Alissa mõmmik

Alissa on meil hirmus mõmmifänn, kuigi ma olen aru saanud, et nüüd on tema lemmik asjad puna bibsid :) Tõlge: punased sukkpüksid :))))) Aga mõmmid meeldivad talle ka. Ja kommid :) Täna ta sai 2aastaseks. Hiphiphurraaaaa!

On hirmus jutupaunik ja väga kange iseloomuga tüdruk. Jutud saab juba aetud ja tahtmistes järeleandmisi ei tee. Päris raske putukas.... Kui midagi ikka tahab ja ei saa, siis on kisa taevani. Kõhuli just ei viska, aga ega vakka ka ei jää. Millegi muuga tähelepanu köita ka ei õnnestu. 

Igatahes heegeldasin talle mõmmi. Rowani 100% puuvillast lõngast ja Mari-Liisi õpetuse järgi.

Alissa polnud täna mänguasjatujus :) Kommikott meeldis rohkem. Ta ei olevat täna üldse olnud mingisuguses tujus, sest ta on haige. Ma loodan, et ta saab ikka mõmmiga sõbraks. Siis, kui kommid otsa saavad :)

Lõheroosa. Minule.

Riina saatis mulle üks kord veebruaris lingi minu kampsuniga. St mina siis veel ei teadnud, et see on minu kampsun, aga Riina olevat seda näinud ja teadnud, et mina peaksin sellele kampsunile elu andma. Ma esimese hooga mõtlesin, et issand! nii roosa! et ikkagi ongi nii, et mina vanem eit, seda roosam kleit? Aga siis mõtlesin, et tegelikult ma pole veel nii vana, et ei võiks endale lubada ühte lõheroosat kampsunit soojadeks suveõhtuteks. Tegelikult jõudsin mõelda ikkagi seda ka, et teen musta värvi, aga siis mõtlesin, et .... must ei ole minu jaoks. Ennemini roosa. Ja kuna mu elus halli ei ole, siis tellisin lõnga ära. Just nimelt lõheroosa, 450g Drops Muskat 100% puuvillast lõnga. Põhirõhk on 450-l grammil. 

Lõng tuli kohale ja tundus... Selline, et sellest saaks hoopis mitu mõnusat roosat põrsast heegeldada :))))  Või kassi. Igatahes mitte kampsunit, sest no andke andeks, aga ikkagi...nii roosa? Mul garderoobis ikkagi pigem sinakamad toonid. Või tumedamad. Või kirjud. Aga mitte roosad. Istusin oma lõngahunniku otsas ja mõtlesin, et annan sellele kampsunile võimaluse ja kui kohe kuidagi ei ole minu, siis harjutan üles ja teen 10 põrsast. Sellist:

Kudusin kampsuni kiiresti valmis. Lõng jäme, vardad suured (4mm), muster kerge. Võibolla isegi liiga kerge. Igav oli kududa, polnud nagu mingisugust väljakutset. Jah, selles mõttes oli, et kas jääb kampsun või tulevad põrsad, aga igav oli ikkagi. Mulle meeldib selline vaikne nikerdamine rohkem, kui sentimeetrite kaupa parempidist kudet teha. Siis pidigi kiiresti valmis tegema. 

Mul jäi kuus ringi ennem kampsuni valmimist lõnga puudu. Kuidas selline asi võimalik on, on mulle täiesti arusaamatu, sest mustrisse pannakse ikkagi pigem varuga lõnga kirja. Kuna ma elan kolkakülas, siis pidin ühe doki lõnga jurde tellima, mis tegi sellest puuvillasest lõngakerast ühe kalli lõngakera. Lõng maksis 1,5 euri, saatmine 3,3... 

Sigasid ei tule. Kuigi ega mul midagi nende sigade vastu ei ole. Olen peaaegu kampsuniga rahul, nii palju küll, et küllap ma seda kandma hakkan. Aga. Oleks saanud paremini. Ma oleksin pidanud võtma väiksemad vardad, sest kampsun on suhteliselt lotakas mul seljas. Teine võimalus on muidugi kaalus juurde võtta, aga see ei ole minu jaoks siiski parim võimalus. Mõtlesin tükk aega, kas jätan nii või pigem mitte, aga otsustasin, et mõni riideese võib ju selline ka olla, mis jätab veidi lõdvema mulje :) Kahjuks mul pole fotot näidata, kui kampsun mul seljas on, sest mul ei ole Ennikesepildistajat ja selfisid ma ei tee :)  Aga küllap mind saab näha selle kampsuniga :) Kindlasti saab!

