Poisid olid ikka väga väikesed sellid, kui me hakkasime nendega metsas ööbimas käima. Oleme seda käimist aastatega järjest paremaks putitanud, kuid vahel on ikkagi nii, et kõik ei jookse sedasi, kuidas me tahaksime. Seekord käisime metsas ööbimas ainult viiekesi, sest keegi teine ei olnud huvitatud. Mina, Arvo, Sebastian, Aivar ja Getter võtsime Arvo visatud näpu vastu.
Kõik hakkas kohe alguses kiiva vedama. Robini ja Erlendi jutu järgi pidi kojas olema nii palju puid, et saame ühe öö ära olla. Seetõttu me ei võtnud mootorsaagigi kaasa. Kohale jõudes selgus, et puid on nii vähe, et nendega ei saa isegi veerand ööd ära kütta ja tagatipuks oli üks langetatud ja juppideks saetud kuusk toores. Arvo arvas, et ei hakka mingi sae järgi minema, küllap saab niisama ka puud tehtud, kuid peale ühe peenikese metsakuiva juppideks rajumist sai ta aru, et tuleb mootorsae järgi minna. See oli ka ainuõige otsus, sest muidu oleksime ilma puudeta olnud. Sellel ajal, kui Arvo sae järgi käis, tõid Aivar ja Sebastian kuuseoksi ning mina tühjendasin koja lumest. Mira jooksis koju ümber ja sees ning tundis end väga hästi.
Siis püüdis Aivar lõket üles saada, sest külm oli juba kontide vahel, eriti minul ja Miral. Ja no ei süttinud! Lihtsalt ei süttinud. Me ei ole nagu mingid amatöörid lõkke tegemisel, aga see lihtsalt ei süttinud. Neljanda korraga sai lõke püsti ja oli ka viimane aeg, sest Mira värises täiesti kohutavalt. Hiljem selgus ka mittesüttimise põhjus. Tõenäoliselt. Koda on ehitatud nii, et alt äär on lahtine ehk siis hapniku tuleb koguaeg peale, aga praegu on ju kõik kinnine, paksu lume all. Kuskilt ei tulnud hapnikku peale ja ei saanud toimuda põlemisprotsessi. Arvo ja Getter tegid iga posti juurde tuulutusava, aga sellest polnud üldse mingisugust kasu. Nii, kui koja uks kinni pandi, oli kõik vingu ja tossu täis. Ma ei mäletagi, millal meil viimati sellega nii suuri probleeme oli. Püsti ei saanud üldse tõusta ja no ega istudes ka tore ei olnud. Ust aga lahti hoida ka nagu ei saanud, sest sealt tuli lõikavat külma, kuigi külmakraade oli ainult -7.
Arvo tõi Sipast mootorsae ära ja siis nad langetasid ühe metsakuiva kuuse ning siis käis puude tegu kiiresti. Aivar tassis pakud raiepaku juurde, Arvo, Sebastian ja Aivar ise ka lõhkusid jupid halgudeks, mina ja Getter ladusime puud kotta virnadesse. Selle asjaga oli siis vähemasti korras. Ja arvestus oli õige, tulime puudega kenasti välja. Mingi väike hunnik jäi järgmisele metsa minejale lõkke hakatuseks ka.
Igasugused õuetööd said ennem pimeda saabumist tehtud. Kuna meil oli rämedalt palju lõhet, siis Arvo pani need juba varakult kärssama. Olime ju arvestanud oluliselt suurema seltskonnaga. Aga öö oli pikk ja lapi lõhe läheb alati kõigile peale, siis väga palju üle ei jäänudki. Meenutasime just, et kui meie metsaseiklused alguse said, siis me sõime "turbokaid" ja viinreid. Nüüd ilma lõheta metsa üldse ei lähegi. Mirale maitses ka lõhe väga :) Kuigi ta oli kuidagi kahtlane.... Nagu oleks mõni mure põues...
