Lodjaga Võrtsjärvel ja Legend

Liivi kutsus meid Võrtsjärvele lodjaga sõitma ja meie perele ei ole küll vaja kaks korda öelda sõnu "paat"  ja "vesi". Viljandi folgi raames oli Emajõe Lodjaselts purjetanud enda Jõmmu Viljandist 20 minuti autosõidu kaugusele Oiu sadamasse, kust siis rahvas peale võeti ja Võrtsjärvele suunduti. Võrtsjärvel tutvuti selle põhjaosaga, pardal oli ka loodusgiid, kes rääkis Võrtsjärvest. Näiteks saime teada, et liiga kuuma suve töttu Võrtsjärves kalad surevad, aga mitte hapnikupuuduse kätte, vaid enda väljaheidetest tekkinud üleliigse lämmastiku tõttu. 

Lodi ise oli väga äge! Ma ei olnudki kunagi varem nii ümmargust laeva näinud. Üles tekile oli laotatud hästi palju lambanahku, et oleks mugavam istuda ja kui kapten kella helistas, algas sõit Võrtsjärvele mootori jõul. 

Võrtsjärvele jõudes said julgemad soovi korral lodja järel köiest kinni hoides soojas Võrstjärves "lohiseda". Meie julgemad ja alati hakkamist täis olid Arvo ja Mart. Sebastian oleks ka nii väga tahtnud, aga ta kartis, et ta ei jaksa pärast mööda köit üles ronida. Tegelikult on ta nii väike ja kerge, et ta oleks lihtsalt üles tõmmatud, aga ta ei teadnud seda. Arvo sai sellest täiesti vägeva elamuse, igatahes palju suurema, kui loodusgiidi juttu kuulates oleks saanud. Väikese kaotuse sai ka - tema üsnagi kallid päikeseprillid lebavad nüüd Võrtsjärve põhjas....

Meil vedas, sest ilm oli tuule osas sobilik ka uhke ja suure raagpurje masti tõmbamiseks ja niimoodi saime nautida laevasõitu ka iidsete aegade kombel. Puri oli päevinäinud ja käsitsi paigatud, kuid see oli nii äge seal selle suure purje all olla ja lasta tuulel meid sadama poole tagasi purjetada. Kapten oli ka üks igavesti laheda jutuga sell, kes tegi meie laevasõidu palju ilmekamaks oma jutuga. 

 

Oiu sadamasse tagasi jõudes pidasime plaani, kuhu sööma minna, aga plaan oli täiesti mõttetu, sest Viljandisse jõudes oli linn folki täis ja me olime sunnitud suht suvalise lokaali uksest sisse astuma ja menüüd sellise pilguga vaatama, et meie eritoidulised Liivi ja Sebastian söönuks saavad. Peatusime Legendis ja menüüd uurides sobis see meie reisiseltskonnale kenasti. Kuna õues oli äärmiselt kuum (+32 kraadi), siis otsustasime sees süüa, sest sel hetkel tundus, et sees oli parem kui väljas, aga hiljem osutus see küll täielikult valeks, sest näiteks meie Sebastian ja Arvo järasid oma liha higimullid otsa ees :)

Arvo, Robin ja Priit otsustasid süüa "Legendaarset šnitslit", mis sisaldas endast šnitslit, praetud kartulite, porgandite, sibula ja seenesoustiga. Mart sõi "Viljandi vana veetorn", mis oli burger veiselihakotletiga ja karetulisektoritega. Mina ja Liivi sõime "Lõhestunud pastat", mis oli roosa koorene pasta suitsulõhe ja köögiviljadega. Ja Sebastian sõi šnitslit praekartulitega ilma igasuguste lisanditeta. Selliseid praade, mida meesinimesed kõik sõid, ei oleks mina eladeski tahtnud... Ma tahan ikka midagi enamat söögist saada, kui kõva kõhutäis ja šnitsel tõesti ei kõneta mind. Meesinimesed aga said kõhud kõvasti punni ja enamus neist jättis rohelise kraami taldrikule vedelema. Samas maitse üle ei virisenud keegi, kuigi Arvo ütles, et ega ta sealt mingit erilist maitseelamust küll ei saanud. Lõhepasta oli väga maitsev, kohe tõesti väga maitsev - suitsune ja koorene. Ainuke miinus oli, et seda kõike oli liiga palju, mina enda toitu ei jaksanudki ära süüa, mis aga tähendas seda, et desserti  ei saanudki proovida. Sebastiani praadi ma isegi ei kommneteeri, pilt räägib ise enda eest :) aga laps oli rahul ja kõht sai kõvasti täis, mis oligi ju eesmärk. 