Tegelikult on päris armas kudum, kerge ja õhuline. Just suvesoojade õhtute jaoks. Nende, mida ma taga igatsen. Ja mul on hea meel, et ma mustamõtte siiski maha matsin - suvi on ikkagi värvid ja helgus - küll seda pimedat, tumedat ja kõledat saab ülejäänud aastaaegade jagu "nautida". 

Aitäh Riina! Minu kampsunit märkamast...

Mõmmi armsale Jakole

Aeg on läinud linnutiivul, sest Jako on meil juba 2aastane SUUR VENNA. Minu jaoks on ta muidugi ikka edasi väikene Jako, sest 2aastane on ju alles puhta pisike laps. 

Ma mõtlesin tükk aega, et ma tahaksin talle kinkida, kui ma teda näen. Tal on olemas kõik, mis ühel lapsel olemas olla saab ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rohkemgi veel. Seega ma teadsin, et poest ma ei osta talle küll midagi. Või noh. Lõngapoest ostsin :) Ostsin Rowani 100% puuvillast lõnga ja tegin talle ühe hirmus armsasti välja kukkunud mõmmi Mari-Liis Lille uuest raamatust "Kaisuloomakirg. Amiguruumi tehnikas heegeldamine" õpetuse järgi. Tänu sellele lõngale tundub see mõmmi kuidagi eriti sametine ja ...mõmmine. Pikkust on Jako uuel sõbral lausa 41cm, nii et täitsa suur sõber :) Värvivalikud sündisin juba eos. 

Ma loodan, et Jako ja mõmm saavad sõpradeks :)

PS. Jako sai täna oma mõmmi kätte ja talle meeldis :)

Rahvusvaheline jalgpalliturniir Saku Spring CUP 2017

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aastal sündinud poisid osalesid Saku korraldatud Spring CUPil. Turniir kestis kolm päeva, kokku mängiti 6 mängu. Suluseisu loeti ja mänguaeg oli 2x20 minutit. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga: Raplamaa JK kollane ja Raplamaa JK sinine. Sebastian mängis Raplamaa JK kollases meeskonnas, kuhu kuulusid Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Hugo Miljand, Robert Einhrih Oolmaa, Andreas Post, Jako Puusepp, Rendo Roots (2007) ja Janre Jõgi. Meie alagrupis mängisid võistkonnad: Saku Sporting , JK Tanmmeka valge, JK Tallinna Kalev ja Raplamaa JK kollased. 

Esimene mäng toimus reedel JK Tallinna Kaleviga. Poisid olid kohe hoos ja andsid jalgadele valu. Vastane oli kiire ja osav, aga meie poisid olid osavamad ja lõppseis jäi 3:0 meie kasuks. 

Teine mäng toimus reede õhtul 20.40 Saku Sportinguga. Jäime üsna mängu alguses kaotusseisu ja püsisime selles seisus vist terve igaviku :) Fännina oli vähemasti selline tunne. Poisid aga ei andnud alla ja mängu lõpuks oli seis 3:1 meie kasuks. Üllatav oli Saku Sportingu märgatav areng. Kui me viimati nendega mängisime, oli nende tase kordades nõrgem. Sellel mängul oli Sakust aga vastast küll ja veel. Sebastian näiteks arvas, et ta enam kunagi ei taha olla sellises alagrupis, kus on Saku Sporting :)

Laupäeval oli alagrupi viimane mäng, kus vastasteks olid Tartu Tammeka JK valge poisid. Mäng oli väga tuline ja vastane lõi meile esimesel poolajal kaks väravat. Meie poistel oli küll pealelööke, aga väravat ära realiseerida ei suutnud. Kahjuks ei löödud teisel poolajal ühtegi väravat ja pidime tunnistama ennast löödudeks. Seis jäigi 2:0 Tammeka kasuks. 

Kokkuvõtlikult jäime alagrupis teiseks ja veerandfinaalis läksime kokku Raplamaa JK sinistega. See oli nüüd küll selline mäng, et hoia ja keela. Treener ütles poistele, et ta ei juhenda mitte kedagi ehk siis vaba mäng. Kollase meeskonna poisid arvasid muidugi, et sinise meeskonna poistes pole neile mingisugust vastast ja tegid seal jalkaplatsil ikka nalja ka. Esimese väravani läks üsna palju aega, aga kui see esimene löödud oli.....tuli robinal lisa. Lõppseis jäi 7:0 kollaste kasuks.

