Pidu katku ajal

Me ei ole lamemaalased, ausõna. Ja ma ei hakka ennast õigustama, kui vabatahtlikult ma maski kannan või mitte. Kui on võimalik, siis ma väldin maski, aga paraku see enam võimalik ei ole, sest politsei viib Su lihtsalt viisakalt poest välja nagu juhtus Robiniga. Ta nüüd kannab puhvi, mis minu meelest on klounaaž, sest see lirakas seal näo ees ei kaitse ei teda ennast ega ka kedagi teist. Meesinimesed ütlesid mulle küll, et vast ei tasu seda meie viimast käiku ja tegu blogida, aga kuna mu lugejaskond on nii piiratud, siis loe või keri edasi :) Ma ikkagi panen meie tegemised blogisse, mis sest, et see võib natukene tunduda nagu tõesti pidu katku ajal. Ma loodan vaid, et me oleme hoitud ja koroona meid kätte ei saa. 

Minul ja Sebastianil on nädalase vahega sünnipäevad ja tavaliselt me sellel ajal ikka teeme midagi toredat. Elamusi pakkuvat. Kingitustest suurt ei hooli, lilled meeldivad, aga kõige rohkem meeldib meile ikkagi, kui saab kuhugi minna ja midagi teha. Minu sünnipäev algas Anne külaskäiguga. See oli mulle nii nii oluline ja ma kartsin viimase hetkeni, et äkki ta ikkagi ei tule, aga tuli. Kõndisime Märjamaa vahel 8,7km ja ma pakkusin talle pisi-pavlovat, mille tegemist ma alustasin neli korda, sest kolm esimest beseepatja lendasid biojäätmesse. Ma ei tea, mis värk mul nendega oli. Mul ei ole mitte kunagi midagi sellist juhtunud. Anne kinkis mulle lille - madagaskari jasmiini. Ma ei tea, kas ma oskan nii peene lillega ümber käia, aga äkki ikka läheb õide. Ma olen ilmatumalt tänulik Annele külaskäigu eest ja ma loodan, et kui kevad meie õuele päriselt kohale jõuab, siis ma saan talle külla minna. 

Õigel sünnipäeval olid mul silmad märja koha peal. Kes teab, see teab. Õhtul võõrustasime mõnda minu sugulast Sipas ja käisime saunas. Päev oli pikk, emotsionaalne ja väsitav. Arvo õnneks on peaaegu nagu elupäästja ja päästis ka selle päeva roosa pusa, ohtrate kallistuste ja sugulaste võõrustamisega. Kui me lõpuks päeva lõppedes sauna jõudsime, siis ma sain aru, kui keeruline mul oleks olnud üksi seda päeva üle elada.... Ma olen tänulik oma perele, kes ikka hoiavad ja aitavad - olgu mure siis suur või väike. Sugulastest nii palju, et kutsusime nad ühtlasi ka Sebastiani sünnale, sest Sebastian ütles, et pole mingit mõtet kaks korda ühe nädala jooksul samu inimesi võõrustada :D Ja kuna meil olid igasugused plaanid, siis nii tegimegi. 

Sebastiani sünnipäevaks ma tahtsin ikka midagi oluliselt paremat välja mõelda, kui lihtsalt laua taga kaneelirulle süüa. Sebastian muuseas sai juba 15aastaseks. Vahel mõtlen, millisest tulest ja veest me oleme läbi käinud, siis tuleb ikka uhke tunne peale küll, et oleme nii toreda noormehe üles kasvatanud. Või noh, me alles ikka suuname ja toetame teda, aga kõige tähtsam asi - süda on õige koha peal - on olemas. Kõik ülejäänu tuleb naguniigi varem või hiljem. Ma mõtlesin tükk aega, et mis me siis selle Sebastiani sünnipäevaga peale hakkame, kui kõik on lukus ja minna pole nagu mitte kuskile peale matkaraja. Matkarada ei ole muidugi ka halb valik, sest matkata meile meeldib ja see olekski täiesti ok olnud, aga siis sponsitud reklaam näitas mulle fb-s, et Laulasmaa SPAs saab asju :) Igatahes otsustasime reede hommikul, et kuna just sel päeval oli ilus ilm, siis me läheme päev varem matkama (laupäevaks lubas ikka täielikku koerailma) ja siis läheme SPAsse, mis kõik oli kenasti broneeritud ja korras. Pakkisime oma sada asja ja koera kokku ning sõitsime Laulasmaale, kus parklas oli mõni ükskik auto. Sellist pilti pole Laulasmaal kunagi näinud. Võtsime matkamiseks vajalikud asjad ja läksime rajale. 

