Neli poissi, kes ei käinud Siguldas

Varbola kooli lapsed on õppeaasta lõpureisil Läti Vabariigis, Siguldas. Ainult viis last ei läinud sellele reisile (kas siis rahalistel põhjustel või oli juba varem käinud ja ei tundunud huvitav). Need viis poissi said eilse koolipäeva olla kodus ja täna oli neil neli tundi minu ja õpetaja Ennuga, kes on poistele tehnoloogia õpetaja. Viiest poisist tuli hommikul kooli neli, mida oligi arvata (mina tegelikult prognoosisin kolme). Edasi võib ju igaüks ise mõelda, mida võiks teha nelja poisiga, kui üks on I klassi laps, teine on IV, kolmas V ja neljas VI klassi poiss. Minu eeliseks on kindlasti see, et mul on endal kaks poissi kuue aastase vahega ja ma suhtusin asjasse väga rahulikult. Õpetaja Enn I klassile üldse tunde ei anna ja poisse tal ka pole:D

Üks, milles me Ennuga kokku leppisime, oli see, et olgu see päev siis vähemasti tore, kui nad juba kooli tulema pidid. Hommik algas muffinite tegemisega. Magnus, Timmo ja Janno olid neid muffineid juba varem teinud II veerandil kodunduse tunnis ja ma panin nad tõesõna proovile. 

Poisid tegid kõik ise valmis ja õpetasid Gregorit ka:) Ainus asi, mida ma pidin neile pidevalt ütlema, oli see, et vaadake retsepti. Mulle väga meeldis, et kõik töötasid ja keegi ei virisenud. Isegi nõud pesti vastuvaidlemata puhtaks, sest nii on kombeks ja nad juba teavad seda.

Kaks tundi kulus kogu selle värgi tegemiseks, söömiseks ja koristamiseks. Edasi kolisime kõrvalklassi õpetaja Ennu juurde, kes oli otsustanud, et toimub kaks tundi vaba tegevust ehk siis igaüks teeb seda, mida tahab. Enn ütles, et poisid tahavad tavaliselt relvasid teha, mida ta vaba tegevuse tundides lubab (muidu mitte) ja seda kinnitas ka tänane päev. Gregor ja Magnus tegid endale terve virna erinevaid püsse ja mõõku. Timmo tegi õnge ja võinuga ja mõtlemist:D

Ja ärge nüüd arvake, et ma jätsin võimaluse kasutamata ja puutööd ei teinudki. Muidugi tegin! Kui mul ikka on õpetaja, kes juhendab, siis ma rõõmuga mingit värki teen. Tänase päeva saavutus - ma tegin elu esimese võinoa:P

Jõhkralt äge päev! Gregor ütles, et mõtle, kui ma oleks sinna Siguldasse läinud, mul poleks ühtegi püssi:D Mul on nii hea meel, et poisid päevaga rahule jäid ja ma olen veendunud, et selliste lastega tööd teha on parim, mis võib ühe õpetajaga juhtuda. Ei mingit riidu, ei mingit kära, ei mingit pahandust, palju nalja ja naeru ja abivalmis sõpru. Mind üllatas tänase päeva jooksul korduvalt Janno, kes abistas väikest Gregorit kõiges. Minu meelest just sellised ühised lihtsad tegemised loovadki meie-tunde. Igatahes ma võin jällegi öelda, et küll meil on ikka tublid poisid:)

Õppeaasta hakkab lõppema

Käes on mai lõpp ja otsa hakkab saama 2011/2012 õppeaasta. Kes veel ei tea, siis ma töötan Varbola Lasteaed-Algkoolis kunsti- ja käsitöö õpetajana. Tunnistan ausalt, et ma kandideerisin tööle suhteliselt ebakindlana ja olin veendunud, et vaevalt ma oma pooliku haridusega tööle saan. Sain:) Ja tore on, et sain. Ma ei saa öelda, et kõik on jube tore. Ei ole. Süsteemis on vead ja kunstiõpetajana tahaks õudsalt iriseda selle kallal, et vahendid, millega tööd teha, on kallid ja seega on nii palju piiratud tegevusi. Ma olen päris palju raha näpistanud enda arvelt ka - lihtsalt selleks, et oleks vaheldust ja saaks teha erinevaid asju. katsetada erinevaid materjale ja anda lastele võimalus olla loomingulised. Mõnikord on nii, et laps, kellel pole eriti annet joonistamises või maalimises, teeb just meisterdamises teisele pika puuga ära ja seetõttu on eriti hea, et eduelamuse saavad ka need, kes guaššidega kurja vaeva peavad nägema. 

