Kunstiõpetaja

Kui ma ühel juunikuu alguspäeval neli aastat tagasi ütlesin oma armsale mehele, et ma lähen Tallinna Ülikooli õppima klassiõpetajaks, pidi ta äärepealt autoga kraavi sõitma. Ta vaatas mind nagu ilmutust ja küsis, kas ma olen peast lolliks läinud või? Miks läheb rakenduspsühholoog/teenindusjuht õppima nii halvasti tasustatud  eriala? Ega ma ei osanudki vastata sellele küsimusele, miks ma selle tundega ärkasin. Ma lihtsalt ärkasin. Niisama lihtsalt nagu kõik asjad minu elus tulevad - tuleb tunne ja tunde vastu ei saa.

Igatahes ma läksin ülikooli ja õpin nüüd klassiõpetajaks. Olen neljandal kursusel, sellest pool on ka läbi ja hetkel olen akadeemilisel puhkusel, võttes kohustuseks ainult 10 EAP-d, et oleks jaksu teha.

Teenindusjuhti ei saa minust kunagi, kuigi jah - ära iial ütle iial. Ma ei tea täna, kas minust saab kunagi klassiõpetaja, sest ühel imelikul päeval 2011 ma kandideerisin Varbola kooli kunstiõpetajaks ja selle koha ma sain ning ma pean ütlema, et kunstiõpetaja on väga hea olla. Miks? Ma ei tea, kas ma meeldiksin lastele nii väga, kui ma annaks neile näiteks matemaatikat, kuigi II klassile ma eelmisel aastal andsin kõiki aineid ja meie suhted halvemaks küll ei läinud. Kunst aga... Kunst annab võimaluse olla väga hea :) Ja hea olla mulle meeldib :)

Ma tegelikult olen kiiksuga kunstiõpetaja ja tegin neile isegi ühe kontrolltöö, kuid kunstiga saab mängida. Ei ole nii kindlaid ja määratletud piire, kuigi, et mu kiiksud ikka oleks korralikud, siis hindamiskriteeriumid on lastele ikka teada alati. Päris ladvast ma nende hindeid ka ei võta, sest muidu ma oleksin liiga hea. Mul on raskusi viletsate hinnete panemisega, aga kui lapsel on ees, et viie saab, kui teeb seda, seda ja seda, siis ma ei vastuta, kui hinne pole lõppkokkuvõttes viis. Kogu vastutus hindest läheb õpilasele ja nii saan mina ikka olla hea.

Väga palju ideid erinevate tööde tegemiseks sain ma kunstiõpetaja JüriART blogist  Mulle väga meeldivad erinevad portreetööd - endast, kaaslasest, kinnastega, nimetähega, metslooma. Mulle meeldib, kui vahelduvad vahendid - guašš, akvarell, õlipastell, pliiats, viltpliiats, akrüül, erinevad vahendid ühes töös. Tööõpetuse tunnid on juba eraldi teema - seal on omad vahendid. 

Ma olen natuke hirmul tänapäeva laste pärast. Mulle tundub, et arvuti - ja televiisorimaailm röövib lastelt fantaasia ja julguse proovida, katsetada, segada.  Kui tuli esimene klass lasteaiast, siis ei osanud nad kääridega lõigata, värvipliiatsitega värvida, guaššitööd olid nagu plätserdused, akvarellitööd valgusid kõik laiali. Poolaasta lõpuks julgen öelda, et areng oli hüppseliselt suur. Või jällegi võtta VI klass. No ei viitsi nad maalida või joonistada, see on nii mõttetu, tal on täitsa savi ning ometigi, kui leida nende jaoks sobiv töö, siis nad teevad hoolega ja korralikult.  

Kunstitunnis ei võida see, kes saab oma töö esimesena valmis ja seda peab lastele pidevalt meelde tuletama. On hämmastav, kuidas üldse pole püsivust ega oskust viimistleda. On ainult suur soov saada ruttu valmis, kuigi iga töö alguses ma toonitan, et kiiret ei ole, aega võib kuluda mitu tundi, teeme rahulikult jne. Kuid see oskus tuleb ajaga ja seda peabki pidevalt toonitama. Spordis saab esimesena lõpetanud medali, kunstis kahjuks mitte. Mul tarvitseb nüüdseks ainult selle lause esimene pool öelda, kui lapsed juba lõpetavad lause ise.

Täpselt poolteist õppeaastat olin ma Varbola koolis kunstiõpetaja ja sellel poolaastal sai tehtud nii mõnigi vahva töö nagu siit blogistki näha võib. 

Sellel poolaastal üritasin jaanuari alguses tööl käia, kuid lõppes see üritus siiski krahhiga ja nüüd olen kodune. Kui sooviksin jätkata antud ametikohal, siis peaksin suvel uuesti kandideerima, kuid seda ma ei tee. Esiteks selle pärast, et tunnen, kuidas vedasin koolilapsi alt ja rohkem ma seda teha ei taha ning teiseks hakkan tõenäoliselt Sebastiani tugiisikuks, et saaks temaga lasteaiaga tutvust teha. 

Tore kogemus oli. Või mis tore. Ma õppisin nii palju. Mäletan oma esimest kunstitundi - see oli kohutav:) Läbi iga tunni sain ma tugevamaks ja tublimaks, õppsin tundma lapsi ja nende võimeid, sain aru, mida nad oskavad paremini ja mida tuleks veel timmida, sulasin nendega ühte. Mulle nii meeldis see töö. Seda oli just parasjagu natuke. Ja üks asi on kindel - lapsed on minu ala. Ja isegi, kui see ring sai nüüd täis - ühel päeval olen ma jälle õpetaja:) Hetkel aga loodan, et lapsed saavad endale hea uue kunstiõpetaja, kes neile ikka ja alati meelde tuletab, et kunstis ei võida ilmtingimata see, kes saab esimesena töö valmis :) Oluline on, et lapsed julgeksid katsetada ja neil kasvaks oskus viimistleda. See ongi oluline - ülejäänu tuleb iseenesest.