See rada vist ei ole RMK rada. Vähematsi RMK lehel otsides ei leia Laulasmaa matkarada. Kuigi rada on samamoodi märgistatud ja võiks arvata, et tegu on RMK rajaga. Ainus vahe võibolla on  see, et rada on väga tihedalt märgistatud ehk siis eksimisruumi pole. Ilm oli ilus, tuult praktiliselt polnud ja päikese käes hakkas lausa soe. 

Mereäärne matkarada on mõnes mõttes eriline. Seal ei kasva muid puid, kui ainult kõverikud männid, mille otsa on hea ronida. Mira oli jälle nagu segane - tiris ja tõmbas ja nuuskis ja uudistas kõike. Õnneks Arvo ja Robin kantseldasid teda ise vahepeal, sest pole võimalik pildistada, kui keegi Su käe otsas koguaeg tõmbleb. Vahepeal hoopis Robin võttis pildistamise üle ja nii sattusin minagi paarile fotole ja Arvo tegi ka oma naisest paar klõpsu. 

Rada ei ole raske, st mingeid erilisi takistusi ega tõuse/langusi ei ole. Lihtsalt kulged ja istud iga natukese aja tagant kellegi pingile jalga puhkama, kui soovid. Aga selle asemel, et see pole raske, on see tõeliselt ilus. See on uskumatu, milline on looduse osavus need männid selliseks kasvatada! Ja need suured rändrahnud on nii võimsad ja tekitavad tunde, kui väikene olend on inimene. 

Ainukese kraavi ületus ... Keegi viga ei saanud

Kuskil päikesepaistelises kohas pidasime piknikut. Minul oli puuviljasalat juustuga kaasas ja meesiniemsed sõid seda, mida tol hommikul Lemmiku kauplusest saada oli. Koer sai oma osa, sest tema oli ju see kõige suurema vaeva nägija ehk juht. Ma ei tea, kas ta kunagi üldse saab aru, et mina olen boss ja minu järgi käib kõndimine. Võibolla, kui ta on 15aastane.... Otsa lõppes ka meie viimane nurmenukk - oleme kevade ootuses, et korjata uued nurmenukuõied kuivatamiseks. Kuigi õues ei olnud kuigi soe ilm, oli päikese käes siiski väga mõnus istuda. Igatahes kõhud said kõigil kenasti täis ja me otsustasime, et me ei lähe edasi (matkaring oleks muidu olnud 7km),vaid läheme tuldud teed tagasi (kokku kõndisime 5km). Mul oli selle üle kuskil südamesopis hea meel, sest ma ei ole päris terve.... 

Rannas mängisime Miraga pulga äratoomise mängu. See oli päris hämmastav, kuidas ta otsustas just täpselt kellegi juurde minna. Mina tegelikult ei osalenud mängus, ma püüdsin teda pildile saada, aga ometigi ta mingi aja tagant tõi pulka ka mulle. Mirale väga meeldivad sellised mängud, ta on väga tubli jooksja ja hüppaja. Temaga võiks vabalt agilyti trennis käia, kui see asuks kodule natukene lähemal. Sest peale kiiruse ja hüppevõime, on ta ka väga tark ja kergesti õpetatav. Väsitasime koera korralikult ära :)