Vahendid vahenditeks - eks palju ole kinni ka tahtmises. Õpetada saab seda last, kes õppida tahab. Ma võin ju hundiratast ka lasta klassi ees või taga, aga kui laps ei taha teha ja teeb ülekäe oma tööd ära, siis mul on õhtul magama minnes küll kurb tunne, kuid ma ei saa muuta olukorda. Minu õnneks siiski valdav osa lapsi tahab kunsti ja meisterdamisega tegeleda. Mida väiksem laps, seda suurema rõõõmuga ta erinevate töödega kaasa tuleb. Ma pean muidugi ausalt üles tunnistama, et suurema osa oma investeeringutest ma olengi I ja II klassi laste peale panustanud, sest kuskil südame põhjas ma loodan, et kui nad ükskord minu käe all (ehk?) VI klassi jõuavad, siis nende tööind ei ole vähenenud, sest nad teavad ja oskavad. Kui juba jutuks tuli, siis see "ei oska", mis mind õppeaasta alguses igas tunnis saatis, on jäänud tunduvalt vähemaks. Mõni üksik laps, kes kunagi midagi ei oska. enamus oskab ja hästi oskab. 

Ma näitan mõnda tööd, mida me nüüd aasta lõpus oleme  teinud.

III klassi lapsed projekteerisid käelises tegevuses paaristööna  mänguväljakud. Töö meeldis kõigile. Kõige raskem osa oli panna neid paaridesse, sest kahjuks on klassis paar last, kellega keegi koos olla ei taha. Õnneks olen ma väga diplomaatiline ja keegi ei jäänud paariliseta ja lõpuks töötasid kõik ilusasti ja ilma vastastikuse hõõrumiseta. 

Madise ja Joeli jalgpalliväljak

Jasmini ja Silveri mänguväljak

Pärl Maria ja Karli veepark

I ja II klass tegid endale rahakassad. Ma sain neile neli korda kliistrit keeta:D Ma tean jah, et tapeediliimiga oleks vaeva vähem olnud ja ära oleks jäänud see keetmisjama, aga kartulitärklis oli mul kodus olemas. Õhupallid tõin mina ja ajalehed/printeri paberi ka. Valminud töödesse panin igale lapsele 10 eurosenti - seemneks noh:)

Loodetavasti koguvad lapsed oma kassad raha täis. Timo ütles, et kui tal kassa täis saab, siis ta ütleb mulle ka, palju raha sinna sisse mahtus. 

III ja IV klass olid hiljuti disainerid. Kataloogidest välja lõigatud modellid said nende osavate käte all endale uued ja popid riided. Seda tööd tehti samuti paaris - ikka selleks, et tugevam ja nõrgem kokku saaksid ja lõpptööd kriitikat kannataksid. 

III, IV, V ja VI klass tegid kompositsiooni jalgratturitega. Idee sain loomulikult JüriART blogist . Meie lastele oli töö keeruline, kuid hakkama said enamus, kes tööd teha viitsivad. Loomulikult oli ka neid, kes ei oska ja ei saa, kuid igatahes - minu süda on rahul: need, kes töötavad hoolega, saavad iga ülesandega hakkama.

I ja II klassis oli täna mul viienda tunni ajal ainult neli last (3 last käisid Märjamaal sportimas)  ja nendega me käisime pargis võilille joonistamas. 

Mariannile õpetasin võilillenuku tegemist ka:)

Sebastian poiss on ka palju koolis käinud sel õppeaastal. Küll kapis ja laua all, küll pargis ja laua peal:D Vaikne ja armas, kedagi ei sega. 

Sebastian on rõõmus, et suvevaheaeg hakkab kätte jõudma. Ma usun, et kõik lapsed on rõõmsad selle üle, sest tegelikult on lapsed väsinud. Mulle meeldivad meie lapsed ja mulle meeldib minu töö. Loomulikult olen ma vahest vihane ja haavunud ning mõnikord ma ei saa aru, mis toimub meie lastega. Mõne lapse puhul peab varuma väga palju külma närvi ja kindlat meelt. Mõnikord ma olen väsinud, sest peale töö on veel miljon muud asja, kuid üks asi on täiesti kindel - ma tahan õpetaja olla:) Järelikult ma õpin siiski õiget asja. 

Alondralt mulle:)

Palju ilusaid kunstimõtteid teile kõigile!

Täna öösel tulevad haldjad...

....hambahaldjad!

LEGO juppe lahti võttes võib juhtuda nii mõndagi. Ma ei hakka pikalt peatuma teemal, milline tragöödia see kõik on, sest see on nüüd nii rutiinist väljas värk, et halb hakkab. Robin rääkis talle ükskord, et tal tulevad varsti kõik hambad suust ära ja siis ta saab söögiks ainult jäledat mannasuppi:S Seebu arvas tõsimeeli, et nii ongi:D

Sebastian ahastas peegli ees oma mõttetu elu üle ja Riina kirjutas Skypesse, et ega see ju teda hetkel ei lohuta, et see järjest nõmedamaks läheb:D 

Nüüd õhtuks ta on maha rahunenud ja ootab haldjat, kes tooks talle nats raha, sest üks LEGO on jälle silmapiiril....

