Liigamäng, Kakerdaja rabarada ja öö Angasillal

Suvi tuleb alati väärikalt ära saata ja sügis sama väärikalt vastu võtta. Oleme ikka püüdnud septemberi lõpu pool teha ühe matka või midagi, sest ilmad on veel mõnusalt soojad, päevavalgust veel jagub ja see väikene matk kõik koos annab nii palju energiat juurde pimedale ajale vastu minemiseks. No vähemasti korraks ikka annab ;)

Meie maratonpäev algas Sebastiani liigamänguga Keilas, kus meeskonnal ei olnud jälle mitte ühtegi vahetust (väga vilets meeskond... eelmise mängu mängisime üldse ühega vähemuses ja seekord ei saanud ka ükski poiss kasvõi natukenegi hinge tõmmata). Sebastian tegi head pressi ja sealt tuli ka meie värav Keila võrku. Kahjuks väsisid poisid lõpuks  väga ära ja seis jäi ikkagi 2:1 meie kahjuks, aga peab kõiki kohal olnud poisse südamest kiitma - nad tegid ülitblit tööd! Nii kahju, et meeskonnakaasased sellisel moel meeskonda alt veavad - elu on võimalik sättida ka jalgpalli järgi - midagi ei jää selle pärast tegemata. Otse mängult ja peale autos riiete vahetamist (Sebastianil) sõitsime Aegviidule, et minna matkama. 

Meil oli seekord kaks leeri. Ühed tahtsid matkata ja teised tahtsid ööseks metsa minna. Läks hääletusele nagu demokraatlikus riigis kohane ja ülekaalukalt võitis matk. Meil on siin kaks korda juhtunud, et me oleme pidanud minema Kakerdaja rabarajale, aga viimase hetke plaanid on kõik segi löönud ja siis oli meil see Kakerdaja ikkagi läbimata. Otsustasime selle vea sellel sügismatkal parandada ja sõitsime Aegviidu-Kõrvemaa puhkerajale, kus asubki Karedaja loodusrada. Loodusrada kulgeb läbi Kakerdaja raba, mööda Noku lõkkekohast ja teeb tiiru ümber väikese ja suure Kalajärve jõudes tagasi Noku lõkkekohta. Loodusrajast 4 km on laudteed. Kevadel ja sügisel peatub raba laugastikul tuhandeid veelinde. Vastavalt aastaajale saab korjata seeni, murakaid, mustikaid ja jõhvikaid. Keset raba laiub Kakerdaja järv. 

Sügisene raba on niiiii ilus! Haavad olid punased, metsaalused kõik erinevaid söödavaid ja mitte söödavaid seeni täis ja Priit, vana korilane, korjas kilekotitäie puravikke ja teise kotitäie mina-ei-tea-mis-seeni :) Ise oli hirmus õnnelik! Matka alguses me ei läinudki kohe sellele rabarajale, vaid kõndisime Suurjärve juurde. Tegelikult oli kogu see maa-ala täis erinevaid suuremaid ja väiksemaid rabajärvesid ja need tegid selle looduskauni koha veelgi ilusamaks ja põnevamaks. Ühest rabajärvest maitses Robin vett ka - tal on selline komme, et ta ikka tahab erinevate allikate ja rabajärvede vett maitsta. Võibolla on see alateadlik alalhoiuinstinkt - et kui kaasavõetud vesi otsa saab, kas on mõnda back upi. Poisid on juba suureks kasvanud, nende veekogus, mis nad ööpäevas ära joovad, on muljetavaldav (mõlemal üle 10 liitri kindlasti). Vesi kipub koguaeg otsa saama. Seekord saime õnneks koos Aivari veega hakkama, aga jah - vett peab ikka väga palju kaasas olema. Mina, nagu ikka, pildistasin erinevaid seeni ja taimi ja maastikuvaateid ja no inimesi ikka ka :) Mul on selline jama, et ma ei taha rivi lõpus olla, aga kuna ma vahepeal rooman ringi, siis ma jään teistest maha. Arvo aga teab ja ootab mu ikka ära ja kõnnib minu selja taga ja siis ma saan rahus ilusaid asju fotodele püüda. 