Ja siis hakkas üks häda teist taga ajama.... Nagu ma juba kirjutasin, oli koda vingu ja tossu täis. Püüdsime küll võimalikult palju ust lahti hoida, aga siis hakkas jällegi kõigil külm. Nokk kinni ja saba lahti olukord. Selge on see, et koda tuleb ümber ehitada, aga see teadmine meid tollel ööl ei aidanud. Ja siis järsu tuli Sebastian üleni lumisena kotta tagasi ja oli täiesti audis. Me ei pannud tähelegi, kui ta välja läks, ikka käiakse väljas...pissimas ja mõned käivad suitsetamas. Sebastian istus enda asemele ja ta oli täiesti kinni. Arvo pani ta asemele pikali ja siis oli mitu tundi õudu minu jaoks. Iga natukese aja tagant ta oksendas. Arvo sättis teda ikka ja uuesti külje peale ja käskis vett juua. Umbes kella poole kahe ajal öösel hakkas Sebastianil parem. Mul oli vahepeal juba tunne, et peab minema EMOsse, aga õnneks tuli Sebastian vähehaaval elule tagasi. See oli mulle emana väga hirmutav kogemus ja ma ei tahaks oma last nii abitus seisundis enam näha. Ilmselgelt oli Sebastianil vingumürgitus ja ta oleks tegelikult vajanud kiirabi.
Nagu mul juba muret vähe oleks olnud, siis Mira oli kuidagi imelik. Oli koguaeg mu süles ja paar korda niutsatas valust. Mul oli tunne, et ta jalg valutab. Ja mul oli õigus. Kui hakaksime pissile minema, siis Mira jalga maha ei pannud. Täiesti kohutav. Abitu tunne keset seda pimedat ja külma metsa. Me ei suutnud välja mõelda, et ta oleks mingi trauma üle elanud, seega ainuke loogiline seletus oli, et see jalg hakkas valutama külmast. Tal on selles jalas olnud suur luumurd, mida on kaks korda opereeritud ja siis ma mõtlesingi, et võibolla see kinni kasvanud luumurd kuidagi sai külma ja pani jala valutama. Andsime Arvoga talle pool ibukat ja mõtlesime, et ega me praegu midagi teha ka ei saa.... Tuleb hommikuni oodata ja teatavasti on hommik õhtust targem. Hommik oligi targem. Mira magas öö ära minu kaisus minu magamiskoti sees ja ma juba magades sain aru, et tal ei ole enam nii valus, sest ta vahetas külge ja pani jala maha samal ajal. Ärgates läksime koos pissile ja siis ta kõndis ilusasti, kuigi seda tagumist käppa ta ikkagi hoidis natukene. Astus nagu kuidagi hellalt. Hiljem, kui me juba autode juurde läksime, siis ta lippas nagu väle põder ja ma sain aru, et loomaarsti juurde pole vaja minna. Kuigi ta praegu ka selle jalaga nt tõugata ei taha (et diivanile hüpata), aga kõndides ta ei lonka ja käppa üleval ka ei hoia. Öösel pidin ikkagi muretama oma lapse ja koera pärast... See oli emotsionaalselt väga raske ja ega ma väga magada ei saanudki. Tavaliselt mul ei ole metsas uinumisega probleeme, aga no selle öö ma veetsin küll niimoodi ära, et ainus mõte oli - tuleks hommik, saaks koju.
Laps risvist väljas, koer rivist väljas, tuba vingu täis, ukseaugust tuleb külma kolinaga.... Ja siis hakkasid päevad ka veel :D No ausõna - on paremaid metsaskäike ka olnud.
Aga ei lõpeta vinguval alatoonil, sest lõpp hea kõik hea! Sebastianiga on kõik korras, Miral on väga palju parem, peale metsast tulekut sai puhtana voodis magada ka paar tundi. Ellujääjad on 90 päeva niimoodi metsas :) Mis see üks öö ikka ära ei ole. Külmsuitsahjus aega veeta....
Sellele aastale saab vist joone alla tõmmata, mulle tundub. On ka paremaid aastaid olnud, kuid alati jääb lootus, et uus saab kergem ja helgem. Tegelikult oli huvitav öö, käsitlesime väga palju inimsuhteid, paarissuhteid, üksindust ja kuidas ennast aidata. Jututeemad olid nii seinast seina, aga seda huvitavam oli. Täna tagasi ei läheks, aga eks uuel aastal jälle uue hooga!
Teie Ennike
