Suvine Põhjaka

Ma olen varem kirjutanud, kui väga mulle meeldib Põhjaka mõisas söömas käia :) Aga ega küll küllale liiga ei tee :)

Põhjaka mõis võõrustab oma külastajaid suvehooajal ka väliterassil ja just seal me eile Arvoga olimegi. Ennem Põhjakat me käisime muidugi Anne juures ka ja see oligi väga tore :) Nüüd on Anne suvepuhkusel - ilusaid mõtteid talle! 

Põhjaka rahvas on endale lambad võtnud. Ausõna, väga ilus on vaadata seal aedikus neid villapalle ja mis põhiline - muru on ju ka kohe niidetud :) Nii et - linnalaps saab peale maitsva kõhutäie ka loomi vaadata - 2 in 1. Arvo sai teada, et me võtame ka endale ükskord kaks lammast, soovitavalt musta ja valge :)

Menüü oli meie viimatise külaskäiguga aprilli lõpus teinud läbi uuenduskuuri ja oli päris keeruline valida, mida süüa. Otsustasime kahepeale võtta eelroaks "Friteeritud ahvenafilee majoneesi ja värske kurgi salatiga". Kuna pearoa ooteaeg on alati ikka vähematsi 25 minutit, sisi on hea esmane näög kustutada väikese eelampsuga. Aga. See pole tegelikult väikene ja seetõttu me võtame eelroa alati kahepeale, sest muidu ei jaksaks pearooga enam süüagi :) Küll see oli üks hea roog! Kala oli nii mõnusalt krõmpsuv ja see majonees viis lihtsalt keele alla! 

Rabarberimorss - ülihää

Pearoaga läksin mina kuidagi turvalisemat rada pidi ja tellisin "Kitsekotlet koorekastme, kartulipudru ja värske salatiga". Arvo küll ütles, et kitsekotlet.........., oled Sa kindel, kallis? Aga ma ei lasknud ennast heidutada, sest ma ei ole veel Põhajakal halba sööki saanud. Arvo aga üllatas mind sajaga, sest sõi midagi väga uutmoodi ja põnevat. Tema, kes valib peaaegu alati turvalise veise või sea. Seekord aga otsustas proovida "Suitsutatud angerjas kõrvitsa-tatrahautise ja paprikaga". Minu toit oli oodatult turvaline, aru küll ei saanud, et kitsekotlet oleks olnud :) Maitses turvaliselt. Arvo praad seevastu oli kõike muud kui kodune ja turvaline. Tatrahautis oli väga spetsiifilise maitsega ja mulle isiiklikult liiga võõras (karulauguorsoto maitseb igatahes paremini). Angerjas aga oli ülimõnusalt suitsune. Ainuke asi, mille kallal natukene viriseda tahaks, oli see, et praed olid pisut liiga suured. Eriti Arvo oma. Alati võib muidugi järgi jätta, aga koka kõige suurem kiitus on tühi taldrik :) 

Ega magustoit tegelikult enam eriti sisse ei mahtunud, aga no me ikka pidime pisut veel sööma :) Sest mina ei saa aru, kuidas nad seda teevad, aga ma pole veel kuskil nii head Napoleoni kooki saanud, kui nendel on. Ja ma ei saanud ju seda söömata jätta :))))) Arvo pidi taaskord oma rutiinist välja tulema, sest Pavlovad olid läbi müüdud ja ta tellis hoopis "Rabarberi-mesiputkekissell kohupiimavahvliga". Sõi ja mõmises :) Ausõna! Mulle hullult meeldis selle roa presentatsioon. Väga originaalne oli see mesiputkeleht vahvli sisse küpsetada. 