Lõunapausi tegime raja lõpus, selleks ajaks oli meil kõmmitud 6,5km ja kell oli neli läbi. Kuna hommikune "lüps" oli väga varajane seoses liigamänguga, siis olid kõigil kõhud väga tühjad. mingit gurmeed ei olnud: võileivad, kaneelirullid, šokolaadi, kaeraküpsiseid, õuna, teed ja kohvi. Paemuna oli ka :) Ja vorstipurk :) 

No ja siis hakkas pihta. Aivar ütles, et ikka jubedalt oleks ööseks metsa ka tahtnud minna. Liivi siis hakkas oma tihedat graafikut vaatama ja avastas, et ega tal kuigi palju vabu nädalavahetusi oktoobris ei ole. Ja siis ei teadnud ju Aivar ise ka, millal ta tegelikult üldse koju tuleb. Ja siis ütles Sebastian, et milles küsimus - lähme täna! Sellest "lähme täna" hüüdlausest võttis kohe tuld Mart ja Aivar noogutas muudkui takka ja Arvo hakkas kalkuleerima, et siit matkame tagasi umbes neli km, mis võtab 35 minutit, sõidame koju 1h ja 15min, pakime kodinaid pool tundi...peaks umbes kaheksaks jõudma Angasillale. Sest ikkagi jube hea mõte oleks ööseks metsa ka minna. Ma vaatasin Liivile otsa ja tema minule ja ei osanud muud teha, kui kehitasin õlgu ja mõtlesin, et ei tea, kas annab kuidagi ära viilida. Siis jälle mõtlesin et.... Me ju ennemgi igasugu hullusi teinud, häda meil siis pimedas metsa jõuda, puid teha ja laduda, kuuseoksi muretseda, Lapi lõhet teha, pekki küpsetada ja no need paar tilka vihma, mis ööseks lubas tulla, pole ka mingisugune argument viilimiseks. Aga ütleme nii, et peale seda pikka päeva ma ikka mingisugust meeletud isu ööistks metsaseikluseks ei tundnud. 

Peaaegu joostes mindi radapidi tagasi autode juurde, lepiti kokku, kes mida poest võtab ja kõik sõitsid laiali. Linna omad linna ja maakad maale. Kodus pakkisime metsa minemiseks kõige elementaarsema kokku (noad, termosed, korklid, spork, magamiskotid, pealambid, lebomatid, korv köögitoimkonna jaoks ja vesi). Robin meiega metsa tulla ei tahtnud, tal on muremõtteid ja ta oli natukene tõbine ka ning arvas, et tal on kodus parem olla. Mul oli küll natukene kahju (Seebul muidugi veel rohkem), aga ju siis Robinile oli niimoodi vaja. 

Metsa jõudsimegi pimedas, kell oli pool üheksa. Aivar juba möllas mootorsaega Angasillal, kui meie maalt veel oma magamiskotid auto peale laadisime. Vastikult pime oli meie laagripaika minna - kõik tundus nii hirmus ja märg. Õnneks ei ole põllu pealt kuigi pikk maa meie täiesti töökorras ja korraliku onnini ja Sebastian oskab sinna iga kell teed juhatada (mina ju eksin kohe esimeste puude juures ära). Onn oli oksi ja lehti täis, kõik tuli puhtaks teha, vanad kuuseoksad välja visata, lõke üles teha. Aivar juba lõhkus puid (järjekordne mahalangenud metsakuiv sai  meie saagiks), meie Arvoga korrastasime varjualused ja Arvo tegi lõkke. Siis mulle juba hakkas meeldima, et me seal metsas oleme. Liivi ja Priidu saabudes toodi ära kõik vajaminevad kuuseoksad küljealuste jaoks ja onni kõik kolm "tuba" seati korda. Puud ladusime ilusasti kolme erinevasse virna. Arvo pani lõhed laplaste moodi küpsema, eriti jõhkrad pekitükid reha moodi  aeglaselt küpsema ja kartulid läksid tulle. Liivi praadis ohtra sibulaga Kakerdajast ja Angasillalt korjatud puravikke, mille valas toidukoorega üle. Arvo tegi talle selleks puhuks isegi kahe minuti pannilabida :) Igatahes kõik sujus ilma igasuguste viperusteta ja ainult pealampide valguses. Ja ilmavana hoidis meid ka väga, nagu alati, kui meil midagi teoks on. 

