kolmapäev, 30. juuli 2014

Jalgpallilaager Käärikul ja Otepää CUP 2014

Suvi ja laager käivad ikka käsikäes. Raplamaa Jalgpallikool on sel suvel organiseerinud mitmeid laagreid erinevas vanuses poistele ja tüdrukutele ning nii õnnestus ka meil ühest sellisest toredast ettevõtmisest osa saada, kuna treenerid Kaido ja Taavi (Aus) korraldasid Käärikul laagri 2006-2007. aastal sündinud poistele. 
Laager toimus Käärikul, 24.-26. juulil ja lõppes Tehvandi staadionil Otepää CUPiga. Poisse oli laagris 13, mõned 7aastased ja enamus 8aastaseid. Meie käisime terve perega, sest me kõik oleme Sebastiani tugiisikud :D Plaanitud oli palju jalgpallitrenne ja ujumist ning suuresti nii läkski. Kuigi jah, treenerid pidid ajakava muutma ja trenne varahommikule ja hilisõhtule tõstma, sest 32 kraadises kuumuses trenni teha oleks ikka liiga jube olnud. 
Majutus oli hästi algeline. Meil isiklikult oli kahe nariga neljane tuba, kus peale naride oli veel tool, laud ja riiul. Kui Sebastian seda maja ja tuba nägi, siis ma sain kohe aru, et ta ehmatas ära. Mina ei ehmatanud. Vastupidi - minu arvates oli see üks jube vahva kogemus, mida ma ei oleks selles elus enam saanud kogeda, kui mu lapsed ei mängiks jalgpalli. Söömine ja pesemine toimusid hoopis teises majas, kuhu jõudmiseks pidi 5 miljonit korda trepist üles käima :D 


Trepp oli nii väsitav, et ma otsustasin, et pean hakkama jooksmas käima, sest kui ikka trepist üles jõudes hingeldama ajab, on miski mäda.

Meie suurim mure kodust väljas on söömine. Meie kolm, mina, Arvo ja Robin, võime öelda, et toidud olid täiesti normaalsed. Ei midagi ülipeent, kuid täiesti söödavad ja valikuvõimalus ka olemas. Esimese laagripäeva õhtuks oli olukord selline, et Sebastian nuttis end magama peavalu käes, kuna ta oli söönud ainult leiba ja pirni. Ja selle lapse puhul ei aita see, et küll ta sööma hakkab, kui kõht tühi on. Ei hakka! Nälgibki, kuni peavaluni ja veresuhkru alanemiseni 2,2 peale. Ja no ma ei saa ju teda näljas hoida, kui tervise peale hakkab... Lõpuks viisime ta ikkagi Pühajärve pubisse sööma, sest mismoodi Sa näljapaistetusega seda trenni siis teed.... Väga väsitav on see pidev söögiteema.  
Ja nüüd on see koht, kus tahaks natuke nuriseda ka. Söökla. Kas kujutate ette, et teid tabab ilmatu suur söögiisu, kui ruumis, kus Sa viibid, on 33 kraadi sooja ja õhku, mida hingata, polegi. Mul tekib küsimus, et kus on ventilisatsioon? Toitlustusasutuses? Kuidas sellisel asjal üldse lastakse sündida? Istud laua taga, sööd kana ja higi voolab selja peal... Nii mõnus!

Ühe tüki maitses ja siis läks laua teise otsa leiba sööma

Trenni tehti palju ja korralikult ning peale igat trenni said poisid Kääriku järve ujuma, mis asus staadionist umbes 100 meetri kaugusel. Oh seda lõbu ja kisa, kui 13 väikest poissi ja mõned suuremad "poisid" vette saavad. Meil Aleksi ema Jannega oli ikka tükk tegu, et neid peanuppe muudkui üle lugeda.