Peale suurt söömingut käisime Viljandi järves ujumas, kus vesi oli 27 kraadi. Inimesi oli väga palju ja see natukene häiris mind , aga kõik soovijad said oma kehad maha jahutada, sest vaatamata sellele, et õhtutunnid hakkasid saabuma, oli õues ikka väga soe. Peale ujumist suundusime oma poisteväega (Robin, Sebastian ja Mart) kodu poole. Liivi ja Priit jäid meist veel Viljandisse ringi kolama. 

Oli vahva päev! Kuum, aga tore! Poisid jäid ka väga rahule, eriti meeldis neile lodjaga sõit Võrtsjärvel, mis oligi ju päeva köige tähtsam värk. Aitäh Emajõe Lodjaseltsile , kes selle võimaluse kätte tõi ja aitäh Liivile, kes meid purjetama kaasa kutsus!

Södertalje CUP Rootsis (8. juuli-14.juuli)

Aasta alguses selgus, et Raplamaa Jalgpallikool viib oma U11, U12, U15 ja U17 meeskonnad Rootsi rahvusvahelisele Södertalje CUPile. Kui ma päris ausalt ütlen, siis mul tuli kannahk ihule ja kergemat sorti (ajas kasvav) paanika peale, sest ma tundsin reaalselt, et ma ei ole oma tervislikust seisundist lähtuvalt võimeline Sebastianit sellel pikal turniiril välismaal toetama. Mida lähemale jõudis aeg lapse registreerimise lõpptähtajale, ei teadnud ma, mida teha. Selge oli see, et Sebastian sinna turniirile saama peab, aga selgusetu oli, kuidas seda olukorda lahendada. Aga nagu ikka öösiti tulevad mul geniaalsed ideed :) Mina minna ei suutnud, Arvo töö juurest ära ei saanud, aga no jumal küll! - meil on ju absoluutselt täiesti maailma kõige ägedam vanem vend Robin! Ja nii juhtuski, et suur vend Robinist sai väikevend Sebastianile kõige parem tugiisik üldse, kes olla oleks saanud ja vennad sõitsid koos Rootsi Stocholmi külje alla Södertaljesse väga suurele jalgpalliturniirile. 

Ühe lapse jalgpalliturniirile saatmine oli kallis, aga kahe lapse (neist üks ju siiski täiskasvanud ja täiskasvanu hindadega) reisile saatmine oli veel kallim. Palusin abi vallalt ja tegin üleskutse facebookes ning saime kenasti rahad kokku, et poisid saaksid Rootsi minna. Minul oli see elus esimene kord olla sellisel moel Sebastianist eemal. Põdesin seda väga, sest ma ei osanudki ilma temata olla. Need päevad, kui  Arvo, Ronin ja Sebastian olid kõik kodust ära, oli Liivi minu juures, et ma ei peaks üksi olema. Suured tänud talle selle eest!

Poiste reis algas kruiisilaeval ööbimisega. Ostsime mõlemale poisile lisaks nii õhtu- kui ka hommikusöögid laeval, sest teadsime, et need on ainsad söögikorrad selle seitsme päeva jooksul, kus Sebastian saab korralikult söönuks, ilma, et Robin peaks end halliks mõtlema ja rabelema. Kahjuks selgus kohe mineku päeval, et Sebastiani pardakaardil õhtusööki polnud (ometigi olime selle eest maksnud) ja Robin pidi veel lisaks ostma ühe õhtusöögi (kelle vead sellised on? Etteruttavalt võin öelda, et tagasisaabumise hommikul ei olnud Sebastiani pardakaardil ka hommikusööki, aga kuna Robin süüa ei tahtnud, siis Sebastian kasutas Robini kaarti). Öö laevas möödus rahulikult ja hommikul kõhud täis söönud viis suur buss neli meeskonda ja viis treenerit + Robini Södertalje Igelsta algkooli, kus igal meeskonnal oli oma klass, kuhu ennast sisse seati. Passimiseks aega polnud, sest kell 15.00 oli juba esimene mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK2-ga, mille meie meeskond võitis 9:4. Ülejäänud päev oli vaba. U12 meeskonnas mängisid Jako Puusepp, Janar Loorents, Andreas Post, Taaniel Palmisto, Hugo Miljand, Andrus Kapsi, Renar Asi, Patric Tserr, Rico Nipernado, Gregor Käsper ja Sebastian Erik. Treener Siim-Sten Palm.

