas vanni :) Kuigi ta eriti porine küll ei olnud :) Oli väga põnev nikerdamine, traadist karkass, iga jalg eraldi singiks, korralikuks singiks, sest Sebastian ütles, et keegi ei pea nii lahjat siga :) Ma muudkui lisasin heiet juurde :) et annaks ikka vähemasti jõulupõrsa mõõdu välja (vabandan veganid....). 

Ma olen praegu väga käsitöö lainel. Erinevad asjad muudkui valmivad mu käte vahel. Otsustasin, et võtan natukene hoog maha, sest ma leidsin end ühel hommikul vihaga joonistamas. Suure vihaga. Sest ma ei saa aru, miks inimene peab joonistama selliseid asju, mis teistele meeldivad, mitte selliseid asju, mis hingest tulla tahavad. Kui eelmine aasta oli Haapsalus kunstinäitus 100 poodud vastsündinud nukku, siis ei olnud kuskil kuulda, et inimesed said trauma. Ma joonistan neli poodud jänest ja maailm minu ümber kukub kokku. Jame Oliveri ühes kokaraamatus on fotod, kuidas ta käis jänesejahil ja need kättesaadud verised jänksid olid kõik raamatusse pandnud - kes saab sellest trauma? vegan..... 

Aga nüüd on kõik teisiti! Ma joonistan vihaga teiste rõõmuks. Ja mul on palju erinevaid fotosid salvestatud, mida ma tahaksin ühel hetkel proovida viltida. Nii närvi ajab ainult see, et ei oska. St ma muidugi ei tea, kas ma oskan, sest ma pole proovinud, aga mul on juba selgeks õpitud töövõtteid ja ma usun, et kui mul on õige hetk (hetkel ei ole, hetkel on õige hetk kirivöö), siis küllap ma vildin veel ja veel, sest see on lihtsalt nii põnev ja rahustav tegevus. Ja seda saab igal pool teha. Ja veel meeldib mulle viltimise juures see, et ühes heiepallist tuleb välja midagi nii imelist nagu üks Beagle on. See tundub nii imelik protsess ja nii arusaamatu, kuid nii on, et torgid nõelaga (näppu ka) ja sellest tuleb mingi asi ning  see ongi selle tehnika juures üliäge! 

Aitäh Maretile uue tee näitamise eest! Ma ise ei oleks sinna kindlasti  jõudnud. Mitte veel. Küllap see Maret pidigi sel päeval siia sattuma....tulevikuasjade tarbeks. 

Teie Ennike

Üks nukk sai endale riided

Ma sain Janelt foto....

Õues on külm ja talv ja lumi ja titel ei olnud mingisuguseid riideid.... Mulle üldse ei meeldi, kui nukud on paljad, kohe mitte üks raas ka ei meeldi. Kui nad just vannis ei ole parasjagu, aga vannis käivad nad õnneks oma nukuemmedega, mis minusse ei puutu. Jane küsis, kas saaksin Lili nukule (see nukk on tegelikult Jane enda nukk lapsepõlvest) mingisugused riided teha... 

Loomulikult ma sain. Muudmoodi pole ju mõeldavgi. Kudusin ja heegeldasin ja õmblesin. Ma olen varraste ja heegelnõelaga üsna tubli (imelik on enda kohta tubli öelda), aga õmblemine on mul selline nõrgem külg. St ma oskan lõike järgi asju kokku õmmelda küll, kuigi ei saa salata, et harutamist tuleb üsna palju ette, kuid ise arvan ikkagi, et ma olen pigem nõrk õmblemises. Seetõttu olen eriti uhke nende kollaste traksipükste üle, mis ma valmis õmblesin, sest need ei olnud mingi kerge töö teha. Ehk siis ma astusin oma mugavustsoonist välja ja see on hea tunne.... Teha midagi, milles Sa ei ole kõige tugevam ja õnnestuda - vahel on väga seda head tunnet vaja. 

Ma olen vilets tütar, õde, tädi, vanatädi... Kindlasti oleks väga palju asju, mida ma saaksin või peaksin paremini tegema, aga see olen mina.... Mul on hea meel, kui saan kellelegi kasulik olla - see tekitab tunnet, et ma olen vaatamata oma viletsale tädistaatusele või mis iganes staatusele ikkagi natukene vajalik või kasulik. Seepärast ma olen ikka alati vastu tulnud ja kui midagi on vaja oma kätega valmis teha, siis ma võimalusel olen olemas.