Nüüd me mõnda aega Põhjakale ei satu, sest Annet ei ole. Seda suurem on siis sügisel rõõm oma lemmikrestorani külastada. Mulle meeldib Põhjakal kõik - interjöör, inimesed, toit, ümbrus, teenindus. Ja kuna me oleme seal nii palju käinud, siis on sinna mõnus kodune minna. Kõik juba teavad meid ja naeratavad suurelt ja see "tere" on ka kohe kuidagi kodune ja tuttavlik. Alati on tunne, et oled oodatud :) Kui lauda broneerin, siis asjaosalised juba teavad, et teises saalis, kohe esimene aknaalune laud :) 

Kui Sa ei ole veel Põhjaka mõisa külastanud, siis soovitan soojalt. Asukoht Mäo ja Mäeküla vahel, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee vahetus läheduses. Seal on mõnus nii suvel kui talvel :) Ja toit on ka alati hea!

Villa Ammende

Meil oli Arvoga mesiööpäev :) Aga sellest ma kirjutan siis, kui fotograaf on valmis saanud meie fotod. Täna tahan ma aga kiita taevani Pärnus asuvat Villa Ammendet :)

Ma isegi ei tea, kuidas ma selle villani jõudsin, sest ma polnud kuskilt kellegi kiidulaulu kuulnud ega midagi, aga ma jõudsin ja ma arvan, et midagi paremat poleks saanudki leida meie mesiööpäevaks. Juba ainuüksi meilivahetus oli nii soe ja kliendikeskne, et natukene hakkas isegi imelik :) Igatahes broneerisin ma meile Gurmeepaketi Juunior sviidiga, mis sisaldas endast Juunior sviiti saunaga, kolmekäigulist gurmeeõhtusööki ja a la Carte hommikusööki. Lisak muidugi wifi, parkimine, biljard, ööklubi Sugar piletid (nendest loetletud asjadest kasutasime ainult parkimist). 

Sajandivanune Villa Ammende on üks kolmest tõelisest juugendhotellist maailmas. Villa Ammende – Pärnu kõige luksuslikum hotell ja fine dining restoran, asub idüllilises põliste tammedega parkaias, ümbritsetud kauni ajaloolise piirdeaiaga, pakkudes ajatut elegantsi, privaatsust ja unustamatuid hetki.

Selles majas peatub aeg – liiliate ja hõrk kohviaroom õljub õhus, apelsini ja meevahaga äsjapuhastatud ehtne juugendmööbel peegeldab puhkusemeeleolu.  Hotellikompleks on täielikult sisustatud juugendmööbli, -dekoratiivesemete ja ajalooliste vaipadega, mis täiendavad autentselt renoveeritud juugendkompleksi (Ammende villa koduleht). 

Kohale jõudes ootas meid ees kaunis tuba ja magus üllatus :) Tuba oli valge ja beežiga, kõikvõimalike mugavustega. Ainuüksi voodis oli kuus patja :) Iga piseimgi detail oli läbi mõeldud. Küünlad, tikud, vein, pokaalid, klaasid, mullivesi ja tavaline vesi, kirjakirjutamise võimalus, vann, terve kuhi erineva suurusega saunalinasid ja rätikuid, hommikumantlid ja sussid, erinevad valgustid, lilleline prügikast ja õhukonditsioneer. Voodi oli lai ja parajalt pehme, udusulise tekiga :) Nagu just minu jaoks loodud :) Ja no teenindus... tule taevas appi, milline teenindus! Kui päris aus olla, siis ei ole sellisega nagu harjunudki :) Nii isiklikku tähelepanu pole varem küll mitte kusagil saanud. Koguaeg oli selline tunne, et oled väga oodatud :) Ja koguaeg oldi olemas, 100%. 

