Jõuluaeg

Minu jaoks algas see aasta jõuluaeg juba 1.detsembril, kui meil oli Ceresega esinemine Märjamaa Rahvamajas advendikontserdil ja õhtul tegime Anete ja Sebastianiga piparkooke.  Otsustasin see aasta, et ma ei võta endale mingisugust jõulustressi ja lasen ajal kulgeda, tehes just neid asju, mis mulle meeldib. Ja mulle meeldib piparkooke teha ja kaunistada :) Sel aastal on ikka kõvasti küpsetatud neid. Nagu juba öeldud algas see koos Anete ja Sebastianiga esimesel advendil, kui tegime Anete tehtud taignast piparkooke. Hea, et midagi kaunistamiseks jäi, sest Sebastian muudkui maitses :D Kodu oli jõululõhna täis ja me ausõna üritasime jõululauele ka kuulata, aga Sebastian oli DJ ja ükski laul ei kõlvanud. Igatahes võisid jõulud tulla vaatamata sellele, et Arvo oli alles tööhoos ja Sebastian pidi veel mõned nädalad koolipinki nühkima. Kuna mul selliseid kohutusi pole, võisin oma peas juba mõelda sellele, mida kõike ma jõuluks küpsetan :)

Piparkooke sai nendel jõuludel ikka palju tehtud: kodus, Liisu juures, Sipas koos Aiku ja Luhtuga, Raplas Piretiga. Ühed ilusamad kui teised. Enamik kordi tegime ikka isetehtud taignast, sest need poe taignad ikka pole päris see. Neil on vähe vürtsi ja kuidagi kõvad tulevad. Kodus tegime ainult Anete või minu tehtud taignast, Piretiga tegime Pireti tehtud taignast, Liisu juures ja Sipas siis olid poe taignad. Ma ei tea, kui palju peaks piparkooke tegema, et need kohe otsa ei saaks :D Ilmselt ikka väga palju. Igatahes on täna esimene jõulupüha ja meil ei ole ühtegi piparkooki :) Mina sõin viimase täna hommikul ära. Kõige hullem avastus oli poe glasuuri koostist lugedes ja mul oli hea meel, et me kodus ikka teeme ise glasuuri, sest lugege - see on ikka päris õudne, mis nendes poeglasuurides sees on. Kuivavad kiiresti küll jah, aga tegelikult ei peaks sellist asja sööma. Otsustasime perega, et järgmine aasta teeme kolmekordse taignakoguse, et oleks Liisu juures ja Sipas ka enda taigen ning glasuuri teen ikkagi ise kui vähegi võimalik. Selleks aastaks on paiparkookidega kõik. Päriselt ka. 

Ma olin sel aastal väga laisk... Ma ei teinud ühtegi kingitust ise. Ei tänuks ega rõõmuks. Ma ei teagi, ei tulnud sellist tunnet peale. Ühele inimesele olen küll südamest tänulik, kuid ta ei tundu selline inimene, kellele meeldiksid mingid ise tehtud asjad ja nii jäigi. Kuni sinnamaani, kui küsisin oma armsa õe käest, mis ma võiksin talle jõuluks kinkida? Liisu ütles muidugi, et ära võta endale üldse stressi, sest tal ei ole midagi vaja. Ma ikka pinnisin edasi, sest tunne oli, et midagi oleks vaja kinkida. Küsisin, kas tal oleks mingit nipsasja vaja või midagi sooja ja pehmet või midagi praktilist ja siis tuli midagi üllatavat - ainult minu õde tuleb selle peale, et öelda paar päeva ennem jõule, et ta tahaks villasied sokke. Päriselt. Liisu ja villased sokid ja jõulud... Tundus nii imelik, et... Ma hakkasin mõtlema, kust ma sokilõnga saaksin, sest tellida enam ei jõudnud ja mina ei tea, kas Märjamaal kuskil müüjakse sokilõnga. Õnneks aitas Riina mu hädast välja ja müüs mulle kaks dokki sinisekirjut sokilõnga, millele ma Arvo peaaegu öösel järgi saatsin. Ja siis ma kudusin igal võimalikul hetkel jõulutoimetuste vahel sokke, sest ma tahtsin need ikkagi õigeks ajaks valmis saada, sest õde ju ütles, et ta tahab villaseid sokke. Jõuluks. No ja ega ma endale armu ei andnud ja sokid said valmis. Armastusega. Oma kallile õele :)

