Kruusaaugu taga metsas

Ühel sügisel me käisime poistega Angasilla mäe juures metsas ööbimas. Poistele jäi sellest kustumatu mälestus ja kuna Arvo on igipõline matkasell, siis ta arvas, et on väga hea plaan minna jälle metsa ööbima. Kui ta pubekas oli, siis neil oli oma kamp, kellega nad käisid peaaegu igal nädalavahetusel metsas, kuid nüüd täiskasvanuna pole seda eriti palju ette tulnud. Igatahes olime me sellest ettevõtmisest kõik vaimustuses ja ootasime ainult sobivat ilma. Seega -kiitsime Arvo plaani väga heaks. 

Lastega metsa minnes peab olema kõik väga korralikult läbi mõeldud. Alates esmaabivahenditest, lõpetades söögist. Seetõttu sirvisime natuke isegi raamatuid, et midagi ei jääks kahesilmavahele. Tegime nimekirja ja nimekirja alusel pakkisime kotid ning võiski metsa minna. Poistel oli ärev juba eelmisest õhtust ja ega me ise ka ükskõiksed kogu ettevõtmise juures ei olnud.

Praegune aastaaeg on väga hea aeg metsas ööbimiseks, sest praegu ei taha igasugused putukad ja mutukad sind nahka panna, on parajalt niiske ja ööd ei ole ka enam väga külmad. 

Seekord ööbisime Arvo isa metsas, et kõik oleks ikka õige ja keegi ei saaks tulla ütlema, et misasja te siin minu metsas õige teete. Arvo isa arvates oli meie plaan igatahes väga äge ja ta toetas meie ettevõtmist kahe kirve teritamisega. 

Kui olime metsas sobiva koha leidnud, polnudki muud teha, kui pidi hakkama varjendit ehitama ja küttepuid valmistama. Poisid on ikka nii tublid juba. Robin möllas sae ja kirvega mehe eest ja Sebastian oli igal pool moraalseks toeks või keharaskusega abiks. Kogu küttepuud tegidki põhimõtteliselt Arvo ja Robin. 

Eit ja taat teevad sulle-mulle-saega puid :D

Kolmetoaline :D

Arvo mõtles oma magediabeedikute jaoks välja veesüsteemi ka, sest arvutasime, kuidas me arvutasime - me oleksime pidanud kolm 5 liitrist tünni metsa kaasa võtma. Kergem oli siis võtta juba kodust 18,9 liitrine veetünn ja sellele kraan panna. Võin öelda, et vesi sai peaaegu otsa ja metsas olime me vähem kui 24 tundi. Igatahes jääb kraan alles, sest mine tea, millal sellist veesüsteemi peab kordama hakkama.  

Nagu värskes õhus tööd tehes ikka, on kõik koguaeg näljased. Eriti näljased on muidugi meie poisid, keda tuleb vahetpidamata söögiga varustada. Kumbki pidi endale oksast varda meisterdama, et suure nälja kustutamiseks vorsti grillida. Ma Sebastiani natuke aitasin ka, mille peale Arvo muidugi ei saanud ütlemata jätta, et oh neid emasid küll ja laske noormehel mehistuda:D 

Tegelikult oli õhtusöögiks plaanitud grillitud kanakintsud (marinaad oli neile juba kodus peale tehtud), keedetud kartulid, rukkola ja prantsuse kaste (kodus valmis tehtud). Kui eelmisel metsaskäigul sõime nuudleid ja vorsti, siis seekord andis tunda, et Arvo jaoks on toidu valmistamine saanud teise tähenduse. Söök oli täiesti luks värk ja maitses värskes õhus kuidagi eriti hästi. Kanad olid nii mõnusa krõbeda koorikuga, samas kõik üleliigne rasv oli välja tilkunud - jättes liha siiski piisavalt mahlaseks. Arvo oskab tõesti hästi süüa teha ja ta ei pea selleks kodus olema - ta saab igal pool oivaliselt hakkama. 

Mängisime kaarte, sõime, ajasime juttu, tegime puid ja lõket. Kella pool kümne ajal tuli Arvo vend Aivar ka meie sekka ja valvas lõket hommikul kella kaheksani. Ei mingit televiisorit ega arvutit. Mitte, et meie pere üldse eriti palju televiisorit vaataks. Natuke nalja visati muidugi nutitelefonide üle youtubes käies, sest mets ja youtube ei käi justkui kokku. Samas Liisi Koikson kõlas seal lõkkepraksudes eriti mahedalt.

Poisid olid nii rahul ja õnnelikud, ei kakelnud üldse, tegid koos tööd või siis ajasid niisama juttu ja jalgpallist ei rääkinud ka peaaegu ühtegi korda. Aivar ja Arvo rääkisid varaste hommikutundideni meeste jutte. Mina vaatasin lõket ja mõtlesin, et küll mul on vedanud. 

Öösel pimedas on metsas natuke kõhe olla. Minu arvates. Nii palju on igasuguseid krõpse ja kolkse, sahinaid ja praginaid. Kuigi võrreldes sügisega oli neid ikka tunduvalt vähem. Variend oli ka seekord kobedam, sest kolmest küljest oli kõik kinni.

Hommikul sõime vorstisaia ja jõime kohvi/teed, koristasime laagriplatsi ära ja oligi selleks korraks jälle kõik. 

Varsti on loodus roheline

Poistel on vedanud, et neil on selline isa. Nad teavad, kuidas varjendit ehitada, oskavad puid langetada, teevad vahet kuivanud ja toorel puul, oskavad sobivast oksast grillvarrast meisterdada, teavad, kuidas saab lõkkeplatsil vett keeta, oskavad ohutult tuld teha, teavad, milliseid asju metsa tuleb kindlasti kaasa võtta. Nad oskavad hinnata perega veedetud aega. 

Ma ei ütle midagi - vahepeal oli mul päris raske olla. Nii palju hirme, kui ma olen viimastel kuudel tundud, on jätnud oma jälje, kuid ma sain hakkama. Sain hakkama ilma üleliigsete ravimiteta, mis näitab ka, et asjad liiguvad paremuse suunas.

Arvo ütles ükskord, et küll me selle 2013 aasta veel heaks teeme - koos. Ma usaldan teda 100%.