Pitsiline quilling

Ma käisin Teeme Teistmoodi käsitöösalongis uut asja proovimas :)

Liiga palju rahvast oli.... Aga õppisin, kuidas teha pitsilist quillingit. Eks töövahendid on ikka kõik samad ja töövõtted sarnased, aga ma oma peaga vist ei oleks välja mõelnud, kuidas seda ikkagi tehakse. Õppisime viite erinevat moodust, kuidas pitsi teha ja paigutada. Ei midagi ülemõistuse keerulist, aga aega võtab palju. Rohkem, kui niisama paberi rullimine. Töövahendeid on ka rohkem vaja, aga kuna ma ei oska neid kuidagi nimetada, siis jäävad nimetamata. Põhimõtteliselt saab muidugi vormide tegemiseks kasutada mistahes asju, mille ümber paberit rullides tekib ring. 

Esimesed pitsilised

Lõpptulemusena valmis šokolaaditaskuga kaart

Nüüd ma vahepeal ei õpi midagi. Vähemasti plaanis küll ei ole. Nikerdan oma asju edasi, nii lõngaga kui paberiga. See paberiga nikerdamine on muidugi selline asi, et seda saab kodus laua taga teha, aga selleks on ikka suhteliselt vähe vaba aega. Õnneks on nüüd algteadmised olemas, mõned töövahendid ka ja eks kui aega on, siis saab nokitseda. Kuigi ma pean mainima, et see paber ikka ei ole päris minu teema... Kuidagi külm on sõrme vahel ja see lõpptulemus pole ka päris see, mida ma justkui loodan ja ootan. 

Igatahes, kui keegi soovib seda tehnikat õppida, siis Mari Jundas on väga hea õpetaja. Räägib lihtsalt ja ladusalt, teeb kõik puust ette ja värvib punaseks ka :) Facebookes on täitsa võimalik temaga kontakti saada, et küsida, kus ja millal ta õpetab. Mina lähen nüüd lõnga juurde tagasi... Seal on soe ja turvaline :)

Pühajärve SPA ja Tartu Tammeka Junior CUP 2017

Milline reede ja milline laupäev!

Meil juhtus kogemata niimoodi, et reedel oli vaja sõita Tartusse Anne juurde ja laupäeval oli vaja sõita Tartusse Sebastianiga võistlustele. Me pidasime Arvoga aru ja arutasime välja, et sõidame kolmekesi koos Tartusse, veedame laupäeva öö Pühajärve SPAs ja pühapäeval käime Tartus turniiril. Rahaliselt polnud väga vahet, aga aja kokkuhoid ja autojuhi säästmine olid märkimisväärsed. Lisaboonus oli lapse üüratu rõõm Pühajärve külastamise näol :)

Meie reisimine algas juba hommikul vara, kui sõitsime Märjamaalt Tallinnasse, sest meil oli vaja üks asi korda ajada. Tallinnast sõitsime Tarusse, kus kohtusime Annega. Anne juurest sõitsime Pühajärve SPAsse, kus me oleme tegelikult varemgi käinud. 

Meile meeldib see SPA. See on selline väiksem ja rahulikum, ilusa ümbrusega ja hästi organiseeritud valgustustega. Me võtsime õhtusöögiga paketi, sest millekski enamaks meil poleks naguniigi aega olnud. Kuna õhtusöögini oli parasjagu aega, siis Arvo läks Sebastianiga ujuma ja minu saatsid nad jõusaali velotrenažööriga sõitma. Ma olin väga häiritud ja väntasin oma häirituse sinna masina sisse. Ma ei mäleta, millal ma tegin viimati niimoodi trenni, et mu keskmine pulsinäit oli 170.... Igatahes kohtusime uuesti hotellitoas ja läksime pubisse sööma. 

Pubi oli läbi teinud uuenduskuuri ja sealjuures oli panustatud ka menüüsse. Ma muidugi ei saa jätta mainimata, et uhkete toidunimede taga olid ikkagi suhteliselt "pubilikud" praed  - palju kartulit, kastet ja üksluised kurgi, tomati, paprika, hiinakapsa salat. Sebastian oli muidugi õnnes oma friikartulite ja viinerite üle, aga mina näiteks enda praadi küll ära süüa ei jaksanud, seda kõike oli ilmselgelt liiga palju. Mul pidi ju jääma natukene ruumi magustoidu jaoks ka... Magustoit oli väga maitsev, selline restoranivääriline. Praele tegi iga kell ära. 