Arvo ja Sebastian tõid kuuse. Sellise väikse ja ilusa ning oh imet - see aasta ei olnudki ägedat diskussiooni, kuidas ja millega kuuske ehtida. Arvo oli toonud linnast uued jõulumunad ja meie kuusk tuli sel aastal selline tagasihoidlik ja hele, ilma värviliste munadeta. Just meile meeldiv ja meienäoline. Arvo ja Sebastian ehtisid kuuse koos ära, mina olin kõrvaltvaataja ja pildistaja :D Jõuluhommikuks oli päkapikk mõned kingitused ka kuuse alla toonud :), mis me ära jagasime sel ajal, kui päkapikkude lemmikpuder pliidil podises. Seda pudruriisist putru koos õnnemandliga olen ma ka juba sellest ajast teinud, kui poisid veel väiksed olid. Puder on väga hea, aga põhiline on ikkagi see, kes õnnemandli leiab. No Arvol peaks tulema järgmine aasta eriti õnnetoov, sest just tema kaussi oli sel aastal mandel sattunud. 

Ma olen juba aastaid jõuluks pasteeti teinud ning saia ja leiba küpsetanud. Ei olnud see aastagi midagi teistmoodi. Arvo muidugi arvas, et pasteeti võiks topeltkoguse teha, aga ma laitsin selle mõtte maha, sest ma tegelikult ei viitsi seda üldse teha :D Aga kuna alati on soov nii suur, siis võtsin Arvo väntajaks ja nõudepesijaks ja tegin ikka pasteeti ka. Jagus meile ja Robinile ja naabritele. Ma ei tea, kas Anete üldse sööb pasteeti... Aga ma ikka andisn neile ka ühe kausikese. Minu teha oli ka kook ja et Sebastian saaks ka kooki süüa, tegime õunakoogi, mis pole üldse traditsiooniline jõulukook. Ise oleks midagi kohupiimaga või toorjustuga teinud, aga mul ei ole mõtet enda ja Arvo jaoks kooki teha... Me lihtsalt ei sööks seda ära. Aga kuna Sebastian ei ole väga magusamees ja sööb ainult valitud küpsetisi, siis tegin Pariisi õunakoogi. Rohkem ma ei küpsetanud midagi. Ülejäänud jõulutoitudel olin pigem abikokk ja nii see on alati olnud. Ah jaaa...kartulisalati tegin ka mina. Sooja laua tegi Arvo. Kõike oli liiga palju, nagu alati :D Ilmselt sööme kaks päeva veel jõulutoite.... 

Jõululaupäeva hommikul ärgates oli rõõm suur, sest maa oli valge. Ma küll olin endale sisendanud, et sellest ei ole midagi, kui lund pole, aga ikkagi oli nii hea meel näha, et õues oli valge ja hele. Käisime Arvo ja Sebastianiga väikesel jalutuskäigul (Mira muidugi ka) ja rääkisime väga huvitavatel jututeemadel. Meil on nii äge selles mõttes, et kui me jutusoonele satume, siis meil on väga ägedaid teemasid, mis meid kõiki käima tõmbavad ja juttu jagub kauemaks. Koju jõudes olid veel viimased ettevalmistused ja siis sõimegi õhtust. 

Peale õhtusööki läksime Märjamaa kirikusse jõulujumalateenistusele. Ja otsustasime ühiselt, et järgmine aasta külastame kas Rapla või Kullamaa kirikut... Eks see põhisõnum on igas kirikus jõuluõhtul saama ehk jõuluevangeelium, aga kõne peaks igal pool erinev olema. Otsustasime, et on viimane aeg mõne teise kirikuõpetaja jõulukõnet kuulda. Märjamaa kirikus läheb pool kõne kuhugi kaduma, sest õpetaja räägib mikrofoni ja see nii hirmsasti kajab, et kohati on raske aru saada, mida ta räägib. Või on diktsioon halb, ma ei teagi. Sebastian juba arvas, et äkki tal on kõrvakuulmine halvemaks läinud :D aga siis oli hea meel, et me ka ikka ei kuulnud hästi seda kõne. 