Treener Kaido

Teise laagripäeva sisse oli plaanitud ka Otepää seikluspargi külastus. Tunnistan ausalt, et ma natuke põdesin seda üritust, sest laste käed on väikesed ja nende lullade kinnitamine ja avamine on ikka paras katsumus, kuid nagu ikka - muretsemiseks polnud suuremat põhjust. Enamus poisse said kaks esimest rada kenasti läbitud ja mõned pikemad kutid tulid ka kolmanda raja läbimisega edukalt toime. Meie Sebastian oli Robini turvata ja nad said väga hästi hakkama. Sebastian tunneb end isegi nelja meeti kõrgusel turvaliselt, kui keegi meist kolmest (mina, Arvo või Robin) kohal oleme. 



Laager lõppes Otepää CUPiga, kus põrgukuumuses (33 kraadi) tuli mängida esindusmeeskonnal 6X16 minutit. Alagrupi nad võitsid, kuid finaalmängus pidid FC Tiigritele alla vanduma ning Harju Punasega viiki. Nii nad lõpuks kolmanda koha saidki, mis on igati tubli tulemus ja uus karikas Kohila Spordihoonet kaunistamas. Teine meeskond, kellel võistluskogemust vähem, pidid seekord leppima 13. kohaga, kuid medalitaolised asjad said õnneks kõik lapsed. Sellise kuumaga turniiril osalemine vääribki medalit olenemata sellest, millisele kohale platseerud. 

Sees
Väravavahikindaga elab isegi käepigistuse üle
Poisid oma treeneritega

Lõpetuseks võib öelda, et väga äge kogemus oli. Treenerid olid kõik päevad korralikult ära sisustanud, samas andes ka lõõgastumise aega. Poisid said palju palli mängida, pahandusi polnud, riidu ei olnud, vingumist ei olnud. Ma vaatasin neid kolmeteist 7-8aastast ja mõtlesin, et ei tea, kas ühine huvi ja hobi muudab nad pundis olleks nii headeks lasteks või on meil lihtsalt kokku sattunud üks äärmiselt meeldiv kamp poisse... Ei teagi, kuidas lood on, aga üks on kindel - igavesti lahedad kutid kõik!
Robin oli palju treeneritele abiks ja mis seal salata - andis ka mulle ja Arvole hingamisruumi, käies Seebuga ise jalgpallitreeningutel. Meie saime siis järve kaldal aeleda, ujuda ja Otepääl käia. 
Kuumad, kuid toredad päevad olid. Sebastiani esimene laager õnnestus igati. Juhul, kui me söögiteema juures silmad kinni pigistame :) Jääme ootama järgmist laagrit! 


esmaspäev, 21. juuli 2014

Haapsalu sall ja salliraam

Mina ja minu tunded... Noh need tunded, mis tekivad järsku, ketravad ja siis praktilise väljundina avalduvad.

Ühel hommikul ma tundsin, et ma tahan Haapsalu salli kududa. See juhtus eelmisel kevadel, üsna minu haigestumise alguses. Vist. Kõik oli olemas - Riina toetus, kudumisoskus, lõng, vardad, muster, aeg - kõik, mida vaja salli kudumiseks. Hakkasin otsast kuduma, oli ilus muster ja mõnusat tooni sallilõng, kuid asi ei edenenud. Ei edenenud kohe üldse. Muster ei jäänud meelde (ravimite süü?), koguaeg tuli vigu sisse, lõng ajas närvi, kudusin liiga tugevasti.... Ei edenenud. Sall seisis, kootud oli vast 20 cm ja muudkui seisis. Kuna mulle poolikud tööd ei sobi, siis ühel närvilisel päeval võtsin selle kudumi ja viskasin minema. Ei harutanud, ei kahelnud, ei olnud kahju ka. Ja mõtlesin siis, et eluseeski enam ma ei taha kududa Haapsalu salli, sest ma jälestan seda imepeenikest lõnga. Kampsunit on palju parem ja kergem kududa. Ja kudusingi vahepeal mitu kampsunit, palju sokke, kindaid, sõrmikuid, mütse. Nii enda perele, kui ka natukene väljapoole. 