Öötundide saabudes mängis Liivi erinevaid pille ja jorutati natukene laulda ka. Liivi mängis parmupilli ja Arvo ja Priit aka Plätu ja Tainas ümisesid parmupillile taustaks. Natukene naljakas oli ka, sest kõik asjad olid omahäälsed ehk siis kooriproovi oleks nad läbi kukkunud (Liivi mitte). 

Hommikul ärgates oli kere kange ja silmad suitsust kibedad, aga kuidagi hea oli olla - kaks kärbest ühe hoobiga! sest kes teab, millal jälle aega on. Meie peres on hetkel nii palju erinevaid muutusi ja tegevusi, mis kõik tuleb nädala jooksul ära teha. Arvol ja Robinil tuleb veel maja eeskojaprojekt ära teha ennem külmade saabumist. Waldorfis alagab lastevanematekool, millest plaanime Arvoga osa võtta (kas just kõikidest kordadest, aga nii palju, kui palju võimalik küll). 

Ja mis seal salata - täna öösel sai sügis pidulikult vastu võetud, küllap ka need ilusad ja päikesepaistelised ilmad otsa saavad ja õuetegevused tubasemate tegevustega asenduvad. Õnneks jagub tegevusi igasse päeva, ei ole aega saba norutada, kuigi tahaks.... Homme hommikul pean end niimoodi sõrmest tõmbama, et paanika hakkab vaikselt südame alla pugema ja peas keerlevad ainult mõtted erinevatest reastumistest :D 

Oli vahva ööpäev! Väga tihe, emotsioonide rohke ja tegevuste rohke, aga tore. Palju sai juttu ajada ja juttu jagub meil alati palju ja kauaks, praegu seda enam, et meie ellu on tulnud Waldorfkool. Aga ega me ainult koolist ka ei rääkinud :) Hullult äge on, et poisid on ikka nii kambajõmmid ja et Robin ja Mart ei jäta Seebut millestki välja (välja arvatud suitsetamine, eksole....) ning lõbustavad teda ka koguaeg sajaga. Kuna Sebastian on väga arukas laps, siis ta on võimeline täiesti vabalt täiskasvanud inimeste vestlustes osalema. 

Raba on praegu nii ilus, minge kindlasti mõnda lähimasse kakerdama. Ööseks metsa julgen soovitada ainult sellisel juhul, kui kõik on ilusasti läbi planeeritud, sest ööd on juba jahedad ja kui lastega minna, siis tuleb kõik korralikult läbi planeerida. Kuigi jah...kui Sa juba mingi kahekümnendat korda lähed, siis saab äkkmeetodeid ka kasutada :)

Ilusat sügise algust teile kõigile! Ma ei ole ise sügise inimene, see kipub mulle kaasa tooma nukrust ja masendust, aga ma ikka hoian oma saba püsti isekal moel, sest kui ma vaatan oma pere, siis tuleb jälle meelde, et nii palju on veel teha! ja näha!

Teie Ennike

Igast lödinäpust kunstnikku ei saa...

.... ja ega see ei saagi olla alati eesmärk number üks.