Robin ja Anete olid ka kirikus, sain nad üle kallistada, sest meie juurde nad jõululaupäeval ei jõudnudki. Peale kirikut läksime Arvo ja Sebastianiga Liisu juurde, kus olid kõik minu sugulased koos jõule tähistamas. Seal oli ka kuuse alla päkapikk kingitused toonud, mida ei osanud oodatagi.... Aitäh päkapikkudele! Väga kaua me ei saanud olla, sest meil oli Luhtarudega kokku lepitud, et kell üheksa kohtume surnuaias ja viimae küünlad kõikidele neile, keda enam meiega pole. Sellest kujunes umbes tunnine jalutuskäik küünaldemeres surnuiaias. Nii ilus oli! Küünalid oli tõesti palju ja me viisime 60 lisaks. Sellel aastal oli see käik kuidagi nukker.... Vanaisa surmast on alles nii vähe aega möödas, et kurbus puges hinge... Aga kõik hauad, mis oli vaja läbi käia, said käidud ja kõigile häid jõule soovitud. 

Peale surnuaeda tulime Arvo ja Sebastianiga koju ning mängisime lauamänge südaööni. Oli vaikne ja ilus õhtu. Kahju ainult, et Robin ja Anete meiega ei olnud... Aga küllap Anete oli pikast päevast väsinud. Muuseas, ta kõhuke on nii armsasti kasvanud :) Ma ei näinud teda poolteist nädalat ja selle ajaga on kõht nii nunnult paisunud. Enam ei jää kellelegi märkamatuks, et ta on lapseootel. 

Täna läheme maale, kus kõik Luhtarud saavad kokku, et koos olla, lauamänge mängida ja saunas käia. On ilus aeg. Rahulik ja vaikne ning näeb kõiki neid inimesi, kes on kallid. Eile minu omad, täna Arvo omad. Kõik saavad nähtud ja üle kallistatud. Homme on juba uued tegemised :) Soovin kõigile kaunist jõuluaega! Olge koos nende inimesetaga, kellelga teil on hea koos olla. Tehke neid asju, mida teile meeldib kõik koos teha! Ja pidage meeles - nüüd hakkab päev kukesammu võrra pikemaks minema. Vähehaaval, aga hakkab. Ja see annab nii palju jõudu! 

Teie Ennike

Jõulukaardid

Igal aastal leiab mind suure laua tagant jõulukaarte tegemas. Vahel varem, vahel hiljem. Sellel aastal alustasin oktoobris ja pere vaatas mind nagu kuutõbist, sest oktoobris olid alles ilusad sügisilmad ja jõulude peale oli veel väga vara mõelda.  Mina aga juba natuke mõtlesin, sest tean ennast - mingid asjad mu elus võtavad arutult kaua aega. Enamasti jääb see pealehakkamise taha, aga vahel ka lihtsalt päriselt ei ole aega. 

Ma saadan igal aastal Sulle jõulukaardi, seda juba aastaid ja aastaid. Ma ei tea, miks ma seda teen... Ma nägin Sind võibolla sel aastal ainult ühe korra või ei näinud üldse. Ja ometigi on täpike Su nime taga ja ma tean, et ma pean Sulle kaardi tegema. Ma ei oota midagi vastu, tahan Sulle lihtsalt rõõmu valmistada. Ma isegi ei tea, kas see valmistab Sulle rõõmu... Võibolla teadmine, et ma olen Su peale mõelnud, on Sulle siiski oluline. Ma ei tea... Mulle on oluline. On oluline teadmine, et ma olen oma elust kulutanud vähemasti tunni, et Sinu postkasti jõuaks minu pühadesoov. Ma olen vilets sõber, õde, tädi, klient, patsient. Minuga on vahel jube keeruline ja mõnikord ilmselt hoiad kahe käega pead kinni ja mõtled, et tsiisas küll, kuidas nii saab, aga ma olen mina. Just selline nagu olen. Ma annan endast parima. Iga päev. Võibolla see jõulukaart on minu viis näidata, et kuigi ma olen vilets, ma ikkagi hoolin. Sinust, kes Sa minult jõulukaardi said. Ma oleks tahtdnud palju rohkematele inimestele kaarti saata, aga olenemata sellest, et alustasin oktoobris, ma lihtsalt ei jõudnud enam rohkem teha kui 15 kaarti.

Ma teen oma kaardid alati ise. Võiksin ju minna ja osta kaardid, aga see pole justkui see. Sel aastal olin laisk... Tegin kõik kaardid ühesugused ja lihtsad. Aga ikkagi läks ühe kaardi tegemisele umbes tund aega. Ma ei ole mingi kunstnik, lihtsalt isehakanud kritseldaja. Aga see ei olegi oluline, oluline on mõte. Ja mõte on mul ilus - soovida Sulle rahulikku jõuluaega.

