Isadepäev - Jane küsis, Arvo vastas

 Ettekujutus isaks olemisest ja päriselu 

Pean tunnistama, et esialgu igasugune ettekujutus sellest, kuidas olla isa, ju puudub. Sa lihtsalt ei ole ühelgi viisil valmis selleks, mis sind ees ootab. Ja siis sa mõtled: hästi, ma teen selle ära, ma olen sellele lapsele nii hea isa kui suudan olla. Kui naisest saab ema, tekitab tal lapsega juba raseduse ajal hoopis suurem ja teistsugune side. Meestel see nii ei ole, olles mees, pead ennast sõna otseses mõttes isaks mõtlema. Ja siis sa kasvad koos selle lapsega. Sa saad järjest targemaks ja sinu oskus üldse olla isa kasvab koos selle väikese inimesega. Mina arvan, et ettekujutus isaks olemisest oleneb palju sellest, milliseks isaks sa ennast mõtled. Kas oled nõus võtma selle vastutuse, kas tahad peeglisse vaadates endale öelda: jah, ma olen olnud hea isa ja tunnen selle üle uhkust. Kas sa tahad olla sellele lapsele kõige ägedam isa maailmas? Kui see on see, mida soovid ja tahad, on hea vundament olemas. Päriselu paneb sind muidugi kogu aeg proovile. Leiad ennast olukorrast, kus küsimusi on rohkem, kui vaja oleks, vastuseid aga napib. Aga arvan, kui endiselt on jõus soov olla parim isa, siis leiad ka vastused kõige keerulisematele küsimustele. 

Mida on lapsed sulle õpetanud? 

Arvan, et lapsed on õpetanud väga palju. Kuigi loogiliselt võttes olen mina kui isa pidanud justkui olema kogu aeg juhendaja rollis, siis on just lapsed need, kes tekitavad mulle kui isale elukestva õppe.  Olen 41aastane ja kindel, et ma poleks seesama inimene, kui ma poleks isa. See elukestev vajaduspõhine õpe on kestnud juba 23 aastat ja tunnen, et see pole veel läbi.  See, et oled isa, sunnib mõtlema: sa ei saa läbi kukkuda, pead vee peale jääma igas mõttes, sest sa oled maailma parim isa ega taha last alt vedada.  See õpetab palju. Loed läbi Astrid Lindgreni “Bullerby lapsed”, umbes nii neli korda, ehitad liivakasti ja paned kokku legod, õpid selgeks jalgpallireeglid, sinust saab praktiliselt arst, kes suudab diagnoosida kõiki levinud haigusi, oled puutööõpetaja, õpid, kuidas mängida beerpong’i, kuni selleni, et ta ütleb sulle: isa, mul on tüdruk, kas ta võib meile elama tulla.  

Kõige naljakam lugu

 Raske kohe mõelda, milline see kõige naljakam on, aga üks meenub küll. Oleme matkajad ja seetõttu lugematuid kordi ööbinud metsas. Mõlemad poisid innustusid sellest looduses olemisest täielikult. Ja siis otsustas Robin, minu vanem poeg, et lähevad koos minu õepoja Mardiga kahekesi omal käel metsa ööbima. Oli sügisene aeg ja plaan oli tohutu ning varustust pakiti mitu päeva. Koht oli välja valitud, kõik oli vägev. See sisaldas ka kõigele muule kummipaadiga jõe ületamist. See polnud mingi lahja tripp, ikka meestekas. Ema viis nad kohale koos kõigega ja tuli koju. Poisid tassisid varustust ja paati umbes kilomeetri läbi metsa. Hakkasid siis jõge ületama. Edasine oli juba päris naljakas. Juhtus nii, et mingi seljakoti küljes olnud asi torkas paati augu. Nad ei pannud kohe tähele ja läksid selle paadiga keset jõge põhja. Vesi ei olnud õnneks sügav ja kõik läks hästi, nad said kaldale. Kõik sai märjaks ja nende plaanid läksid sõna otseses mõttes vett vedama. Helistasid ja ema läks neile järele, viis nad vanaisa juurde, kütsid sauna, kuivatasid varustust ja kirusid jõe põhja jäänud paati. 