Kevadel, ma täpselt ei mäleta, millal, hakkas mul kunstiteraapia, mida sai juhtuda küll ainult kolm korda (vist), kui juba tuli suvevaheaeg peale.  Ma ise päris täpselt ei teagi, mis on selle teraapia eesmärk, aga mingil imelikul kombel see pani mind joonistama. Kohe, peale esimest teraapiatundi. No ikka niimoodi palju joonistama… Nii palju, et keeld pandi peale… Mitte üle ühe pildi päevas. Mõni päev suutsin keelust kinni hoida, aga enamasti ikkagi joonistasin rohkem. Iga lõpetatud pildi otsa tuli silme ette kohe uus pilt ja nii nad sündima hakkasidki. 

Esimene pilt, mille tegin, kujutas minu hingelist valu sel samal päeval kui ma selle pildi joonistasin. Teate seda tunnet, et tahaks end kerra tõmmata, hästi pisikeseks teha, olematuks muutuda. Tahaks et keegi võtaks kõik valu ära. Just nii ma sel päeval tundsin, kui ma oma esimese pildi tegin. Ma mäletan täpselt seda päeva, see oli päev peale Anne juures käimist. 

Neid ringidega ümbritsetud pilte tuli väga palju. Erinevate emotsioonidega, erinevate asjadega, erinevate tegevustega, erinevate inimestega. Ma ei saa neid eriti siin blogis avalikult näidata, kuid need muudkui tulid ja tulid ning mul oli selline tunne, et need ei lõppegi kunagi otsa. Ma olin nendest piltidest nii häiritud ja muserdatud, et mulle tundus, et ainuüksi need pildid hävitavad mu elu. Ma tegin ühe maali valmis ja juba oli silme eeskohe uus pilt, mis oli vaja paberile kanda. Anne ei lubanud mul rohkem maalida, kui ühe töö nädalas, aga ma tegin mõnikord neli pilti päevas! Sest mul oli tunne, et kui need jäävad mu sisse, siis ma lihtsalt lämbun nende mõtete, piltide, tunnete sisse. Nagu oma okse sisse…lihtsalt lämbun ära. Mõnikord ma oleksin tahtnud kohe rääkida, mis tunded mind valdasid mingit tööd tehes, aga polnud kellegagi rääkida… siis kirjutasin kõik üles ja andsin Annele lugeda. Arvo oli samuti nendest piltidest väga häiritud, sest ta nägi mind kannatamas ja ta ei saanud päris hästi aru, miks me selles minevikus sobrame…. see ei muuda ju enam midagi. Elada tuleb olevikus ja tulevikus. Mõneti olen Arvoga nõus, samas olen veendunud, et kui kõik valu välja lasta kas siis rääkides, kirjutades, joonistades, voolides või midagi iganes tehes, saab selle valu kuidagi ära. Panna ära. Sinna kuskile kappi. Ilusa karbi sisse. 

Pliiatsite kulu oli tohutu, ostsin pidevalt juurde tumedaid toone akvarellipliiatseid. Aga kõik olid ikkagi ühtemoodi ringikujulised. Igas ühes oma valu sees. Mõnda saan teile ka näidata.

Kunstiterapeut Monika andis mulle kodutööna teha ruune. Tuli liblikate aeg pooleks ringidega piltidega. Liblikad kuidagi aitasid mul seesmist tasakaalu hoida, samas sain musti mõtteid ikkagi ka paberile kujutada. Liblikate tegemise piirangut mul ei olnud, sest mingil põhjusel oli mulle vaja nii tihti kui võimalik sinna paberi ja pliiatsi maailma minna…. Ma ei tundnud end joonistades hästi, st ma ei olnud täidetud positiivsete tunnetega, eduelamusega, millegagi. Mul oli vaja sinna oma maailma minna, oma mõtetega olla. Ma tahtsin teha nii hästi kui võimalik, otsisin endale võimalikult keerulisi liblikaid, mõttega, et kui on raske, pole võimalik nii palju oma mõtetega kuskil jama sees sorkida. Liblikad ammendusid. Lihtsalt tundsin, et rohkem ei taha. Liiga palju aega võtsid, jättes mulle liiga vähe aega süngeid pilte teha. Mul hakkas tekkima hirm, et neid värvilisi liblikaid tuleb rohkem, kui ma jaksan ja jõuan seda jama enda seest välja joonistada. Ja see hakkas mind häirima. Arvole liblikad meeldisid, tema poolest ma oleksingi võinud nende keldi sõlmedega tegeleda…. Aga ta ei näinud minu hinge sisse….sinna, kus oli ikka nii palju valu sees. Ja ma ei osanud seda välja joonistada. Mul oli mõtteid, aga tehnilisi oskusi ei olnud ( ei ole täna ka). Kokku joonistasin 14 liblikat + veel mõned sõlmed (Anne nime, kiili, E-tähe jne).