Õde Kristi, ma ei saatnud Sulle sel aastal kaarti, sest tean, et Sa oled ikka veel oma suurel ümber maailma reisil, aga ma tahan, et Sa teaksid, et ma mõtlesin Su peale, kui ma kaarte tegin :) 

Ja kui Sina ei saanud minult jõulukaarti, siis see ei tähenda, et ma Sinust ei hooli. Hoolin ikka! Lihtsalt aega enam polnud... 

Soovin kõigile oma sõpradele rahulikku jõuluaega! Järgmine aasta hakkan veel varem jõulukaarte tegema, et ei jääks kripeldama need inimesed, kellele oleksin veel tahtnud kaarti saata. Ole Sa kaugel või lähedal, ma mõtlen Su peale ja saadan Su poole teele kõige soojemad soovid. Ja Sina, kes Sa said mu käest kaardi - tea, et ma hindan väga, et Sa oled olemas. Kas rohkem või vähem, aga ma tunnen, et Sa oled olemas. Ja mul on selle üle väga hea meel :)

Teie Ennike

Ohjeldamatu kuduja

Kui Piret ütles mulle, et temast saab vanaema, tundus see mulle nii ebareaalne, sest... Ta ei ole vanaema :D Ta on selline nooruslik ja rahmeldaja ja ohjeldamatu lobiseja, aga mitte vanaema.  Ei läinud just palju aega mööda, kui kirjutasin talle, et minust saab ka vanaema ja nüüd me siis olemegi kaks tulevast vanaema, kes ei tunne end veel nii vanana, et olla vanaemad :D Aga lapsed on meil teistmoodi otsustanud ja 2025ndal aastal meist saavad tõesti vanaemad. Ja siis mattusin mina roosamanna sissse ja kudusin meie beebile igasugu asju. Piret arvas, et kui mul roosa iiveldama ajab, siis ta hakkab siniseid asju tellima, sest nendel sünnib poiss. Ma võtsin sõnasabast kinni ja tellisin helesinist Baby Merino lõnga 2 dokki ja mõtlesin, et kuigi ta pole tellinud, ma koon ikkagi. Ühe helesinise kampsuni vastsündinule. 

Koon seda kampsunit juba neljandat korda ja ometigi ei saanud kohe esimese korraga hakkama. Seal mustris on üks venitatud silmus, mis pahempidi real tekitas mulle peavalu, sest ma ei mäletanud, kuidas seda kooti. Aga kuna ma olen hirmus jonnakas ja tean, et peab saama, siis muidugi ma katseeksitusmeetodil sain ikka aru, kuidas kududa tuleb. Tuli selline väike ja armas beebipoisi kampsun :)

Igaksjuhuks mainin, et tegu on üsna kapriisse lõngaga pesu osas. Kõik, mis ma sellest lõngast olen kudunud, tuleb pesta villapesuprogrammiga, tsentrifuug 800 ja kuivatada tasapinnal. Muidu venivad asjad välja. Meie beebi kampsunid on ka sellest lõngast ja peab hoolas olema pesemisel. 

Mu enda kampsun muudkui seisab... Ikka on midagi olulisemat teha. Kududa pisikesi kampsuneid või teha jõulukaarte või küpsetada piparkooke või õppida ainet "Õpetajaeriala karjäärivõimalusena". Ei, minust ei saa enam kunagi õpetajat - ärge selle pärast muretsege :D Ma olen lausa nii vilets õppija, et mu enda kooliasjad pole üldse tehtud, kuigi homme ja ülehomme on koolipäevad... 

Näen end vaimusilmas Piretiga Märjamaa mänguväljakul lapselapsi lõbustamas :D Kuigi mulle ikka veel ei mahu pähe, et meist saavad päriselt vanaemad...

Teie Ennike

Öömatk Järta terviserajal

Facebook annab vahepeal väga head infot ja kui info ikka koju kätte jõuab, siis pole muud, kui kasuta seda targalt. Nägin mingi poolteist nädalat tagasi liiklemas teavet, et 06.detsember kell 18.00 toimub Järta terviserajal öömatk. Noh, kell kuus ei ole muidugi öö, aga suurt vahet pole, sest sama pime on ikka kui öösel.  Küsisin üsna arglikult Liisu käest, kas ta ei oleks huvitatud ja minu rõõmuks ta ütles, et tundub täitsa põnev. Midagi me lukku ei pannud, aga minus tärkas lootus, et suure tõenäosusega me läheme. Siis tuli Arvo koju, ma küsisin, millal ta järgmisel nädalal koju tuleb ja kui ta ütles, et neljapäeval (tegelikult tuli isegi kolmapäeval juba), siis ma rääkisin talle ka sellest öömatkast ja Arvo oli muidugi kohe käpp. Hõiskasin Lamemaalastes (perechat) välja, kas keegi on veel huvitatud, aga keegi ei reageerinud. Paar päeva ennem matka suutsime ikkagi värvata veel Marguse ja Getteri, Ailenil kahjuks oli peielaud ja ta ei saanud tulla.