Ja oligi meie matk läbi. Kellaaeg oli täpselt seal maal, et laulasmaa SPAsse algas chek in. Ma olin broneerinud kaks tuba ja üks neist siis selline, kus võis koer ka olla, kuigi meil käis koer ühest toast teise.... Ma ei tea, kas see oli väga suur väärtegu. Laulasmaal on siis olukord praegu selline, et hotell ja SPA osa on lahti, kuid veekeskus on suletud. Kõiki hoolitsusi saab ja ööbimise sisse on juba arvestatud soolakamber ja pärlivann. Ma tellisin massaažid lisaks, millest Robin loobus ja asendasime selle veel ühe vanniga. Ega meil seal väga midagi aega polnudki, minul ja Arvol hakkasid poole viiest juba igasugused hoolitsused pihta. Kõige pealt käisime vannis ja siis saime massaaži (minul oli eraldi märge, et naismassööri palun). Vann oli mõnus, aga massaaži latt on nii kõrgele aetud tänu Ammende Villale, et seda kätte saada tavalises SPAs on suhteliselt võimatu. Pealegi olin ma kuidagi väga krampis ja puudutused tundusid üleliigsed... Arvo käis männiekstrakti vannis, mina eukalüptivannis. Nii imelikult vaikne ja inimtühi oli kogu see SPA osa... Natuke kuidagi kurb hakkas.... Et inimesed ei saa lõõgastuda, eriti praegu, nii stressirohkel ajal. Uuendusena on neil ehitatud välja puhkeala, kus saab mugavatel toolidel pikutada ja teed või vett juua. 

Kui poisid olid ka oma vannid ja Sebastian ka massaaži kätte saanud (ma ikkagi imestan, kuidas ta laseb võõral inimesel ennast mudida, aga kodus väldib igasugust kehalist kontakti), siis meil oli õhtusöögi aeg. Õhtusöök tuli vähemasti kaks tundi ette ära tellida Resto Verdest, mis siis serveeriti tuppa. See oli päris suur naljanumber, sest kui kõik olid ära otsustanud, mida nad söövad, pidime me esitama tellimuse, kus oli 12 rooga, neist üks eritellimusega pearoog (Sebastianile). Mul oli kuidagi piinlik... Nagu oleks nädal aega näljas olnud :) Söögid olid head. Kuigi mina ei jaksanud enda praadi ega magustoitu ära süüa.  Mulle maitses väga "Vürtsikas porgandi-läätsesupp", praad (seapõsk) jättis mind suhteliselt külmaks, mis vastupidi maitses väga Arvole. Sebastian oli enda igasuguste eritellimustega väga rahul, kuigi tema taldrikud nägid eriti nukrad ja värvitud välja. Natukene läbi mõtlemata oli see, et toas oli ainult üks tool (toad olid tegelikult ju kahele inimesele mõeldud), seega üks pidi sööma püstijalabaaris või no tegelikult voodiserval istudes. Palju, palju meeldivama maitseelamuse oleks saanud, kui oleks saanud süüa restoranis, sest ära jäi ka vahetu sotsiaalne suhtlus, arvamuste avaldamine, üksteise taldrikust maitsemine. Robin kokana oli kriitilisem, kui ülejäänud gäng, aga tegelikult jäid vist kõik  oma tellitud toitudega rahule. Mingeid erilisi ilupilte pole, sest valgust polnud ja kõik söögid olid suure surmaga ühele väikesele lauale ära mahutatud. Kiidan eriti Verdet, sest sellises olukorras ellu jääda - see on kunst omaette....