Kuidas leida aega lastega koos midagi ette võtta? 

Elu on kiire, eriti veel, kui oled noor isa. Minu meelest on parim moodus lapsi tegevusse kaasata sel moel, et teha niiöelda koos ja tunda rõõmu kõige tavalisemast. Ja kuna sa tahad olla maailma parim isa, siis sa korraldad – käid matkamas loomaaias, teed väljasõite ja ööbid nendega metsas, paned kokku nende legosid, loed unejuttu ja mängid lauamänge, käid jalkavõistlusi vaatamas ja pärast seda meres ujumas, pead lumesõda ja sõidad kelguga mäest alla. Sul ei ole selleks aega, aga sa plaanid ja võtad selle. Sa oled isa, sõber, mängukaaslane ja õpetaja samas isikus. 

 Kuidas leida aega partnerile? 

Sellega kipub olema nii, et lastesaamisega kiputakse ennast ja teineteist unarusse jätma.  Ka seda aega tuleb leida iga päev kuni selleni, et plaanite ja lähete ilma lasteta kodust ära. Sa ei leia seda aega, vaid võtad selle, teadlikult. Tean seda isiklikult vägagi hästi, kuna töötan välismaal ja olen perest palju eemal. Nii et olen ka seda aega teadlikult leidnud. Suhe on nagu lill, sa kastad seda lille, rohid, väetad ja paned uut mulda, et ta oleks terve ja õitseks. Kui jätad selle tegemata, siis ta närtsib. Kastmine peab olema mõlemapoolne. 

Mis on isaks saamise juures kõige suurem väljakutse? 

Vast kõige raskem on olnud teadmine, et oled võtnud vastutuse. Vastutuse hoida, hooldada, kasvatada, teha õigeid valikuid, teha õigeid otsuseid. Nagu mainisin, polnud ma selleks valmis. Pead nägema palju vaeva. Sa oled saanud isaks, vaatad beebit ja mõistad, et sina vastutad selle eest, et 25 aasta pärast on temast saanud täisväärtuslik mees või naine. See on kuradi raske hetk, sest oled alles noor ja sul ei ole õrna aimugi, kuidas seda teha. Meie ümber on iga päev inimesi, kes vaevlevad ebaterve lapsepõlve tekitatud probleemide küüsis. Siis sa mõtled ja mõtled, kas oled asjad õigesti teinud. Pean lõpetuseks ütlema: olen õnnelik, et olen nende kahe poisi isa. See on teinud minust inimese, kelleks nendeta poleks saanud. Ühtlasi ütlen, et isaks olemine on olnud raskeim asi elus, mida olen tegema pidanud.

Teie Ennike

Märjamaa Mäger

Juba mitu aastat olen ma mõelnud, et tahaks võtta osa Märjamaal toimuvast kõnniüritusest "Märjamaa Mäger", aga kuidagi on ikka juhtunud nii, et ma pole seda teinud. See aasta nägin kuulutust ja registreerisin end kohe ära. Ma isegi ei teadnud, kellega ma sinna lähen, aga olin täiesti surmkindel, et lähen. 

Üksi kindlasti mitte...

Panin Facebookesse üles, et kas keegi minu sõpradest läheb antud üritusele pikemat distantsi läbima ja koogivõlur Maarika kirjutas, et tema läheb. Ma esialgu ei rageerinud, mõtlesin, et ootan õige aja ära ja siis kui oli õige aeg käes ehk kaks päeva ennem üritust, küsisin Maarika käest, kas ta võtab mind kampa? Ja ta võttis. Mul oli üritus, distants ja kõnnikaaslane. Puudu oli veel ilus ilm. 