Toitlustamine toimus teise kooli juures sööklas ja kui ma menüüd nägin, siis ma teadsin kohe, et Robinil läheb raskeks.... Selles menüüs ei olnud mitte ainsamatki toitu, mida Sebastian oleks hea meelega söönud, v.a. hommikusöögil singisai. Aga ma sain üsna kiiresti aru, et ma ei pea muretsema üldse, sest Robin sai suurepäraselt hakkama ja leidis selle koha, kus Sebastian süüa sai. Kasvõi friikartuleid, kui midagi muud ei olnud. Robin oli täiesti oma ülesannete kõrgusel ja nälga Sebastian nende päevade jooksul tundma ei pidanud. Robin suutis isegi nii palju, et Sebastian sõi õuna ja pirni, mis on tegelikult väga suur asi, kes meie Sebastianit tunnevad. 

Teisel päeval oli juba hommikul kell 8.00 esimene mäng ja vastaseks oli Tartu Tammeka, kelle käest meie meeskond sai 6:4 pähe. Sellest oli väga kahju, sest tegelikult ei ole Tammeka meile kunagi liiga raske vastane olnud, aga tõenäoliselt sai saatuslikuks see, et meie meeskonna pink oli lühike ehk siis vahetusi oli liiga vähe. Kuna mängud olid pikad (2x30 minutit), väsisid poisid lihtsalt ära. 

11.40 oli mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK1-ga, mis jäi tasavägisesse viiki 2:2.

Kolmandal päeval ootas poisse ees kolm pikka mängu. Esimene oli 11.00 FC Santos Tartuga, kus meie poisid said korraliku sauna seisuga 8:1 Santose kasuks. See oli ka ette aimatav, sest me ei ole kunagi Santosest jagu saanud. Teine mäng oli kreeklaste Fame Acatemies 2-ga, kus poisid said särada ja lõppseis jäi 3:7 meie meeskonna kasuks. Kolmas mäng oli 18.40, vastasteks rootslaste Assyriska FF, mille poisid võitsid napilt 4:3. Päeva lõpuks oldi auväärsel neljandal kohal, kuid kahjuks teenis meie tipuründaja Andrus viimases mängus punase kaardi ebasportliku käitumise eest, mis tähendas seda, et ta järgmises mängus osaleda ei saanud, kuid järgmine mäng oli turniiri liidriga (ülekaaluka liidriga) järgmisel hommikul kell 8.00 Soccer Barcelona Youth Academyga. Sellist sauna me ei olegi vist kunagi saanud.... Lõppseis jäi 0:15 meie kahjuks. Ja edasi läkski kõik allamäge. 9.50 alanud mäng rootslaste Hammarby IF-ga pidime tunnistama 7:0 kaotust ja 11.40 alanmud mängus kreeklaste Fame Academies 1-ga 4:2 kaotust. Sellega oli meie meeskonnale turniir läbi ja kokkuvõttes saavutati 10 punktiga seitsmes koht, väravate vahe -23 (turniiri võitjal Barcal väravate vahe + 111).

Robin kommenteeris viimast päeva, kus tuli vastu võtta ainult kaotused, tegelikult positiivselt. Ta ütles, et kõik poisid andsid endast parima ja pingutasid kõvasti. Lihtsalt meie kahjuks rääkis liiga lühike pink (kaks poissi olid viimaseks päevaks vigastusega kõrval + Andruse eemalejäämine kõige raskema vastasega). Poiste jaoks olid mängud liiga pikad (õhutemperatuur oli ka muidugi kõik päevad +30 kraadi) ja vahetusi liiga vähe. Ei saa muidugi jätta mainimata, et tegelikult on midagi muutunud ka treenerivahetusega - ei saa öelda, et meeskonnal üleüldiselt kuigi hästi läheks. Näiteks kohalikus noorteliigas oleme igal aastal olnud kindlalt esikolmikus, siis sel aastal tuli leppida eelviimase kohaga. Mõtlemiskoht kõigile.