Sebastiani vutt ja söekartul, teisel taldrikul kanatiivad

Peale õhtusööki oli mul halb olla. Päris tükk aega. Mu keha ei ole harjunud nii palju söögiga ja vaatamata sellele, et ma magustoitu peaaegu ei söönudki ja praest jätsin ka poole alles, siis ikkagi oli väga raske olla. Kuna veekeskus oli kinni, siis ega meil muud teha polnudki, hakkasime lauamängu mängima. Võtsime seekord kaasa Eesti mäluängu, sest oleme seda siin Arvo kodusoleku ajal korduvalt mänginud ja kuidagi tundus hea valik. Alguses ma mõtlesin küll, et kuidas me seal väikses toas voodi peal mängime, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tegime kaks mängu - ühe võitsid Robin ja Sebastian ja teise võitsime meie Arvoga. Sõbralik viik. Ja kell oligi märkamatult peaaegu südaööd näitamas. Läksime veel Arvoga mere äärde Mirat jalutama ja nautisime imeilusat värvidemängu mere taga olevatelt tuulegeneraatoritelt. 

Ärahellitatud koer

Hommikul oli meil tellitud kella üheksaks hommikusöök. See käib praegu nii, et Sulle antakse paberileht, kus peal on toidud ja siis Sa märgid sinna peale mitu portsionit Sa midagi tahad. Selle pidi siis juba eelmisel õhtul ära tegema. Hommikul toodi suur kärutäis toitu, mis oli segasem kui segane. Näitena võin tuua, et meie toast tellis peekonit Arvo ja poiste toast mõlemad poisid, aga peekon oli pandud kõik ühele taladrikule. Jaga, kuidas tahad. Keegi muidugi nälga ei jäänud ja alternatiivina mitte millelegi oli see siiski hea lahendus. 

Peale söömist oli minul ja Arvol soolakamber ja peale meid oli poistel soolakamber. Lisaks oli hommikul Robinil ka veel see üks vann, mis oli massaaži asemel. Kõige ilusam soolakamber on vist Pühajärve SPAs. Hubane ja rahustav. Laulasmaa oma oli kõle ja mul varbad külmeatsid.  Arvo rahustas  ennast ise ...joonistas erinevaid linde soola sisse. Ühe püüdsin pildile ka - kes see on? Igatahes said kõik oma hoolitsused kätte ja siis oligi aeg koju sõita. Sellel ajal, kui Sebastian soolakambris oli, oli tema tuppa Laulasmaa poolt toodud puuvilja ja kommivaagen :) Nii armas, et teda sünnipäeva puhul meeles peeti :)

Koju jõudes andsime Sebastianile teise osa kingist üle - kuni 10kg hantli (üks osa oli natuke raha uue poksikoti ostmiseks) ja ma küpsetasin talle otseloomulikult kaneelirulle, sest mis sünnipäev see on, kui kaneelirulle pole. Ja siis nad said teada tõe, et ma küpsetan neid rulle alati pool portsu ja nad ei saanud üldse aru, miks ma sellist lollust teen :D Edaspdi peab vist tegema terve portsu, sest õhtu me veetsime Sipas ja käisime saunas ja oli niisama tore, aga vanaisale küll ühtegi kaneelirulli ei jagunud :D Ta pole muidugi väga magusa mees ka.... 

Palju õnne veelkord, armas Sebastian! Ma loodan, et Sa jäid oma sünnipäeva ja kingitustega rahule. Ma saan aru, et kaneelirullidega jäid küll :D 

Niimoodi on siis lood selle peoga katku ajal. Midagi seadusevastast nagu teinud pole, aga natukene nagu kriibib hinge, et kas ikka oleks tohtinud nii suurelt ette võtta. Aga mul on oma kiiks - laste sünnipäevad peavad olema toredad ja kui see toredus on just selline, nagu välja kukkus, siis olgu temaga, kuidas on. Homme hommikul sõidab Arvo ära teadmata ajaks.... Natukene on saanud hinge ja keha kosutada, ma loodan, et jagub vaimu jälle vastu pidada... Ta oli nüüd 11 päeva kodus - tean, kui raske on sellisel juhul jälle lahku minna.... Aga midagi pole teha ka - keegi peab ju raha teenima. Ma tahaks lihtsalt nii väga teada, millal ta tagasi tuleb....