Laupäeval ärgates oli esimene asi, mida vaatasin, milline on ilm? Ilm oli selge ja karge. Käisin Miraga jalutamas ära ja jäin Maarikat ootama, kes pidi mu auto peale võtma, sest mul oli jälle paanika - äkki on nii palju rahvast, et pole autot kuskile parkida...10.11 Maarika helistas mulle ja ütles, et me peame jala minema noorteka juurde, sest ta auto oli mehe käes ja mees ei oleks jõudnud õigeks ajaks Märjamaale. 10.30 oli start. Ma siis andsin jalgadele valu ja kiirustasin noorteka juurde. Vahepeal jooksin ka, sest mul oli tunne, et ma ei jõua muidu õigeks ajaks. Jõudsin ilusasti ja sain oma nime kirja. Tegin kaardist foto ja Maarika jõudsi ka kohale ning me asusime teele. 

Kuna mina olen geograafiline idioot, siis mina kaarti lugeda ei osanud. Aga rajal olid punased nooled. Nii kaua pidid otse kõndima, kuni tuli uus punane nool, mis näitas õige suuna kätte. Ütleme nii, et rada oli küllaltki hästi märgistatud ja mingisugust kaheti mõistmist polnud. Kiriku juures oli üks segane koht ja Kasti teel. Muidu oli kõik mõistetav. 

Maarikaga oli tore seda maad kõndida. Me ei ole kunagi niimoodi mitu tundi koos olnud ja ma natukene põdesin, et kas meil ikka jutuainet jagub, kuid meil on üks ühine teema, mis kindlasti jutuainet pakub, kuid minu meelest meil ei olnudki sellist piinliku vaikust üldse. Jutt koguaeg jooksis ja samm oli kerge ning märkamatult oligi 17km läbitud. Minul näitas kell 19,69km, sest läksin ju kodu juurest jala noortekasse. Aega kulus 3tundi ja 15 minutit. 

Saigi see aasta see mäger kinni püütud :) Tore oli. Isegi see ei morjendanud, et koguaeg oli vastu- või külgtuul ja vahepeal pidi ikka kõvasti rassima. Ikkagi oli tore :) Ja Maarikaga võib vabalt luurele minna - ilmselgelt on tegu hea kaaslasega. 

Medalid anti ka. 

Ja Maarikaga läheme kindlasti veel kõndima :) Kui mitte ennem, siis järgmisel Mägral. 

Teie Ennike

Matkasellid Kihnus

Ühel õhtul helistas mulle Arvo (no nagu ikka helistab, kui ta Soomes on) ja rääkis mulle äkki, kuidas laupäevaks lubab ilusat ilma ja peaks veel suve pikendama ja mis Sa arvad, kui läheks Kihnu.  Kihnu... Niimoodi hopsti. Ilma pikemalt ette planeerimata. Arvo rääkis, et lähme jala üle ja rendime jalgrattad ja seal on isegi koerahaagised ja kastiga elektrirattad ja - no igavesti vahva värk eksole. Minu meelest ka vahva värk ja samamoodi arvasid Liisu, Ailen ja Getter ning niimoodi juhtuski, et me sõitsime laupäeva hommikul kell kaheksa välja suunaga Munalaiu poole, et minna Kihnu. 

