Sebastian ei ole kunagi huvi üles näidanud joonistamise vastu. Ta kohe ei taha, kuigi tal on kõik võimalused olemas. Mingi vahe ta maalis ja siis ka tegi koguaeg ühte ja sama pilti. Pliiatsid on tal üldse viletsad sõbrad, sest ta ei oska neid õigesti kättegi võtta. Õigemini nüüd juba oskab ka, aga esimese hooga võtab ikka valesti, sest nii on talle mugavam.
Minule seevastu meeldib väga joonistada, kuigi ma ei oska. Mõnikord ma joonistan niisama mitte midagi, lihtsalt selleks, et joonistada. Mõnikord mul tulevad mõtted, aga ma kardan neid paberile panna, sest kardan ebaõnnestuda. Eile me käisime Tartus psühhiaatri juures. Vahemärkusena - mul on lõpuks ometigi olemas üks tore ja lahke psühhiaater, kahjuks muidugi väga kaugel. Ja eile, kui me seal käisime, siis me rääkisime ka joonistamisest/maalimisest ja sellest hirmust, et ma ei oska...
Täna me joonistasime Seebuga mitte midagi.
Joonistasime joonistamise pärast. Minul oli pingeline hommik ja ma panin oma pinge pliiatsisse. Seebu ütles, et "mitte midagit" on hea joonistada, sest siis ei pea pärast paberi pealt vaatama, et näiteks maja tuli liiga kõver. Minule sobib, kui ta üldse pliiatsi kätte võtab, tehku siis seda "mitte midagit" nii palju, kui hing ihkab.
Tänapäeva täiskasvanud on lapsepõlves pidanud nii palju kuulma seda, et sa ju ei oska. Ja see kinnistub, arvadki, et ei oska. Mina ei oska küll peaaegu mitte midagi. Robini praegune kunstiõpetaja ütles ka talvel, et see klass on äärmiselt nõrk kunstis, mis on nii kurb, sest Robin näiteks ütlebki, et ta ei oska joonistada. Minu meelest ta oskab küll, kui teema on huvitav või mõte tuleb või kui aega on. Ma pole kahjuks ühtegi selle õppeaasta kunstitööd näinud - ei saa isegi kommenteerida seda nõrkust. Hindeid vaadates, siis jah, üle "4" ta kunstis tavaliselt ei saa.
Sebastian hakkab käima Märjamaa Kunstikoolis Anne Muinaste juures kunstitundides, et tema käelist arengut ja sotsialiseerumist natuke toetada. Me täna ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb, kuid proovima peab. Picassot temast vaevalt saab, sest jalgpall on elu, kuid ma loodan, et ta saab joonistusvahenditega sõbraks. Kasvõi nii palju, et teha "mitte midagi".
Aga mulle meeldib sinu mitte midagi joonistus :) Ja kui mustast august kaugemale vaadata, siis on nii palju ilusaid värve me ümber :) (selline tunne ja mõte tuli seda pilti vaadates). PS. Ma tavaliselt ei mõtle, et ma ei oska. Välja arvatud siis, kui ma joonistama pean. Aga üldjuhul ma ei tee mulle mittemeeldivaid asju, hoian end nendest eemale :) Kahju muidugi, et nõudmised kõigil nii kõrgeks aetud ja paljudes asjades jääb tunne, et ma ei oska. Ei tasu end võrrelda Picassoga (või noh siis sellistes asjades, milles ta tugev polnud) ja siis on maailm kohe parem :)
VastaKustutaMa olen väga madala enesehinnanguga ja seetõttu võibolla mul on ka see pidev hirm "ma ei oska". Ja võrdlemise koha pealt - tegelikult ei tohiks ennast või teisi üldse kellegagi võrrelda. Vist:) Ja ongi kohe maailm parem paik :)
VastaKustutaMulle ka hirmsasti meeldib su mittemidagi. Ma isegi ei oska seletada, aga lihtsalt meeldib! Ja pealegi, ära unusta, et kunst on kunstis kunsti näha, seega - kui vaataja arvab, et sa ei oska, siis on see vaataja mure, mitte sinu oma :D. Kahju ainult, et me ei sünni selle tarkusega, et me ikka peame enne ennast võrdlema teistega ja siis end halvasti tundma. Mind aitab tihti see pilt: http://25.media.tumblr.com/tumblr_md2x3gSBQu1qbdppio1_1280.jpg
VastaKustutaMa juba teen sedasama "mitte midagi" guaššidega ja meeldib ka :) Kunst on kunstis näha kunsti - tõesõna :D
VastaKustutaKui valmis saad, pane üles ka :)
VastaKustuta