Eile siis läksimegi matkale. Õues oli ilus talvine ilm. Natuke miinust ja natuke lund ja väga palju rahvast ootas meid ees. Viimasel hetkel selgus, et meiega liitusid veel Marek ja Chris. Paras punt! Panime oma pealambid tööle ja asusisime selles rahvamassis teele. 

Rada oli küllaltki kitsas ja pidi hanereas kõndima. Kohati oli langenud puid teel, millest tuli üle ronida. Rajale oli pandud helkureid ja küünlaid, et keegi ära ei eksiks, kuigi eksimine ei olnudki võimalik, sest kõige ees oli matkajuht ja kõige lõpus matka turvad. Keegi kuskil maha jääda ei saanud ega tohtinud. Meil oli kaasas soe glögi. Matka tempo oli suhteliselt kiire, meie tavalisest jalutamistempost ikka tublisti kiirem, aga see ei häirinud. Me olime seal lõpupoolel pigem. Liisu oli hädas meie selja taga käiva mehe ohjeldamatu lobisemisega liiga kõval häälel. See ajas teda tõesti närvi, mina püüdsin eirata.

Matk oli 6,2km pikk ja kulges enamasti mööda metsa, mis oligi äge. Inimesi oli kuskil sadakond ja kõigil olid valgustid kas pealampide või taskulampide näol. Seega rada oli valge. Vahepeal mõtlesin küll, et miks nii kiiresti peab seda rada läbima, aga tegelikult oli mõnus koormus. Kohe nagu aeroobse trenni eest. Kaks koera oli ka rajal, seega minu otsus, et Mira jääb koju, oli õige. Kui raja läbi käisime tundus see veel õigem, sest Miraga oleks seal tõesti raske olnud. Kõik need mahalangenud puud ja palju inimesi - see pole enam Mira jaoks. 

Raja lõpus pakuti kringlit ja teed. Ja kogu see üritus oli täiesti tasuta (ka kringel ja tee). Nii tore, et meie oma spordikeskus selliseid asju korraldab ja pea paljuks mingeid asju ka tasuta teha. Kui oleks maksnud midagi, eks me oleks ikka läinud. See koostegemise ja-olemise rõõm lihtsalt on nii äge. 

Keegi ei virisenud, keegi ei nurisenud. Liisul hakkas ainult vasaku jala suur varvas valutama, aga ta kõndis ikka vapralt lõpuni. Minu meelst oli väga vahva üritus ja isegi see ei häirinud, et rahvast oli palju - kõik kuidagi hajusid ja ei olnud tunnet, et oled rahvamassi sees. Meie oma punt arvas, et võiks iseseisvalt ka selle raja läbida koos lõkke ja vorti sussutamisega. Elame-näeme, kas see teoks saab. See oleks äge küll, sest siis saaks oma tempo ise valida ja rohkem ilma ja olu nautida. 

Järgmine selline matk tuleb Eesti sünnipäeval, ma loodan, et me oleme minemas, sest pole midagi ägedamat, kui koos igasuguseid asju teha ja värskes õhus liikuda. Aitäh kõikidele, kes matkast osa võtsid ja järgmiste tegemisteni!

Teie Ennike

Minust saab vanaema :)

Me sõime Sebastianiga õhtusööki, kui Robin ja Anete meile tulid. Istusid ka laua taha ja Robin ütles, et me peame väiksesse tuppa, mis ennem oli Robini tuba, voodi ostma, sest isa ütles ükskord, et tema vanaemaga ühes voodis ei maga. Ma rähmasin käega ja ütlesin Robinile, et ära plära! Ja siis võttis Anete välja ultraheli pildi. Ma jäin tõenäoliselt üsna lolli näoga pilti vaatama ja siis sain aru, et Robin ei pläragi - minust saab vanaema ja Arvost vanaisa :))) 42aastane vanaisa :) Ma esialgu ei saanudki oma tunnetest sotti, sest see kõik tundus nii abstraktne ja hoomamatu, aga mida enam päevi läks edasi, seda rohkem ma sain aru, kui õnnelikuks see uudis mind tegi! Vanaema... Päriselt. Pühapäevahommikused pannkoogid ja kootud kampsunid, Petsoni raamatud ja lastelaulud. Issand, ma ei oskagi enam ühtegi lastelaulu :D Päris päriselt saab mu laps isaks! Ja see väikene nääpsuke Anete kannab nende esimest last! Tundub peaaegu nagu uskumatu. Nüüd vaatan hommikuti esimese asjana, kui arvuti taha potsatan, seina peal olevat beebi pilti ja rõõm ei taha hinge ära mahtuda. 

