Üks kadalipp siin elus hakkab läbi saama ja mul on selle üle ainult ja ainult hea meel. Kui keegi mainib sõna "lasteaed", tunnen ma, nagu mu selgroog vajuks 10 cm lühemaks ja minust jääb järgi selline vana ja väsinud naine. Õnneks pole selline vajumine muud midagi, kui ainult psühholoogiline ja emotsionaalne varisemine, luud - liikmed täidavad ikka oma funktsiooni.
Niisiis lasteaed.
Kas teate, et kuigi te arvate, nagu oleks võrreldes teie lasteaias käimise ajaga midagi kardinaalset muutunud, siis te eksite. Tegelikult on kõik endine - söögitädi, uue nimetusega õpetaja abi, sunnib lapsi sööma. Ta viriseb, kui sul juhtub midagi maha kukkuma, ta sekkub igasse tegevusse viriseva hääletooniga, ta on alati kõikidest kõige otsekohesem ja ei lase end häirida ühestki kõrvalisest täiskasvanust rühmas. Ja kui teie lapsele ei maitse rukkihelbepuder või mannasupp, siis nii kaua näägutatakse ta kallal ikkagi, kui ta vesiste silmadega ja värisevate kätega vähemasti veerandi on endale sisse surunud. Tõenäoliselt ei vaata see laps suureks kasvades iialgi rukkihelveste ega manna poole.... Mina hakkan öökima juba paljast piimajuurviljasupi lõhnast... Ta ironiseerib teie lapse üle, aegajalt mõnitab teie last ja ega te ise ka puutumata ei jää, sest alati on ju süüdi kodu.
Aastaring lasteaias kulgeb täpselt nii nagu siis, kui meie käisime lasteaias. Mitte ükski laul, luuletus, tants ei ole niisama - see on kindlalt mingi eesseisva sündmuse raames õppimine. Õpitakse teemakohaseid laule ja tantse: mardipäev, jõulud, sõbrapäev, isadepäev, emadepäev jne. Lakkamatult valmistatakse lapsi ette mingisugusteks tähtpäevadeks. See on üks osa õppeprotsessist, mis üldiselt lastele meeldib. Rohkem kui töövihikute täitmine. Samas - selline trillimine muidugi vähendab laste vaba aega mänguks, mida mina isiklikult pean ikka väga suureks kaotuseks. Lapsed jõuavad vaevalt mingisuguse mängu käima lükata, kui juba see katkestatakse ehk siis kõik jääb päevast päeva pooleli. See ei ole pooleli jäämine korra, kaks. See ongi iga päev, päevast päeva kõik mängud jäävad pooleli.
Teie lapsed ei oska kooli minnes paberist erinevaid kujundeid välja lõigata, sest neile lõigatakse koguaeg kõik ette. No ikka selleks, et eesruumis kauneid kunste kõigile demonstreerida. I klassis aga hoiab õpetaja kahe käega pead kinni ja ei saa aru, kuidas teie laps ei oska ringi välja lõigata. Aga pole hullu - I klassi lõpuks oskab teie laps kindlasti kääre otstarbekalt kasutada.
Teie lapsed räägivad õpetajatele/tugiisikutele/täiskavanutele pea kõigest, mis teil kodus suletud uste taga toimub. Kelle isa joob liiga palju õlut ja sööb liiga palju krõpse, kelle isa ja ema kaklevad koguaeg jne. Väikene laps on nagu avatud raamat, kuigi võib ka esineda kinniseid eksemplare -see on muidugi erand. Lapsed on avalad, eriti, kui oskad ja tahad neid kuulata.
Meie käime lasteaias jätkuvalt vaid 2-3 tundi päevas ja no seda ka mitte iga päev. Mul puudub motivatsioon, päriselt ka. Ja kuidas ma ka ei püüaks ja ma püüan tõesti väga - ma ei suuda seda kõike lihtsalt taluda. Sebastianil on emakeele häälikud peaaegu selged, segistab vaid üksikuid häälikuid ja seda ka mitte koguaeg. Tähekujud on täitsa talutavad, kuigi jah - koolis kirjatehnika oleks tõenäoliselt haletsusest kolm ja alla oleks kirjutataud "Harjuta veel!" Sebastiani loodusteadmised on eakaaslastest tugevalt ees, sama ka matemaatiliste võimetega (tema korrutab 19x3, mitte ei vaja liitmise harjutamist seitsme piires). Võimlemistund talle ei meeldi ja ta ütleb, et tal on neid tobedaid harjutusi tehes piinlik. Minu tige nägu ei sunni ka teda oluliselt kaasa töötama. Käeliselt on ta nõrk ja see vihaga maalitud sinilill (poole ajast palvega, et ma juhiks tema kätt) ei tähenda tema jaoks mitte midagi. Ta ei tunne vähimatki rõõmu tehtud asjadest, olgu see siis kunstivallast või mida iganes. Ta teeb ära, mida on vaja teha, mõnikord vaidleb vastu ka, kuid kõik asjad ongi justkui mõttega, et saaks ruttu tehtud ja minema.