Ilm oli hommikul udune ja jahedapoolne, polnud täit selgust, mis selga võiks panna, aga sellest kõigest kõige rohkem mind vaevas Mira, sest ma võisin mürki võtta selle peale, et selles rattakastis ta ei püsi kindlasti ja ainus võimalus on teda haagisega kaasas vedada. Merereis kestis 1h ja 5 min, parvlaev Kihnu Virve viis meid kenasti kohale. Sadamas võtsime rattad. Olid sellised mugavad linnarattad, millega oli hea kruiisida. Arvo võttis siis selle kastiga elektriratta ja Aileni tüdrukud Alissa ja Adeele ronisid kasti. Koera panime ka sinna, aga ta hüppas kohe välja. Sidusime siis ta sinna kinni, aga ta vupsas traksidest välja ja hüppas jälle kastist välja. Saime aru, et nii ei saa... Arvo võttis minu ratta taha koertehaagise, mis oli üks igavene näru ja ennem, kui ma sõitma jõudsin hakata, oli ta haagisest väljas. Arvo sidus ta siis sinna kinni, aga ta oli ikkagi ennem sellest haagisest väljas, kui me sõitma jõudsime hakata. Ja rohkem polnudki midagi teha. Olime Kihnus, kaasas rumal koer, kes küüti ei soovinud ja meil ei jäänudki muud üle, kui lasta tal joosta rataste kõrval. 

Võtsime suuna Kihnu Liiva-Aia kivi poole. Päris täpselt ei mäletanud, kuidas sinna sai, aga Arvo vaatas kaarti ja kohale me jõudsime. Koer vapralt kaasa jooksmas. Ega ta alguses väga hästi aru ei saanud, mis ta tegema peab. Jooksis rataste vahel ja ümber ja kõrval ning oleks tahtnud olla koguaeg Arvo  või minu juures. Aga mida rohkem sõitsime, seda paremini sai aru, mis temalt oodatakse. Kivi oli sama koha peal, kus ta 2015 aastalgi oli ja oli sama suur ka 😁Ailen oli kohe esimene, kes kivi otsa ronis ja oma lapsed ka sinna kaasa võttis. Alissa natukene pelgas, aga pildi saime tehtud ja Arvo aitas ta sealt alla. Aitas Adeele ja Aileni ka alla ning siis jooksis ennast sinna kivi otsa. Mira oli jälle hädas... Boss nii kõrgel ja tema ei saagi Bossi juurde. Ülejäänud seltskond vaatas pealt ja ei avaldanud soovi kivi otsa ronida. 

Edasi sõitsime Kihnu poe juurde, kus tegime jäätisepausi. Et te teaksite - koerad ei ole poes oodatud. Aga jäätist me saime ja kui need olid ära söödud, võtsime suuna Kihnu muuseumi poole. Eelmine kord, kui me Kihnus käisime, siis meil muuseumit ei õnnestunud külastada, sest see oli suletud, aga seekord oli avatud. Muuseumis oli kujutatud igasugu Kihnu eluga seotud tööriistu, kalastustehnikat ja rõivamoodi. Olemas olid ka mootorrattad ja fotoseeria erinevatest mootorsõidukitest. Maja tundus nii väike, aga vaadata oli päris palju. Kahjuks polnud eriti aega lugeda, mis ja miks oli, sest osa rahvast jooksis muuseumist suht kiirelt läbi, aga no põhiasjad nägi ära, paar piltigi sai klõpsatud ja linnuke kirjas, et Kihnu muuseum vaadatud. Muuseas, see muuseumihoone ise on juba suur vaatamisväärsus oma maalidega. 

Muuseum külastatud, sõitsime Kihnu tuletorni juurde. Lunastasime endale piletid ja ronimsime kõik üles. Koer ka. Üleval selgus, et koerale seal väga ei meeldi ja ta tahtis ära, kuid nii kaua pidas ikka vastu, kui kohustuslikud klõpsud said tehtud. Tornist avaneb suurepärane vaade Kihnu saarele. Tuletorn toodi siia 1864. aastal osadeks lahti monteerituna Inglismaalt ja pandi kohapeal uuesti kokku. See on üks neljast meie randade säilinud malmtuletornist. Torn on valge, koonilise kujuga ning varustatud laternaruumi ja rõduga. Tule kõrgus merepinnast on 29 m.Torni renoveeriti 2018. aastal. Mulle seal üleval ka väga ei meeldinud ja Alissale ka mitte. Hakkasime Alissaga vaikselt allapoole minema. Arvo tõi koera ka alla...süles... Sest see trepp oli ikka liiga kitsas ja järsk. Arvo ja Sebastian rääkisid, kuidas sealt ülevalt oleks hea köiega alla tulla - Hiiumaaa seiklused ikka veel hinges. 