Robin ütles, et pikad pimedad talveõhtud ees, saad kududa lapsele igasuguseid asju :) Noh, eks ta teab ju, et ma lasen varrastel käia, kõik titad on minult asju saanud, liiatigi siis veel ju meie enda laps. Ma oleks kohe tahtnud lõnga tellima hakata, aga ei teadnud ju, kummast soost pisike on. Küsisin Anete käest, kas ma võin valge teki teha, et rahuldada oma vajadust KOHE midagi tegema hakata. Anete ütles, et loomulikult ma võin teha valge teki ja rohkem polnud mulle vaja midagi öelda - olin otsejoones Dropsi lehel ja tellisin lõnga :) Tekk võib ju vabalt valge olla...Valituks sai Big Merino lõng ja teki otsustasin kududa topelt pärlkoes. Sain lõnga kätte ja asusin kohe kuduma, ise mõtlesin, et olen ikka kärsitu küll :) Võiks ju oodata, kuni saame teada, kummast soost laps on, aga ei! Minul vaja ikka kohe midagi tegema hakata. Teki kudumine käis kähku, sest muster oli lihtne ja lõng suht jäme. Ja aega oli ka parasjagu palju, et sai vabalt diivaninurgas istuda ja lasta sõrmedel käia. Kui olin teki valmis kudunud, siis mõtlesin, et tuleb ju maikuu maimuke - äkki oleks pidanud õhema teki tegema ja juba leidsin end Dropsi lehel uut lõnga tellimas :D 

Ühel novembrikuu alguspäeval tulid Anete ja Robin meile kaasas väike kinkepakk ja Anete küsis, kes tahab lapse sugu teada saada? Tema ei jaksanud oodata ja lasi vere kaudu ära määrata, kummast soost laps on. Loomulikult ma tahtsin sugu teada! Anete ütles, et paku ennem. Ma ütlesin, et poiss, sest Robin oli nii veendunud, et tuleb poiss - isegi nimi oli välja mõeldud :D Kuigi jah, kui Robin oma voodi jutuga tuli, siis ma ütlesin kohe, et tüdruku tunne on.... Ja siis ma vaatasin kingipakki ja seal oli ROOSA lutt! Väikene tüdruk! Mul oli nii hea meel, sest mul endal jäid tüdrukud saamata ja mul on nii hea meel, et saatus andis mulle esimeseks lapselapseks just tüdruku. Ja kui noored oma koju läksid, leidsin end Dropsi lehel :D Roosasid lõngu tellimas :) 

Otsisin Dropsi lehelt erinevaid mustreid ja esimesena kudusin vastsündinud mõõtudele kampsuni Baby Merino lõngast Oi, ma olin selle kampsuniga hädas! Kolm korda harutasin kõik üles ja alustasin uuesti, sest ei saanud mustrit jooksma. Ise pobisesin omaette, et pole ju algaja kuduja, kuidas ma ei saa... Lõpuks andsin alla ja tegin proovilapi ning kui jõudsin raskust tekitava kohani, ei saanud ikkagi mustrit jooksma. Mõtlesin juba, et võtan mõne teise õpetuse, aga minus tärkas see jonnakus, mis mul ikka tuleb peale, kui kuidagi ei saa, aga tegelikult PEAB saama! Ja siis ma alustasin uuesti kampsuni kudumist (vaatamata ebaõnnestunud proovilapile) ning olin eriti püüdlik ja see tasus end ära - ma sain mustri jooksma ja kampsun edenes justkui lennates. Üks päev ja valmis! Minu hämmingu koht oli vaaruka pikkus, mis õpetuse järgi oli 6 cm + 3cm soonikut ehk siis 9cm-t. Tundus nii vähe, aga kui ma valmiskampsunit vaatan, siis tõden, et see kampsun ikkagi suur kui beebi sünnib... Nad on ju alguses nii imepisikesed ja vaadates Anetet, siis ma arvan, et tulemas on väikene laps. 