Läks, kuidas läks. Poisid said kõva kogemuse ja ka elamuse ning tegelikult sellised pikad koosolemised lähendavad meeskonda tublisti. Ükski Raplamaa JK meeskond medalikohale tulla ei suutnud, kõige lähemal medalile olid U11 poisid, kuid pidid poolfinaalis tunnistama Kohila Püsivuse paremust.

Ilma selle ametliku osata oli minu jaoks selle turniiri kõige tähtsam osa Robini ja Sebastiani ühine reis Rootsi. Mina ei oleks iialgi suutnud pakkuda Sebastianile nii suurt turvatunnet selles olukorras, kui pakkus talle tema suur vend. Mul ei olnud isegi hetkeks hirmu, et Robin ei saa hakkama, äkki Sebastian tunneb oma vanematest liialt puudust, äkki ta jääb nälga (ta on söögi osas ülivaliv), äkki.... Ma usaldasin Robinit 100% ja õigesti tegin, sest ma ei tea, kas oleks saanud midagi veel paremini teha, kui tegi Robin. Ja Robin ei teinud ainult Sebastiani heaks, ta tegelikult kantseldas ja lõbustas kogu seda 2006 tiimi, sest näiteks meie meeskonna klassis ühtegi treenerit ei olnudki - Robin  oli ainus täiskasvanu, kes siis tegi äratuse, kamandas nad õhtul magama õigel ajal, käis poistega pesemas, lahutas kaklejaid ja lohutas pettunuid. Ma tean jah, et Robin on juba suur (ikkagi 18aastane juba), aga ma ei usu, et kõik temaealised poisid oleks nii hästi antud olukorras hakkama saanud. Sebastin on oma suurde venda väga kiindunud ja Robin on talle suureks eeskujuks, ta usaldab teda täielikult ja armastab siiralt. Tunne on vastastikune.

Sebastini jaoks oli reis tõeline eneseületus, seda oli tunda ka paar päeva peale koju saabumist. Ta justkui ei osanud päris öigesti olla ja oli pisut häiritud. Robin ütles, et Rootsis ta oli olnud teisel päeval pisut justkui segaduses ja õnnetu, muidu ta nagu ei saanud aru, et midagi hullu oleks olnud, mis tegelikult näitab ka selgelt seda usaldust, mida Sebastian Robini suhtes tunneb. Kui päris aus olla, siis on see usaldus alati olemas olnud, sest mina saan küll käsi südamel öelda, et meie poisid ei ole vist küll mitte kunagi omavahel kakelnud ega riius olnud. Robin hoiab oma väikevenda väga ja vastutasuks on ta saanud täieliku armastuse ja usalduse Sebastiani poolt.

 Lõpetuseks soovin tänada kõiki inimesi ja asutusi, kes tegid võimalikuks selle, et Sebastian ja Robin saaksid koos jalgpalliturniirile Rootsi minna, mis ilma teie abita oleks ikka majanduslikult üsna keeruline olnud.

Aitäh:
Anneli Bomm, Carola Adok, Ruta Toome, Reimo Mölder, Kristi Ruben, Jane ja Argo Duder, Bärbel Laasner, Piret Püü, Marko Männiste, Kadri Tammist, Aivar Arak, Kätlin Murre, Mari-Liis Põldmaa, Irma Castro, Kirsti Mau, Riina Luhtaru, Annika Uusmaa, Piret Pent, Kristel Takk, Mairi Roots, Mart Orav, Märjamaa Valla Puuetega Inimeste Ühing, Mething OÜ, Karen Rätsep, Anne Lõoke, Ene Kruusmaa, Kai Tamm, Liis Ehavere, Ago Bomm, Jaana Linnart, Liliana Vall, Gerli Pettai, Merje Vilks, Andreas Niinemets, Eve Reinik, Lii Lember, Rain Post, Laura Reinsalu, Maiu Vilks, Kristi Jakobson, Pirko Bolluverk, Kärolin Kiviste, Monika Männimets, Enno Korv (suurtoetaja), Õilme Mägismaa, Jana Stets, Reelika Põldmann, Kadri Sipria, Anu Lõõr, Diana Solman, Ulvi Meikup, Priit Peljo, Eveli Mirnik, Aliis Anderson, Margus Nõu, Märjamaa Vald, Eneli Talli, Helen Mõtt, Anu Otti, Villem Põder ja SIF CUP korraldajad.