Möödaminnes tegin Ailneni pärandatud Alissa nukule ka pluusi ja püksid, sest Ailen tuli krõbekülmal päeval, modell ihualasti käes ja ma pidin selle nuku kohe teki sisse mähkima, sest need on väga tõetruud nukud, suguelunditega ja voldikestega - mul oli nukust nii kahju :( Kui riideid juurde vaja, anna aga märku, Allu :)

Väikene Lili saab juba 2aastaseks. Need nukuriided on minu kink talle :) Kuigi mul kuskil südames on selline tunne, et need nukuriided valmistavad emme Janele rohkem rõõmu, kui Lilile.... Aga rõõmul pole vahet, eksole? Oluline on, et titt ei ole enam paljas ja et Lili saab oma titale riideid selga panna. Eks emme peab alguses natukene abistama,  aga selleks ju emmed ongi.

Oli väga põnev tegemine, eriti õmblemise osa. Küll sai harutatud ja kirutud, aga ma olen lõpptulemusega väga rahul. Ma ei olegi nii vilets õmbleja, kui ma koguaeg  arvanud olen... Kui vaja, saan hakkama küll :)

Head mängimist väike Lili :)



Teie Ennike

Esmasündinud kirivöö

Tegime aasta lõpus Maretiga jõuluehteid ja siis ta rääkis oma plaanist, kuidas ta peale haiglaskäiku võtab ette järjekordse kirivöö tegemise. Olime kirivöödest varemalt juba palju rääkinud ja kuskil mu sees idanes mingisugune seeme. Ühel hommikul ma tulin oivalisele mõttele, kuidas me võiksime Maretiga, kui ta haiglast koju tuleb, koos hakata kirivööd tegema ehk siis ta õpetaks mulle ka, kuidas see müstiline asi käib, sest Maretil on küll oma raam, aga Märjamaa rahvamajast saab raami laenata ka. Maret oli kohe valmis tegudeks ja ennem, kui ta haiglasse läks me käisime ostsime kõik vajalikud asjad ära, paljundasime ja suurendasime raamatukogus Märjamaa kirivöö mustri ning jõime Mareti juures kohvi ja ta näitas mulle seda atripuutikat, mille otsas me vöösid tegema hakkame. Ma jäin üsna vaikseks. 

Maret käis haiglas ära, lip-lapitati jalg jälle natukene paremaks ja siis ühel õhtul ta küsis, kas ma nüüd oleksin valmis vööd kuduma? Oi, mul oli sees õõnes tunne, naeratavalt kirjutasin talle "Loomulikult!". Öö otsa magada ei saanud, muudkui varastasin, jätsin maha, kaotasin ära, tegin tsaka-tsaka, noaga alt üles, noaga ülevalt alla jne. Vastu hommikut tuli päris paanikahoog peale - mul enamuse osa ajast õnnestub neid siiski vältida. Ma mõtlesin tõesõna,  et ma ei saa eluilmaski selle asja tegemisega hakkama! See kaadervärk ja nuga ja lõimed ja vargused - need tekitasid minus tunde, et paanika!!!! Kirjutasin Maretile, et ma kardan. ta vastas, et ära karda, ma olen ju siin!

Läksin läbi tuule ja tuisu Mareti poole, kõik vajalik kaasas ja süda saapasääres. Maret tegi sooja kohvi ja tõi selle puidust kolaka lauale. 

28. jaanuar Mareti juures alustasin oma elu esimest kirivööd.

Esimese asjana pani ta mind niiesid tegema. Minu vöö jaoks läks neid vaja 31 tükki. Paras nikerdamine ja ajakulu. 

Kui niied olid valmis, hakkasime lõimet ja lõngu raamile kandma. Ikka ülevalt ja alt, piki rallirada, kõik ülemised niiedega kinni. Kui olin mustrirea lõppu jõudnud, mõtlesin, et jess, tehtud! Maret ütles ja nüüd tagantpoolt ettepoole tagasi ..... Uh... Ma panin 2,5 tundi neid lõngu sinna raami külge. Koos kohvipauside ja lõnga harutamisega, sest lõimegeenius oli lõimerulli  paberteibiga kokku tõmmanud ja siis see seesmine osa lõime oli koguaeg sasipuntras, aga kui Sa juba vööd kood, peavad Sul nii seesmine kui välimine lõimeniit korrektselt jooksma. Mul oli nii põnev, et isegi kõht ei läinud tühjaks ja aeg lendas linnutiivul. Maret arvas tol päeval, et labase võiksime ka ära teha ja siis homme kohe mustriga alustada. 