Minu ja Sebastiani sünnipäevad on õnnelikult läbitud. Kas üks plaaster juures? Eks elu näitab....

Teie Ennike

Saarjõe õpperada

Kuna Robinil hakkab puhkus ja Sebastianil koolivaheaeg läbi saama, siis mõtlesime, et kuigi tehtud on siin kodu-Sipa ümber igasugu asju, siis ikkagi oleks väga tore ka üks matkarada ära vallutada. Meil ei ole kõige kergem aasta algus olnud. Arvo on Soomes kinni ja mina olen enamuse osa aastast haige olnud (isegi haiglas jõudsin ära käia). See kõik on ka poisse mõjutand, mis sest, et nad pole enam beebid. Mure ema pärast ja isa puudumine mõjutab neid siiski igapäevaselt. Arvo käis nüüd küll korra kodus (neli päeva), kuid harjumatu on olukord siiski, sest tavaliselt ta käib ju kodus iga nädala lõpp. Pidime siis omal käel midagi toredat ette võtma, sest kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal..... Me oleme juba mitu korda mõelnud siin Sebastianiga, et võiks kuskile Järvamaale minna, sest see paik on meist kuidagi täiesti puutumata jäänud mingil imelikul kombel. Vaatasime siis neid radu ja otsustasime, et läheme Saarjõe õpperajale, mille pikkus on 8km. Päris palju, arvastades, et sellest pole veel nädalatki, kui ma haiglast koju sain, aga ma kuidagi tundsin, et ma saan hakkama. Tegu on ringikujulise rajaga ehk et siis iial ei tea, mis eespool ootab. 

Sõitsime kodust 10.30 välja, meie kodust näitas GPS 93km. Jõudsime kaheteist paiku teelahkmele, kust pidi keerama paremale ja siis 1,4km kaugusel oleksimegi kohal olnud. Kuna mul on hirmus hea auto (jajah, ei ole Dodge Ram), kõik puha veojõu kontroll ja talvenupp ja ...no jah, keerasin kohe paremale ja sinna me jäimegi. Ei edasi ega tagasi. Poisid püüdsid välja lükata, aga Volvol käisid ainult rattad all ringi ja ei liikunud millimeetritki. Õnneks sõitis seal kolkas keegi oma sinise "pirukaga" ja meesterahvas tuli appi välja lükkama, aga mis ei liikunud, see ei liikunud. Üldse. Õnneks oli meesterahval sinise "pirukaga" köis ja ta tõmbas meid tagurpidi teele tagasi. Uh, ma mõtlesin küll, et võibolla ei maksaks edasi minna, aga parkisime  auto tee äärde ninaga kodu poole ja hakkasime mööda lükkamata talveteed õpperaja alguspunkti liikuma. Nagu lubatud, siis 1,4km pärast me raja alguses olimegi. 

Vaatasime kaarti ja ma ei tea, mis värk meil on - iga kord me tahame hakata rada tegema valepidi. Õnneks saime üsna kohe aru, et peame minema hoopis teisest kohast rajale. Asusime siis selle hullu karjajuhi Miraga teele, kes arvab, et ta peab mind endaga kaasas vedama. Hea, et ta ei kaalu 30 kg, ma oleksin muidu enamuse osa ajast pikali. Aga sellest rihma otsas jalutamisest pole mõtet siinkohal pikemalt peatuda, kui ainult öelda, et oota Sa - 1. märts hakkab rihmakoolitus pihta! Saime vaevalt paarsada meetrit käia, kui tuli ületada jõgi, mille juurde oli pandud silt: ära autoga silda ületa, sild on katki. No oli muidugi katki ja seda ka jalakäia jaoks. Võibolla poleks midagi hullu olnud, aga lumi ja jää ja libedus tegi olukorra ekstreemseks. Igatahes saime selle jõe niimoodi ületatud, et keegi sisse ei kukkunud :)

See on sild

Mõtlesin siis, et uh, enam hullemaks ikka minna ei saa. Ürgne mets, rada, sinised tähised, nooled, poisid ja koer - nagu lepase reega. Mida hullu siis ühel matkarajal ikka juhtuda saab?  Jajah. Saime siis mõnda aega kõnnitud, kui oli esimene takistus teel - mine alt või ülevalt - ise tead! Ja see oli ausõna esimene, aga kohe kindlasti mitte viimane. 