Suur, suur aitäh teie köigile kogu meie pere poolt!

Päev Laulasmaal

Suvevaheaeg on täies hoos, aga meie lapse päevi sisustab põhimõtteliselt ainult jalgpall. No muidugi olid vahepeal jaanid ja eks me oleme niisama ka maal käinud, sauna teinud, aga need on sellised tavalised asjad. Jaanid iseenesest läksid enam-vähem kenasti, aga kuna midagi erilist ei toimunud, kõik oli väga tavaline, siis ma sellest miskit blogida ei osanudki ja eks mul ikka on väikene negatiivne maik ka nendest jaanidest suus.... Hetkel on aga käimas jalgpalli MM ja meie Sebastian on kirglik MM-i jälgija. Tal on vist kõikide mängitud mängude statistika peas, seda tuleb uksest ja aknast ja minu meelest on jalgpall praegu meie elus põhiteema, millest räägitakse. Aga sellest põhiteemast peaks ikkagi vahepeal välja ka saama, kuigi eks see MM on ju ajutine nähtus ja varsti on see läbi naguniigi (Sebastian juba kurvastab selle üle :) ). 

Arvo siis arvaski, et oleks tore teha üks matkapäev või mõni muudmoodi päev, et vahepeal argirutiinist välja saada. Ja kus tema pere ennast kõige paremini tunneb? Ikka looduses. Läksime siis Laulasmaale matkama. Seal on 7km pikkune matkarada, mis ei ole vist RMK oma, sest RMK kodulehelt seda rada ei leia. Äkki see kuulub sarja "Terviserajad"? Ma ei tea. Igatahes panime oma kodinad kokku ja sõitsime Laulasmaale. 

Rada oli väga raske, sest enamuse ajast pidi kõndima liiva sees ja liiva sees on ikka väga palju raskem kõndida kui asfalti peal. Õnneks oli meil palju pause, sest oli vaja ju pildistada ja siis oli vaja juua ja vahepeal sai mõne eriti ägeda pingi peal jalgu puhatud ja Sebastian loopis vahepeal isa ikka käbidega ka, kui neid juba seal nii palju maas vedeles. Rannaäär on kõik mände täis, üks kõveram kui teine. Hetkel õitsevad kibuvitsad ja need on lihtsalt nii ilusad. Üldse on loodus praegu väga ilus. Nii värviline ja helge (ma hetkel ei vaataks aknast välja....ühtlane hall ei ole minu teema). 

Midagi läks meil nihusti ka. Rada oli tähistatud kollase ja sinisega märgistustega, aga ühel hetkel me neid kollaseid enam ei näinud, olid ainult valge ja sinisega märgistused ja siis me iseenese tarkusest läksime mööda neid valgega tehtud märgistusi edasi, aga ma ühel hetkel küsisin Arvo käest, et kas me hotellist juba liiga kaugel ei ole, sest kõnnitud oli juba 6km, aga me läksime koguaeg hotellist ikka kaugemale. Arvo siis hakkas navigeerima ja selguski tõsiasi, et me oleme kuskil teinud vea ja läinud valesti. Õnneks ei ole Arvol sellega mingeid probleeme ja ta navigeeris meid oma rada pidi hotelli juurde tagasi, aga lihtsalt selle vahega, et 7 kilomeetrilisest ringist sain 9 kilomeetri pikkune ring. Aga kuna me ei ole mingisugused vingupunnid, siis see meid ei heidutanud. Vahepeal sõime suure kivi peal lõunat ja jaksasime kõndida küll seal liiva sees. 