Igal hommikul me läheme vaieldes lasteaia poole. Sebastian püüab mulle selgeks teha, kuidas ta vihkab lasteaeda/lasteaedikut/sitaaedikut ja tal pole mingeid sõpru tarvis ja et mina olen tema päeva ära rikkunud. Igal hommikul, kui liigume rühma suunas, sama jutt. Eeskojas loeb ta üle laste jalanõud ja algab uus nutt ja hala - liiga palju! Uksest sisse minnes poeb ukse taha peitu ja hakkab riietuma, ise samal ajal sosinal protesteerides kogu asja mõttetuse üle. Rüma siseneb minu survel, viib pudeli enda koha peale ja suundub rühma taha nurka oma sisseharjunud mänge mängima. Kui keegi julgeb ta kõrvale tulla, sisiseb: "Mine minema!" Mängud, mida me mängime, on septembrikuust ühed ja samad, sekka mõni mäng, mis on aja jooksul lisandunud.
Õppetöö ajal vaibal on ta tublimaks muutunud, kuigi istub ikka kõikidest eemal ja põrandal. Ta küll protesteerib, aga ma olen aru saanud, et talle meeldib, kui tema teadmised on teistest paremad ning üsna tihti ta saabki hiilata ja õpetajad kiidavad tema teadmisi. Mina kõrvalseisjana aga ei suua ära imestada seda maratoni, mis õppetegevuses toimub. Näide: ühe tunni jooksul õpiti järgmisi asju: kask, pung, pakk, kasetoht, juur, leht, okaspuud (kuusk, mänd), lehtpuud (tamm, toomingas, vaher, pihlakas), pikk, raske, omadussõnad, ring, kera, kolmnurk, numbrijada 1st-10ni ja numbrijada 10st 1ni, korkide loendamine 1st 10ni, sirkel, tibu väljalõikamine, nöörpaberi harutamine ja rebimine, nööriga mõõtmine, arvutamine seitsme piires. Üks tund. Ausalt öeldes ma ei imesta, et 7aastane laps ei tea, mis linnuga on tegemist, kui talle näidata pilti rähnist.... Võibolla oleks tulemused tugevamad, kui keskendutaks põhilisele ja vähematele asjadele korraga? Ei julge sõna võtta, sest mina pole lasteaednik.
Seebu jätkuvalt ei taha lastega tegemist teha, nimetab neid mõttetuteks. Istub eraldi, hoiab eemale, paneb kõrvad kinni, kui lärm liiga suur on, ei mõista neid mänge, mida lapsed koos mängivad (kodu, kool, haigla jne). Täiskasvanuid talub paremini, õp K-ga on suhe avatum. Ta ei alusta küll ise mingisugust vestlust, kuid vastab K küsimustele alati - lühidalt, kuid vastab. Lastest aktsepteerib vähesel määral ühte tüdrukut, kellele meeldib õues olles Sebastianiga jalgpalli mängida. Rühmas olles on seesamane tüdruk sama mõttetu kui teisedki.
Järgmine kuu on õppenõustamiskomisjon, kus peaks selguma, mis saab edasi?! Mis siis ikkagi edasi saama peaks? Sebastiani psühhiaater, psühhiaatri logopeed ja meie armas logopeed Anu arvavad, et Sebastianile on vaja väikeklassi koos tugiisikuga. Väikeklass tähendab seda, et klassis võib olla vaid neli last. Märjamaa Gümnaasium on pm valmis selle klassi looma, kuid on üks väga suur mure - pole pedagoogi. Selle klassi õpetaja peaks olema eripedagoog ja mida pole, seda pole.
Ei teagi, mis edasi saab... Lapse kooliminek on vanematele alati stressi ja segaseid tundeid tekitav. Meie ei tea täna veel sedagi, kuhu kooli meie "tavakooli tavaklassi mittesobiv" laps läheb. Taaskord pean mõtlema sellele, miks ma elan küll Märjamaal...
Täna aga käime me veel lasteaias omandamas kohustuslikus korras alusharidust. Loodetavasti ei pea ma enam kunagi lasteaeda minema, sest mulle ei meeldinud seal juba siis, kui ma ise laps olin. Rääkimata veel nüüd, täiskasvanuna. Ja nii kummaline kui see ka pole - põhjus mittemeeldimises on ikka seesama, mis lapsena - mingi osa ebameeldivaid täiskasvanuid.