Kunstiteraapia kodutööna jäid teha kolm muinasjuttu. Mina aga ei saanud jälle pidama ja joonistasin kohe ikka mitu muinasjuttu…. Kõik muinasjutud on kuidagi minu enda sünniperega seotud, neil oma lugu rääkida. See lugu, mida ma tundsin just sellel hetkel, kui see muinasjutt paberile sündis minu käe läbi. Robin oli iga pildi juures küsimas ja pakkumas, mida üks või teine asi tähendada võiks. Peaks mainima, et ta pani väga palju täppi. Mulle endale meeldis neid muinasjutte joonistada selle pärast, et ma sain halba paberile panna, aga keegi ei saanud aru, mida ma TEGELIKULT seda pilti tehes mõtlesin. Ehk siis ma ei pidanud salaja joonistama nagu näiteks enamus mu süngeid pilte on kuskil korteri tagumises nurgas väga vara hommikul, kui kõik alles magasid, valminud….selleks, et säästa kõiki teisi. Eelkõige Sebastianit.

Minu süngus muudkui kasvas. Ma tahtsin joonistada, aga ma ei osanud. Väga palju seksitseene, need tegid valu ja neid ma siin näidata ei saa. Ringide maailm oli iga päev minu osa. Kuna ma jätsin sõlmed sinnapaika, siis oli mul rohkem aega selle sisemise süngusega tegeleda, mis mind vaevas. Samas ma tundsin, et seda kõike on palju rohkem, kui ma oskan paberile panna. Ma olin enda peale vihane ja endas pettunud ning ma olin pettunud ka oma vanemates, kes mind õigel ajal kunstikooli ei pannud, kuigi mulle meeldis nii väga joonistada, aga see pahane olek ei aidanud mind kuidagi edasi. Ma võtsin kasutusele kuivpastellid, mida natukene kasutasin ka juba liblikate juures ja püüdsin nende kuivpastellidega suuremaid ja täpsemaid detaile paberile panna. Midagi õnnestus, midagi mitte. Osad tööd lendasid ahju, osad Anne juurde. Sebastian küsis, millal ma jäneseid hakkan joonistama? Selliseid, mis ei ole üles poodud….. Rääkisin temaga pikalt sellest, MIKS ma joonistan ja KUIDAS mul need pildid tulevad ning MIKS on vaja, et ma saan need paberile panna. Liiga kaua silme ees virvendav pilt võimaluseta see paberile panna lihtsalt rikkus mu meeleolu ja vaimset tasakaalu. Aga ma lubasin talle, et ühel päeval tulevad jänesed ka…. Ma tavaliselt pean oma lubadusi…

Vahepeale mahub poiste nädal Rootsis, kui Arvo õde Liivi oli minuga ja me joonistasime waldorfstiilis. Õppisin palju, kuid see oligi selline õppimise protsess. Ma ei saanud oma tundeid paberile panna vaid tegin kõike nii, kuidas Liivi ees näitas. Ma õppisin kasutama vahakriite ja ainult kuute tooni akvarelle (külmad ja soojad põhivärvid), tehes Liiviga erinevaid töid. Need on minu joonistustest kõige vähem "minulikud", sest seal ei ole mind kuigi palju sees. Mõned tööd mulle siiski meeldivad ja näiteks baleriin on minu täiesti iseseisvalt alles hiljuti paberile maalitud kunstiteos. Samuti kohe allolev maal – esimene ponnistus õues. 