Aknalaua muster, väga äge

Sebastiani igav praad :)

"Pähklimarinaadis sea sisefilee vardad"

"Sea kaelakarbonaad pohlamarinaadis"

"Šokolaadi fondant vaniljejäätise ja marjakstmega"

Tornikohvikus käisime ka ja kell 22.30 magasime kõik juba magusat und, sest päev oli pikk ja pingeline. Hommikul kell seitse sõime juba hommikusööki ja 8.30 olime Tartus Sepa staadionil  Tartu Tammeka Junior CUP-il vägitegusid tegemas. Turniiri formaat oli, et kõik mängivad kõigiga läbi ja tulemuste pealt selgub paremusjärjestus. Meie grupis mängisid Raplamaa JK, Rakvere JK Tarvas, FC Santos, FC Ülenurme, JK Vaprus ja JK Tammeka valge. Mäng oli ühe poolajaga, mänguaeg 18 minutit. Suluseisuga. Turniir toimus õues. 

Esimene mäng oli FC Ülenurmega, mis jäi 0:0 viiki. Meil oli väga palju võimalusi väravat lüüa, aga millegi pärast poisid väravat ära reliseerida ei suutnud. Teine mäng oli JK Vaprusega (Pärnu), kus meie poiste ülekaal oli lausa šokeeriv :) Mäng lõppes seisuga 6:0. Kolmas mäng oli FC Santosega, mis oli tasavägine, kuid meie poisid suutsid ühe värava siiski ära lüüa ja lõppskoor oli 1:0 meie kasuks. Neljas mäng oli Rakvere JK Tarvasega, mis lõppes seisuga 2:0 meie kasuks. Viimane mäng oli JK Tammeka valgega, mille meie poisid võitsid 2:0. Mänguseise vaadates on näha, et Sebastianile ei löödud ühtegi väravat, aga see ei ole seotud sellega, et Sebastian oleks saanud teha väga häid tõrjeid. Vastane ei saanud hoopis meie kastigi... Nii igavat turniiri pole küll juba sada aastat näinud :)))) Sebastian ütles muidugi, et talle sobis, aga tegelikult oleks ikka natukene enamat oodanud. Näiteks Tammekaga mängus tegi Sebastian oma kastis kätekõverdusi :)))))) Noh, et natukenegi sporti teha.... Kuigi tegelikult võib kohtunik sellise teo eest kollase kaardi anda - see läheb vastase mõnitamise alla. 

Igatahes said poisid ilusa I koha ja kuldsed medalid :)

Võidukas meeskonnas mängisid Gregor Käsper, Andreas Post, Markkus Maimets, Fridepert Võrk, Jako Puusepp, Robert Heinrich Oolma, Hugo Miljand, Paul Mihkel Maasalu, Rendo Roots (2007), Janar Loorents ja Sebastian Erik Luhtaru. Juhendajaks treener Taavi Aus. 

Küll oli hea koju jõuda.... Need olid küll kaks väga pikka ja sündmusi täis päeva. Aga kõik, mis vaja, sai tehtud :) Arvo ütles eile, et tal on igasugusest reisimisest kõriauguni (tal on praegu seoses tööga ka vaja väga palju sõita argipäevadel), aga täna ta asub jälle teele... 

Ühe pere väikevend

Ühes mulle natuke teadaolevas peres sünnib varsti laps. Lapsi ikka sünnib... Aga teate? Sellel väikesel lapsel, kes juhtumisi on poiss, saab olema kolm vanemat õde :) Absoluutselt täiesti äge! Minu poisid muidugi ütlesid, et vaene väikene poiss, aga nende arvamus ei lähe arvesse, sest nad ei tea, mida tähendab omada õde... Ja neli last peres.... ma olen kade :)