Ega mina ei teadnud, mis labase... ma ütlesin, et muidugi, teeme ära! Nüüd tagantjärgi ma saan aru küll, miks see labane on :) Ma olin nii hirmus õnnelik oma esimese 12cm pikkuse labase mustrivööga, et oleksin tahtnud kohe oma rõõmu poolele ilmale kuulutada! Ja mis kõige tähtsam  siiani ei olnudki kõige hullem - täitsa talutav oli kõik.

Kogu vöömuster on peale kantud

Labane

Järmisel päeval tatsusin jälle läbi tuule ja tuisu Mareti poole (erakordselt jubedad ilmad olid sel perioodil ja mul on see hästi meeles, sest mu auto oli Timberstonis remondis).  Hommikul ärkasin hirmus vara, et mul oleks aega selle vööga tegeleda, aga kodused tegemised ei kannataks. Selleks ajaks, kui Mareti juurde läksin, pidid kõik vajalikud kodutegemised ja lapsega seotud tegemised tehtud olema. Pidin mustrit kuduma hakkama, hirm oli nii suur, et süda oli paha, sest see kõik tundus nii ulmeline ja segane ja mu peas kumisesid mõtted varastamisest ja maha jätmisest. Istusin Mareti juurde akna alla laua taha, kuhu ta oli mu atripuutika juba pitskruvidega laua külge kinni kruvinud ja mustrilehe ära jaganud sektroiteks, sektorid numbriteks ja mustri, mida kuduma hakkasin, ära täpitanud. Maret näitas ühe rea ette - täielikult müstika.... Näitas ühe rea veel ette, no täielik müstika. Sain aru, et pean ise tegema hakkama, et saaksin aru. Võtsin koha sisse ja hakkasin otsast minema. Sinine peale, esimene valge alati peale, punane peale, punasega valge kaasa, nüüd varastad alt punase juurde, pealt valge ja punase.... ja nii rea lõpuni. Sain aru, mida tuli teha, kui oli viis valget ruutu järjest, aga mul oli ainult kolme vaja ja sain aru, mida ma pean tegema, kui muster näitab viis punast, aga lõimeid ju järjest viite punast ei ole, kaks tuli alt juurde varastada. Lihtne! 

Sellel ajal, kui mina imetlesin oma esimesi mustriridu ja olin vaimustuses mõistmisest ja hakkama saamisest, möllas Maret köögis ja valmistas meile enda valmistatud kartulivorste, serveerides neid enda tehtud kõrvitsasalatiga. Küll olid maitsvad! Ma sõin peaaegu kiirustades, mis on minu kohta väga ebaharilik - tavaliselt kõik juba lasevad leiba luusse, kui mina alles olen poole prae peal. Ma tahtsin nii väga kuduma tagasi. Maret arvas, et võin vist raami koju kaasa võtta ja kodus tööle hakata, aga ma ei julgenud, sest ma veel ei teadnud, kuidas vööd raami peal täitsa ise edasi lükata ja ma ei teadnud ka seda, kuidas lõime jätkata, kui see ui otsast otsa saab. Mõtlesin, et pean ikkagi ühe päeva Mareti juures õppimas käima, kus ma saan täitsa iseseisvalt vööd edasi liigutada ja lõime jätkata. 

Lasime viis päeva mööda, kumbki tegi omi asju, mis oli vaja ära teha. Mina näiteks kudusin ja õmblesin Lili nukule riideid, millest ma kirjutan lähemalt siis, kui nukuomanik on oma nukuriided kätte saanud. See oli väga oluline projekt ja tahtsin 100% kindel olla, et kõik, mida ma olen plaaninud teha, on 16. veebruariks valmis. 

Uue nädala esmaspäeval sõitsin autoga ilma tuisu ja tuuleta Mareti poole ja asusin tööle. Esimese hooga arvasin, et kõik on viie päevaga ununenud, kuid tegelikult teadsin kohe, mida tegema pean. Kudusin kohe hooga, sest mul oli selleks päevaks Maretiga kaks eesmärki: 1) pean täiesti iseseisvalt vööd rallirajal edasi liigutama ja 2) pean iseseisvalt oskama lõime jätkata. Seega tähendas see seda, et ma pidin hoogsalt töötama, sest kõik vajalik tuli selgeks õppida, et saaksin töö koju kaasa võtta ja kududa päevas nii palju, kui aega ja isu on. Esimene vöö liigutamine raamil oli raske, kuid ma sain hakkama. Samamoodi sain täpselt aru, kuidas lõime jätkata. Valmis! Ma olin valmis iseseisvalt jätkama. Kõht sai ka korralikult täis, sest sellel ajal, kui ma hoolega töötasin, valmistas Maret meile maitsva lõunasöögi brüsseli kapsastest ja mingisugusest lõhesalatist. Kõht täis ja töövõtted kõik selged, sõitsin oma kaadervärgiga kodu poole ja hõivasin köögilaua. 