Ma olen oma piltidesse pannud kõik oma valu. Ma mäletan näiteks, kuidas meie kodus oli palju  halba. Mäletan ema pisaraid, palju pisaraid.  Täna on mu isal surma-aastapäev….. Kaua on ta juba surnud ja minu silme eest hakkab kaduma pilt tema näost..... Ma ei suuda näha enam tema nägu ja see vaevab mind.  Aga ma mäletan ikka tema tegusid – neid, mida ta tegi emale ja neid, mida ta tegi kõigile teistele. Ma mäletan, kuidas pidi olema tasa. Hästi tasa. Nutta ei tohtinud… Häälega kohe kindlasti mitte, sest siis sai isa veel rohkem pahaseks. Pidi oma nutu alla suruma, tatti voolas suust ja silmist….seda polnud kuhugi pühkida…pühkisid siis teki sisse, lina sisse, öösärgi saba sisse. Taskurätikut ju ei olnud… Vahel Liisu võttis kaissu, võttis hoida. Siis sai oma pisikesed varbad krõnksu tõmmata ja olla hoitud. Ma arvan, et Liisu oligi mingi vahe minu elus kõige stabiilsem ja turvalisem inimene. Ma olen lapsest saadik õrna hingega olnud ja tõenäoliselt rohkem vaimselt kannatada saanud juhtunud asjadest kui mõned teised pere lapsed, kuigi ma olen enam kui kindel, et puutumata pole keegi. Mõni lihtsalt tunnistab seda, mõni mitte. Ema ise oli sel ajal nii katki, et tal ei jagunud energiat oma laste abistamiseks. 

Suure õe Liisu kaitsva süle sees

Ja need pildid muudkui tulevad. Kuidas on hirm, kuidas ei tohi häälega nutta, kuidas peab tasa olema, kuidas ma peitu pugesin. Ja kuidas ma kõva häälega nutta karjusin, sest asjad juhtusid. Praegu ma elangi selle väikese tüdruku maailmas… ja seal ei ole hea olla…. Pildid ei ole veel otsa saanud, kuigi mul on ajaliselt väga raske leida aega joonistamiseks/maalimiseks, sest Sebastian võtab väga suure ampsu minu päevast ja kodu teise väga suure ampsu ja heategevusprojekt veel suurema ampsu. Ma nimelt plaanin koguda raha Tähtvere Avatud Naistekeskusesse lähisuhtevägivalla ohvriks langenud laste abistamiseks. Aeg on koguaeg sisustatud….. 

Ma muudkui joonistan… Nii palju, kui palju aega on, sest pildid minu peas ei ole otsa saanud. Mõnikord ma olen häiritud, et mul ei ole aega maalida….päris tihti olen häiritud, aga midagi teha ka ei saa. Ma ei tea, miks ma joonistama hakkasin. Ausõna ma ei tea….kunstiteraapiat jõudsime kevadel teha vaid 3x…need kolm korda ei saanud ju vallandada selle tulva, mis on terve suve mind saatnud. Tänaseks olen maalinud 156 maali, mis on alles (ahju lennanud tööd ei lähe arvesse). Ma tahaksin veel ja veel ja veel…. 

Kuskilt need tulevad, ma ei tea kust. Nii palju pilte on, mida lihtsalt ei oska paberile panna, sest tehnikat ei ole õppinud. Tegelikult suurt midagi ei ole õppinud, välja arvatud põhikooli kunstitunnid. Mõnikord ma mõtlen, et ikka täitsa segopea – täiskasvanud naine istub tundide kaupa laua taga ja joonistab…. Selle ajaga oleks kindlasti midagi palju targemat peale hakata. Vist. Aga mul on selline tunne, et see lihtsalt peab praegu nii olema. Ühel päeval on kindlasti kõik hoopis teistmoodi. 

Kui keegi tunneb end minu piltidest puudutatuna, siis palun – pole vaja! Need on MINU pildid, MINU tunnetega. See on MINU kunst….

Teie Ennike