Peale väsitavat matkamist läksime Laulasmaa veekeskusesse ujuma ja saunatama.  Käisime erinevates saunades ja vedelesime niisama soojas vees. Sebastian hullas omaette ja koos isaga keerises ja suure delfiiniga (me isegi ei tea, kelle oma see oli...aga keegi riidlema ei hakanud, nii et ta sai tükk aega sellega hullata seal keerises) ja siis mängis isaga palli ja rippus silla küljes ja tõdes veelkord, et talle meeldib ikka korralik vanaaegne eesti saun, kus saab kapaga vett visata ja on nii kuum, et lausa valus on. Eile vast aga oli natukene liiga kuum...isegi istuda ei saanud, nii tuline oli. Laulasmaal on välisaun välibasseiniga – need on tema lemmikud. Koos selle veekeerisega basseiniga. Jaapani vann meeldib talle ka ja see ei olnud seekord nii kuum kui tavaliselt – isegi mina suutsin sisse istuda, tavaliselt Laulasmaal ma seda ei suuda, sest vesi on liiga kuum. 

Matkatud oli, ujutud oli ja siis oli veel süüa vaja ja me läksime Resto Verdesse. Ma vingun kohe alguses ära, siis on vingutud, aga teate - nii viletsat teenindust ei ole mina vist varem küll kuskil kohanud, kui meie seekordne teenindus oli. Tütarlaps oli just täpselt sellise hoiaku ja suhtumisega, et no kui te juba siin olete, eks ma siis pean teie tellimuse võtma.... Väga ebameeldiv oli, aga tellitud me saime ja iseenesest jäime söögiga enam-vähem rahule ka. 

Mina tellisin "Päevakala, kartuli-kapparisalat, tartarkaste" ja sõin "Toorjuustu-passionikooki", Arvo sõi "Burks & friikartulid ( rebitud sealiha, bbq kaste, tomat, kurk, marineeritud punane sibul)" ja koogiks valis "Kohupiima-kirsirulli" (päris täpset nime ma tegelikult ei mäleta). Sebastian valis endale välja "Kanapallid ja friikad". Ütleme nii, et ta nägi ikka päris palju vaeva ja tegi eneseületust ka, sest ega need kanapallid talle üleliia ei maistenud küll. Aga ära ta need sõi ja kõhu täis sai. Ainult magustoitu ta ei saanud, sest nagu ikka - menüüs puudub klassika ehk vaniljejäätis. Minu kala oli lõhe (õnnesks, sest forell mulle ei maiste, aga mul ei käinud üldse peast läbi, et küsida, mis see päevakala siis parasjagu on). Natukene häirisid külmad keedukartulid, aga tegelikult oli hea praad. Arvo arvates oli koogitükk liiga suur, aga vaatamata sellele ta mulle eriti ampsu anda ka ei tahtnud :) 

Oli väga tore ja tegus päev peale viletsamat sorti laupäeva. Sebastianile ka väga meeldis ja koju jõudes sai jälle jalgpalli ka vaadata, nii et igati korda läinud päev. 

Mulle väga meeldib Laulasmaal. Ma ei tea, miks. Seal on nii ilus ja puhas loodus ja on justkui selline tunne, et kõik argimured on kuskil kaugel. Praegu on nii palju erinevaid taimi, mis õitevad ja teevad matkarajad nii ilusaks ja värvikirevaks. Meretuul oli kõrvus kohisemas ja päike paitas ninaotsa. On jah raske liiva sees kõndida, aga see on seda väärt. Seda tunnet, mida sellest kõigest saab. Täielikust heaolutundest oli puudu ainult Robin, aga eks teinekord on jälle tema ka. Tal lihtsalt olid juba omad tegemised, sest see Laulasmaa värk tuli ikkagi väga äkki kõik. 

Nädala lõpus sõidavad Sebastian ja Robin Rootsi Söderdälje CUPile. Sebastian siis mängima ja Robin talle tugiisikuna kaasa, sest mina ei ole sellises seisus, et saaksin Sebastianile 100% turvatunnet tekitada. Kuna ma ju kardan kõiki ja kõike võõraid asju.... Aga Robin seevastu võiks maailma teise otsa ka minna, taskus suitsupakk ja tikud ning kui veab, siis parim sõber Mart küünarnuki kõrval. Ma usun, et Sebastianil ja Robinil seisab ees väga huvitav nädal koos. Kahekesi koos, oma suure vennaga :) Nii vahva! Aga mida mina oma eluga sellel ajal peale hakkan... see on juba omaette küsimus.....

Ikka saba püsti, eksole :)