Mul see peenikeste jalgadega vedaja ka veel peos.... Kahju, et ei hakanud algusest peale lugema, mitu puud me ületama pidime, aga ma nii umbropsu pakun, et oma paarkümend tükki oli neid kindlasti. Peenemaid ja jämedamaid, kõrgemaid ja madalamaid, jäätunud, märgasid, okstega ja oksteta. Küll sai puu alt mindud ja küll sai üle puu ronitud. Avastasin, et Mira on väga tubli hüppaja. Kui puu oli ikka minu tagumiku kõrgusel pikali, siis talle ei valmistanud mingisugust raskust selle puu otsa hüpata ja sealt alla. Enamus puid hüppas ta ilma vahepeatuseta ära. Aga see õpperada on tõesti üks takistusterada ja igav ei tohiks küll mitte kellelgi hakata. Päris algajad võiksid mõne muu raja valida. Võibolla poleks asi nii hull teisel aastaajal, aga praegu libeda ja märjaga - annab minna. Aga äge on see, et poisid pidasid seda kõike ägedaks :) ehk siis teele sattunud takistused olid neile justkui rõõmuks. 

Mira hüppas sellest nagu naksti üle

Ja need puud olid ainult köki-möki. Umbes sama palju, kui palju oli rajal olevaid langenud puid, oli rajal ka erinevaid kraave, mis vett täis ja mille ületamine oli puhas närvesööv ettevõtmine. Mõni kraav oli nii lai, et ma ühe ees mõtlesin tõsiselt, et me peaksime tagasi minema, sest ma nii tohutult kardan alati, et ma kukun. Isegi see ei lohutanud mind, et mul ainsana olid naelikud ja pidamine ikkagi natukene parem, kui tavalisel matkasaapal, sest kui ma ikka oma koeraga seal kraavis pikali olen, siis mis ma edasi teen? Õnneks Robin aitas Mira suurematest kraavidest "üle visata". Ühes kraavis oli mingi error, kus Robin justkui viskas Mirat, aga Mira ei tahtnud jõuda sinna, kuhu visati ja ta maandus vette - niimoodi, et ikka tagajalad ja sabani vees. Aga ta raputas end natukene ja ma ei saanud küll aru, et ta oleks end kuidagi peale seda halvasti tundnud. Robin aitas mul ka kraave ületada, sest kui keegi on ilma tasakaaluta, siis see olen mina. Ja kõik need palgd, mida mööda kraave ületada, olid ju märjad ja libedad. Ma räägin - mul oli iga kraavi ees mõte, et ma tahan koju tagasi :D  Poistel aga adrenaliin muudkui töötas ja Sebastian arvas, et ongi äge! Nii põnev rada!

Ühes kohas tekkis meil täielik error ka, kus me kaotasime aega ja lisasime umbes kilomeetri oma rajale otsa, sest märgistus oli puudulik. Rada kulges läbi metsa, tähistatud siniste triipudega, mille kohta tahaks ka märkuse teha - seda sinist võiks värskendada. Ja siis sai järsku mets otsa ja tahvlil olev nool näitas taevasse. Mõlemal pool. Absoluutselt ka ei saanud aru, kuhu minema peab. hargnesime. Sellest ka kasu polnud. Käisime kõik kolm suunda läbi, ühtegi sinist triipu kuskil ei olnud lähima paarisaja meetri ulatuses. Siis ütles Robin, et lähme mööda teed edasi. Ma arvan, et me saime umbes pool kilometrit kõndida ennem, kui oli uus viide, kuhu edasi ja sinine märgistus. Ma ei saa aru, kas on raske neid siniseid märke teha ni itihedalt, et sellistes eksitavates kohtades oleks selge pilt, kuhu minema peab. Õnneks on nüüd juba päevad pikemad ja see ajakadu polnud hullu midagi, lihtsalt tunduvalt kergem oleks, kui rada oleks korrektselt märgistatud. 