Sebastiani lilled ja muud aiajuttu

Nüüd on see päev käes, kui ma saan näidata Sebastiani peenart. Ma pean siinkohal ikka rääkima sellest ka, kuidas ta peaaegu igal hommikul peale hommikusööki on jooksnud kummikutega aiamaale, et vaadata, kuidas tema lilled elavad. Ja milline eneseületus see on, sest ega ta ju tegelikult kardab üksi minna ja ta käib ära ahvikiirusel otsauksest, sest siis saab kiiremini. 

Need on siis Sebastiani valitud tulbid. Eks ta oli ikka nats pettunud ka alguses, et sellised roosad tulbid tulid, aga me leidsime kompromissi, et tegu on helelillade tulpidega, sest no roosa on ilmselgelt liiga naiselik värv. Igatahes leidis ta, et sügisel tuleb kindlasti panna kasvama ka punaseid tulpe. Ma ei hakka tänitama, et ma ju ütlesin Sulle, kui me sibulaid valisime:D Sel aastal siis sedasi.

Ülejäänud aiamajandus on ka sujuvalt kõik minu õlgadele jäänud. No stress ikkagi:D Mul on sellest jamast nats sõltekas ka. Iga päev käin ikka tiiru aiamaal ja tõmban umbrohujupi välja või imetlen niisama. Mulle kohe meeldib see värk.  Aedmaasikad ja metsmaasikad on nüüdseks juba aeda istutatud, samuti salat. Basiilik ja tomat ootavad aknalaual oma järge. 

Salatile tegid teod 1:0 kohe, kui need õue said viidud, kuid nüüd on kõik kontrolli all. Lehed on kasvanud suureks ja ma loodan, et mu armas mees valmistab mulle varsti sellest salatist midagi head:D 

Ettekasvatatud taimedena tõime Hortesest koju piparmündi, oregano ja rosmariini. Kuna rosmariin on püsik, kes kardab külma, siis selle istutasime ilusasse (Sebastiani valitud) potti. 

Mulle endale on olnud väga huvitav jälgida metsmaasikate kasvamist. Alguses tundus küll, et nendest miskit asja ei saa, sest lehed polnud isegi mitte seda nägu, et need võiks maasikalehti meenutada, aga selle kohta öeldaksegi, et anna aega atra seada. Nüüd võib öelda, et on ikka maasikad küll. Iseasi, kas mõne marja ka saab, aga ehk ikka saab. 

Metsmaasikataim väga noorena

Metsmaasikataim juba natuke vanemana

Nüüd on maasikad ka kõik õues ja selle tarbeks panin täna poisid kive värvima. Meie eluslooduse ja välipraktikumi õppejõud Elvisto rääkis meile, et maasikataimede juurde tuleb panna väikesed punaseks värvitud kivid, sest siis tulevad linnud kive nokkima ja saavad noka pihta "kolks". Kui maasikad valmis on, ei huvitu nendest ükski lind, sest nokakolks on alles meeles. 

Tasapisi. Nii palju on veel teha - igasugu tillid ja petersellid, kolme sorti porgandid ja redised ootavad oma järge. Minul aga on III kursuse viimane sess tulemas ja kooliaasta lõpp Varbolas. Kooliaasta on lõppemas ka Robinil ja nagu ikka tähendab see suuremat sorti kodus õppimist ja ema poolt abistamist. Maalimises on vaja kokku panna ilmatu mapp (kes tahab aidata?!). Teha on nii palju ja mind on ainult üks. 

No stress...

Äiapapa koduloom

Ma olen juba sada korda hoogu võtnud, et ma lähen maale äiapapa "lemmikut" pildistama, aga kuidagi ei tule välja või on vale fotokas kaasas või pole lemmarit kodus. Igatahes - täna see juhtus, et ma sinna sattusin, täiesti sobival ajal, loom oli kodus ja fotokas oli õige. 

Äiapapa ütleb igal varakevadel, et ta paneb sellele pesale puldiga pommi, sest tal on neist rajakatest k-õ-r-i-n-i. Ta ei salli neid, sest need roojavad seal tema elektriliinide peale ja vihmaga võib kurepesa elektrilühise tekitada ja alajaam lülitab end välja. Kuna Eestimaa suvi on kõike muud, kui ilus ja päikesepaisteline, siis vihma eriti oodata pole vaja ja elektrikatkestusi ka mitte. Pomm on tal siiani panemata:D

Sel ajal, kui Arvo ja Sebastian papsiga poes käisid, püüdsime meie Robiniga kurge pildistada. Kuna viimane istus kenasti pesal, siis Robin tegi koledat häält ja sõimas kurge selle eest, et ta on üks loll loom, kes ei oska üldse poseerida ja et tal on sellest jamast kõrini ja üldse - võtku viimane end kokku ja ajagu tiivad kenasti laiali, sest tal on sellest pesa vahtimisest k-õ-r-i-n-i!

Vähemasti oli sõnakuulelik lemmikloom:D