Isegi ei kripeldanud, et minema viskasin.
Ju siis polnud õige aeg.
Õige aeg tuli natukene rohkem kui kuu aega tagasi :) Ja siis hakkas mu peas keerlema mõte. Sellest ilusast Haapsalu sallist. Nii õrn, nii pehme, nii pitsiline, nii kaunis. Mõnikord mõtlesin valjult ka, siis Seebu ütles, et mis värk selle salliga on? Kampsunid kood valmis, aga salli tehtud ei saa... Ma siis mõtlesin ka, et mismõttes ma ei saa salli kootud. Hakkasin lugema, viisin end kurssi kõigega, mis puudutas ühe Haapsalu salli kudumist. Ja siis mõtlesin, et nüüd ma koon ühe ilusa valge salli. Endale. Suveõhtuteks.

Mõte sai otsa. Ostsin lavendlivärvi lõnga, sest tundsin, et just see värv sobib talle väga... Igaksjuhuks küsisin tema käest ka, mis ta lemmikvärv on ja ta vastas, et taevakarva sinine või lavendel. Kuigi ega sest küsimisest enam tolku polnud, lõng oli siis juba ostetud :) Valisin välja ühe kergema mustri, et suudaks meelde jätta, sest rohtusid on jätkuvalt palju. Rääkisin veel Riinaga, sain näpunäiteid, suuremaid vardaid, julgustust. Ja hakkasin kuduma. Ei läinud sassi, muster jäi meelde, minu imetlus selle pitsilise kudumi vastu muudkui kasvas. Ega kõik ei läinud ikkagi õigesti. Sain aru, et mul kudumiseks liiga suured vardad, isegi, kui koon tugevalt. Minu arvates oli mu sall nagu üks suur auk. Ostsin uued vardad, nr 3,5. Ja just need sobisidki!


Igal vabal momendil kudusin. Ise nii õnnes nagu kevadine vasikas :)

Ühel hetkel, kui salli oli kootud juba pool, sai mu mees aru, et tal on vaja seal Sipa töötoas mulle sallivenitusraam meisterdada. Noh, kas ta just ise aru sai :) Ma ikka talle seda varakult juba teada hakkasin andma. Ostis siis lakki ja pintsli ja roostevabad naelad. Natuke googeldas, natuke sirvis "Haapsalu salli" raamatut ja nii ta mulle selle raami ehitaski. Ma aitasin ka natuke ja Carmen lakkis, kuid ülejäänud on ikka Arvo töö ja vaev.


Raam oli, salli keskmine osa sai ruttu kootud ja siis tekkis hämming. Väga suur hämming selle äärepitsiga. Täna võin öelda, et kudusin äärepitsi üheksa korda. Neist kaks viimast läksid kasutusse. Ma ei saanud seda mustrit jooksma, lihtsalt ei saanud. Küll jäid silmad üle, siis puudu, küll kadus kukil midagi ära... Ma juba olin peaaegu valmis alla andma, aga siis istusin rahulikult maha, hingasin kümme korda sisse ja välja ning valmis sain!
Ja ega siis mu hämming ei lõppenud. Ma ei saanud üldse aru, kuidas need hirmpikad äärepitsid selle salli ümber peaks õmblema nii, et see asi ilus välja ka näeks. Hirm oli juba ette nii suur, et võttis südame põksuma, kuid hirmul on alati suured silmad. Tegelikkuses oli asi palju lihtsam ja täna hommikul ma sain Riinale Skypes kirjutada, et HAKKAMA SAIN!!!!!


See on minu täiesti esimene Haapsalu sall. Minu Annele. Tartusse. Kõige suuremaks tänuks, et ta on olemas olnud ja mind aidanud. Kindlasti on salli sees apsakaid, kuid üldmulje on siiski väga ilus. Ma tegin seda tõesti väga suure hoole ja armastusega, sest mul oli tunne, et just seda mul oligi vaja teha. Just talle. Ja vead seekord ei loe. Vähemasti mulle mitte :)




esmaspäev, 30. juuni 2014

Välikäimla. Veega.