Teisipäev, kolmapäev, neljapäev, jube natukene reedet ja vöö oli valmis. Meil oli Maretiga kokku lepitud, et esimese vöö lõikame koos raamilt maha. Ma ootasin laupäeva nii väga, kohe nii väga, sest ma tahstin näha, millega ma siis päriselt hakkama olen saanud. 

Laupäeva lõunal läksin Maretile järgi läbi vihma ja libeduse, õudsa libeduse ja tõin Mareti enda poole. Ja 09.veebruar 2019 lõingi käärid sisse! Minu esimene, esmasündinud, imelilus, väikeste näpukatega Märjamaa kirivöö oligi valmis! Harutasime narmad ilusaks, niiske käega tõmbasime vöö üle ja seadsime pildi tegemiseks valmis. 

Olen hirmus uhke. Olen tõesti hirmus uhke oma esimese kirivöö üle, sest ma ei ole siiani veel kunagi kartnud ühegi käsitööprojekti alustamist, aga see vöö algas hirmu, lausa paanikahooga. Ma arvasin, et ma tõesti ei ole võimeline midagi sellist tegema. Ma ei olnud elus kordagi isegi mõelnud, et ma võiksin midagi sellist teha... see on ikka selline.... meistrite töö. Minu meelest. See ei ole justkui selline asi, millega igaüks võiks lihtsalt hakkama saada, aga tuleb välja, et sellega võibki igaüks lihtsalt hakkama saada. Sest mina ju sain :) 

Arvole on käsk kätte antud. Ta meisterdab mulle päris oma raami, noa ja ui. Ma tahan veel ja veel  ja veel vöösid teha. Mulle meeldib, see on nii teraapiline ja nii huvitav protsess. Ma ei salga, see on ka natukene raske, sest pead olema väga tähelepanelik, reaga mitte eksima, võtab päris palju aega jne, aga ikkagi on väga huvitav, kuidas erinevatest lõngadest ja lõimest saab valmis 3m ja 14cm rahvariidevööd. Mitu tiiru ümber minu piha :) 

Küll mul on hea meel, et ma Mareti poole pöördusin ja ennast talle õpipoisiks pakkusin. Ta kutsuski mind naljatades õpilane Kiir. Olin Mareti esimene õpilane vöö tegemisel ja Maret võib uhkust tunda - tema õpetamismeetodid töötasid suurepäraselt ja õpilane Kiir sai tööga suurepäraselt hakkama. Uue vöö lõngad on ostetud, lisaniined valmis tehtud, muster ära paljundatud ja suurendatud, osaliselt täpitatud ja esmaspäeval lähen Mareti juurde uut vööd raami peale panema. Nüüd ma tean, et vöö tegemisel on kõige suurem töö lõimete peale panemine. Ma ei tea, mitu tundi mul kulus vöö tegemiseks. Ühe mustrikorra kudumiseks läks umbes 45 minutit. Maret küsis, kui palju minu arvates võiks selline vöö maksta. Tema müüs oma Mustjala kirivöö 60 euroga maha. Ma ei tea, kui paljud inimesed üldse teavad, kui suur töö on ühe vöö kudumine..... Seega nad ei oska ka rahas seda väärtustada. Nii et küsimus laiale ringile - palju võiks maksta 3m ja 14cm Märjamaa kirivööd?

Minu esmasündinud kirivöö on valmis ja ma ootan põenvusega järgmist väjakutset, kus vöö mustris on viis erinevat värvi - enam mul ei ole paanikat, sest ma tean, et ma saan hakkama :) Kindlasti saan! Aitäh Maret, suur, suur aitäh mulle nii suure töö õpetamise eest! Ja mina julgen küll kõigile Mareti õpetamismeetoteid kasutades õppida kirivöö tegemist - tema süsteem töötab sada protsenti ja iga puupea saab ka aru, mida ja kuidas teha. Järgmiste tegemisteni!

Teie Ennike