Ma natukene ilunikerdasin sellele väikesele poisile :) Lõngaks ikka Baby Merino Uni Colour ja õpetused Drops Design lehelt (enda jaoks sobilikuks mugandades). Lõng on väga pehme ja soe ning lausa voolab varraste all. Kuigi lõnga peal on kirjas, et võib masinapesta, soovitan mina ikkagi käsipesu... On kuidagi hellem nii pehmele asjale :) Mis peab nii õrna ja uue naha vastas olema... Sebastian vaatas mind natuke kahtlustaval pilgul, kui helesiniseid südameid heegeldasin ja avaldas tagasihoidlikult järsult, nagu talle omane, oma arvamust, et poisslapse riided võiksid küll ikka südamevabad olla, aga ma seekord teda ei kuulanud - nii meheks peab see väikene poisslaps ennem kasvama, et südamed ära põlata :)

Poisid on vahvad! Eriti, kui neil on võimalus sündida nii toredasse perre nagu see väikene poiss sünnib :) Jajah, on igasugu jalgpalli ja jalgpalli ja siis natukene on veel jalgpalli, aga kui siis istud oma jalkahulluga teleka taga ja vaatad, kuidas tema lemmikmeeskond teeb ajaloolise mängu, siis pole midagi vahvamat, kui see, et Sul on nii andunud spordifänn :) Võibolla selle peres, kus naiste osakaal on kordades suurem, kasvab teistsuguste huvidega poiss, aga sel pole vahet - poisid on ikkagi ägedad :) Minus räägib muidugi pisuke kadedus ka, et ma pole saanud olla tütrele ema :)

Alati on tore, kui lapsi sünnib sellesse perre, kus need on tõesti oodatud ja armastatud. Sugu on siinjuures tegelikult tähtsusetu... Aga mul on ikkagi hea meel, et kolm tüdrukutirtsu saavad endale väikevenna :)

Ilunikerdamine Sebastianiga (quilling)

Ei lähe meil sel aastal see kunstitegemine. Kohe üldse ei lähe. Päevad on otsast otsani igasugu värke täis ja kõikide nende värkide vahepeal on ta nii väsinud, et ei taha midagi teha. Jäävad nädalavahetused, kui ta ütleb, et need on puhkamiseks ja mina, vaene ema, kes on kohustatud talle veerandis kolm hinnet kunstis ja kolm hinnet tööõpetuses panema, ei leiagi selliseid hetki, et istuks maha ja pusiks natukene. Pusiks natukene seda kohutavat kunsti, mida ta kohe üldse teha ei taha. Ma selle õppeaasta alguses tegelikult ütlesin ka, et ma hea meelega annaks selle kohustuse õpetajale, aga õpetaja ei soovinud ja kuna ma ei saa soovipõhiselt lähtuda, siis oleme ikka Sebastianiga koos pusinud. Kui me juba mingisuguse hoo sisse saame, siis läheb üsna ladusalt, aga selle hoo leidmisel oleme küll saamatud kuubis.

Kuna Sebastian on jälle haige ja koolis ei käi (ta on sel veerandil üldse vähe kooli saanud...), aga tervis on juba enam-vähem, siis ma ütlesin kohe hommikul talle, et täna hakkame pusima :) Üllataval kombel ta väga hullusti vastu ei punninudki, eks ta teab ise ka, et hindeid on vaja. Ma käisin hiljuti Teeme TeistMoodi käsitöösalongis quilling tehnikat õppimas ja mu kodu on nüüd värvilisi ribasid täis :) Poisid muudkui vaatavad ja ahhetavad, et kuidas ma viitsin... Mulle meeldib selline nokitsemine. Me õppisime esmaseid töövõtteid, mille abil on tegelikult võimalik luua nii paljut. Natuke googeldamist ja youtubi ning lilledest saavad liblikad ja suurtest õitest väikesed meelespead. Mõtlesin juba siis, kui läksin seda tehnikat õppima, et see on midagi, mida saaks ka Sebastianiga teha, aga kui juba õppimas olin, sain aru, et talle ei sobiks see liimimise osa. PVA on vedel, kergesti pudelist välja tulev ja määrib käsi - neis asjadest ükski ei sobi Sebastianile. Aga. Ma olen jonnakas ja otsisin ühe lihtsa liblika õpetuse, proovisin läbi ja asusime Seebuga tööle. 