Nagu öeldud sisaldas meie pakett gurmeeõhtusööki ja gurmee see kõik oligi. Alustades miljööst ja lõpetades pianisti etteastega. Ma pole varem kolmekäigulist õhtusööki söönud, sest tavaliselt kahest käigust piisab täiesti ja seetõttu olin natukene hirmul, et kas magustoit ikka sisse mahub :)))) Algas kõik koka tervitusega, milleks oli "Veiseliha tartar 35 kraadise munakreemiga" (kui mul nüüd õigesti meeles on). Ütleme nii, et oli üsna võõra maitsega, meenutas Põhjaka pateed. Munakreem oli väga hea :) Pakuti ka 100 aasta taguse retsepti järgi kohapeal valmistatud leiba kolme erineva ürdivõiga (musta küüslaugu, paprika ja tšilliga). Leib ei olnud juuretisega, kuid maitses ikkagi väga hästi. Soolasus ja magusus olid kenasti tasakaalus. Ürdivõidest maitses mulle enim paprika oma, küüslauguvõi meenutas küüslauguleibade maitset ja need ei ole minu lemmikud.

Eelroaga oli selline lugu, et pidi natukene guugeldama :) et aru saada, mida pakutakse. Prantslasest Michelini kokk Michel Husser ja Ammende peakokk Mihkel Heinmets on koostöös välja töötanud suurepärase suvise menüü, aga mina oma väikeste teadmistega ei teadnud, mis on shabu-shabu või milla feuille :), kuigi ma olen väga usin erinevate kokandussaadete vaataja. Mina tellisin "Veise- ja sealihaterriini", mis sisaldas peale liha pistaatsipähkleid, kitsejuustu, sibulamoosi ja aiarohelist salatit. Arvo tegi julge valiku ja sõi "Küpsetatud koha ja Põhjamere forelli mille feuille", mida täiustas kurgi ja redise kaste. Mina Arvo oma ei maitsnud, aga Arvo minu omast sai ampsu ja ütles, et minu eelroog oli maitseküllasem. Ja maitseid oli tõesti väga intensiivseid. Tõenäoliselt punasest sibulast tehtud moos oli mõnusalt hapukas, aiaroheline salat värske ja terriin rikastatud kitsejuustu maitsenüansiga. Väga hea oli :)

Arvo mille feuille

Minu veise- ja sealihaterriin

Pearooga oli natukene lihtsam valida, sest nimetused olid turvalisemad. Siinkohal jäime Arvoga samasse paati ja valisime mõlemad "Iberico seapõse raguu" (mul lihtsalt on Pärnu  Terviseparadiisi A la Cart restoranist nii maitsvad mälestused veisepõsest, et lootsin sama head asja saada). Iberico siga on kelneri sõnul ainult tammetõrudega üles kasvatatud siga, aga olgu selle sea toiduga lood nii nagu on - raguu oli lihtsalt võrratu! See sulas suus koos oivalise kartulikreemiga. Mitte midagi ei jäänud alles :D Ma ei pidanud pettuma, nende seapõsk oli sama hea või isegi parem, kui Terviseparadiisis olnud veisepõsk. 

Minul oli juba kõht täis, aga väike dessert ikka mahub sisse, kui hästi pingutada :) Rõhk on siinkohal sõnal "väike". Arvo läks turvalist rada pidi ja tellis endale "Astelpaju jäätise" (sest ta sööb alati kõiki selliseid asju, mis on astelpajuga), kus oli veel lisaks küpsetatud metsapähkli crumble, besee ja punased puuviljad. Mina tellisin "Crepes Suzette", tonka oa kreemiga. Arvo saigi ilusa väikese desserdi, aga minu oma oli  suur. Loomulikult oli kõik väga maitsev ja silmale ilus vaadata, aga natukene veider on, et magustoitude kogused nii suuresti erinevad. Mul isiklikult oli lihtsalt väga põnev saada teada, kuidas maitseb magus oakreem. Maitses huvitavalt, pisut särtsakalt, natukene meenutas munavalge vahtu. Natuke palju oli seda kõike ainult...

Desserdi ajaks saabus ka pianist, kelle imeilusat kontserti me kuulasime pool tundi. Vaatasime, kuulasime ja ei jõudnud ära imestada, et ta kõik muusikapalad peast mängis. Ei ainsamatki noodilehte. Imetlusväärne! 

