Maret kutsus mind naiskodukaitsjatega ühte toredat päeva veetma keset merd ja saari. Nimelt organiseeris ta naistele kajakimatka Manija saarele. Ma alguses mõtlesin küll, et mis mina ja kuidas mina sinna võõraste sekka... no nagu imelik minna - kõik on kodukaitsjad ja mina siis niimoodi lohisen kaasa kõigest koduhoidjana. Aga süda ütles, et ütle ja. Ja südant tasub kuulata, sest mõistusehääl võib mõnikord olla liiga ratsionaalne.
Pühapäeva öösel ennem esmaspäeva tulin laulupeolt ja esmaspäeva hommikul kell 8:30 istusin Mareti ja Kalle autosse ning algas sõit Munalaiu poole, sest peaaegu Munalaiult saab Manijale. Mul ikka hing natukene kripeldas sees, et kuidas mind vastu võetakse ja kas ma ikka saan oma emotsioonidega hakkama ja äkki Maret on liiga ametis organiseerimisega ja... Noh, olin pabinas. Ise püüdsin natukeseks ikka silma looja lasta, sest ära tehtud laulupidu oli alles kontides ja unetunde oli vähe olnud.
Kohale jõudes polnud mahti isegi mitte muretseda või teisi naisi tähele panna. Algas kohe paaridesse panek ja mina tahtsin Maretiga olla. Ma polnud varem kajakiga sõitnud, ainult kanuu ja süstaga, aga kajak on ikka hoopis erinev nendest teitsest. Matkajuht tegi põhjaliku õpetustöö ja õpetusi jagus, sest igasugused põlled ja veekindlad kinnitused tuli paika saada, oli vaja õppida aerutamist ja tüürimist. Lõpuks lasti meid vette - olime Maretiga kohe põõsas, sest Maret oma haige jala tõttu ei saanud tüürida ja mina ei julgenud tüürida - see tähendab , et me ei olnud parim tandam. Esimese hooga üritasime aerutada Manija saare punase poini. See ei olnud nii kerge midagi, kui arvata võib. Kajak läks koguaeg viltu, Maret üritas aeruga tüürida, sest vasakut jalga ta kasutada ei saanud. Kohale me muidugi jõudsime, sest me oleme ju kanged Eesti naised, aga midagi kerget selles küll ei olnud. Päike paistis, palav, kõik kohad olid märjad (vaatamata veekindlale põllele). Kalle aitas meie kajaki kaldale ja meil oli väike peatus, et vaadata Manija saare kaarti.
Ma võtsin jope seljast ära ja istusime uuesti Maretiga kajaki, sest ilm oli tõesti väga palav ja taevas ähvardavalt tume...Matkajuht ütles, et äike tuleb meie poole. Mina hakkasin pabistama, sest vesi, metalllist aer ja äike ei käi kokku. Ja siis ta tuligi! Suure hooga tuul, vihm, rahe, välgusähvatused. Matkajuht käskis meil randuda ühe väikesaare taha, aga see, mis toimus oli ikka üle mõistuse. Suured raheterad peksid vastu ihu ja täitsa valus oli kohe. Pidime ootama ilma paranemist ja siis sai matkajuht teada, miks meie kajak koguaeg valesse suunda läheb. Minu Maret aeti teise paati ja ma sain endale uue tüürinaise. Mul oli natuke kahju, et olin Mareti elu keeruliseks teinud, aga matkajuht ei jätnud mingitki vaidlemisruumi ja nii need vahetused ära tehti. Ilm oli kohutavalt külm ja märg, ma olin aluspüksteni läbimärg ja nii külm hakkas, et ma arvasin, et me ei jõua mitte kunagi sinna Riida tallu, kus meid ootas lõunasöök. Meil oli kolm kilomeetrit veel vaja aerutada, aga mul oli natukene masekas peal. Esiteks selle pärast, et jagasin paati võõraga ja teiseks selle pärast, et nii külm oli. Aerutades hakkas natukene soojem ja Naada liivarannas me randusime, kust kõndisime Riida poole.
Riida talu perenaine oli meile valmistanud lammast, ahjukartuleid ja-porgandeid, mingi imehea rohelise salati. Aga söök polnud veel valmis. Palusime perenaist teha meile kuuma teed, sest meil oli kõigil väga külm ja märg. Perenaine lahkekene tegi kannude kaupa kuuma teed melissist ja see tuline jutt, mis kõrist alla läks, soendas keha ja hinge. Mul oli õnneks kotis üks kuiv pikakäiseline pluus, sain selle välja vahetada lühikesekäise särgi vastu, mis oli läbimärg. Oli kuulda nurinat, et söök veel valmis polnud, aga mina sellest eriti aru ei saa, sest ... me ei läinud ju restorani, me läksime kodumajutusse ja meil oli võimalus sooja teed juua - inimese hingekene võiks vahel ka oodata osata.
Laud oli lookas ja lamma soli imehea. Kui ma ei oleks teadnud, et tegu on lambaga, ei oleks ma osanud kunagi arvata, et see on lammas - lihtsalt nii hea loomaliha oli. Ja teate, täiesti üllatusena pakuti meile veel muffinit ka :) Seda ei osanud isegi teada, Maretki ei teadnud. Saime kuuma kohvi ja muffinit :) Ja seda kõike peaaegu olematu raha eest.
Mina polnud ikka sooja saanud... Küsisin matkajuhi käest, kes oli suur ja tugev mees, et kas ta ei tahaks oma jopet mulle peale anda, sest mina lihtsalt ei suuda seda viite kilomeetrit värisedes tagasi aerutada. Matkajuht ütles, et ta on alati minusuguste peale mõelnud ja tõmbas oma jope taskust välja uue jope ning ma sain üleni kilejope sisse pugeda, kus tekkis kasvuhoone efekt ja lõpuks ometigi ma sain sooja.
Tänasime lahket perenaist, kes soovis, ostis käsitöö õlut kaasa ja läksime vaatama majakat. Ettevaatlik pidi ka olema, sest muidu võis mõne värske "koogi" sisse astuda. Majaks on Manijal väga väikene, aga teeb oma tööd.
Ja oligi aeg koduteele asuda. Aerutasime ühe jutiga 5,5km Munalaiule tagasi. Merele oli vahepeal laine tekkinud, väikesed jänesed vahutasid ja kajak kiikus küljelt küljele. Natuke hirmus oli, aga viriseda ei julgenud, sest ma olin ikkagi naiskodukaitsjatega pundis. Mind natukene häiris, et me ei aerutanud koos, vaid osad paadid tormasid ees ära ja teised jäid pikalt maha. Aga eks jõudlus on erinev ja mina võin küll öelda, et mul on tugevad jalad ja ma võin kõndida nii palju, kui vaja, aga mul on nõrgad käed ja mulle oli aerutamine suht raske, sest mu käed ei ole nii tugevad kui võiks.
Sadamas käis kõik kiiresti: põlled sinna, vestid sinna, aerud sinna, veekindlad kotid sinna. Kokku aerutasime 10,5km. Raske oli, aga väga äge! Mu tüürinaine nimetas mind printsessiks (see ei olnud heatahtlikult öeldud), aga pole hullu - mulle meeldibki õrn olla. Mul on hea meel, et ma ikka otsustasin seda kaasa teha, vaatamata sellele, et ma olin võõras seltskonnas (Maret oli ikka ka minuga - õlatunne oli olemas:) ). Vaatamata sellele, et oli külm ja et raheterad tegid näole haiget - kogemus oli kogu seda pahupoolt väärt! Aitäh Maret kaasa haaramast! Ela, lihtsalt ela?
Teie Ennike