Olin meeldivalt üllatanud, et ta paberite rullimise sai kohe selgeks. Natuke pusimist oli selle ümmarguse rullis paberi kroonlehe taoliseks vajutamine - ta kohe üldse ei saanud aru, mis töövõttega seda tegema peab. Lõpuks võtsin tema sõrmed oma sõrmede vahele ja vajutasime koos ning siis ta sai aru. Eks need natukene lopergused said, aga tegu on ju lapsega ja oluline on lõpptulemus. Mõnikord on need natukene lopergused asjad eriti armsad asjad...

Nagu karta oligi, siis liimimisega ta kuigi hästi hakkama ei saanud. Pidin selle liimitilga talle ikkagi ise panema õigesse kohta, sest vastasel juhul oleks meie laud otsast otsani liimi täis olnud ja meie tööst ei oleks mitte midagi välja tulnud. Üllatavalt kergesti sai ta aru, kuidas valmisrullitud juppidest sai kokku liimida tiivad ning nendele tiibadele ümbrispaberi panemine ei valmistanud talle ka kuigi suurt raskust. Natuke naljakas oli, kui ma talle kammi andsin ja ütlesin, et nüüd hakkame liblika keha tegema. Taaskord - ma üllatusin, sest Sebastian sai väga hästi aru, mida ta tegema peab. Liblika lõplik kokkupanek oli koostöö: mina panin liimi ja tema ühendas detaile. Ta oli ise ka väga rõõmus, kui liblikas valmis sai ja ütles, et nii ilus on :) Mul on alati hea meel, kui ta ise tehtu üle positiivseid emotsioone välja näitab, sest ma tean, kui raske kogu see protsess tema jaoks tegelikult on. 

Edasi panin ta vesivärvidega paberit värvima. Märg märjalt. See meeldis talle väga! Lillede joonistamine vildikatega ei meeldinud sugugi nii väga :), aga hakkama sai ka nendega. Lõpuks tuli liblikad (üks siis Seebu tehtud ja neli minu) paberile liimida. Ta ise ütles, et liblikad peavad taevas käima, sest päriselt on ka nii. Ta väga ei inisenudki määrdunud käte pärast ja üldse oli täna kuidagi koostöövalmis. 

Minu meelest me tegime Sebastianiga igavesti vahva töö kahepeale valmis :) Mulle meeldib eriti, et ta ei vaielnud ja oli valmis kõiki asju proovima. Ega ma muidugi ei hakka siin mingisugust illusiooni looma, nagu oleks see kõik talle kohutavalt meeldinud, aga asi seegi, et ei inisenud :) Kusjuures vesivärvidega meeldis talle kohe väga värvida. Ideid? Edasiseks? 

Ühe töö peame veel tegema ruttu-ruttu, sest veerandi hinne oleks pidanud juba 1.märtsiks väljas olema, aga me jäime ajaga jänni... Eks vabandusi võib tuua mitmeid, põhiline on tegelikult ikkagi see, et vabandusi ei tohiks otsida, vaid tuleks leida võimalusi. Mul üks võimalus ühe Jaanika näol idaneb peas, aga sellest mõni teine kord. Lihtsalt - mõnikord on hea enda kohustusi delegeerida kellelegi teisele :)

Ja muuseas - liblikad on väga päevakohased, sest kevad ei ole enam kaugel ja liblikad ei ole enam kaugel :) See rõõmustab Sebastiani (ja mind ennast ka) väga :)

Minu ema teeb maailma parimaid vastlakukleid...

....ütleb Sebastian, kui lööb hambad oma kuklisse.

Ma ei tee kindlasti maailma parimaid kukleid, sest ma ei ole mingisugune õppinud pagar. Olen hoopis meeleheitel koduperenaine :) Ma oleksin võinud muidugi minna poodi ja osta Robinile paar kuklit, aga see oleks olnud karjuv ebaõiglus Sebastiani suhtes, kes ei vaata poekuklite poole ka mitte. Ei vaata selle pärast, et seal on vahukoor. 