Väga suure osa kevad-suve-sügis perioodist me veedame maal, Sipas, vanaisa juures. Seal on alati midagi teha. Kas siis midagi parandada, midagi uuendada, midagi värskendada - projekte jagub. Mõnikord on tunne, et muudkui teed ja teed, aga teha on ikka nii palju. Meile meeldib seal, sest peale projektide on veel saun, ööbimised sauna peal, telgis või armsas Volvos, mootorattasõidud, metsmaasikad ja põldmarjad otse aia taga, palju jalg- ja sulgpalli, mõnusad õues valmistatud toidud, jõgi, toredad inimesed.

Vanaisa juures on aga siiani olnud üks ilge "kapp". Välikäimla. Otse köögi ukse taga. Aegade algusest peale. Kohutav, kohutav, kohutav, kitsas ja haisev "kapp". Nüüd aga on Aiku otsustanud, et sellel jamal on lõpp. Juba eelmise suve lõpus lasi ta paigaldada  maja juurde mingi kanalisatsioonitünni. Kindlasti on see kõik väga huvitav ja hoopis paremini seletatav, kuid ma olen ainult naine ja ei hakka väga süüvima kanalisatsiooni viimasesse moodi. Igatahes tähendab see kõik seda, et käes on aeg, mil Aivar hakkab majja ehitama sauna, dušši ja tualetti.  Esimest korda selle maja ajaloo vältel. Senini on "kapp" ja kausipesemine saunas. 

Kuna aga seoses remonttöödega tuleb köögi ukse tagant "kapp" välja lõhkuda, palus Aiku, et me ehitaksime õue peale välikäimla, kus siis saab nii kaua hädal käia, kuni kõik uus ja moodne valmis saab. Kohe, kui Aiku seda mainis, oli Arvole selge, et välikäimla tuleb ja tuleb veega :) Välikäimla ehitamiseks oli meil just nii palju aega, kuni hakkab Aikul puhkus, sest mida muud oma puhkusega ikka peale hakata, kui ehitada sauna, dušši ja tualetti :D  

Igatahes olime esimesel vaba päeva hommikul jälle Sipas ja leidsime end lauahunnikust laudu välja tirimas. Need polnud mingisugused lihtsad ja kerged lauad, ikka sellised korralikud ja hirmrasked, karedad ja päevi näinud. Arvol veel päris selget sihti polnud, et kuidas ja miks, aga seda teadis küll, et see WC peab tulema suur. Ikka nii suur, et kui sinna sisse lähed, mahud jopet ära võtma, istuma ja raamatut lugema. Ja sellel peab olema aken - maast laeni. Ikka selleks, et oleks valgem. Ta oli täiesti kindel, et see ei tohi olla selline väike ja "kapp", vaid suur ja valge ja avar ja ... Nii tegi ta joonise.


Arhitektuuriliselt täiesti korralik plaan :)
Ja umbes pooleteise tunni pärast olid abihoonete taga valmis seinad ja põrand. Kaugel sellest kohast, kuhu see ehitis oleks tulnud teha. 


Sama päeva õhtuks, peale suurt ja väsitavat ja rasket tööd, oli pilt selline:


Mõtlete, et see oli mingi kerge töö või? Kerge temal, raske minul:D Kas kujutate ette, kui palju see üks sein kaalus? Aga kuna ta on ikkagi moodulitega ametialaselt seotud, siis muudmoodi ta polekski saanud seda käimlat ehitada. Ta jättis ainult tähelepanuta ühe imepisikese nüansi - seinu pidi paigal hoidma, kuni esimeste kruvideni, ta väikene naine :D No ma sain seal ikka ohkida ja puhkida, aga ega me tavaliselt elusast peast alla ei anna. Nii võiski õhtuks rahul olla, sest seinad olid püsti ja päev oli täie eest olnud.