Kuna õhtu oli peale söömist veel noor, siis otsustasime Pärnu promenaadile jalutama minna, sest kõigele heale lisaks oli meid õnnistatud täiesti suurepärase ilmaga. Käisime mere ääres ja pargis, kõndisime kohe pika maa maha.  Oli nii mõnus olla kahekesi :)

 

Meie õhtu möödus vaikselt teineteise seltsis :) Käisime saunas ja vannis, jõime natukene veini, ajasime juttu. Me rääkisime kõigest ja palju, kahekesi. See oli esimene kord 18 aasta jooksul, kus me käisime kahekesi ööseks kodust ära tegemas midagi toredat. Ja kui hea see oli!!! Poistega (ja Triinuga) koos on ka tore, aga selliseid kahekesi äraolemisi peaks ikkagi rohkem organiseerima. Nüüd, kus poisid on juba suured ja paistavad ka natukne suuremate poiste moodi välja, on meil võimalus ehk rohkem nautida teineteise seltsi :) See ei tähenda muidugi seda, et me ei pakuks neile toredaid elamusi. Ikka pakume, sest kõik koos on ka tore olla :)

Hommikul käisime veel söömas, mis oli jällegi omaette elamus, kuna peale igasuguste juustu ja singivalikute, leibade, saiade, krõbinate, müslide, lõhe, puuviljade, külmade salatite ja saiakeste oli sooja hommikusöögi menüü, kust siis sai endale sobiva toidu valida. Arvo sõi "Kolme muna omletti suitsutatud pardilihaga" ja mina sõin.... Mu hallid ajurakud meenutavad, et see võis olla midagi sellist "Üleküpsetatud porgandisai pošeeritud muna ja peekoniga", aga päris pead ei anna. Maitsesin Arvo omletti ka, see oli väga kohev. Minu prael oli kõige parem osa porgandisai ja muna oli täpselt õige (jajah Aivar, Sina oleksid selle tagasi saatnud :))))) ).  Väga rikkalik hommikusöök oli, sai palju erinevaid maitseid tunda ja ei saa kiitmata jätta ka teenindust. Nad märkasid kõiki ja kõike! 

Arvo kolme muna omlett

Minu hommikusöök, mille nime ma päris hästi ikkagi ei mäleta

Ma olen lihtne inimene, pigem selline tagasihoidlikum ja see tavapäratult suur tähelepanu oli natukene... võõras :) Ma tundsin ennast väga kohmetult, kui kelner tuli söömise ajal küsima, kuidas meile söök maitseb :) See oli lihtsalt harjumatu. Õnneks ei olnud mitte millegi kohta mitte midagi halba öelda ja seega sai iga kord vastata küsimusele positiivselt. Harjumatu oli ka see, kui kõndisid respost mööda, siis iga kord küsiti, kas kõik on korras, kas saab kuidagi kasuks olla jne. Näiteks jõudsime vaevalt väliterassil istet võtta, kui juba tuldi küsima, kas me midagi soovime. Toatellimus täideti ülihelikiirusel. 

Ainuke väikene miinus oli siis, kui hakkasime õhtul teki alla pugema ja teki all (ärge unustage, et voodipesu oli lumivalge) suur, must ämblik ellu ärkas :) Vaene Arvo! Ma päästsin ta, Arvo ma mõtlen :) Sest on midagi, mida mina ei karda, aga Arvo kardab :))))

See oli meie esimene Villa Ammende külastus ja ma võin kindlalt väita, et mitte viimane. Kui Sul on tahtmine tunda end olulisena ja soovid saada nii hinge kui keha hellitavaid kogemusi, siis Villa Ammendes on see täiesti võimalik - suurepärane miljöö, suurepärane toit, suurepärane teenindus! Aitäh, Villa Ammende!