See pink oli keset metsa

Keegi on seal harrastanud ööbimist nagu meil kombeks on :) 

Huvitav, mis see võiks olla?

Ilmavaatlus kivi

No ja kui selline nool on otse üles keset metsa, siis kuhu Sa lähed?

See sinine märgistus.... No ei ole eriti silmatorkav

Raja tegi raskeks veel see, et ta kulges mööda jõe kallast ehk siis koguaeg pidid olema valvel, et jää peal ei libiseks ja nõlvast alla ei kukuks otse jõkke. Osad kohad olid ikka nii rasked läbida, et pidi puudest, osktest, millest iganes kinni hoidma. Poisid panid mõlemad korra ikka käpa maha ka, aga seal pole midagi imestada - tõesti oli libe. Isegi naelikutega oli libe, kuigi ma jah ei kukkunud kordagi. 

Umbes 7ndal kilomeetril me tegime pausi. Seal oli parasjagu lõkkekoht, kus kellegi lõke alles hõõgus. Robin tegi lõkke suuremaks ja grillis vorste endale ja Sebastianile (minul oli oma söök kaasas). Mira sai ka süüa, sest ta oli selleks ajaks ikka väga palju energiat kulutanud. Robin tegi kõigile nurmenukuteed meega ka ja nii me seal istusime ja puhkasime natukene läbitud teekonnast. 

Poisid vaatasid kaardi pealt, kus me oleme ja kuhu minema peame ja asusime jälle teele. See ürgmets oma lõputute langenud puude ja otsatute kraavidega tundus mulle lõppematu. Ma tundsin kergemat sorti väsimust, aga see tunne tuli maha suruda, sest autoni oli veel maad küllaga. Posid jõid ühest allikast (? ma loodan, et ikka oli allikas) vett ka, sest veevarud hakkasid otsa lõppema. Kõndisime mööda metsa, küll jää peal, küll sopa sees, küll mõnusat kuiva rada mööda, runkeeper näitas juba 10,4km, aga lõppu ikka ei paistnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et äkki me oleme kuskilt valesti läinud, kuigi ma püüdsin koguaeg ikka neid siniseid tähiseid leida. Täpselt 11km olime raja alguspunktis, kust siis oli veel 1,4km autoni. Mul oli nii hea meel seda raja alguse majakest näha :) Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud....

Selle tee lõpus on meie auto

Kokku oli meie matk 12,48km. Poisid ohkasid rajal korduvalt, kuidas nad on haige inimese pärapõrgusse tassinud, aga ma ikka tuletaks meelde, et vaatamata kõigele ma olen täiskasvanud naine ja teen otsuseid mingil määral ka ise. Iseasi, kas need alati kõige arukamad on, aga igatahes teen. Võibolla tõesti ma oleksin valinud mõne kergema raja, kui ma oleksin teadnud, et tegu on NII raske rajaga, aga see oli seiklus. Seda peab tunnistama - see oli päriselt seiklus. Võibolla see rada polegi nii ekstreemne kaunil suvepäeval, aga sellisel pool talv/kevad päeval andis ikka kõnida. Täna uuesti küll ei läheks :) Aga suvel läheme kindlasti ja siis läheme ujuma ka :) 

Aitäh poisid! Teiega oli äge! Eraldi tänu Robinile, kes aitas Miraga nii mõnegi kraavi ületada. Aga no Mirale ma tuletan ikkagi meelde, et 1. märts hakkab rihmakoolitus....

Teie Ennike