Järgmisel päeval tuli ehitada katus. Sarikad ja puha. Siinkohal on hea tõdeda, et kunagi ammusel ajal õemehe poolt vanaisa juurde tassitud ehitusjäägi hulgast saime oma välikäimlale uhke valgest plekist katuse :D


Ja siis algas minu õud. Mulle muidu väga meeldib värvida, ausalt ka. Mind ei häiri, et see on määriv töö ja aeganõudev - mulle lihtsalt meeldib. Või peaks ütlema, et meeldis? Juudas, ma mõtlesin, et ma jäängi seda kuuti värvima! Need töötlemata, karedad lauad imesid kõik selle ködi enda sisse ja mul oli selline tunne nagu söödaks näljast krokodilli - nii lõputu näis see värvimine. Aga kui ma olin kõik selle kenasti tumeda ködiga üle võõbanud, andis Arvo mulle puhta pintsli ja valge värvi ning vot siis ma olin küll lõpuks sellises seisus, et kui ta mu poole vaatas, Arvo ma mõtlen, siis mu pilk oli tõenäoliselt halvav. Enam polnud ju asi isegi mitte näljases krokodillis, asi oli krokodillikarjas. Need lauad lihtsalt sõid kõik värvi ära... Ma olin juba valmis käega lööma, kuid ega see ei ole juhus, et välikäimla peab seest valge olema. See on Sebastianile hädavajalik, sest vastasel juhul ta sellesse ei siseneks. See teadmine hoidis mind töös.  

Mul on nii suur ahastus, et isegi saapad võtsin jalast ära - arvasin, et pean seal ööbima - koos pintsliga :)

Sellega minu katsumused selles välikäimlas lõppesid. Arvo mureks jäi pott, mis oli 20 aastat kuskil kuuri all vedelenud ja nägi välja sama hirmus kui öö:


Arvo mureks jäi vett täis septik ehk kanalisatsioonitünn, mis ei oleks kohe mitte mingil juhul tohtinud olla vett täis:

Tünni tühjaks pumpamine ja natuke nagu ahastus

Arvo mureks jäi ka süda, mis lihtsalt pidi selle käimla ukse sisse tulema - lihtsalt pidi. Ta küll proovis igatpidi sellest kõrvale hiilida, aga peale Anne juures käimist oli ta sunnitud oma tikksae ikkagi pöördesse ajama:


Ja otseloomulikult jäi Arvo mureks see, kuidas see hirmraske ehitis oma õigele kohale hoovi trantsportida. See kuut oli nii raske, et traktor hakkas jonnima, kuid õnneks on Arvo veel suurem jonnipunn ja nii see südamega ehitis (väga laialt mõistetavalt südamega ehitis) oma õigele kohale kanalisatsioonitünni otsa maanduski:
Märgake akent, mis ongi maast laeni pleksiklaasist (et läbi ei paistaks)

Potiprotsess polnud ka mingisugune meelakkumine. Arvo pidi selle ümber ehitama, sest survevett ju pole. Vesi sai veetud köögist boileri seest, lae alt, rohelise voolikuga ja no ma ei hakka pikalt seletama neid asju, mida mu aju ei võta. Igathes peale poti küürimise ja ümber ehitamise, peale vooliku vedamise, proovilaskmiste, uuesti poti lahti võtmise ja parandamise tulemusena juhtus see, mis juhtuma pidi.

Nüüd on Sipas veega välikäimla, esimest korda selle maja ajaloos saab hädale vee peale lasta.

Roosa potihari ei ole juhuslik, nagu pole midagi juhuslikku mu elus

Selle sama ehitise tagaseinas on kraan, kus saab käed ka ära pesta:


Uh, milline töö ja vaev! Kuid see kõik tasus end ära. Ilus, suur, valge, veega - just selline nagu Arvo soovis. Imelik lausa mõelda, et see on ajutine, natukeseks ajaks. Peale ajutise otsasaamist peaks selle ehk kanakuudiks ümber ehitama - ei läheks kogu töö ja vaev raisku :)