Kuklitaigen Nami-Namist, korduvalt katsetatud, oma käe- ja maitsepärasemaks muudetud ja alati heaks kiidetud:

25g pärmi

0,3dl sooja vett

75g võid

1,5dl piima

0,5tl soola

85g suhkrut

630g nisujahu

Lahusta pärm soojas vees. Sulata või väikeses kausis. Lisa toasoe piim ja vala käesoe segu pärmi hulka. Sega juurde sool ja suhkur. Sõtku vähehaaval juurde jahu, kuni saad ühtlase taina. Kata tainakauss kilega või rätikuga ja lase soojas kohas tund aega kerkida. Vormi kuklid, ahjus hoia 200 kraadi juures 20 minutit. 

Vahusta vahukoor (200ml) ja kui isu on, uurista kuklite seest sisu nats välja. Pane augutäiteks näiteks vaarikatoormoosi. Vahkoor otsa ja tuhksuhruga viimane lihv. Selle peale ahju tehtud tegemise võid vahele jätta, kui Sul on kodus inimhing, kes ei söö ei moosi ega vahukoort. Tema ongi see, kes ütleb, et tema ema teeb maailma parimaid kukleid :) Selliseid:

Robini ja minu omad olid sellised:

Meil ei olnud täna mingit erilist vastlapäeva, sest hernesupisööjaid pole ja kuna Sebastian on haige, siis me vihmaga muru peale liugu laskma ka ei läinud. Koolis jäi ka vastlasõit ära, milles Robin muidu pidi osalema. Hea, et ikka Jyskis linasid müüakse :) 

Aga kuklid olid ausad - ikkagi oma ema tehtud - hoole ja armastusega. Sebastian arvas muidugi, et vastlakukleid võib kaks korda aastas ka süüa: siis, kui on õige päev ja siis, kui isa tuleb koju (no et isa ka ikka saaks). Nii et - kuklitel tuleb kordus nädalavahetusel :) Arvo jaoks ja Seebu rõõmuks :)

Uued köögirätikud

Ma olen millegi pärast võtnud endale pähe, et minu köögi rätikud peavad olema kõik pitsiga. Ja nii ongi juba aastaid. Ma mingi aja tagant vahetan vanad välja ja teen uued. See aeg oligi nüüd parasjagu kätte jõudnud, kui ühel päeval, kui tahtsin Sebastiani otsa ette panna külma lappi, pidin tõdema, et kuidagi vanad ja kulunud on meie kodus köögirätikud. 

Ostsin Abakhanist vahvelkangast ja kohalikust poest heegelniiti ning mõtlesin, et nüüd pole muud, kui kõik valmis teha. Kuna ma olen vilets õmbleja, siis pidin mitu päeva rätikute valmistegemist edasi lükkama :) No ei ole kohe üldse minu teema. Kui siis olin rätikud valmis õmmelnud, mõtlesin, et väga väikeseid pitse ei taha ja mingeid suuri pitse pole mõtet nii suurt kasutust saavatele asjadele teha - ressursside (aja ja raha) raiskamine. Otsisin netiavarustes endale mingisugused mustrid (pruunide rätikute link ja kollaste rätikute link), mis muutsin enda jaoks sobivamaks ja tegin meile neli uut rätikut. Nii muuseas mainin, et meetrist kangast saab kaks rätikut. 

Värvivalikut ei oska kommenteerida. Nii lihtsalt on. Juba aastaid. 

Mulle tegelikult eriti ei meeldi selliseid asju teha, sest köögirätiku tegemine on üks tänamatu töö. Kui Sa oled pannud kööki just valminud kollase rätiku, siis Sa võid peaaegu kindel olla, et keegi kohe pühib oma mustikase või šokolaadise suu sinna sisse puhtaks :) Aga ma ei saa ka tegemata jätta, sest minu rätikutel peavad pitsid olema. 

Nüüd ma olen töötu. Täna vähemasti, sest mulle ei tule ühtegi ideed, mida järgmiseks teha.Või noh, üks ideepoiss hulgub ringi küll, aga ma ei tea, kas ma viitsin nii suurt tööd teha. Ma pean selle üle mõtisklema mõned päevad. 

Aga rätikud on ausad ja juba kasutusel :) Hea, et mul ikka mõned asjad PEAVAD olema - ilusam vaadata :)