Raplamaa JK sinised

Raplamaa JK kollased

Poolfinaalis sai meie vastaseks Tabasalu JK. Alguses tundus, et on raske. Tabasalu oli väga kaitsval positsioonil ja meie poistel oli raskusi väravale löökide andmisega, aga nagu ikka...tuleb lüüa esimene värav ja kõik läheb ladusalt. Kui alguses tundus, et mäng on raske, siis mida rohkem minuteid mängiti, seda rõõmsamaks see jalgpall muutus. Me ei ole veel Tabasalu JK-le kunagi kaotanud ja ei kaotanud ka seekord. Lõppskoor oli 7:0 meie poiste kasuks. Sellega olid poisid kindlustanud endale finaalikoha. 

Finaal toimus täna, pühapäeval ja meie vastasteks olid Tartu Tammeka valged meeskond, kellele me alagrupis pidime alla vanduma :) Poisid said revanši. Mäng oli KOHUTAV :))) Ma värisesin vahepeal nagu haavaleht, sest pinged olid nii suured. Tammeka poisid survestasid meie poisse korralikult, aga meie poisid ütlesid juba mängule minnes, et täna nad näitavad, kes on parimad! Ja nad näitasidki. Teisel poolajal lõi Andrus karistuslöögist palli ilusasti vastase väravanurka ja minut ennem mängu lõppu keerutas Aleks vastaste väravasse veel ühe palli. 

Kullapalavik! Väga raskelt tulnud, aga seda magusam :)

Palju õnne kõikidele poistele ja treenerile. Ja ka kõikidele lapsevanematele, keda oli üllatavalt palju. Eriti tänasel finaalmängul. Emotsioon ei taha vaibuda :) Nii ilusat jalgpalli pole ammu näha olnud :)

Peeter Paan ja valge lind Wendy

Kinkisin Sebastianile jõuludeks piletid Endla teatris lavastusele "Peeter Paan ja valge lind Wendy". Kuna Endla teatrisse saab isegi minusugune geograafiline idioot sõidetud, siis on see hea koht ilma Arvota hakkama saada. 

Etendus on kahevaatuseline ja kestab kaks tundi. Mul jäi kuidagi kahesilmavahele see moment, et tegu on muusikalise koguperelavastusega ja hakkasin hommikul natukene põdema, et äkki Sebastian salgab etenduse maha, aga tegelikult polnud seda muusikat üldse nii palju ja ta sai suurepäraselt hakkama. Ta oli eelnevalt teadlik, kes on Peeter Paan ja mis on Eikunagimaa. Me küll ei ole raamatut lugenud, sest talle väga ei lähe sellised fantaasiajutud peale, aga ta on vaadanud multifilmi Peetr Paani seiklustest. Ja kuigi ta  ei arva midagi Harry Potterist, siis Vennad Lõvisüdamed meeldivad väga - võta siis kinni, kuidas nende fantaasiajuttudega on...

Sebastianil oli väga hea meel, et etenduses tegi kaasa Sepo Seeman, sest tal on Sepost kustumatud mälestused saatest "Su nägu kõlab tuttavalt" ja ega Sepo ei valmistanud ka pettumust - ikka sama naljakas nagu alati :) Lapsnäitlejad olid ka kõik väga tublid, kuigi jah - Sebastianile sellised natukene nagu armunud või flirtivad vahejuhtumid ei meeldi. Pauku sai, nalja sai, röövlid olid - kõik nii nagu peab. Viiepallisüsteemis andis Sebastian etendusele hinde "5", kuigi alguses natukene kahtles, et äkki anda "4" põhjendusega, et liiga palju laulsid, aga mõtles murdosasekundi jooksul ümber ja ütles, et etendus oli väga hea. Ma julgen soovitada antud etendust vanusele 7-13aastat (kuigi oli ka nooremaid, kui 7), noorematele on ehk raske ja vanematele liiga fantaasia. Tegelikult on tegu väga hea etendusega ja tänu 20minutilisele vaheajale vaadatav ka nendele lastele, kellel pole püsivust kaua ühe koha peal istuda. 