Ja siis ma mõtlesin, et seda kampsunit saab nii vähe aega kanda, et ma pean ikka natuke suurema kampsuni ka tegema. Valisin Dropsi lehelt uue kardigani õpetuse, kasutasin Baby Merino lõnga ja kudusin 1-3kuuse beebi mõõtudega kampsuni. See oli väga lihtne kudumine ja kampsun sai samuti päevaga valmis. Juurde tegin sama mustriga mütsi ja väikesed papud. Mulle meeldivad need Dropsi kampsunite õpetused, mis kootakse ühes tükis, st õmblusi ei jää. Minu meelest on need nii ilusad ja puhtad tööd ja jääb ära see lõputute lõngaotsade peitmine. Ja veel meeldib mulle nende lõngade pehmus ja siidisus. Valmistööd jäävad nii mõnusalt soojad ja pehmed. 

Lõngakotis on Baby Merino roosa lõng õhukesema teki jaoks, aga ma ei tea, kas ma seda teen, sest Anete, tubli tüdruk, heegeldas ise ka lapsele tekikese. Palju siis ühel lapsel neid tekke vaja on :D Aga ega ma ei tea ka - ma olen üsna pidurdamatu hetkel :D Ja roosamanna lummuses. Hetkel koon endale kampsunit. Kui selle valmis saan, eks ma siis vaatan, mis ja kuidas. 

Beebi muudkui kasvab ja kõik on korras - nii tema kui emmega :) Ma ikka veel ei adu päris hästi ära, et minust saab vanaema, aga kui ma sellele mõtlen, siis mu süda on rõõmu täis. Ma olen valmis seda tiitlit kandma ja ma loodan, et mulle antakse võimalus olla hea vanaema. Selline, millist mul pole kunagi olnud. Selline soe, hooliv ja armastav. Beebi sünnib mais - mai on ilus kuu! Niiet - järgmise aasta mai on mulle väga oluline kuu. Oluline, kui üksi teine järgmise aasta kuu. Arvo pole veel üldse aru saanud, et temast saab vanaisa :D ja ei mõista päris hästi minu entusiasmi, aga ma olen enam kui kindel, et temast saab väga hea vanaisa. Tüdrukutega kogemus tal küll puudub, aga ma arvan, et see ei ole takistuseks. Muuseas, Luhtaru Heido järeltulijatel ei ole 36 aastat ühtegi tüdrukut sündinud... Nüüd oligi väga õige aeg selle väikesel piigal meie ellu tulla. Robin arvas muidugi, et Heidol on üldse vähe järeltulijaid ja ta kavatseb selle vea parandada. Elame näeme! 

Oled oodatud, väike Ime! 

Vitamiinimatk Liivanõmmel

No kui õues on ikka nii ilus sügis nagu täna oli, siis ei jää muud üle, kui tuleb kokku koguda kallid inimesed ja minna loodusesse. Arvo arvas juba eile, et võiks kuskile matkama minna ja ma olin kohe käpp, samuti Sebastian, Liisu ja Margus. Mõtlesime tükk aega, kuhu minna ja ma pakkusin välja Liivanõmme õpperada, sest see oli just parasjagu pikk ja minu mäletamist mööda seal ei olnud laudteid. Mitte, et mulle ei meeldiks laudteed, aga peale seda, kui Mira pimedaks jäi, ei saa ta laudteedega kuigi hästi hakkama. Seetõttu oli väga hea, et neid ei olnud. 

Küpsetasin liiga hea pohlakeeksi, pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Pagasnik inises terve tee... Ma ei tea, miks see koer nii ärev on, aga ta on ja ta iniseski terve tee, mis me Nõvale sõitsime (80km-t). Mul oli tunne, et ma teen tast mütsi :D, sest mina küll ei suuda rahulikult kuulata, kui ta vahetpidamata iniseb. Sõit kulges viperusteta, kuigi see kaks kilomeetrit munakiviteed oli ikka üsna jäle. Ilm oli fantastiline, sooja oli 9 kraadi ja päike paistis. Kohale jõudes lülitasin oma nutikella sisse ja asusime teele. 

Rada kulges mööda männimetsa ja metsaalune oli punane. Ma ei mäletagi, millal ma viimati olen näinud nii palju pohlasid! Liisu oli koguaeg põõsas :D Ja ega siis teistel ka muud üle ei jäänud, kui koguaeg põõsas olla. Arvo googeldas, mida kasulikku pohladest saab ja benefitid olid ikka muljetavaldavad. Mul käis peast läbi mõte, et sellise tempoga me ei jõua hommikuks ka seda ringi ära teha, aga nii õudne see asi ikka polnud. Kuigi jah - pohlasid sai ikka üksjagu ära söödud. 