 

Ja oligi aeg piknikut pidada. Otsisime endale tuulevaikse koha rannal ja laotasime piknikutekile ühiselt kaasa võetud asjad laiali. Alguses me pidime minema kuskile sööma, aga Kihnu saarel on selleks hooajaks toitlustusettevõtted oma uksed sulgenud ja me pidime leppima piknkuga rannas. Kõige paremini läksid peale rukkipalaga tehtud võileivad. Koer sai ka oma osa, sest tema energiakulu oli ikka kolossaalne. Ilm oli nii ilusaks läinud, päike paistis ja oli tuulevaikne ning väga mõnus oli seal istuda, juttu ajada ja keha kosutada. Mira sai ka puhata, see kulus talle marjaks ära. 

Peale piknikut oli aeg seada rattaninad sadama poole. Proovisime veel koera kasti panna, aga no ei õnnestunud teda seal kauem hoida, kui paar minutit. Adeele küll hoidis Mira traksidest kinni ja käratas muudkui, et Mira, ei hüppa alla! aga no ikka hüppas küll. Kulgesime siis vaikselt, sest koer oli ikkagi juba üsna väsinud, sadama poole. Ennem sadamat jäime ühte paika pidama, kus olid pingid ja koht, kust sai merre minna. Arvo ja Ailen seda tegidki. Väidetavalt oli vesi olnud soojem, kui suvel Peipsi ääres. Mira mängis oma veemängu ja käis ujumas ka. Mingi kohalik koerahärra käis ka tutvust sobitamas, aga Miral oli temast nii ükskõik. Tal oli põhiline, et veemängu sai mängida. 

Peale karastavat suplust oli meil veel natukene aega, et vaadata sadamas paate. Seal olid kuivale tõmmatud paadid, mis pakkusid meesperele rohkem huvi kui naisperele. Lappaja oli ilus! Oleme kunagi Hiiumaal lappajaga sõitu saanud, see oli vägev kogemus. Hoopis midagi muud, kui praam või mootropaat. Loodan, et saame seda kunagi veel kogeda. 

Ja oligi aeg Kihnu Virve pardale minna. Kokku sõitsime 17 km-t. Seda pole palju, aga kui ma mõtlen meie koera peale, siis seda oli ikka meeletult palju. Tal ei ole ju varasemast sellist jooksukogemust ja ega meie jalutuskäigud ka ei ole nii pikad, niiet - tal oli ikka kõva trenn. 

Lapsed olid nii tublid! Keegi ei kiununud ega soninud, et igav on või midagi sellist. Tegid kõike kaasa ja said kogemuse võrra rikkamaks. Eriti tubli oli Ailen, kes igal pool kohe hakkaja oli: küll kivi otsa ronimisega ja küll merre sukeldumisega. Kiidaks ka neid linnarattaid - nendega oli väga mugav sõita. Pepu ega käed ei jäänud haigeks ja käike oli ka ainult kolm - ei midagi üleliigset. 

Oli tore päev toredate inimestega koos 😍Koera osas ma olen muidugi kahtleval seisukohal, et kas ta saab järgmine kord rattamatkale kaasa.... Lubasin ta kuskile hotelli panna... aga samas...ta ju sai hakkama! Ainuke hirmuäratav osa ongi autod. Ta ei karda neid ja ei oska tee äärde tõmbuda, kui auto tuleb. Õnneks oli liiklus väga hõre ja aeglane ning närvikõdi väga palju polnud. 

Ma läheks iga kell nende inimestega luurele!

Teie Ennike