Nagu ikka teatriskäimiste juurde käib ka restoran, siis ma viisin ta just sinna, kus talle väljas süüa kõige rohkem meeldib :))))) MacDonaldsisse. Sest ta ei söö ju naguniigi väljas mitte midagi muud, kui friikartuleid. Nüüd pean muidugi siiski selle lapse kaitseks ütlema, et Lidos meeldib talle ka ja seal ta sööb alati praekartuleid. Ja muidugi meeldivad talle restoranid, kus ta saab oma prae ise kokku panna ja nautida näiteks vutti friikartulitega. Aga kuna ma ikkagi olen geograafiline idioot, siis Mac jäi tee peale :)

Minu padutervislik puuviljasalat juustuga, sest ma ikka ei suuda neid friikaid ja burkse süüa....

Meil oli mõnus väljaskäik. Vaatamata sellele, et Sebastian jäi eile haigeks. No mitte nüüd kohutavalt haigeks, aga terve mu käekott oli tatiseid ninapabereid täis, kui koju jõudsime. Usun, et me läheme varsti jälle koos teatrisse, kuigi Sebastian ütles, et kaks korda aastas on maksimum, mis võiks teatris käia :) Pidavat muidu igavaks muutuma :) Äkki annab Robingi kaasa vedada....

Enda üle on mul ka hea meel.... Et ma ennast näpust tõmbasin ja ilma Arvota hakkama sain :) Minu jaoks on see väga oluline.... Ja ma tean vähemalt ühte inimest veel, kes mind tehtud käigu eest kiidaks :) 

Sebastiani üheteistkümnes sünnipäev ja Jalase loodusrada

Maailma kõige ägedam 11aastane on meie kodus :) Hip-hip-hurrrrrrraaaaaa!!!!

Sebastian sai täna, kui kevad saabus meie õuele, 11 aastat vanaks. Tegelikult oleks ta pidanud 20. märtsist edasi neli nädalat sündima, aga kuna ta tahtis sündida juba 21-st rasedusnädalast saadik, siis kui rasedust sai 36 nädalat täis, jäeti säilitamisravi katki ja siis kohe ta sündiski. Meile. Kevade tervituseks.

Meil ei ole kergeid aegu olnud ja kõik, mis täna toimib nagu kellavärk, on katsetamise ja proovimise tulemusel saavutatud. Ta on üks igavesti asjalik ja rõõmus laps, kellega koos pole kunagi igav. 

Sebastiani sünnipäev algas nagu ikka kaneelirullidega. Ta nimelt ei ole magusasõber ja üleüldse mingit kooki, torti, šokolaadi, kommi ta ei söö, aga ema tehtud kaneelirullid maitsevad väga. Ja kus see kirjas on, et just kaneelirullide pealt ei või küünlaid ära puhuda ja oma soove soovida?

Kinkisime talle uue palli ja pisut raha. Sugulased, kes eile külas käisid, tõid samuti raha (vanaema tõi saunalina ka). Raha eest ostab Sebastian endale ühe suure LEGO, aga ta pole veel päris täpselt otsustanud, millise. Isa tegi lemmiksööki (seapraadi) ka ja külmkapp on ääreni täis vaniljejäätist, mis sugulased tõid. Mida üks sünnipäeva laps veel tahta saaks?

Ema teab, mida üks sünnipäevalaps võiks tahta :) Peale kodu, SPA-de ja jalgpalli armastab Sebastian kõige enam käia looduses ja just sinna me ta sünnipäeva puhul viisimegi. Arvo võttis esmaspäeva vabaks ja päev (kella viieni) oli meie päralt. Me ei läinud kaugele, läksime peaaegu oma õue peale ehk Jalase loodusrajale . Sebastianile väga meeldib rabas ja ta on üks vapper kõndija. Ei olnud see rada täna kergete killast, sest sissetallatud rada oli jäine ja libe, aga see ei heidutanud teda sugugi. Kõndisime järveni, kus tegime peatuse ja meeshinged sõid kaneelirulle ja jõime sooja teed ning väga ettevaatlikult sai proovitud, kas järvejää kannab. Kandis. 

Keegi tärkab elule:)

Päike paistis ja sooja oli 5 kraadi. Kas oleks saanud olla veel parem? Sebastian oli heas tujus, nagu ikka, kui me ta loodusesse viime. Kõndisime kokku 7,4 km ja kui istusime autosse, et koju sõita, hakkas sadama lörtsi.... Meil vedas ikka tohutult.

Nüüd on õhtu käes. Saatsime isa tööle, lugesime üksteisele raamatuid (mina "Hulkur Rasmust" ja tema "Kunksmoori") ja mängisime täringumängu. Selline tore ja vaikne sünnipäeva päev oli meie peres. Just nende asjadega, mida Sebastian üle kõige armastab :)