Õue tuli tali, just parasjagu kõige sobivamal ajal - jõuludeks. Eestlane ja valgete jõulude ootus käivad käsikäes. Meie Sebastian ei armasta eriti suvesoojust, temale meeldib pigem külm ja talv. Onu Aivar on meil samasugune - ütleb, et talvel ei taha ükski saraasa Sind ära süüa ja eks selles ole ju omajagu tõtt ka.
Meie pesakond ootas lund kohe kahel põhjusel - ikka jõulude pärast ja teine põhjus oli see, et me tahtsime poistega ööseks metsa minna (Arvo initsiatiiv muidugi). Me ei ole siiani lumega käinud. Plaanisime küll eelmisel talvel, kuid plaaniks see jäigi, sest me Seebuga olime kordamööda koguaeg haiged (küllap meil oli lasteaia stress :)).
Metsas on praegu nii ilus. Mulle muidugi tundub, et ma kordan end, sest sügisel ma rääkisin sama asja. Ja Suvel. Ja muidugi kevadel - looduse ärkamise ajal. Kuid talvel on oma ilu ja mulle meeldib seda püüda. Oma Canoniga.
Metsa minnes oled Sa külaline ja külaline viib ikka midagi külakostiks ka. Sel korral hoolitsesime lindude eest, kellele lumi ja külm on raske taluda.
Selleks, et talvel ööseks metsa minna, peab olemas olema korralik varustus ja enese eest hoolitsemise oskus. Sa ei tohi saada higiseks ja siis selle higise särgiga ringi marssida. Sa ei tohi eirata, kui varbad hakkavad külmetama - siis tuleb hoopis leida aeg ja lasta lõkkesoojusel oma varbaid hellitada. Sa ei tohi kanda selliseid jalanõusid, mis lasevad varvastel märjaks saada. Sa ei tohi... Igasugu asju ei tohi ja seda peab inimene ise õppima teiste abiga. Meie poiste teadmised on juba märkimisväärsed ja ma võin liialdamata öelda, et nad saavad suurepäraselt iseendaga hakkama nii külmas kui kuumas (kusjuures kuum on neile raksem taluda (magediabeedi tõttu?).
Kuna seltskond oli suur (meie pere 4 inimest, Liivi pere 3 inimest ja onu Aivar), siis pidi varjendit natuke suuremaks tegema. Varjend sai üles ehitatud nii, et lõpuks oli kõik 360 kraadi suletud. Metsa minnes on kõigil oma töö: keegi ehitab varjendit, keegi muretseb süledekaupa kuuseoksi (magamisasemete jaoks), keegi teeb küttepuid, keegi keedab kohvi ja teed ja sooja suppi. Keegi teeb vahepeal pilti :) Hea oleks, kui erinevad asjad saaks valmis päevavalguses, sest puude raiumine pimedas ja kuuseokste leidmine pimedas ei ole kuigi normaalsed tegevused ja seetõttu me läksimegi metsa juba pool üks päeval - et jaguks aega.
Meie menüü metsas oli seekord natuke erinev eelnevatest kordadest. Üheks suuremaks muudatuseks oli Salvesti boršisupp lõunaks, et kõik laagriplatsi heaks töötavad suured ja väikesed saaksid sooja suppi süüa ja külmale (-5) vastu panna. Teine muudatus olid praetud peedid ja porgandid (maitsestatud oliiiviõli, mustsõstraveiniäädika, tüümiani ja soola-pipraga). See osa oli mõeldud mulle, sest ma ei söö ei lõkkekartulit (tegelikult küll üldse mitte mingisugust kartulit) ega peekonit, mida meespere aga peab metsas väga oluliseks söögiks. Jagasime peedid ja porgandid Liiviga sõbralikult ja said teisedki soovijad maitsta. Kolmas uuremat sorti üllatus tuli Liivilt, kes valmistas meile oivalise metsamagustoidu õuntest, rosinatest, maitseainete segust, võist ja jäätisest. Sellist luksust pole enne nähtud, et metsaööl magustoitu saab :)
Kui kõik tööd on tehtud ja kõhud täis, siis polegi muud teha, kui istuda ümber lõkke ja ajada juttu ning kui Sul on seltskonnas pillimängija, siis loomulikult on repertuaaris Tätte laulud segamini meremeestelauludega. Seebu kuulatavasse ja lauldavasse muusikaloendisse lisandus ka üks
uus jõululaul:) Pole midagi mõnusamat peale väsitavat ja lumes mütatud päeva istuda koos ja olla niisama. Ei ühtegi kohustust, ei ühtegi virinat, ei ühtegi olmemuret... Lihtsalt niisama.
Öö saabub igal ühel siis, kui on õige aeg. Mõni on väsinud südaööl, mõni lobiseb veel hommikul viie ajalgi. Kui kõik on magama jäänud, on keegi lõkkevalvur, st iga tunni tagant heliseb äratus ja puid pannakse juurde. Võiks arvata, et öö oli jahe (kõige külmem oli öösel siiski vaid -4), kuid tegelikult on isegi külmemaid öid olnud. Küljealused olid väga ohtralt kuuseokstega kaetud ning kõigil oli korralik riietus ja soe magamiskott. Siin mängibki rolli oskus enda eest hoolitseda.
Hommikul sõime igaüks enda meelejärele - kes sõi putru, kes sõi vorstisaiu, kes lihaleiba, kes grillis veel vorsti endale, kes turgutas end müslibatooniga - nälga ei jäänud keegi. Soe tee ja kohvi pealekauba. Ja kohalik teater :D
 |
| Millest küll mõtleb see väikene inime... |
Tore oli. Natuke külm, natuke ekstreemne (Seebu eksis ära ja Priit sai kirvega jalga (mis muuseas täna veel ühe õmblusega kinni õmmeldi)), aga me ei lase väikestel viperustel ennast häirida. Kui poiste käest küsida, kas neile meeldis ja kas nad tahaksid veel minna, siis vastus on nii ilmselge ja kiire "jah!", et ise ka ei usu ära, kui kiiresti see vastus tuleb.
Kokku olime värske ja karge õhu käes 23 tundi. Mina tunnistan ausalt, et mulle isiklikult meeldib selline aprilli lõpp/mai algus metsas natuke rohkem. Ei pea nii palju oma kanaema südant valutama, kuigi poisid on juba korduvalt tõestanud, et ma ei peaks nii palju muretsema. Kuid ma olen ju ema...
Selline "väike" ettevõtmine veel selle aastanumbri sees. Homme sõidame Laulasmaale, mis on sootuks teistsugune puhkus, kui ööbimine metsas. Hoopis naiselikum :)