Rada ei olnud väga hästi märgistatud, mitmes kohas olime segaduses, kuhu me minema peame. Arvo ikka mitmeid kordi vaatas Mapsist järgi, kuhu minema peab. Kuskilt suutsime ikkagi valesti minna, sest varasemast kogemusest oli meeles hoopis teine koht, kust me autode juurde saime. Nt oli posti otsas kaks noolega märki, kuhu minna ja siis pidid olema iromant, et välja mõelda, et huvitav küll, kummas suunas meie minema peame. Natuke nalja sai sellega ka, et koerad ja inimesed ei tohtinud metsas kakada. Huvitav, kuidas seda oleks saanud ära hoida, kui see tunne peale oleks tulnud :D Mööda metsa kõndisime lõkkekohani, kus pidasime kohvipausi värske pohlakeeksi ja juustuga. Koer sai ka oma osa, võibolla rohkemgi, kui oleks pidanud saama. 

No ole leidlik ja mõtle välja, kuhu Sinu tee viib... Kakamiskeeld veel pealekauba

Metsarada viis mereni, kus oli nii pikalt, kui silma seletas, ilus liivarand. Liiva sees aga kõndida polnud kõige mugavam. Pohladest oli õnneks natukeseks ajaks jokk, aga seda ainult nii kaua, kuni jõudsime metsateele tagasi. Liisu ja Arvo korjasid Liisule karbitäie pohlasid kaasa ka. Ülejäänud pistsid ikka omale põske neid vitamiinirikkaid marju. Metsaalune oli ka seeni täis, kuigi peale liivapuraviku me midagi tuvastada ei suutnud. Aga seeni oli tõesti palju! Üks seltskond korjaski neid seal, aga meie jäime ikka pohlade juurde. Mets oli täis ka vanu kuivanud mände, mis olid nii ilusad. Väga haralised ja käänulised ning rähnide poolt ära toksitud. 

Ja no see koer... andku Jumal mulle kannatust! Ta on pime ja koperdab igale poole otsa, aga see ei vähenda tema ürgset soovi olla juht. Ja juht ta oligi - tiris mind vahepeal lausa paaristõugetega edasi. Kui me vanasti lasime ta ikka rihmata jooksma, siis nüüd enam ei julge - ta ei näe midagi, kuhu läheb. Ja niimoodi rihmaga on teda ikka kergem juhtida ka. Aga ma olin temast nii tüdinenud, et kui auto juurde jõudsime, siis kamandasin ta otsejoones pagasnikusse. Igatsen vahel seda aega, kui sai ilma koerata matkata, ilusaid fotosid teha ja nautida. Seepärast - kui Sul on tuju ja tahtmist, kutsu mind matkale - ma jätan koera koju teistele kantseldada. Nii tahaks lihtsalt kõndida, ümbrust vaadata ja ilma nautida, ilma, et kuts tiriks nagu viimne päev oleks käes. 

No andke mulle ka juustu!

Mõnus matk oli tegelikult, kokku 6,1km-t. Ilmaga vedas ka sajaga. Hea rahulik kulgemine armsate inimeste seltsis. Eks nüüd on käes see koopaaeg ja ennem lume tulekut vaevalt kuskile matkama läheme. Nii tore, et meil on need oma inimesed, kellega koos selliseid väljasõite teha! Vahel mõtlen küll, et kas kõik ikka jaksavad nii palju käia ja olla, kui Arvo peas välja koorub, aga need põhiinimesed pole kunagi ära öelnud. Järelikult jaksavad.

Ma soovitan väga Liivanõmme õpperajale minna, see on üks igavesti vahva rada. Viitade mõistmine on küll natukene keeruline, aga kes kaarti tunneb, see saab ikka hakkama. Meie Liisuga kahekesi ei saaks kunagi sellisele rajale minna, kus viitadest aru ei saa, kuhu minema peab, sest meie eksiksime ikka lootusetult ära. Õnneks pole põhjustki kahekesi minna, sest lähedasi inimesi meie ümber on piisavalt palju, et asju koos teha. 

Aitäh kõikidele asjaosalistele, isegi Mirale, kuigi ma tõsimeeli kaalun tema mütsiks tegemist täna :D 

Teie Ennike